Kilplaste jutud ja teud/5
←4
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
6→
|
Wiies peatükk.
Kuda targad Kilplased nõuupidasiwad ja wiimaks ühelmeelel hääks kiitsiwad halpliku kombeid endale wõtta.
Teisel pääwal läksiwad targad mehed nõuupidama, küla wainule pärnade alla, kus nende harilik kokku tulemise ja nõuupidamise paik oli, kui midagi häda suwe ajal nõuu tarwitas. Talwisel ajal oli nõuupidamise koda ja kõrts ikka üks maja ja kõrtsi ahjupink sagedasti kohtumõistja iste. — Kui kogukonna wanem oma abi isandatega kohtumõistmisele oli istunud, toimetati lühikese ajaga palju riidliku ja keerulisi asju korrale, mis pikal ajal, kus nad kodust ära olnud, lonkama ja keerdu oliwad läinud. Pärast kohtumõistmise lõpetust kutsuti kõik kogukonna liikmed nõuupidamisele selle asja pärast, mis neid täna oli koku kihutanud. Küsimist, mis peale igaühe wastust taheti kuulda, pandi sedawiisi kogukonna ette: Mis nõuu tuleb ettewõta, et meid mitte enam kodust ära ei kutsutaks, waid meie omanduse juure wõiksime rahuliselt jääda ja majaperemehe tallitusi toimetada? — Mõistliku meeste kombel arwati esiteks kõik kahju üles mis nende kodust ära olemise läbi oli sündinud, siis pandi wõera isandate teenistusest tõusnud tulu selle kahju kõrwa, ja hakati mõttes mõlemaid kaaluma; aga seal leiti, et kahju palju suurem oli kui tulu. Nüüd küsiti igaühe käest: Mis nõuu siin asjas kõige paremaks kiita? — Seal oleks üks meie sugune pidanud kuulma neid tarku ja kõrgemõttelisi nõuuandmisi, mis Kilpla wainule, ettepandud küsimise peale kui rahesadu igalt poolt maha langes! Üks nõuu oli ikka targem kui teine, aga kui nõuupaadike katseks merele wiidi, leiti jälle üks enne nägemata oksa mulgukene, kust wesi sisse peasis. Mõningad arwasiwad: ei oleks enam pikemalt tarwis wõera isandate asja tallitustesse nina pista, waid parem neist hoopis priiks hoida, mitme asjade pärast, mis siin kõiki ei jõuaks nimetada. Teised kiitsiwad nõuuks: mõnusam oleks, kui wõerastest isandatest mitte ühe korraga ei lahkuks, waid wõiks neid ka hiljemini, kui kuldpiimalisi lüpsilehmi tarwitada, aga antud nõuud peaksiwad wähem targad ja enam külma külanõuu sarnased olema, misga küsijad aega mööda ise enesest neist ära wõõrduksiwad. Teised ja kolmandamad kiitsiwad jälle teistwiisi nõuu, aga kui asja pikemalt läbi arutati, seal leiti ika, kuda ülewal tähendasin, nõuupaadikeses üks mulk, kust teiste tarkuse wesi sisse peasis ja paati wajuma sundis; sellepärast ei olnud kogunist wõimalik üht antud nõuu ühemeeleliseks arwamiseks panna. Winaaks astus üks wana Kilplane teiste ette ja kandis oma tarkuse arwamised sedawiisi turule: Sest ja sellepärast, et meie kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodust ärakutsutakse ja igalt poolt saadikuid meie kaela peale läkitatakse, mis läbi meil majapidamises wäga palju kahju kaswab. Et nüüd asja lugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päewa walgus, et sellest tarkusest süudinud kahju wastu paremat abi ei ole: kui rumalus. Rumalus ja halpus saab meid edespidi nende wastu warjama, kes meid meie tarkuse pärast tagakiusasiwad. Nõnda kuida meid enne meie tarkuse pärast kodust ärakutsuti, nõnda jäetakse meid hiljemini meie rumaluse pärast koju. Sellepärast ei ole minu arwates midagi paremat nõuu, kui et kõik üheskoos halplika tempusi hakame tegema, nõnda et keegi kuskil tükis tarkust ei näita, ei naesed ega lapsed, ei noored, ega wanad, waid peame kõik üheskoos jampsima ja wõeriti kombeid pidama. Mis halpust üks inimene jõuab wälja arwata ja ülesse mõtelda, seda peab tegema kui targad halbid enam teha kui teised, kes ehk tulewal põlwel meie tempudest ametid tahawad õppida. Nii kui enne sunre tarkuse läbi, peab hiljemini Kilplaste nimi kõrge halpuse tegude läbi maailmas hiilgama. Nii et:
Laulu laened, jutu tiiwad
Kilpla nime kaugel’ wiiwad
Tulew’ põlwe rajadelle.
Seda tarka, praegu kuuldud nõuuarwamist hakasiwad Kilplased üheskoos kõrgema wirkusega ja tõsidusega sügawamalt järel mõtlema ja tõusis sellepärast mõnda küsimist ja wastamist. Sest et tallituse asi wäga suur ja raske näitas ja kõige kogukonna edespidine õnn ja kasu seal külles seisis, sellepärast ei tohtinud siin mitte äkilist ülekaela nõuu ettewõta. Aga pärast seda kui oli leitud, et nõuust neile midagi kahjuliku ei wõinud tulla, oliwad nemad ühemeelelisel arwus seaduseks tunnistanud ja pitseriga kinnitatud, ülewal arwatut nõuu igas tükis ja tükikeses tegudega tõeks teha. — — Sellega lahkus täna kogukond ühest ära, kui enne seda oliwad läbi rääkinud, kuda igamees kodu oma mõteid selle peale ettewalmistaks, missugust halpuse kommet kõige esiteks tuleks ettewõta.