Kalevipoeg/X
- Kümnes lugu
Kena ööde küünlakene,
Valgussilmil taevavahti!
Laena lusti laulikulle
Radasida rändamaie,
Salateida sammumaie,
Kussa Kalev enne käinud,
Poega enne ju puhanud,
Sõpradega seltsitelles
Mõnda tempu toimetanud,
Imelista ilmutanud!
Siravate tähte silmad
Tunnistanud nende teida,
Kaugel maadel käikisida;
Näinud, mis seal nalja tehti
V i r u kuuskede vilulla,
H a r j u haabade vahella,
L ä ä n e lepiku keskella;
Näinud meeste naljatusi,
Viie viletsuse vaeva,
Kuue kiusatuse kütke,
Seitsme sammude sideme
Kogemata kinnitusta,
Kuhu mehed kukkusivad,
Lustipidul langesivad.
Läki aga laanedesse,
Põõsastikku paksudesse
Laulusida lunastama,
Kuldasida koristama,
Hõbedasi otsimaie,
Vaskesida võttemaie!
Nii aga kuulin kuulutusi,
Vana jutu juurdumisi,
Muiste sõlmitud sõnuda,
Kullal kedratud kõnesid:
Kalevite kange poega
Läinud hobu ostemaie,
Künniruuna kauplemaie.
Kui ta käinud tüki teeda,
Tüki teeda, palju maada,
Laulis lindu lepikusta,
Tarka lindu tammikusta,
Kägu kuldakuusikusta:
"Hobu hirnub H i i u m a a l t a,
Sälgu karjub suurest soosta,
Varssa karjub kauge′elta:
Hobu hirnub ostajada,
Sälgu karjub sadulada,
Varssa valgeid valjaida." -
"Tänu teile, linnud targad,
Tänu teedejuhtidelle!"
Pajatab Kalevipoega,
Tõstab jalga teise teele
Kiirel käigil sammumaie.
Viis oli V i r u s viibimisi,
H a r j u s ajaviitemisi,
J ä r v a s tühje talitusi,
Kust ei saanud kaugemalle.
Pahareti poegadelle
Tõusnud tuulesta tülisid,
Tühjast rahurikkumisi;
Järveke, kus enne eland,
Kaksipäini muidu käinud,
Läinud kitsaks kadeduses,
Väikseks vihasuse vaenus.
Poistel enam polnud püsi,
Mehikestel enam mahti,
Pidid perest põgenema
Uuta aset otsimaie.
Kui nad kaugel kõndisivad,
Tuuliskäigil tallasivad:
Kas ei kuskilt leiaks kodu,
Paremada asupaika,
Kuhu rada kinnitada,
Vahet võiksid valmistada, -
Sealap leidsid õnne soovil
Suures K i k e r p ä r a soossa
Kogemata kohakese,
Kuhu koer ei korjaks kodu,
Penipoeg ei pesapaika.
Pahareti poegadelle
Paistis paika meelepärast;
Siiski tõusis segadusi:
Kumb neist pärisperemeheks
Soole pidi säetama?
Meel oli meestella mõlemal
Saada soole sundijaksi.
Kalevite kallis poega
Juhtus kogemata käigil
Seltsis armsa sõpradega
Kikerpära piiridelle,
Kus neil hambakiskumine
Kannud kirge katukselle,
Lõket laele laiemalle.
Pahareti poisikesed
Kiskusivad karvupidi
Tuisatelles tutikesi.
Kui nad Kalevida kaugelt
Tulles juba tunnistanud,
Vaigistati vaenuviha.
Mehed hüüdsid ühel huulel:
"Kallis Kalevite poega,
Sammu, sõber, siiapoole,
Meile õigust mõistemaie,
Riiukära kustutama!"
Kalevite kange poega
Mõistis kohe, kostis vastu:
"Tunnistage tüli tõusu,
Riidlemise rajamista!
Tuisku tõuseb tuule seesta,
Pilvest vihmapisaraida,
Vihastusest vaidlemine,
Kiusamisest kohtukäiki;
Sellepärast seletage
Pikemalta tüli põhja!"
Pahareti vanem poega
Seadis sõnad sõudevalle:
"Soosta sündis segadusi,
Rabast meile riidlemisi,
Kes meist kahest leidnud koha,
Kes saab soole sundijaksi.
Kodunt kõrvu kõndisime,
Teeda ühes tallasime,
Siia seltsis sammusime,
Siiski mina ligem serva,
Välispoolel kõndis veli:
Sellepärast näitab selge,
Et on kohta minu päralt."
Kalevite poega kostis:
"Pööraspeaga poisikesed,
Meelest tölbid mehikesed!
Kodunt ühes kõndisite,
Soole ühes sammusite,
Raba ääres rändasite,
Kus veel kummalgi ei kodu,
Päris pesimisepaika:
Soo on alles sundijata,
Paik veel ilma peremeheta.
Kõlbamata tühja koha,
Kust ei inimestel kasu
Ega tulu elajatel -
Tahan teile tulevaksi
Varjuurkaks volitada,
Kodupaigaks kinkineda,
Kuhu kiskja kutsikate
Pakku võite põgeneda;
Suuerm pool saab suuremalle,
Väiksem jälle vähemalle."
Pahareti poisikesed
Kalevipoega paluma:
"Võta sooda, vennikene,
Raba ise rajatada,
Kahte jakku jaotada,
Kust ei uuta kohtukäiki
Ega tülitsemist tõuseks!
Ahnus võiks ehk aegamööda
Piirijooni pikendelles
Vaod viia võõritie,
Kui ei kive kinnituseks
Servadelle üles seata,
Nööril iga nurga peale."
Kalevite kallis poega
Seadis sõnad sõudevalle:
"Kes see küla kohtukäiki
Korra läinud kohendama,
Peab ka lugu lõpetama,
Asja selgeks ajamaie.
Armas A l e v i t e poega,
Nõuta mõõdunöörisida,
Piiramise paelukesi,
Mõõda raba nööri mööda
Keskelt kahteje jaguje,
Vea siis vagu vahepeale,
Pika peenra piirde′eksi,
Pane kivid raja peale,
Vaiad serva seisemaie,
Siis ei tõuse segadusi
Ega vihavaidlemisi!"
A l e v i t e armas poega
Tõttas tööda toimetama,
Kalevite poja käsku
Sõbra seltsis seadimaie.
Kalevite kange poega
Tallas ise teise teele
Tarbelikku talitama,
Suuri töida sünnitama.
A l e v i t e armas poega
Sõbra seltsis asja seades
Arvas mõõdu alustuseks
Jõekaldal võtta koha,
Mustapallil mõõdupaiga,
Kuhu vaiad kinnitada,
Piiriotsa tahtis panna.
Vana vaenuvaimukene,
Kes ei raatsi ristilapsi
Kuskil jätta kiusamata,
Valmis juba võrgutamas,
Vete pinnalt pistis peada,
Lainte alta luuril silma
Kavalasti küsimaie,
Pilkes otsust pärimaie:
"Mida tööda, mehikesed,
Salalikult sünnitate,
Kiirelikult kohendate?
Kas teil aega aina kasin?
Püsitum kui linnupüüdjal,
Kellel saaki kogemata
Paelust metsa pääsenenud?
Saak ju mõttes mehel kotis,
Kui ta kiirest′ kannul kargas."
Alevite poega mõistis
Pahareti pilkamista.
Ehk küll jänes pool ju püksis,
Siiski kostis kohkumata:
"Tahtsin jõge takistada,
Vetevoolu võrgutada,
Laineida lingutada,
Käigikohti kütkendada:
Et ei looma liikumaie,
Saaks ei sisse sõudemaie
Ega välja veeremaie."
V e t e v a i m u l vana talu,
Veepinna varjul pere,
Salapeidus sängikene
Harjumise viisil armas,
Tuttav-teega väga tulus;
Sellepärast sulasuuga,
Mesikeelil meelitelles
Alevipoega paluma:
"Jäta jõgi paelumata,
Vetevoolu võrkumata,
Käigid kinni kütkemata,
Teekesed takistamata,
Sissekäigid sidumata,
Väljakäigid vaiamata;
Tahan sulle suure palga,
Mis sa küsid, täiel mõõdul
Tõrkumata kõik tasuda,
Vaidlemata välja maksta."
Alevite poega arvas
Kasu kohe, kostis vastu:
"Mis sa mulle, mehikene,
Lubad lepituse palgaks,
Kui me kaupa kinnitelles
Sõbralikult sobitame?"
Kaval vetevaimu vastas:
"Mis ma sulle palgaks paiskan,
Lepituse hinnaks luban,
Pead sa ise ilmutama!"
Alevipoega pajatas:
"Kui sa kannad kamaluga
Vana kaabupesa võrra
Taalreid kokku kuhjanisti,
Siisap jätan sidumata,
Käigikohad kütkemata."
Vetevaimu vastanekse:
"Homme varahommikulla
Tõotan tuua taalerida,
Raha kaaburummu täie."
Alevite poega kostis:
"Sarvist härga seotakse,
Sõnast meesta sõlmitakse.
Vea sa mulle sõna võlga
Tõotuse täitemiseks, -
Muidu tõuseb meile tüli,
Tuleb kitsik jälle kätte!"
Vetevaimu vajus alla,
Puges peitu jõepõhja.
Kalevite sugulane,
Kaval Alevite poega,
Uuris öösel urkakese
Sõbra abil muru alla
Ligi sülla sügavuse,
Põhjast laia, pealta kitsa,
Kaaburummu kohaseksi;
Seadis kaabu kaane kombel
Mulgu kohta muru peale,
Lõikas kübaralle põhja
Salaaugu servitie,
Kust kõik sisse kantud koorem
Kaevandikku kukkus alla.
Purask kandis teisel päeval
Koidu piirdel juba koorma
R o o t s i vanu rublasida,
Mis ei kaabu põhjakesta
Mitte jõudnud kinni katta;
Poiss tõi teise hõlmatäie,
Kandis koorma kolmandama,
Kandis neljandama koorma,
Viis veel vara viiet korda,
Kulda lisaks kuuet korda,
Kust ei küllust kübaralle
Siiski saanud sigineda.
Vara kippus vähenema,
Rikkus mehel lõppemaie.
Küll ta kaapis rahakirstud,
Pühkis puhtaks põhjast saadik,
Koristeli kukrukesed,
Sõna tasuks taskusopid.
Töö ja vaev läks siiski tühja,
Nõutamine üsna nurja:
Kübar seisis kerkimata
Ega tahtnud saada täisi,
Kuhja peale kasvatada.
Vetevaimu hakkas viimaks
Alevipoega paluma:
"Lepi võlga laenu peale,
Kannatele, kulla venda!
Kui läeb suvi sügiselle,
Siis ma tasun võla sulle,
Kannan lisa kübaralle,
Kuni tõuseb kuhjanisti."
Alevite armas poega
Väga kaval vastamaie:
"Sarvist härga seotakse,
Sõnast meesta sõlmitakse!
Tee on pikka minejalle,
Aega pikka ootajalle,
Võlga pikka võõra oma;
Maksa mehe lubadused,
Ehk ma täidan ähvardused,
Köidan kinni sinu käigid,
Võrgutan vete väravad,
Et ei looma liikumaie
Saaks, ei sisse sõudemaie
Ega välja veeremaie."
Vennikesel vetevaimul,
Pahareti pojukesel,
Paremat ei olnud pidu,
Kui et koju kõndinekse
Emalt abi otsimaie,
Lisadusta laenamaie.
Salamõtteid sünnitelles
Hakkas petis pajatama:
"Armas Alevite poega!
Lubaduse lepituseks
Tahan täita tõrkumata
Kübara sull′ kuhjadeni,
Kui sa ise tuled kaasa;
Siis ei sigi segadusi,
Pikemalta kuskil pettust."
Vana kaval võrgutaja
Püüdis Alevite poega
Varanduselt ära viia.
Aga Alevite poega
Mõistis mehikese mõtted,
Kurja vaimu kiusamise,
Miska teda püüdis petta;
Seadis sõnad sõudevalle:
"Sammu sina, sõbrakene,
Kalevite kannupoissi,
Võlatalu vaatamaie,
Tema tutvaid teretama.
Aita kanda rahakotti,
Kui on mehel raske koorem;
Mul ei ole mitte mahti
Täna käiki talitada,
Pean kui kalju merepõhjas,
Tugev tammi tuule seessa
Varandusta vahtimaie,
Hõbekogu hoidemaie."
Kalevite kannupoissi
Tõttas käsku täitemaie.
Vetevaimu astus eella,
Alevite abimeesi
Kõndis taga tema kannul,
Tallas tundemata teeda,
Rändas salaradasida
Pimeduse piiridelle,
Kus ei olnud enne käinud
Elav′ inimese jalga,
Veel ei valguslaste silma
Neida kohti enne näinud.
Alevite abimehel
Sõelusivad püksid püüli,
Kui nad pikal teedekäigil
Sõudsid kurja koppelisse,
Varjuriigi vainu alla,
Kus ei koitu kerkimassa,
Ehavalgust helendamas.
Päeval päike seal ei paista,
Kuu ei öösel anna kuma,
Tähesilm ei näita teeda
Pimeduse paikadelle.
Aegamööda hakkas kuma
Valgust teele välkumaie,
Sest et väravate sambas
Tõrvapütid põlesivad.
Kui nad tuppa kahekesi
Üle läve astusivad,
Tulid vetevaimu vennad
Võõrast vastu võttemaie,
Palusivad pingi peale
Laua taha istumaie,
Kuldakannude keskele,
Hõbevaagnate vahele,
Mis kõik võõrale mehele
Talu rikkust tunnistasid,
Pere au avaldasid.
Auahnust arvatakse
Põrguliste päranduseks,
Sestap poisid söömalauda
Võõral′ uhkest valmistasid.
Kalevite kannupoissi
Kartus araks küpsetanud,
Võind ei võtta võõrusrooga
Mitte maitseks kausi seesta,
Võind ei kannust keelekastet,
Mõdu märga, magusada
Mitte suutäit suhutada,
Sest et tulesädemeida
Välkus välja vaagenaista,
Kerkis üles kannudesta,
Põrkas vastu peekerista.
Pahareti pojukesed
Hakkasivad isekeskis
Salajuttu sahkamaie,
Põrgukeelil pajatama,
Vinderdi ja vänderdie,
Laksati kui läti keeli,
Mis ei mõistnud võõras meesi.
Kalevite kannupoissi
Murelikult mõtlemaie,
Agarasti arvamaie:
"Kitsikus ju kipub kätte!
Noorepõlve nurmedelle
Pean ehk, poissi, närtsimaie,
Sõbra varanduse saagil
Salamahti suremaie,
Kus ei nutmas noored neiud,
Käharpead ei kaebamassa.
Ahne Alevite poega,
Kes sa sõbra kammitsasse
Pannud p õ r g u paeladesse,
Poolik muna palju parem
Kui üks tühi koorekene!"
Pärast pikka pajatusta,
Salanõude sobimista
Hakkasivad tulehargid,
Põrgulaste poisikesed
Naljatusel mängimaie;
Võtsid mängiks võõra mehe,
Kes kui kerge kurnikene,
Veerev ratas vainiulla
Lustil pidi lendamaie,
Tuulekiirul tantsimaie.
Põrgu pojad paiskasivad
Kannupoissi kihutelles
Ikka käesta teise kätte;
Mehike kui kassimärssi,
Tuulav takutopikene
Lendas seinast teise seina,
Nurgast teise nurga poole.
Alevipoja sõbrake
Poisikesi palumaie:
"Kiigutajad, kulla vennad!
Laske maha, ma paluksin,
Siia mustale murule,
Siia, põrgu põrmandalle;
Seiske, kuni mõõdan seinad,
Nööritelen nurgakesed,
Paelutan toa pikkused,
Lõngutan toa laiused,
Kust võin kodus kuulutada,
Sõpradelle seletada,
Kuis mind kõrgel keeritati,
Viskeilla veeretati."
Kui sai mahti mehikene,
Puhkamista poisikene,
Võttis nöörid vöö vahelta,
Miska enne mõõtnud sooda,
Raba oli rajatanud,
Hakkas seinu mõõtemaie,
Nurkasida nöörimaie,
Mõõtis poolel pikutie,
Laskis teise laiutie,
Kolmandama kõrgutie,
Neljandama nurgetie,
Uksepiidad pikutie,
Ukseläve laiutie.
Õnnelt pääses üle ukse,
Pääses meesi putkamaie,
Tuulekiirul kihutama.
Mehike ei leidnud mahti
Üle õla ümber vaata,
Kandadelle silma käända,
Enne kui laia ilmale
Pääses päeva paiste′elle,
Kuhu kurja kütkendused,
Põrgulaste paelutused
Pikemalt ei enam puutund.
Vahti oli väravasta,
Uksehoidja hüüatanud:
"Tahad sina teedekäiki
Õnnelikult lõpetada,
Lingupaelust pääseneda,
Kääna käiki hüvakäele!"
Siiski saand ei mehikene
Kiusamata minna koju.
Vahva meesi vallaline
Kui see kägu kuuse otsas,
Laululindu puude ladvus -
Väiksel viisil viletsusi,
Kuusi korda kütkendusi.
Kalevite kannupoissi
Põrgupiinast põgenedes
Leidis korra lingutusi,
Kui üks lita, koerakene,
Kaks veel kaasas kutsikaida,
Temal′ vastu veerenekse.
Lita, juudaliste ema,
Tuli tuiskella T o r i s t a,
Kus ta käinud vihtlemassa.
Sealap Alevite sõbral
Vahi sõnad väravasta
Tulid meelemõtte′esse:
Käänas kohe hüvakäele
Teista teeda tallamaie.
Lendes sõitis litakene
Temast mööda tuhinaga,
Kus ei hiuksekarvakesta
Mitte mehel liigutanud.
Sammusida sirutelles,
Kiiret käiki kõndidessa,
Jõudis Alevite sõber
Viimaks jõekalda äärde,
Kuhu Alev salakoopa
Sügavalle sobitanud
Põrgupoja pettuseksi.
Sügav mulku muru alla
Tunnisteli tehtud tempu,
Kaaneks katetud kübara,
Kuid see rikas rahakoorem
Metsa läinud koos mehega.
Kalevite kannupoissi
Alevi jälgi ajama,
Kuhu sõbrake kadunud.
Vetevaimu, vennikene,
Kihutelles tema kannul,
Poisikesta pilgatelles
Kavalasti küsimaie:
"Kas sul püksis põletaja,
Parmukene istub p...ses?
Miks sa meile, mehikene,
Kullakoorma unustanud?
Ma ep jõudnud ränka kotti
Kodunt üksi ära kanda.
Katsume nüüd tehtud kaupa
Teisipidi toimetada:
Kas ehk rammu katsumaie,
Või ehk võidu jooksemaie,
Kumb saab võidul kuningaksi?"
Vetevaimu, vennikene,
Omas meeles mõtlemaie:
Tarkus on küll nende taskus,
Võimus siiski minu volil.
Kalevite kannupoissi
Mõistis kohe, kostis vastu:
"Kui sul lusti, vennikene,
Läki kohta katsumaie!"
Koha otsimise käigil
Nägid mehed N ä r s k a mäge,
Mis neil kohe meelepärast
Võidumängiksi valida.
Enne veel kui mehed mäele
Sammusida sirutanud,
Tulivad neil vastu teelta
Kange Kalevite poega
Armsa Alevipojaga.
Viimane oli varjupaika
Vetevaimu varanduse
Põõsastikku pannud peitu.
Kalevipoeg pajatama:
"Vaata, kulla vennikene!
Kust sa selle lätikopsu
Saatijaksi oled saanud?
Kust see imekülaline
Sugu poolest siginenud?"
Alevite poega kostis:
"Võõras on mul võlgenikku,
Kellega ma tegin kaupa,
Kes ei täitnud kaabukesta."
Kannupoissi pajatama:
"Võõras on mul vastasmeesi,
Kellega ma tegin kaupa
Võitlemisemängi võtta
Närska mäele naljapärast."
Kalevite kange poega
Pilkamisi pajatama:
"Kasva veel, mu kullakene,
Veni, armas vennikene,
Sirgu, sirgu, sõbrakene,
Kibedama aja kohta;
Võim veel väga väetikene!"
Pajatelles aga pistis
Kannupoisi karmanisse,
Püksitasku paisumaie.
Siisap tõttas kiirel sammul
Närska mäele naljamängi
Võõra vastu võitlemaie.
Mehed võtsid esimängiks
Võidu kiviviskamise,
Kelle kivi kaugemalle
Lingult pidi lendamaie.
Vetevaimu, vennikene,
Pidi eesi paiskamaie
Lingult kivi lendamaie.
Kohmetanud käppadega
Seadis paksu sõrmedega
Poissi kivi poole päeva
Silmuksesse seisemaie.
Laskis lingu lennutelles
Kümme korda ringi käia,
Siis vast paiskas sõudemaie,
Tuulekiirul tuiskamaie.
Kuhu kivi kukkunekse,
Saadik maha sattunekse?
Kivi kukkus järvekalda,
V õ r t s u järve ääre peale,
Kümme sammu servast kaugel.
Kivi võite kopikata
Selgest′ omil silmil näha,
Mis kui kehva mehikese,
Perepopsi saunakene.
Võidu linguviskamine
Käsilla nüüd Kalevilla,
Kel ei olnud tõstekangi,
Vinnapoomi mitte vaja;
Kümne sõrme kohendusel
Talitas ta väikest tööda,
Seadis kivi silmukselle
Parajasti paiga peale.
Kihuteli kange käega
Lingult kivi lendamaie,
Tuulekiirul tuiskamaie.
Tuules tõusis tuhinada,
Kõrgel kuuldi kohinada -
Kivi lendas kauge′elle
Tuisates kui tuulispaska,
Merelainte möllusena,
Lendas P e i p s i ligidalle,
Kukkus ligi järvekalda.
Kes see Peipsi rannas käinud,
Küll see näinud võidukivi.
Vetevaimu, vennikene,
Palus mängi pikendada,
Teisel tükil toimetada.
Kalevipoeg kostis vastu:
"Minupärast, mehikene!
Võitlemista ei ma vihka,
Kiustemängi iial karda;
Võitlemine toetab võimu,
Mängil kosub mehe rammu.
Võtkem kätte vägikaigas,
Kumb meist kumba kangutelles
Kõrgemalle kergiteleb."
Mehed istusid murule,
Jalga toeksi vastu jalga.
Vetevaimu tugev vemmal
Võeti kätte vägikaikaks.
Vetevaimu venitelles
Käsi tahtis katkendada,
Pihasooni kista paigast:
Võind ei siiski vastasmeesta
Kalevida kergitada,
Paigast mitte põrutada.
Kalevipoeg toetas kanna
Valusamalt tema vastu,
Sõlmis kindlamasti sõrmed
Koogutelles kepi külge,
Tõmbas korra tõsiselta,
Viskas vetevaimukese
Nagu tühja takukoonla
Tuule tiivul tuiskamaie.
Pea käis korra kukerpalli,
Jalatallad vastu taevast,
Sõrmed pääsid vägipulgast,
Mees kui lindu lendamaie.
Veeres, liugles seitse versta,
Purjeteli penikoorma,
Raksas maha rägastikku,
Küngastiku keske′elle,
Kus ei võinud kuuel päeval,
Seitsmel silmi seletada,
Kaheksamal kaela kanda,
Liikmeida liigutada,
Põrund keha painutada.
Kalevite kange poega
Naljatusta naeremaie,
Alev hambaid irvitama,
Poissi taskus pilkamaie
Vetevaimu viletsusta.
Kangemeeste naerukära
Käis kui Kõue kärgatused
Läbi laia lagediku,
Paksu metsa põõsastiku,
Maapinda müdistades,
Künkaida kõigutelles.
Alevite armas poega
Pettelugu pajatama,
Kuidas lõhkend kübaraga
Mustapallil mehikesta
Tugevasti oli tüssand,
Vetevaimu vara võtnud.
Alevipoja avaldus:
"Sarvist härga seotakse,
Sõnast meesta sõlmitakse!"
Pani Kalevite poega
Kuuldes kohe kohkumaie:
Mõõga võlg veel maksemata,
Sepa kätte saatemata.
Kalevite kange poega
Seadis sõnad sõudevalle:
"Alevipoeg, armas venda,
Käi sa kiiresti koduje,
Aja hallil alla õue,
Kõrvilla läbi koppeli
Kuulsa Kalevi peresse,
Vana taaleri talusse;
Laena rannast laevakesi,
Laiemaida lodjakesi,
Paremaida paadikesi;
Koorma laevad kulla alla,
Paadid hõbekilda kandma,
Lodjad vara vedamaie;
Palka mehi purjetama,
Tugevamaid tüürimaie,
Sõpru seltsis sõudemaie;
Võta moona, võta vara
Teedekäigi tervituseks!
Pärast aga pane peale:
Üheksa hüva hobuda,
Kaheksa karimärada,
Kaksikümmend lüpsilehma,
Viiskümmend paremat vasikat,
Sada säilitist nisuda,
Poolteist paati rukkiteri,
Tuhat vana taalerida,
Sada paari paaterida,
Kakssada kuldarahada,
Sületäie sõlgesida,
Viie neitsi kaasavara!
Pane lisaks paari paati
Veel mu vanavaraga;
Kanna kallis killakoorem
Sõudes merel S o o m e m a a l e
Kuulsa sepa koduje,
Maksa minu mõõga hinda,
Tasu võlga tingimata,
Lisa kulda pealekauba,
Ootushinnaks hõbedada
Isa lelle lepituseks!"
Alevite armas poega
Tõttas käsku täitemaie,
Ruttas kiirest′ kõndimaie,
H a r j u poole ajamaie.
Kalevite kange poega
Istus maha muru peale
Põõsa varju puhkamaie,
Meeles lugu mõtlemaie,
Asju läbi arvamaie,
Viimseid sõnumeid Virusta,
Kurje vaenukuulutusi.
"Kustap leian kindla koha,"
Pajateleb kange poega,
"Varjupaiga väetimaile?
Veereb vaenuvägesida,
Sõjameeste seltsisida
V i r u laia väljadelle,
J ä r v a raatmaa radadelle,
Siisap tarvis kindlat seina,
Mõnusamaid müürisida
Varjupaigaks vanadelle,
Rahuurkaks raukadelle,
Peidunurgaks piigadelle,
Kaitsetoaks käharpäile,
Nutukambriks nõtradelle,
Leinakojaks leskedelle."
Kalevite kange poega
Mõtles aga targal meelel:
"Lähen laudu lunastama,
Hoone tarbeks ostemaie,
Tahan linnad tugevuseks
Ilusasti ehitada,
Ühe linna eide iluks,
Taadi kalmu kaunistuseks
Kalju peale kasvatada;
Teise linna Taaramäele,
Emajõe kalda äärde,
Varjuks Taara varvikulle,
Kolmandama Jaani kolka
Salasoo sügavusse,
Alutaha ühe l i n n a
Raukadelle redupaigaks,
Vaestelastele varjuksi.
Täna ei ma lähe teele,
Puhkan keha paremini;
Homme varahommikulla
Tõttan teeda tallamaie
P e i p s i j ä r v e piiridelle;
Seni saab Alev Soomessa
Mõõga võla maksemaie."
Tahtis nuga võtta taskust,
Kui tal käsi kogemata
Poisikese külge puutus,
Kes see kui siga kotista
Sealt ei võinud välja saada,
Iseennast avitada.
Kalevite kange poega
Pilkamisel pajatama:
"Kas sa näed, mis kirbukene
Karmanis mul kutisteleb?
Astu välja, vennikene,
Tuuleõhul toibumaie,
Päevapaistel paisumaie,
Kuude valgel kosumaie!
Kuule, kulla kannupoissi,
Märka sõnu, mehikene,
Kui neid kasuks sulle külvan,
Juhatuseks ilmutelen!
Kuule, kotka kasvandikku:
Enne kui sul, äbarikul,
Tugevamad tiibadesse
Sõudvad suled sirgunevad,
Ära kipu lendamaie!
Kui sind kuri kiusamaie,
Vaenumees tuleb võrgutama,
Tulgu tugi tarkusesta,
Arust parem abimeesi;
Püüa vaenlast pilkamisel
Kavalasti kütkendada,
Kuni jõudu kasvanekse,
Rammu tõuseb rohkemasti!
Mis sa, väeti mehikene,
Vetevaimul vägikorral,
Põrgulisel vastu püsiks?"
Alevite sugulane
Mõistis kohe, vastu kostis:
"Mis ma, väeti mehikene,
Vetevaimul vägikorral,
Põrgulisel vastu paneks,
Seda oli selgel silmal
Alevi töö avaldanud,
Kui ta suvikübarada
Seadis katteks koopasuhu.
Nõnda oleksin ma, noori,
Võidumängi valmistanud,
Pilkel põrgulista petnud."
Kalevite kange poega
Seadis sõnad sõudevalle:
"Veni vaksa, vennikene,
Kasva kaksi kõrgemaksi,
Paisu, poissi, paksemaksi,
Kosuta end kangemaksi
Edaspidise elule,
Tuleva aja tuluksi!
Jää sa siia teedejuhiks,
Kuni lähen kaugemalle,
P e i p s i j ä r v e piiridelle
Tarbelikku talitama!
Kui siin kiireküüdilisi,
Sõjasõnumite sõudjaid
Virusta peaks veeremaie,
Vea neid, sõber, viibimata
P e i p s i j ä r v e piiridelle,
Kuhu käiki kinnitelen,
Asjulla ehk viidan aega!"
Juttu vestes võeti õhtuks
Toitu keha toetuseks,
Keelekastet karastuseks,
Enne kui maha heideti,
Põõsa varju puhkamaie.
Ööde rüüdi kattis kinni,
Vaikuskuube vaarikuida,
Lukuteli linnukeeled,
Elavate häälitsused;
Siugu sitika vilulla,
Suveilul laulis sirtsu,
Sääski lennul sirisedes,
Rääku rukkipõllu pealta,
Vutti vete kallastelta,
Muud ei kuskil elumärki,
Kaugel kuskil kuulutajaid,
Hõbenokal häälitsejaid.
Taevast vaatasivad tähed,
Paistis kuu palgekene
Vaikselt puhkajate peale.
Unenägu kudus kuube
Suikujate silma ette.
I l m a n e i t s i k e ilusa,
K õ u e tütar käharpeaga,
Sinisirje linnukene,
Lendas palju, liugles palju,
Lendas laia laane sisse,
Kus ei enne käinud karja,
Käinud karja, hulkund orja;
Ladvul käinud linnu jalga,
Sambla alt salasiuke:
Sinna neitsi sammumaie,
Lustiteeda tallamaie.
Mis ta metsas märkinekse,
Mis ta teelta tähtinekse?
Kaev oli sügav kaevatud,
Urgas põhjatu uuritud.
Kaevule käis karjateesid,
Radasida rahva jälgist.
Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpeaga,
Kaevust võtma keelekastet,
Kuldakoogul koogitsema,
Hõbepangel püüdemaie.
Metsa poega, poisikene,
Kõversilma kasvandikku,
Nägi kena neitsikese
Vetta kaevust vinnamassa,
Tahtis tõtata abiksi.
Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpeaga -
Ehk oli poissi ehmatades
Kätta lasknud kallakille -
Kaotas sõrmukse sõrmesta.
Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpeaga,
Sinisirje linnukene,
Kurvalt häda kurtemaie,
Sõbrameesta soovimaie,
Abimeesta meelitama:
Kes see sõrmukse sügavast,
Kulla võtaks vete alta?
Kalevite kallis poega
Kuulis neitsi kurvastusta,
Linnu nukra leinamista,
Tõttas abiks tütterelle.
Seadis sõnad sõudevalle:
"Mis sa nutad, neitsikene,
Mis sa kaebad, käharpeaga,
Leinad, kena linnukene?"
Ilmaneitsike ilusa
Mõistis kohe küsimise,
Laulis vastu lahke′esti:
"Mis ma nutan, neitsikene,
Mis ma kaeban, käharpeaga?
Vetta kaevusta vinnates
Kaotin sõrmukse sõrmesta,
Veeres, kuld, mul vete alla."
Kalevite kange poega
Kargas kohe kaevupõhja,
Tõttas sõrmust otsimaie.
Sortsilased suurel seltsil
Kalevipoega kiusama:
"Hiir on ise hüpand lõksu,
Karu kammitsa kaevusse!
Võtke kivi, vennikesed,
Kukutagem kukla peale,
Kange mehe kaela peale!"
Veskikivi veeretati
Kiirest′ kaevuraketelle,
Kõrgelt kaevu kukutati,
Mis pidi mehe murdemaie,
Suure karu surmamaie.
Kalevite kallis poega,
Kui ta otsind tüki aega,
Kargas jälle kaevu peale.
Mis tal sõrmukseks sõrmessa?
Veskikivi veereb käessa,
Sõrm käib läbi silmuksesta.
Kalevipoeg küsimaie:
"Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpeaga,
Sinisirje linnukene,
Kas see sõrmus on sinulta,
Mis sul kaevu on kukkunud,
Vete alla on veerenud?
Muud ei leidnud ma mudasta,
Suuremat ei puutund sõrme."
 |
KALEVIPOEG |
| Soovituseks | Sissejuhatuseks I | II | III | IV | V | VI | VII | VIII | IX | X XI | XII | XIII | XIV | XV | XVI | XVII | XVIII | IXX | XX |