Kalevipoeg/II
- Teine lugu
Kui mina hakkan kuulutama,
Laulujoada laskemaie,
Vana lugu veeretama:
Ei mind jõua ohjad hoida,
Ohjad hoida, köied köita,
Pilved pikka ei pidada,
Taevas laia tallitseda.
Külad jäävad kuulamaie,
Mõisad mõtteid märkamaie,
Saksad parvil seisamaie,
Linnad eemalt luurimaie.
Elu oli noorel lõunel,
Keskepääva keeritusel
Kalevide kaasakesta
Sugul rohkest sigitanud.
Linda oli laulusuuga
Viburidva vibutelles
Kangeid poegi kasvatanud
Isa kuju kandejaksa,
Oli anderohkel rinnal,
Eide armu-allikala
Kaelakandjaks kosutanud,
Inimeseks imetanud,
Kuude valgel taadi rinnal
Kangelaseks karastanud,
Mõistelikuks muisutanud:
Kunni asja-a'ajaks kasvid,
Sammu lühendajaks saivad.
Poegist taadi elu-õhtul
Kaksi alles kodu kasvid,
Kaks kui herne kaunakesta.
Teised olid tuulejuhil,
Linnuteede tähändusel
Võõramaale rada võtnud,
Käiki pikka kaugusela;
Läinud õnne otsimaie,
Pesa-aset püüdemaie.
Ega meie kitsik kohta,
Ahtral lüpsil põllumaada
Võind ei kõiki kasvatada,
Toitu neile toimetada,
Päävarju valmistada,
Kehakatet soetada.
Kalev-taati oli käskind,
Kindlal sõnal kinnitanud:
Meie maada markamata
Ühe poja päranduseks,
Valitsuse vallaks jätta.
Ehk küll pojad perekaupa
Isa suuruseks sirgusid,
Tükaltie tugevusel
Võtnud osa taadi võimust,
Siiski silmanähtavalta
Õitses isa olemine,
Meelemõistus, märkamine
Rohkemalt kui teiste külles
Viimsel sündind võsukesel:
Kes kui kallim pesamuna,
Abielu äbarikku,
Hilja pärast isa surma
Veeres pääva valgusele.
Praegu jälgi viimsest pojast,
Mälestuse märkisida
Laial mitmes kohas leida.
Paigutie pajatakse
Sohni nime rahva suussa
Viimse võsukese kohta;
Ehk küll suurem Eesti sugu
Tänapääval tema kohta
Muud ei oska nimeks mõista,
Isenimeks ilmutada,
Kui et igal kuulutusel
Kalevipoega nimetab.
Selle poja jälgedele
Saavad jõed jooksemaie,
Laened merel läikimaie,
Tuulil pilved tuiskamaie,
Õied tupesta tungima,
Linnud ladvissa laulema,
Käud kulda kukkumaie!
Seda nooremada poega,
Eesti endist valitsejat,
Kiidab laulikute lugu,
Tõstab vana jutusõna:
Ehk kas kuskil küladessa,
Üksikuila hurtsikuila
Eesti poegi paisumaies,
Tütterida tõusemaies:
Kes ei vanemate suusta
Muistepõlve mälestusi
Kalevipojasta kuulnud?
Mine, poega, Pärnumaale,
Järgukesta Järvamaale,
Astu Harju rajadele,
Sõida Lääne luhadele,
Veere Viru ranna ääre,
Mine Pihkva piiredele,
Taara tammiku tahaje,
Aja hallil Alutaha,
Kõrvil Soome sõrva poole:
Igas paigas idanevad
Kalevipoja sõnumed.
Kastel tõustes kanarpikust,
Udukuue ummuksesta
Tungib Kalevi tunnistus
Läbi tammitse tänava,
Üle vaskise värava,
Kindla kalju keske'elta,
Läbi raudamüürisida,
Teraksesta tornisida.
Tartumaal üksi tarretand
Vanapõlve mälestused.
Kui tuli õnnis õhtuke,
Vaikne elu videvikku,
Siisap Kalev salasõnul
Ettekuulutuse kombel
Eidekesel ilmutanud,
Asja niida avaldanud:
"Linda, kallis lillekene,
Kulla kullerkupukene,
Kes sa kevadisel käigil,
Suvepääva sõuendusel
Kangid poegi mulle kannud,
Armupiimal paisutanud,
Kätevarrel kiigutanud:
Sina saad veel sügisela
Õilmest kauna kasvatama,
Tõrust tooma tammekesta.
Linda, kallis kaasakene,
Läänes kasvand lillekene,
Tedremunast tõusnud tütar,
Käid nüüd jälle pikil päivil
Ootuspõlve rasket jalga,
Vahetelles kingapaari
Jalas iga hommikula,
Et ei Tühi leiaks teeda.
Lühikese aja varul
Saad sa poega poetama,
Kange lapse ilmal' kandma;
Saad teda rüppel ravitsema,
Rinna lättel rammustama,
Suu juures suisutama,
Kätevarrel kiigutama.
See'p see poega pesamuna,
Äbarikku tallekene
Sigidust saab lõpetama.
Igaveste jumalate
Enne peetud aru mööda
Pea ei poega minu silmad
Närtsi-põlves nägemaie;
Siiski viimne võsukene,
Sarja lõpetuse muna,
Talve piirel kasvand taime,
Peab mull' kõiges määraliseks,
Tegudes ja olles tõusma.
Tulevpõlve suu peab kandma
Tema nime mälestusi,
Kange tööde kiitusida.
Kui on poega meheks kasvand,
Valitsuse voli võtnud,
Siis saab õitsev õnne-aega,
Rahupõli rahva keskel
Eesti piiril idanema.
Ma ei taha kuningriigi
Volivalda vähändada,
Lipi-lapi lahutada:
Riik peab jääma jagamata
Ühe poja voli alla,
Kangemale kaitsevallaks."
Pikemalta pajatelles
Ütles Kalev, vanarauka:
"Jääb aga riiki jagamata
Ühe poja päranduseks,
Siis on tükil tugevusta,
Suurel kivil kindelusta.
Osad väetid, võimatumad
Sööksid üksteist ise ära.
Kasvab meheks noorem poega,
Heitku liisku vendadega,
Kesse rahva kaitsejaksa,
Kuningriigi valitsejaks
Nende seast saab tõusemaie.
Jumalate juhatused,
Taaralaiste tähändused
Saavad asja sobitama
Paremast' kui meie arvud.
Teised vennad veerenegu
Võõra maade murudele,
Kaljumaale kauge'ele, —
Tehku toad tuule peale,
Elud ilma ääre peale,
Majad marjavarte peale,
Kojad kobrulehtedele,
Saunad pilve sõrva peale,
Vihtelavad vihma alla.
Maad on mitmemargalised,
Taevas laia laiguline;
Tugev leiab tuuletiivul,
Leiab paksust pilvetesta,
Kotkas kaljult pesapaika.
Kanget meest ei köida köied,
Pea ei kinni raudapaelad."
Kes oli külma kamberila,
Tarretanud tubadele,
Pikil õlgil põrandala?
Kalevi-taat, vanarauka,
Oli külma ju kamberil,
Tarretanud tubadele,
Pikil õlgil põrandala.
Pärast pikka pajatusta,
Kui sai asju kuulutanud
Riigi pärimise pärast,
Langes Kalevide taati
Pikil voodil põdemaie,
Halasängil loksumaie,
Ega tõusnud toetama,
Jalgu alla paenutama.
Eit pani sõle sõudemaie,
Lepatriinu lendamaie:
"Sõua, sõlge, jõua, sõlge,
Lenna, lepatriinukene!
Minge arsti otsimaie,
Tuuletarka tallitama,
Sõnatarka soovitama."
Sõlge sõudis seitse pääva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel põhja rajal.
Kesse vasta käidanesse?
Nägi ta kuu tõusemaie,
Tähte kannul kerkimaie.
"Tere, kuu, tervise kaevu,
Armas rammu allikas,
Jõudude joajõgeda!
Kas saab taati terve'eksa,
Peaseb rauka voodi vangist?"
Kuu küll kuulis kurval palgil,
Ei ann'd vastust küsijale.
Sõlge sõudis seitse pääva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel põhja rajal;
Lendas läbi metsasida,
Küünra kullasta mägeda.
Mis tal vasta tuldanesse?
Nägi ta tähte tõusemaie,
Ehatähte kerkimaie.
"Tere, tähte, teravsilma,
Nugissilma noorukene!
Pajatele, taeva poega:
Kas saab terveks taadikene,
Peaseb rauka voodi vangist?"
Tähte kuulis teravsilmal,
Ei ann'd vastust küsijale,
Tähte kustus taeva veerde.
Sõlge sõudis seitse pääva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel lõune poole,
Lendas läbi laanesida,
Seitse versta sinimetsa,
Küünra kullasta mägeda.
Mis tal vasta tuldanesse?
Nägi ta pääva tõusemaie,
Valgusküünla kerkimaie.
"Tere, pääva, peiukene!
Kuuluta mull', kuldasilma,
Pajatele, taeva poega:
Kas saab terveks taadikene,
Peaseb rauka voodi vangist?"
Päike kuulis põlev-palgil,
Ei ann'd vastust küsijale.
Eit pani sõle sõudemaie,
Lepatriinu lendamaie:
"Sõua, sõlge, jõua, sõlge,
Lenna, lepatriinukene!
Minge arsti otsimaie,
Tuuletarka tallitama,
Sõnatarka soovitama,
Manatarka meelitama!"
Sõlge sõudis seitse pääva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel põhja rajal;
Lendas läbi laanesida,
Seitse versta sinimetsa,
Küünra kullasta mägeda.
Kesse vasta käidanesse?
Tuli vasta tuuletarka,
Soomest vana sõnatarka,
Kullamäelta Manatarka.
"Tere, tere, ilmatargad!
Kuulutage küsijale,
Andke vastust palujale:
Kas saab taati terve'eksa,
Peaseb rauka voodi vangist?
Juba küsisin kuulta,
Pärisin ju pääva käesta,
Tahtsin otsust tähe-pojalt, —
Kõik need kolm ei kuulutanud."
Targad mõistsid, kostsid vasta,
Kolmil keelil kõnelesid:
"Mis on põuda põletanud,
Nurmel palav närtsitanud,
Kuude valge kolletanud,
Tähte silma suretanud,
Sest ei tõuse taimekesta,
Ilutseva idukesta."
Enne kui sõlge sõudemasta,
Lepatriinu lendamasta
Koju jõudnud kuulutama,
Oli Kalevide taati
Koolel juba kolletanud.
Linda, kurba leskenaine,
Kurval meelel, leinakeelel
Ikes leina-igatsusi,
Nuttis närtsind kaasakesta,
Puistas leinapisaraida
Kolletanud kaasa sängi.
Leinas kalli mehe surma
Seitse ööd ilma uneta,
Seitse pääva sööma'ata,
Seitse koitu kurvastusel,
Seitse eha leinavalus,
Et ei nahka silmil' saanud,
Ega lõppend laugelt pisar,
Nutuvesi palgedelta,
Piinakoorem hinge pealta.
Linda, kurba leskenaine,
Pesi külma surnukeha,
Pesi teda pisarila,
Pesi teda mereveela,
Vihtles kallist vihmaveela,
Loputeles lätteveela,
Silis hiuksid armu-sõrmil,
Silis hõbeharjadega,
Kammis kuldakammidega,
Miska enne näkineitsi
Oma pääd oli sugenud.
Pani siis selga siidisärgi,
Sammetise surnurüüdi
Kuldatoime kuue peale,
Hõbevööda vammuksile,
Pani alla udulinad,
Kattis peale peened linad.
Linda, kurba leskenaine,
Kaevas valmis kena kalmu,
Sängi halja muru alla,
Kümne sülla sügavuseks;
Sängiteles vilu sängi,
Valmistatud voodiesse
Kalli kaasa puhkamaie.
Täitis sängi sõmeraga.
Maapinna kõrguseni,
Halja muru rajadeni.
Muru kasvis mulla peale,
Aruheina haua peale,
Kasteheina kaela peale,
Punalilled palge peale,
Sinililled silmadele,
Kullerkupud kulmudele.
Linda, kurba leskenaine,
Leinas lahkund armukesta,
Nuttis närtsind abikaasat;
Leinas kuu, leinas kaksi,
Kurtis tüki kolmat kuuda,
Mõne pääva neljat kuuda,
Lepitas leina nutuga,
Kurbtust pisarkastega,
Veerevala silmaveela.
Linda, kurba leskenaine,
Hakkas kiva kandemaie
Haua peale hunnikusse;
Tahtis teha tunnistähte
Pärast-põlve poegadele,
Tulev-aja tütardele:
Kus on Kalevide kalmu,
Vana taadi voodikene.
Kes Tallinnas käidanessa
Silmi oskas sirutada,
Külap nägi kalmu küngast,
Kuhu pärast-põlve rahvas
Uhkeid hooneid ehitanud,
Teinud kena kirikuda.
Kohta praegu kutsutakse
Tallinna toompäämäeks.
Sealap vana Kalev puhkab,
Uinub igavesta unda.
Linda, kurba leskenaine,
Mehe haua mälestuseks
Kiva kokku kandenessa
Oli ühel pääval pakku,
Rasket raudakivi rahnu
Kaugelt kannud kalmu poole.
Kivi raske piinas pihta;
Lesel jõudu lõppemisel,
Rammu juba raugemisel,
Veel oli kaunis tükki teeda,
Tükki teeda, marka maada,
Enne kui jõudis kalmule.
Komistades künka vasta
Väsind jalga viirastie;
Kivi kippas libisema.
Põrkas hiukse paeladesta,
Sõlmil siutud silmuksesta
Prantsti! jalge ette maha.
Võind ei väsind lese võimu,
Leina kurnal lõppend jõudu —
Ootuspäevil raskejalgsel
Kivi maasta kergitada,
Teist kord sülle tõstenessa.
Leske istus kivi otsa
Väsimusta puhkamaie;
Hakkas nutma haledaste,
Leina kurbtust kustutama:
"Oh, mis vilets vaene leske,
Mahajäänud marjukene,
Kes kui tuba toeta,
Hooneseinad katukseta,
Kui üks väli varjuta
Iga tuule tuigutusel,
Vete laente veeretaval
Üksi ilmas peab elama,
Üksi kurbtust kannatama!
Lepasta lehed lähevad,
Toomingast tuulil tuiskavad,
Õunapuusta õilmekesed,
Kasesta urvad kauvad,
Alanevad haavadesta,
Taganevad tammedesta,
Varisevad vahterasta,
Käbi kukub kuuskedesta,
Pihlaka kobarad kauvad!
Ei minu pidu parane,
Ei minu elu ülene,
Vähäne ei vaeva päävad,
Pisarrohked piina päävad!"
Linda nuttis, vaene leske,
Leinapõlve pisaraida,
Viletsuse silmavetta,
Nuttis kaua kivi otsas,
Kaljupakul kaebadelles.
Silmalauge vesi valgus
Laiaks loiguks lagedale;
Loigust tõusis tiigikene,
Tiigist jälle järvekene.
Linda pisarate loiku,
Lese leinanutu järve
Võite näha tänapääval:
Mis kui Ülemiste järve
Laagna mäe peal laenetamas,
Vetevoosi veeretamas.
Kivi seisab järve kaldal,
Kus peal leske leina nutnud,
Pisaraida pillutanud.
Nõnda oli ennemuiste
Lese Linda silmaveesta,
Leina-piina pisaratest
Ülemiste järv ilmunud.
Kui sa juhtud, vennikene,
Järve kaudu teeda käies
Linna poole liugumaie,
Järvest mööda veeremaie:
Puhka hobu järve kaldal,
Kasta kõrvikese keelta,
Viida aega kivi ääres,
Mõtle muistelugusida,
Kalevi-põlve käikisi!
Vaata mälestuse-märki,
Mis siin leske leinadessa,
Kurba südant kustutelles
Lagedale lahutanud
pääva paistel hiilgamaie!
Juba jõudis pikka pääva,
Ootuspääva õhtuele;
Linda tundis tunnikesta,
Tuskel tundi tulemaie,
Kibedama kiirustama,
Valusama veeremaie;
Käskis sauna küttaneda,
Sängi aset seadaneda,
Halavoodit valmistada,
Puhkepinki paigutada,
Ohkejäri asutada.
Küla eided kütvad sauna,
Orjad kandvad kaevust vetta,
Teised on sängi seademas,
Pere pinki paigutamas.
Nurganaine, nõrgukene,
Tuhat kord käid toade vahet,
Sada korda sauna vahet,
Kümme korda kaevuteeda,
Kaevust võttes karastusta!
Käid sa vaene valu-sammul
Ilma vööta, vöö käessa,
Ilma tanuta, tanu peussa,
Ohkad aga Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal, astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalikku toetamaie!"
Neli nurka toassa,
Kõik sa nurgad nutustasid,
Neli seina kamberila,
Kõik sa seinad seisatasid;
Ahju ääred haletasid,
Istmed ära igatsesid,
Palvil põranda põlvitasid.
Ohkad aga Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal! astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie!
Tule vaesta vaatamaie,
Poja ema peastemaie!"
Pere nuttis alla pinki,
Lapsed nutsid alla laua,
Külad, kullad kamberila.
Kaasa magas külmas voodis,
Kus ei kuulnud naise nuttu.
Nurganaine, nõrgukene,
Läbi läks siis nelja metsa,
Viie viletsuse paiga;
Üks oli metsa toomingane,
Teine metsa vahterane,
Kolmas kibuvitsa metsa,
Neljas metsa pihlapuine,
Viies metsa vislapuine.
Tusad jäävad toomingaie,
Valud jäävad vahteraie,
Kibedad kibupuu külge,
Piinad pikad pihlakaissa,
Vaevad rasked vislapuissa.
Tusad tulid tagasie,
Tusad tulid eide tungi,
Valud vaese lese peale,
Tulid tusale tubaje,
Oigadele ahju ette,
Puhkedele parsidele.
Ohkab vaene Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal! astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie;
Tule vaesta vaatamaie,
Poja ema peastemaie!"
Pere nuttis alla pinki,
Lapsed nutsid alla laua,
Küla naised kamberila.
Kaasa magas külmas sängis,
Kus ei kuulnud naise nuttu.
Nurganaine, nõrgukene,
Vaevakandja, väetikene!
Üks ju jalg sul haua seessa,
Teine haua ääre peale,
Ootsid hauda langevada,
Külma voodi kukkuvada!
Ohka aga Uku poole,
Rohkest' Rõugutaja poole,
Saada palve-saadikuida
Ülemaile jumalaile!
Tuli tunnike tubaje,
Üürikeseks ahju ette,
Kiirestikku keriksele.
Naine tuikus, nõrgukene,
Tuikus nuttes, tusaline,
Värisedes, vaevaline;
Ohkas aga Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal! astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie!
Tule vaesta vaatamaie,
Poja ema peastemaie!"
Uku kuulis kamberista,
Rõugutaja rehe alta,
Abitoojad läbi seina,
Kergitajad läbi katukse.
Siis tuli Uku tubaje,
Rõugutaja kamberisse,
Astusivad ahju ette,
Sammusivad sängi sõrva.
Ukul õled õlanukul,
Rõugutajal padjad kaenlas;
Viisid naise voodiesse,
Surmahädalise sängi,
Piinakandja padjadesse;
Panid peente linadesse,
Villase vaiba vahele.
Kaks sai päida pääluksele,
Neli reite voodiesse,
Neli jalga jalgusele,
Neli kätte keske'ele.
Uku hüüdis üle ukse,
Rõugutaja rõõmsal healel:
"Lööge kinni haua uksed,
Kinni kalmu laiad kaaned!
Naine viidud voodiesse,
Pandud peente linadesse,
Kaks saand päida pääluksele,
Neli reite voodiessa,
Neli jalga jalgusele,
Neli kätte keske'ele."
Tänu vana isadale,
Aitüma jumalaile,
Tänu abitoodejaile:
Uku oli tunni toassa,
Rõugutaja kamberissa,
Sala-abid sängidela.
Nurganaine, nõrgukene!
Tõsta üles kaksi kätta,
Kaksi kätta, kümme küünta:
Et sa tusatunnist peasid!
Lesel’ leina lepituseks,
Pisarate pühkijaksa,
Kurvastuse kergitajaks
Kasvis kallis pojukene.
Poega imes armupiima
Eide rinnal rohke'esta,
Imes heldus-allikalta
Võimuvetta venitavat,
Karastavat kasvumärga.
Mõistke, mõistke, mehed noored,
Arvage, poisid avarad,
Teadanege, naised targad,
Kesse magab kätkiessa,
Kesse mähkme mässitusel
Kiuste suula kiljatamas!
See'p see lese leinapoega,
Isata kasvav idukene,
Keda tuuled toetavad,
Vihmaveered venitavad,
Kaste-aurud karastavad,
Udupilved paisutavad.
Eit aga tallas kätkijalga,
Tallas kätki kiikuvale,
Vilistas laulu väetile
Suikumise soovituseks.
Poega puhus nutupilli,
Leikas kisa lusti pärast.
Karjus kuuda, karjus kaksi,
Nuttis õhtust hommikuni,
Et ei lõppend tuli toasta,
Säde ei sängi sambasta.
Eit läks abi otsimaie,
Otsis lapse lausujaida,
Noore nutuvõttijaida,
Poja suude sulgujaida,
Kisa kinnipanijaida.
Kui sai otsa kisakuuda,
Nutunädalate aega:
Lõhkus poega mähkme linad,
Kiskus puruks mähkme paelad,
Lõhkus katki kätki lauad,
Peasis kätkist põrandale
Käpakülle kõndimaie,
Roomaskülle rändamaie,
Roomas kuu, roomas kaksi,
Kolmandal ju kõndimaies,
Jalge jõudu kasvatamas.
Poega imes armupiima
Eide rinnal rohke'esta,
Kasvis leina lepitajaks,
Kurvastuse kustutajaks,
Pisarate pühkijaksa.
Eit oli poega imetanud
Armu kaisus aastat kolme,
Enne kui rinnalt võõrutas.
Poega venis poisikeseks,
Kasvis Kalevide pojaks,
Tõutas ettetähendusi,
Kadund isa kuulutusi
Igas tükis ilmutada;
Püüdis jõudu iga pääva,
Keha kangust kosutada.
Kalevide kallim poega
Linda leina lepitaja,
Kasvis karjapoisiliseks,
Kosus künnimeheliseks,
Tõusis tamme tugevuseks,
Tõutas ettetähendusi
Igas tükis ilmutada,
Püüdis jõudu iga pääva,
Keha kangust kosutada.
Mängis kurni murudela,
Viskas ratast vainuela;
Pani kurnid alla õue
Kahte paika hunnikussa,
Paiskas kaikil pealta õue
Kurnisida kõikumaie,
Saatis kurnid sõudemaie,
Üle vainu veeremaie,
Läbi kopli lendamaie!
Kurnid lendsid kauge'ele,
Puistasivad pilla-palla
Mööda metsi, mägesida,
Mööda laia lagedaida —
Mõned langsid laenetesse.
Kurnisida mõnes kohas
Tänapääval nähtavala:
Ühetasa ümargused,
Pikergused kaljupakud —
Neitsikivi nime alla:
Needap Kalevide kurnid.
Kalevide noorem poega
Laskis lingu silmuksesta
Kivisida lendamaie;
Loopis merepinnal lutsu,
Korjas kaldalt lutsukiva,
Paemurrust parajaida,
Mis ehk jalga laiusela,
Kolme jalga pikkusela,
Paari tolli paksusela.
Lutsukivid lendasivad
Laentepinnal lustiliste
Rohkem versta kaugusele.
Senni kui kivi sõudemas,
Kasvatas Kalevipoega
Tamme kõrge kalda peale.
Kalevide noorem poega
Mängis eide õue alla,
Kitkus noori kuuskesida,
Sirgel kasvul kaskesida,
Juurikuga tükis maasta:
Neist tegi saksa-saanikesi,
Kenu kassi-märsikesi.
Aasta sammud astusivad
Rutust' ajaradadela,
Kiirel teedel kaugemale.
Aastad sõudsid eide armul
Poisikese paadikese
Nooremehe mere peale.
Kalevide noorem kasvu
Kasvis mehena kõrguseks,
Venis vende vääraliseks,
Sirgus isa suuruseksa.
Nõnda kasvis eide õues
Lese Linda leinapõlves
Kullerkupu õilme ilul,
Taara tamme tugevusel
Viimne Kalevide võsu,
Kasvis kaljuks kindlusele,
Tõusis vendadest targemaks:
Tõutas ettetähendusi,
Kadund isa kuulutusi
Igas tükis ilmutada.
Lähätame laulu laened
Vasta pääva veeremaie,
Tõusu poole tuikumaie,
Koidu poole kõikumaie,
Lähme aja kiirel lennul
Tüki teeda tagasie.
Mis seal lese õue alla,
Vara enne valgeheta
Kaksipidi käidanessa,
Salamahti sõidetakse?
Kosilased käidanesid,
Salakuuljad sõitanesid
Kümme korda enne koitu,
Viiskümmend valge eela,
Sada korda suitsu aegul
Pärast taadi surmapääva
Kurba leske kiusamaies,
Nõukat naista püüdemaies.
Kui oli taati kolletanud,
Armud külmaksa hangunud,
Taadi veri tarretanud:
Siis oii nõukal lesenaisel
Kosilasi palju käinud,
Viied viinad, kuued kruusid,
Sada sala soovitajad,
Kakssada kauba sobitajad.
Need kõik eite vara pärast,
Rikast leske naudi pärast
Võrku püüdsid võrgutada,
Õnnekaubal õngitseda.
Eit aga mõistis, kostis vasta:
"Mina ei lähe mehele,
Kana ei teise kaasale,
Tedreke ei võta teista,
Pääsuke ei võõrast peigu,
Luige lesk ei seltsimeesta,
Tui ei teista taludela.
Armutunnid hangusivad,
Ilutunnid tarretasid
Külmaks kalmukünka alla."
Sest ep norkus noored mehed,
Sest ep kurvad kosilased;
Külm on võtnud kosjamõtted,
Välk on löönud lustimeeled,
Ei saa poisid pulmasida,
Tütarlapsed tantsisida.
Kui läks teiste kosjakäiki
Aegamööda raugemaie,
Lootus meestel lõppemaie,
Hakkas leske kiusamaie
Kosilase kihladega,
Võitma viinamärssidega
Soome tuuslar, tuuletarka.
See oli kaugelt sugulane
Kadund Kalevi-taadiga.
Ei aga kuulnud kurba leske
Peiu kulutud palvesi,
Ega pöörand peiu poole,
Meelt ei noore armu poole.
Tuuslar vandus, tuuletarka,
Tõutas põlgu tasuda:
"Külap tasun, eidekene,
Teisel korral tiutamise,
Omal ajal põlgamise,
Külap maksan naeru palga."
Leske Linda pidas naeruks
Tuuletarga ähvardused:
"Mis mul, tuuslar, tuuletarka,
Tühjast ähvardusest karta!
Pesas kolm veel kotkapoegi,
Kõvernokka kasvamaies,
Raudaküüsil tõusemaies!
Külap need eite kaitsevad,
Vana emada varjavad."
Aastad sõudsid, aastad jõudsid,
Sõudsid, jõudsid kiirusela;
Seal jäid soiku peiu-sõidud,
Kadusivad kosjakäigid:
Seal sai rahu ratsudele,
Rahu peiu ruunadele.
Kes oli korra õnne katsund,
Kosjas käinud Kalevissa,
See aga laulis sõbradele,
Veereteles vendadele:
"Hellakesed, vennakesed,
Ärge minge leske võtma,
Kalevi talust kosima!
Sel on suured sõlgerinnad,
Rahaskaelul rasked rinnad,
Hõbehelmed, raudahambad,
Tulisõnad keelepaelul.
Ärge minge leske võtma,
Kalevi talust kosima!
Kesse lustib rikast leske:
See toob koju ahjuhargi!
Tehke, mehed, teised laevad,
Paremad kosja paadikesed,
Pange peale siidipurjed,
Siidipurjed, poordiköied;
Pange laeva purjetama,
Saatke vanad sõudemaie!
Sõudke, vanad, jõudke, väetid,
Sõudke laeva Soomemaale,
Paati, uhket, Põhjamaale!
Seal on kõrgel kaljukaldal
Ridas palju neidusida:
Ees on ridas helmeskaelad,
Taga ridas taalderrinnad,
Sõrvil sõrmukse kandijad,
Pika paatrite pidajad,
Vahel aga ridas vaesed lapsed,
Keskel ridas kudruskaelad.
Sõtku maha sõlgisrinnad,
Heida maha helmeskaelad,
Talla maha taalderrinnad,
Sõida maha sõrmuskandjad,
Pilluta paatrite pidajad;
Võta vahelt vaeselapse,
Kudruskaela keske'elta:
Sest saab naista nastulikku,
Abikaasa kullakesta!
Ärge minge leske võtma,
Kalevi talust kosima!
Lesest ei saa noorikuda.
Lapsed kiskund lese rinnad:
Sõlg on tühja kaevu kaasi,
Hõbesild kuivand allikal.
Leske leinab kadund meesta,
Lese noormees noorikuda,
Ärge minge leske võtma!"
 |
KALEVIPOEG |
| Soovituseks | Sissejuhatuseks I | II | III | IV | V | VI | VII | VIII | IX | X XI | XII | XIII | XIV | XV | XVI | XVII | XVIII | IXX | XX |