Kalevipoeg/V
- Viies lugu
Juba hommikune puna,
Koidu ettekuulutaja
Taeva palgeid palistamas;
Juba sirendavad tähed
Koidu piirel kahvatamas;
Ju ehk laulis Looja kukke
Uue pääva ukse suussa,
Kõõruteles taadi kana
Valguse õue väraval.
Kalevipoeg, kangelane
Vetevoode veeretusel,
Laia laente langutusel
Ujub Soome ranna poole.
Tugev käsi lõhkus laeneid,
Peksis laeneid merepinnal;
Kiigutava vete kätki
Veereteles virku meesta,
Usinada ujujada
Langutava laente turjal
Kaugemale põhja poole.
Kaljuranna kallastele.
Koidu heledama kuma
Paneb merda punetama,
Mere laeneid lõkendama.
Juba paistab kauge'elta
Soome kaljukünklik randa,
Kerkib ikka kõrgemale
Silmavaatel seisamaie.
Tugev käsi lõhkus laeneid,
Peksis laeneid merepinnal;
Kiigutava vete kätki
Veereteles virku meesta,
Usinada ujujada
Langutava laente turjal
Kaugemale kalda poole.
Ja kui pääva luues valgus
Koidu pihust lahti peasis,
Teretelles terasida
Taevast hakkas külvamaie,
Mis kui litrid merepinnal,
Siidilindid laenetele
Vesineidu ehitavad:
Jõudis Kalevide poega,
Kangelaste kasvandikku
Soome ranna kaldadele.
Istus väsind vennikene
Kõrge kaljurünka peale,
Veteveerul vintsund liikmeid
Natukene puhkamaie;
Istus kaljurünka peale.
Väsind keha karastama
Hommikuse tuule õhul,
Vete laenete vilula,
Istus maha kalju peale
Tülpind rammu toetama
Jahutaval kaste jälgil,
Mere karastaval aurul.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Oli paati randa jätnud,
Lodjakesta ahelaga
Kalju külgi kütkendanud,
Et ei laente mängimine,
Kõrgemate kõikumine,
Marutuule mässamine
Lootsikut ei lõhkunessa.
Laululinnud lustikeelil
Tõusnud päikest teretama.
Juba lõuke lõõritelles
Tallab kerget tuuleteeda,
Ööpik hõiskab lepikusta,
Kägu kukub kuusikusta,
Teised lauljad tammikusta:
Laulid tänulugusida
Vanaisale iluksa,
Taara-taadile auksa.
Muud ei looma lagedala,
Laial kaljulisel kaldal
Kusagil ei liikumaies,
Ega rahva rändamista,
Inimeste jälgesida
Kusagilt ei paistnud silma.
Metsad, mäed ja nurmekesed
Uinusivad koidu-unda
Uue pääva palistusel.
Kalevipoeg tõstis silma,
Saatis vaatmist kaugemale:
Kas ehk kuskil jälge märki,
Jälge märki, tunnistähte
Soome tuuslarist võiks saada?
Aga silma ulatusel
Midagi ei tähte tunda,
Ega leida märkisida.
Vaikne hommikune rahu
Kattis maada, kattis merda,
Kattis rahva perekonda
Kaitseliku tiiva alla.
Kalevipoeg, kangelane,
Puhkas puhu väsind keha,
Laskis tuku laugudele
Tunnikeseks aset võtta.
Senni päikese paiste,
Tahendelles tuulehoogu
Märga riideid kuivatasid.
Une kiir ei annud aega
Pääva-tera palistusel
Unenägu sünnitada.
Kalevide kallim poega!
Senni kui sa selilie
Kaljukünkal koidu-unda
Lased kiirel laugudele,
Vaatab laulik vaimusilmil
Sinu teede-käikisida,
Radasida Soome rannas.
Rahupalgeil paistab päike
Kaljukünkal magajada;
Aga maru möllamised,
Tuulehoogu tuiskamised
Kipuvad ju kiirel kannul
Onnepäikest kustutama!
Äike astub ähvardelles,
Pikker viskab pilvest välku
Tuliteral sinu teele.
Sõariistad rägisevad,
Tüli kärin tõuseb tuulde,
Veri valguneb murula –
Leinanuttu lepikussa:
Mõrtsukas mõõga peremees.
Puhka väsind keha, poega!
Lauliku tiivad lendavad
Nii kui päike taeva sõrvas
Ilupaistel kõrgemale,
Lähvad teiste luhadele.
Kui nüüd saare taadikene,
Saare hella eidekene
Laenetest ei tütart leidnud,
Kuulivad nad lapse laulu,
Tütre varju tuikamista,
Kadund kana kõõrutusta:
Siisap jätsid otsimista,
Läksivad kurtes koduje,
Läksid tamme vaatamaie,
Kuuske koplis katsumaie.
Võtsid tamme vainuelta,
Suure tamme, laiad oksad,
Viisid tamme õue alla,
Kandsid kiige ligidale,
Kus oli enne tütar noori
Õhtu ilul õõtsutanud;
Istutasid tütre iluks,
Kadund kana mälestuseks.
"Kasva, tamme, uhkeks puuksa,
Lahuta ladva kõrgele,
Puista okse pilvedani!"
Võtsid kuuse koppelista,
Suure kuuse, laiad oksad,
Kandsid kuuse õue alla,
Viisid kiige ligidale,
Kus oli enne tütar noori
Ohtu ilul õõtsutanud;
Istutasid kiigesamba
Ligidale kena kuuse,
Tütre iluks tõusemaie,
Kadund kana mälestuseks.
"Kasva, kuuske, jõua, kuuske,
Kasva, kuuske, uhkeks puuksa,
Lahuta ladva kõrgele,
Puista okse pilvedani!"
Kui oli tamme istutatud,
Kuuske pandud kasvamaie,
Kiige juure kerkimaie;
Ühte samba ilus kuuske,
Teise samba tugev tamme:
Siis läks taati tubaje,
Eit aga salakamberile
Kotkamuna vaatamaie,
Mis seal raudakübarasse
Oli pandud haudumaie.
Raudakübar seisis külma,
Muna külma kübarassa:
Muna ei haudund haudujata,
Pesa ei pealeistujata.
Eit pani muna päävadela
Pääva paistel' haudumaie,
Haudus öösel ise muna,
Kotkamuna soojas kaisus.
Taat läks tamme vaatamaie,
Eit läks kuuske katsumaie.
Tamme tõusis, kuuske kerkis,
Tamme tõusis sada sülda,
Kuuske kasvis kümme sülda.
Läksid siis ühes koduje,
Taat aga salakelderisse;
Taat läks kala vaatamaie,
Mis seal hõbekausis kasvis.
Taati kurtes kõnelema:
"Oli mul õunake ilusa,
Oli mul marjuke magusa,
Eha poolt heledakene,
Koidu poolt kumedikene,
Pääva poolt punasikene.
Õunake kukkus meresse,
Marjuke langes laenesse.
Läksin õuna otsimaie,
Marja merest noppimaie,
Läksin põlvini meresse,
Kaelani kalakudusse.
Mis mul põlvi puutunesse?
Kala mul põlvi puutunesse!
Mis sest kalast nüüd võib saada?"
Kala mõistis, kostis vasta,
Hõbekausista healitses:
"Lase kala laenetesse,
Merde jälle mängimaie;
Mul on isa, mul on ema,
Viis veel venda koduje,
Hulk veel teisi õdesida,
Kuldasoomus-piigasida."
Taat viis kala kaldale,
Laskis lahti laenetesse,
Läks siis tamme vaatamaie,
Kena kuuske katsumaie.
Tamme tõusis, kuuske kerkis,
Tamme tõusis taeva'asse,
Kuuske kasvis pilvetesse,
Ladvad taevast lõhkumaies,
Oksad pilveid pillutamas.
Munast kasvis kotkapoega,
Tõusis tugev linnukene.
Eit pani kambri kasvamaie.
Kotkas peasis kamberista,
Lendis kohe kauge'ele.
Läksid tamme vaatamaie.
Tamm tahab tõusta taeva'asse,
Oksad pilveje pugeda;
Tamm tahab taevast jagada,
Oksad pilveid pillutada.
Taat läks tarka otsimaie,
Tugevada tingimaie,
Kesse tamme maha raiuks,
Suure tamme, laiad oksad.
Eit läks alla heinamaale.
Eit läks loogu võttemaie,
Riismeid kokku riisumaie,
Reha kuldane käessa,
Vars vaskine järela,
Hõbedased rehapulgad,
Võrud kuldased küllessa.
Võttis kaare, võttis kaksi,
Hakkas kolmat võttemaie;
Mis ta leidis kaare alta?
Leidis kotka kaare alta.
See'p see kodu kasvand kotkas,
Pääval hautud päävapoega,
Öösel hautud eidepoega.
Eit viis kotka koduje,
Pani köide kamberie.
Mis seal kotka tiiva all?
Mees on kotka tiiva all;
Mehikese kõrgus kandis
Kahe vaksa vääraliseks.
Mis seal mehe kaendelassa?
Kerves mehe kaendelassa.
Kalevipoeg, hella venda,
Tahtsid aga tunnikese
Tukul lasta laugusida,
Tahtsid pisut puhkadelles
Koidu-unda keerutada;
Aga väsimuse võimus
Võitnud ettevõttemised,
Kütkendanud kangelase.
Puhkasid sa terve pääva,
Uinusid pika öö pimeda,
Tükikest veel teise pääva.
Teisel pääval pärast koitu
Päike võis ju paari sülda
Koidu rinnalt kõrgendanud
Mere pinnal paistemaies:
Sealap ärkas une paelust
Kalevipoeg, kangelane.
Polnud mehel enam mahti,
Pikemada puhkamista.
Kiuste sammul kihutelles
Ruttas Kalevide poega
Kaugemale kõndimaie.
Tõttas mööda võõrast teeda,
Rannast mööda radasida
Maade poole marssimaie;
Tõttas mööda mägesida,
Mööda kaljukünkasida,
Mööda aru, orgusida,
Üle laia lagedaida,
Piki metsi, paksusida,
Läbi lausa laanesida.
Kuristiku kaldaid mööda
Kaugemale kaljumaale.
Kalevipoeg, kangelane,
Kiirusteles sammu käiki:
Kas ehk eide jälgesida,
Armsa ema astemeida
Kaste murul' kasvatanud?
Juba pääva jõudanessa
Keskhommikult kõrgemale,
Lendas noore lõune poole.
Palav pihta virutamas
Sunnib nahka suitsemaie.
Kiuste sammul kihutelles
Püüab Kalevide poega
Mööda kõrgeid mägesida,
Mööda kaljukünkasida
Kaugemale Soome poole;
Palav pihta virutamas
Sunnib nahka suitsemaie.
Aga tuuslar, tuuletarka,
Siiski silmal nägemata,
Ega kuskil ema jälgi
Kaste keerul kasvamaies.
Kalevipoeg, kangelane,
Mõtles mõtteid mitme'essa:
Kuida röövli radasida,
Armsa eide jälgesida
Pikemalt saaks leidamaie?
Kuda eite varga küüsist
Hõlpsamalt saaks peastamaie?
Kiuste sammul kihutelles
Püüab Kalevide poega
Mööda aru, orgusida,
Üle laiu lagedaida
Kaugemale kaljumaale.
Palav pihta virutamas
Sunnib nahka suitsemaie.
Kalevipoeg, kangelane,
Ronib kõrget kallast mööda
Ühtepuhku ülespidi:
Kas ehk mäe harja pealta
Kaugemale silmad kandvad?
Silmi mäelta sirutelles,
Vaatamista venitelles
Nägi Kalevide poega
Laia kuristiku kõrvas
Kena orgu haljendamas;
Metsasalgu sõrva ääres
Seisis tuuletarga talu,
Varga varjuline urgas,
Röövelküüsi redupaika.
Kiuste sammul kihutelles
Ruttab Kalevide poega
Ligemale oru poole,
Kunni vainu vasta jõuab,
Õuevärav silma paistab.
Kalevide kallim poega
Vaatab, sammu kinnitelles,
Vainult üle väravada
Tuuletarga õue peale.
Hooned ümberringi õue
Tunnistasid nõukat talu.
Murul toa ligi magas
Leiba luusse laskemisel
Soome tuuslar, tuuletarka.
Vainu ääres koplit varjas
Kena tammemetsakene.
Kalevipoeg astub kopli,
Kisub tüvikama tamme,
Kisub tamme juurte tükis
Maasta ülesse malgaksa;
Laastab oksad laiemada,
Puistab küllest kõik peenemad,
Jätab kisud kitkumata,
Oksa kännud katkemata,
Jätab jämedamad juured
Nuia kombel vembla otsa,
Võtab hudja ladvapidi
Vahva käte valuriistaks:
Miska varast vemmeldada,
Eide röövlit rooskeldada!
Kalevipoeg, kangelane,
Astub kiirelt üle vainu
Ruttes õue ligemale;
Tema raske raudasammu
Paneb kaugelt murupinda,
Maada kõigul müdisema,
Mäed ja orud vabisema.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Ärkab une ummistusest,
Peaseb magamise paelust,
Arvab Äike ähvardama,
Kõu kaugelt müristama,
Arvab Pikse pilvetessa
Raudavankril sõitemaies.
Silmi lahti sirutelles,
Laugusida laiendelles
Näeb ta vaenlast väravassa:
Kesse õue kõigutanud,
Murupinda kiigutanud.
Unest ärkand mehikene,
Tuuslar-taat ei saanud mahti
Enam pakku põgeneda,
Redu-urka varjul minna,
Ega aega tuule tiival
Tuulispaskel peaseneda.
Kalevipoeg, kangelane,
Astub praegu õue peale,
Vemmal käessa vihisedes
Vaatab silma varga peale.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Kibedamas kitsikussa:
Puistab sulgi pihutäie
Põuest tuulde pöörlemaie,
Puhub udusulgesida
Laialiste lendamaie,
Tuule tiivul tantsimaie
Õhu õlal keerlemaie!
Puhub tuulde võimu-sõnu,
Sunnib rammu-sõnasida
Nõia lapsi elustama.
Sortsi sõna sunnitusel,
Tuuletarga toimetusel
Teeb ta sulgist sõalaisi.
Silmapilgul sünnitelles
Tuiskasivad tuuletiivad
Rahepilve pillutusel
Hobuse- ja jalaväge
Sadandella sõudemaie,
Tuhandella tuikumaie,
Abilaisteks tuuslarile.
Sortsi sõalaiste parved,
Õhul sünnitatud loomad,
Tuuletarga tugilased
Veeresivad vainuele,
Tulid tungil õue peale,
Langesid kui laanemetsa
Kalevide kaela peale.
Nii kui seased õhtu ilul,
Pihulased eha piirel,
Peret heites mesilased:
Püüdsid tuuletarga poisid
Paksu pilve paisutusel,
Vihmapilve veeretusel
Kallist Kalevide poega,
Taaralaiste taimekesta
Lausa ära lämmatada.
Kalevide kallim poega
Oli valmis vasta võtmas;
Agar mõistus arvamaies,
Silma osav sihtimaies,
Käsi võimus virutamas!
Võtab vembla vahva kätte,
Tamme tugeva pihusse,
Tõttab tung'jaid tonkimaie,
Vaenlasi vemmeldama.
Sõalaisi sugemaie,
Külalisi kolkimaie!
Annab tulda tulijaile,
Soomust sortsi sõbradele,
Rooska nõia rüütridele,
Sõnul sünnitud seltsile.
Paiskab rooska pajatelles,
Viskab vemmalt ja healitseb:
"Ei ma karda kurja karja,
Sortsilase sellisida,
Tuulest toodud tontisida,
Sõnul soetud sõalaisi,
Ega põrgu perekonda,
Vanapoisi vägevaida;
Ei ma karda kangemaida,
Ega kohku kõrgemaida!
Raasuke mul isa rammu,
Pisut võimu ema piimast,
Järguke mul enda jõudu,
Kasupõlve pärandusta!"
Kuhu kangelane Kalev
Kogemata annab vopsu,
Rabab matsu raskemasta:
Senna suigub mees ja hobu!
Kuhu tema viis ehk viskab,
Kümme vopsu välja külvab:
Senna surnuvirna puistab!
Kuhu tamme-tüvikuda
Korra sagedamast' salvab:
Senna suigub mitukümmend.
Kus ta iial rasket malka
Tuulde sunnib tantsimaie:
Seal ei enam elu ärka!
Tamme tantsib tuhisedes,
Vemmal virku vihisedes,
Malka marutuule mängil,
Tuulispaska tuiskamisel,
Hudja hukkab hullul kombel,
Puistab põrgu pöörandusel!
Mehi langeb muru peale
Nii kui pihu põrmu peale,
Rahet raatmaa rajadele,
Lunda põllupeenderila.
Kesse õnnel elu peastab,
Liikmeid püüab lunastada:
Annab aga jalgadele,
Kiiru tulist kandadele.
Üürikese aja pärast,
Pisukese nalja peale
Oli sõda suigutatud,
Taplemine tallitatud,
Mässamine lõpetatud.
Surnuvirnad matsid muru,
Õue oimatu oigajad,
Vainu hingevaakujad.
Vööni tõusis vereoja,
Kasvis ligi kaendelassa,
Voolas õuesta vainule,
Vainult alla koppelisse;
Veri voolas jõgedana,
Jõgi paisus järve'eksa.
Kes siin peasnud surma küüsist,
Läinud pakku tuule lennul.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Sortsisõna sünnitaja,
Lausumise-sõna looja
Oli vaenu võrgutuses,
Kibedamas kitsikuses;
Sõalaiste surma nähes,
Abilaiste äpardusta:
Lõppes mehel viimne lootus.
Ainekeelil, mesimeelil,
Hakkas tuuslar palumaie,
Hüva sõnu andemaie:
"Kalevide kallim poega,
Linda leina lepitaja!
Heida armu minu peale,
Anna andeks palujale!
Las meid tüli lepitada,
Juhtund kurja kustutada,
Ülekohut unustada.
Käisin korra eksiteeda,
Toonaeile tegin kurja,
Käisin röövli käikisida,
Varga varba astemisi;
Ülekohtu kütkenduses
Tungisin teie talusse,
Pugesin kotka pesasse,
Kui olid pojad kolmekeste
Lustil läinud lendamaie.
Viisin eide varga viisil,
Kandsin kalli kulliküüsil,
Kodukana kamberista.
Raugendasin eide rammu
Sortsisõna sünnitusel,
Vähendasin naise võimu,
Nõdra jõudu nõiapaelul;
Tahtsin saaki sadamasse,
Leske viia lootsikusse;
Tahtsin vete veeretusel,
Laia laente langutusel
Soome randa sõudanessa.
Iru mäele jõudanessa
Kuulin Kõu kärgatama,
Äikest kurjast' ähvardama;
Taevataadi tulukene
Pani silmad pimendama,
Piksenooli puutumine
Rabas minda raskel löögil
Maha uimaseks murule,
Et ma surnu sarnaliseks,
Uimasemaks une orjaks,
Tuimaks läinud tombukeseks
Kesket mäge kohmetasin.
Kesse surma sammusida,
Minestuse määra mõõtnud;
Kesse kalmus suikujale
Aja pikkust arvanesse:
See ehk oskab seletada
Minu minestuse aega.
Une paelust lahti peastes,
Silmi ümber sirutelles
Hakkasin ma vaatamaie:
Kuhu eite kadunesse?
Kas ei kana jälgesida,
Tedrekese teeda näha:
Kuhu lindu lendanesse,
Parti paelust peasenesse?
Tühi teab, kas tuule tiival,
Ohukese hõlmadela,
Salasaadikute viival
Leske Linda lennanud?
Ehk kas murueidekene
Muru alla teda matnud?
Jäljed jäivad nägemata,
Tunnismärgid tundemata.
Kartus viis mind mööda kallast,
Hirm mind alla Iru mäelta;
Kartsin kotka poegasida
Eide jälgi otsimaies.
Mere poole põgenedes
Andsin tulda kandadele,
Valu jalavarvastele,
Jooksin lendes lootsikusse,
Mis mind merekaldal ootas.
Hirmu istus sõudja kõrvas,
Kartus tüüril kälimeheks:
Mis mind vete veeretusel,
Laente langul kihutasid!
Veike koidu keeritusel
Jõudsin kojumaa kaldale."
Kalevide kallim poega
Kuulas tuuletarga kõnet,
Sortsilase salgamisi
Pahal meelel, poolel kõrvul;
Siis aga pani viha paelul
Pajatusta purjetama:
"Naisevaras, valelikku,
Keelepeksja kelmi poega,
Kes sa lese leinasängi,
Vaga eide voodikesta
Suisa läksid solkimaie!
Loodad sa mind lobasuuga,
Loriga ehk lepitada,
Valega ehk vaigistada?
Arvad sa nii hõlpsalt peasma,
Kergel kombel kimbatusest?
Sinu sammu mõõt saab täide;
Võta, röövel, röövli palka,
Maitse, varas, varga malka!"
Tammevemmalt tantsu keerul
Kange käega kukutelles
Laskis korra langutelles
Tuuslarile kulmu kohta,
Kahe silma keske'ele!
Soome tuuslar, tuuletarka,
Kukkus maha nii kui kotti,
Ohkas hinge oigamata,
Langes sõna lausumata,
Suikus surma külma kaissu,
Et ei suula maigutusta,
Ega laugil liigutusta.
Kalevipoeg, kangelane,
Tõttas tuppa otsimaie,
Ema jälgi ajamaie,
Tuhnib tuuslaride talu
Pikite ja põigitie,
Iga kohta isepäinis,
Uurib läbi röövli urkad,
Nuusib läbi varga nurgad,
Tallab toasta kamberila,
Kambrist jälle kelderisse,
Läheb lakka luurimaie,
Lõhub lukkupandud uksed,
Tugevamad ukse-tabad,
Lõhub uksed, puistab piidad
Risukilluks rusikala!
Paugutuste parinada,
Möllamise mürinada
Kuuleb rahvas kohkudelles
Kümme versta kaugusele.
Kolin kostab üle kõrve,
Lendab üle lagedaie,
Muru üle metsadesse,
Kargab kõrge kaljudele,
Kaljult kohkudes meresse,
Langeb laia laenetesse.
Metsa linnud lähvad lendu,
Neljajalgsed putkamaie,
Kalad kohkudes kõntsasse,
Mere salasügavusse,
Näkineitsi urkadesse.
Rahvas kuuldes kõnelevad:
Kas on sõda raudasammul,
Vaen ehk verevankeritel
Meie maada muljumaies?
Siiski jäävad eide jäljed,
Tedre tütre teedekäigid
Poja silmil peitusela,
Udukate otsijale.
Kange Kalevide poega
Hakkab viha vihkamaie,
Kurja tuju kahetsema,
Miska tuisa tuuslarile
Surmas suuda kinni sulgnud,
[Keele paelad kütkendanud]
Enne kui ta tunnistanud:
Kus on eide varju-urgas,
Helde ema peidupaika.
Vilets äkiline viha
Meeletu asjaajaja,
Tarkusnõdra tallitaja:
Annad ohjad kurja kätte,
Läheb hobu hoopis metsa.
Kalevide kallim poega
Ladus kaksipidi lugul,
Otsekui kana pääta:
Toast õue, õuest tuppa,
Kambri, lakka, kelderisse,
Käis ta suisal aidad läbi,
Lõhkus läbi karjalaudad,
Otsis mitukümmend korda
Lennates kõik kohad läbi,
Kunni varjav õhtu hõlma
Otsimista lõpeteles,
Käikisida kinniteles.
Kalevide kallim poega
Kaebas kadund eidekesta,
Metsa läinud memmekesta,
Kelle jälgi ta kaotanud.
Kurvastus ei leidnud kustu,
Ega leina lepitusta.
Viimaks rauges väsimuse
Kütkendusel kange meesi
Une paelul puhkamaie.
Trööstiv unenäu tiiba
Tuli kurbtust kustutama,
Leinamista lepitama.
Eite õitses noorel ilul,
Õitses kui mõrsja kamberin,
Naine noorik laua taga,
Pulmapääva pidudela.
Linda õitses, linnukene,
Kevadisel kenadusel,
Kuida enne küla kiigel,
Lääne lepiku vilula
Oli õitsend eide õues,
Kasuema koppelissa.
Tedretütart tõstenessa
Käis aga kiike kõrgele!
Kõrge'ele, kauge'ele!
Linda laulis, linnukene,
Kodukana kõõrutusel:
"Kiigesepad, hellad vennad,
Laske kiige kõrgemale!
Et ma paistan pailu maada,
Paistan pailu, maksan pailu!
Et ma paistan päävadele,
Läigin mere laenetele,
Pärg mul paistab pilvedele,
Pärjasabad sadudele,
Kuub mul paistab Kunglamaale,
Pooga kirjad Pikkerile,
Ruuga kirjad tähtedele!
Et tuleb poissi, pääva poega,
Kosilane, kuude poega,
Parem peigu, tähte poega,
Kallim peigu Kalevallast."
Unenäuna avaldatud
Hella eidekese vari,
Nooruse kena nõmmessa,
Neitsikene kiigendusel,
See'p ei tulnud selle ilma
Närtsiliku nurmedelta;
Kuju tuli kaugemalta:
Eite istus Uku õues
Õnnepääva paistusela.
Kalevide kallim poega
Ärkas üles hommikula,
Vara enne valgeheta,
Hakkas öösest unenägu,
Lugu läbi mõtlemaie;
Mõtles tunni, mõtles teise,
Siis aga nõnda pajateles:
"Senna läinud eidekene.
Senna metsa mul memmeke,
Senna lennanud linnuke,
Senna kadunud kanake,
Läinud kodunt marjasmaale,
Läinud soole sinikaile,
Tuli kulli, kurja lindu,
Tuli vares, varga-lindu:
Needap kana kiskumaie,
Linnukesta lingutama.
Senna kadus kanakene,
Senna suri linnukene,
Suri, kust ei saanud sõna,
Närtsis koolel nägemata."
Kalevipoeg, kangelane,
Teadis nüüd eite lõppenud,
Surmasängila suikunud.
 |
KALEVIPOEG |
| Soovituseks | Sissejuhatuseks I | II | III | IV | V | VI | VII | VIII | IX | X XI | XII | XIII | XIV | XV | XVI | XVII | XVIII | IXX | XX |