Eesti uuem mütoloogia/Olev
OLEV.
Kolmas Kalevipoja seltsimees on lugulaulus Olevipoeg, kes ennast „meister-linnaloojaks“ nimetab ja Kreutzwaldi tahtmisel tõepoolest niisugusena esineb. Linnade puudust tundes ja oma hakamatust selles suhtes märgates, sest seni ei ole linnade ehitamise töö kivide kokkuvedamisest kaugemale edenenud, otsustab vägimees linnaehitamise Olevipoja hooleks anda, ühtlasi ehitajale oma jõudu abiks tarvitada jättes. Kaugelt Peipsi takka veab ta laudu kokku, enam kui paarkümmend hobusekoormat kümne sülla pikkusi saelaudu turjale visates.
Enne tööle rühkimist paastub Õlevipoeg ja käib Uku kivil ohverdamas. Laastud paneb ta kahte hunnikusse ja laseb sipelgaid enesele aru anda, kuhu inimestele elukohti ja loomadele lautu ehitada. Kui sipelgad kohad määranud, algab ehitamine, kusjuures Kalevipoeg teda agaralt toetab, Peipsi takka veel laudu, Taara tammikust palka, mere kaldalt kaljusid ja maapõhjast paasi kokku vedades. Enne veel kui uus linn täiesti valmis, tärkab Kalvipojal tahtmine maailma otsa minna vaatama. Selleks tarvismineva laeva peab Olevipoeg ehitama. Linn jääb pooleli, Lennuki ehitamine algab. Hõbe-ehteid laevalt maha laasides jääb järele tubli tammine laev, „karraga karastatud, rauaga rautatud, vasega valmistatud“ Laeva ehitamisekohta lugulaul ei nimeta, aga võime oletada, et töö Tallinna all korda saadeti. Rahvasuu ei tea ometi Olevipoja linnaehitamisest midagi jutustada. Rahvaluule tunneb ainult Kalevipoja linnade ehitamise katset, aga see on ka kõik. Kreutzwald on igatahes Olevipoja linnade ehitajaks esile nõidunud.
Edasi saadab Kreutzwald Olevipoja Kalevipojaga seltsis sõtta maad ja rahvast kaitsma. Vaevalt vaenlased võidetud, kui juba Kalevipoeg linnaehitajat uuesti tööle sunnib. Jaanilinn Harjumaal, Alulinn Alutaga annavad ta tööst tunnistust, ja võimalikul viisil ka Tartu. Vähemalt tahab Kalevipoeg Emajõe kaldale Taara tammikusse lasta linna ehitada, kuid tahtmise teostamise kohta puuduvad lugulaulus teated, niisama kui nad Jaanilinna ja Alulinna ehitamise kohta rahvasuus puuduvad. Veel kuuleme, et Olevipoeg seltsilistega kuulsast leeme keetmisest osa võttis.
Alevipoeg asub Jaanilinna, Sulevipoeg Alulinna, Kalevipoeg ise Lindanisasse, kust sõda ta pea eemale kutsub. Oma asemele määrab vägimees Olevipoja uue linna valitsejaks, käsuga kantsa tugevamateks teha ja kraava sügavamateks kaevata, et linn suudaks vaenlastele mõjuvalt vasta panna. Kalevipoeg määrab talle vaevatasuks kotitäie kulda. Soovides, et Olevipoeg rahupõlves rahvast ja armupõlves alamaid kaitseks, lahkus Kalevipoeg isa haualt, et ei enam iialgi tagasi tulla. Kottnõmm ootas ta süüdlast pead.
Niisama vähe kui rahvasuu muid Olevipoja tegusid, tunneb ta selle Lindanisas valitsemist. Kogu Olevipoja esiletoomine Kalevipojas jääb Kreutzwaldi tööks.
Sellega ei ole öeldud, nagu puudus Olevipojal rahvaluules alus täiesti. Olevipoeg jääb rahvaluulele küll võõraks, kuid seda tuttavam on talle Olev. See Olev sulab lugulaulu Olevipojaga täiesti ühte.
See Olev juhatab meid katoliiklaste pühalise Olevi juurde, kelle nime Kreutzwald oma Olevipojale aluseks pannud.
Daani valitsuse ajal sai Norras pühaks tunnistatud kuninga Olafi, Olavi (1018—33) austamine Eestiski maad, nagu see austamine põhjamail juba üleüldiselt oli laiali lagunenud. Püha Olavi auks ehitati juba 13. aastasajal suur Oleviste kirik. Rahvasuu on kiriku ehitajaks hiiu Olevi teinud. Mingisugust Olevi austamist Oleviste kiriku juures ei tunta.
Üks kõik, kas oma või rahva tahtmise peale hakkab Olev uut kirikut ehitama, mis tervele maale auks ja iluks oleks. Kuna lugulaul Lindanisa ehitajat alati nimepidi Olevipojaks nimetab, ei tunne muu rahvaluule uue kiriku ehitaja võõra maa mehe nime mitte. Kui rahvas laseb uut kirikut ehitada, siis nõuab ehitaja rahva käest kas koti või koguni tuhat tündrit kulda. Ühe teisendi järele annab Kalevipoeg kiriku ehitamise käsu ja määrab ehitamise eest palga. Rahvaga lepingut sobitades lisab meister omalt poolt tingimise juurde, et ta palgast ilma tahab jääda, kui rahvas ta nime teada saab. Üks Kadrinast saadud vana jutt teab, et Olev esmalt Kadrina kirikut ehitanud. Teda kutsutud aga sel ajal Tallinna Oleviste kirikut ehitama. Olev jätnud Kadrina kiriku ehitamise pooleli ja läinud Tallinna suuremat kirikut valmistama. Rist Kadrina kiriku müürides näidata praegu veel seda kohta, kui kaugele Olev ehitanud. Ühe Palmse teisendi järele ei ole Olev mingi võõra maa mees, vaid Palmsest pärit. Palju aastaid elanud ta Palmse laanes. Surma ligidal tundes tahab mees enesest mälestuse maha jätta, mis aastasajad temast tunnistust annaks. Ta läheb Lindanisasse ja hakkab seal uut kirikut ehitama, ei nimeta ometi oma nime kellelegi. Küll uurib linna rahvas, aga ei saa nime kätte. Iga õhtu käib kiriku ehitaja ometi kodu. Korra läinud keegi meistri järele ja kuulnud, kuidas naine meistri kodu last kiigutades laulnud:
Ära nuta, pojukene, |
Sest saab linnarahvas meistri nime teada. Torni lõpetades nimetatakse all: „Olev, lipu varras on kõver!“ Seda kuuldes ehmatab Olev ja kukub torni otsast maha surnuks.
Muud teisendid tunnevad niisama vähe ehitaja nime. Peaaegu kõik jätavad meistri ilma palgata, niipea kui Lindanisa rahvas ta nime teada saab. Ühel või teisel viisil saab Lindanisa rahvas meistri nime kas Narvast, Suursaarest ehk mujalt teada ja nüüd on meistri elupäevad kohe loetud. Mõne teisendi järele kannab ehitaja Oole nime. Üks teisend jälle kõneleb, et Olevi naine meest tuleb taga otsima, kui see söömaajaks koju ei ilmu. Naist nähes hüüab Olev torni otsast, et naine oma mehe nime ei nimetaks. Aga vist ei kuule naine hüüdmist, naine nimetab Olevi nime ja sedamaid langeb Olev torni otsast maha. — Jälle üks teisend teeb torni otsast langemise põhjuseks hooplemise. Kiriku ehitust lõpetades ja risti torni otsas paigale pannes hakkab Olev kangesti hooplema. Hoobeldes taganeb ta liig palju ja langeb üle tellingi ääre alla. Tavalisesti langeb ta risti paigalepanekul nime kuuldes torni otsast maha, uss ja konn kargavad aga maha langedes kõhust välja. Kuhu ta langeb, sinna ta maha maetakse.
Teisendi järele ehitas isa Olev Tallinnas, poeg Olev aga Narvas kirikut. Mõlema ehitaja jaoks on aga üks ainus vasar olemas. Selle viskavad nad korda mööda teineteisele kätte, isa pojale Narva, poeg isale Tallinna. Teine teisend teab, et Olev kirve ühe käega Tallinnast Suursaarde viskab.
Veel ühe teisendi järele hakkab Kalevipojal kahju, kui Oleviste kirikut näeb valmivat. Kalevipoeg on Olevile lubanud tündri — ka sada — kulda maksta, kui kirik täiesti valmis saab. Valmissaamist kartes tahab Kalevipoeg torni pihta kiviga visata. Kivi ei trehva torni pihta, vaid lendab lähedalt mööda. Kivi eest ennast kõrvale hoides väärdub Olevi jalg ja Olev kukub prantsatades torni otsast maha.
Viimaks tähendan veel ühe teisendi, mille järele vanapagan kiriku torni tahab puruks visata. Vanapaganal ei ole, muidugi mõista, Olevi palgaga midagi tegemist, vanapaganat kihutab ainult viha niisugusele teole. Kirik jääb vanapagana kivist puutumata, kuid selle asemel langeb Olev torni otsast maha. Olev jääb sinna maha, kuhu ta langenud, niisama kõhust välja tulnud uss ja konn. Aja jooksul muutub Olev ise kõige ussiga ja mõõgaga kiviks. Kivina seisavad nad praegu alles kiriku seina ääres.
Et torni töö täiesti lõpetatud, rist juba paigale pandud, ei või Olevi surm kiriku ehitamist enam takistada. Ütlus: rist on viltu! ehk lipu varras on kõver! langeb ainult hirmutuste kilda. Olevi töö on igatahes ausasti tehtud, kui ta ka ise enam oma tööd täielikult ei saa vaadata ja imestleda.
Kas linnarahvas Olevi pärijatele palga välja maksis, selle kohta ei lausu rahvaluule midagi. Olevi jutu teisendid teavad Olevi lastestki rääkida. Kas need isa pärandust nõuavad, kas peab Lindanisa rahvas neile kullakoti või kullatündrid välja maksma, see jääb meile seletamata ülesandeks. Linnarahvas püüab küll palga maksmisest lahti pääseda, aga võimalik, et ta siiski hädakorral maksab. Tappa igatahes linnarahvas Olevit ei tahtnud. Kui Olev torni otsast maha langes, siis ei sündinud see otse linnarahva tahtmise peale, ehk rahvast küll maksust pääsmise mõte vist rõõmustas.
Karuse kihelkonnas Saastnas oli keskajal Olevi kabel, kus palju ohverdati ja ebajumala teenistust peeti. 1593. a. kirikukatsumise-protokolli järele tuli sinna Olevi kabelisse iseäralikul päeval — vist olevipäeval — palju väge kokku igast kolgast, isegi Kuramaalt ja Ojamaalt. Veel 50 aastat hiljemini nimetatakse Saastna Olevi kabelit niisuguseks kohaks, kus ebajumala-teenistus Eestis kõige rohkemini lokkab. Katoliku usu ajal seisis Olevi kabeli juures iseäraline sammas ohverdamise jaoks. Usupuhastuse ajal purustati sammas, kuid ohverdamine olevipäeval kestis edasi. Ohverdamisest loodeti viljale sigidust ja loomadele tervist.
Laialdaselt kogu rahva seas hoidis Olevi austamine ennast uuema ajani „Olevi lamba“ tapmise kujul alal. Lamba verd valati mõnes kohas majahaldijale. Teisal jälle räägitakse, et kus sel päeval lammast ei tapeta, seal talu karjast kõige parem loom kärvab. Luce teab Saaremaa kohta kõnelda, et seal mitmed kohuseks peavad olevipäevaks looma tappa ja seda kogu perega süüa.
Saarlased ütlevad ise: ollipäeval (= olevipäeval) peab nuga veriseks tehtama. Ei tapeta sel päeval Olevile lammast, sureb kõige parem lammas karjast. Kui palju lambaid sureb, tõotatakse olevipäevaks lammas tappa. Tõotus täidetakse ja liha süüakse olevipäeval. Kui ka Olevit ennast enam ei nimetata, kuulutab tema päeval lamba tapmine ja söömine ometi põhijoontes püha mehe austamist.
Samasugust Olevi lamba tapmist kuuleme Soomestki. Üks kirikukatsumise-protokoll 1738. aastast kõneleb veel „Olli lambast“ Kõige vanemad jäljed Olevi austamisest Soomes ulatavad 1453. aastani tagasi.