Eesti uuem mütoloogia/Nigul
NIGUL.
Peapiiskopp Nikolai sai rooma- ja greekausulistele pühaks meheks, keda rohkesti austati. Nikolai esines täiesti rahvamehena, tegelikultki töötegijat aidates. Kristlik kirik määras talle kaks mälestusepäeva: 9. mail ja 6. detsembril; neist on viimne Eestis säilinud. Vanemal ajal tunti Nikolaid meilgi meremeeste kaitsjana, uuemal ajal on see külg, aga ülepea kogu ta tegevus Eestis unustatud; ainult mõnes harvas kohas peetakse teda veel karja kaitsejaks, kellelt iseäralikul puhul loomade kosumist paluti. Muidu on ta päev kodu käivatele surnute hingedele austamise- või teenimisepäevaks määratud. Kui ka hingede-aeg kooljakuu kestab, usub rahvas, et surnute hinged pärast seda aegagi veel maa peale tulevad, nimelt, nigulapäeval (vd. Eesti mütoloogia, l. 45—47). Ei selgu küllalt, kas neid vahet pidamata arvatakse maa peal viibivat, igatahes esinevad nad järgmise aja tähtpäevil, nagu toomapäeval, jõulus, uuel aastal, isegi tõnisepäeval. Õlgi tuuakse toa põrmandule, et vali käimine hingesid ei segaks; hoitakse igasuguse kära ja müra tegemise eest, isegi valjult rääkimine on keeldud. Vastasel korral hakkab Kõu järgmisel suvel valjult kärkima ja palju kahju tegema. Viimne usupunkt tähistab sinnapoole, et Kõu resp. Vanataat surnutega lähedas ühenduses seisab. Igatahes on Nikolai, kellest eestlased Nigulas, Nigul teinud, oma pühalise iseloomu kaotanud ja ta mälestusepäev hingedekultuse-päevaks muutunud. Püha Nikolai mälestuseks on Virumaal ja Läänemaal Nigula kirikud ja Tallinnas Niguliste kirik, ka Pärnus Nikolai kirik.
Saksamaal esineb Nikolai mardisandina, vahel pika valge habemega, vahel piiskopi kujul, vits käes, vahel kott seljas, küsib lapsi taga, lööb halbu vitsaga, kiidab häid. Kuna Eestis nigulapäeval vaikus valitseb, tehakse Saksamaal sel päeval just kära, müra, et kurje vaimusid eemale peletada.