Eesti uuem mütoloogia/Mihkel
MIHKEL.
Küsimise peale, miks mihklipäeva peetakse, saab tavalisesti vastuseks: Eks see ole Mihkli nimepäev Edasi küsides, missuguse Mihkli, kostetakse: Maailmas ju palju Mihklid! Harukorral kuulub: „Mihklipäev püha Mihkli mälestuseks. Muiste oli püha mees Mihkel.“ See kõik, mida rahvas Mihklist teab. Et paavst Felix 480. aastal mihklipäeva peaingli Miikaeli mälestuseks määranud ja et see peaingel Miikael piibli järele lendava mao ära võitnud, seda kuulutavad alles kirjad. Rahvasuu igatahes on Miikaeli Mihkliks moondanud, mõne korra isegi Mikuks, kuna Miikael ainult kirikus ja koolis edasi elab.
Mihklipäev ei tutvusta meid siis inimese austamisega, vaid inglite austamisega. Vanemal ajal pandi inglite austamise peale, vähemalt Miikaeli teenimise peale rohkesti rõhku. Seda tunnistavad juba üles need kirikud, mis ta mälestusele pühendatud. Rääkimata Läänemaa Mihkli kirikust ja kihelkonnast ja Tallinna Mihkli kirikust, kannavad Mihkli nime veel Keila, Juuru, Jõhvi, Kodavere ja Kihelkonna kirik. Keskajal kandis mõni kabelgi Mihkli nime; need kabelid on nüüd ammu kadunud.
Jüri helistab kevade sisse, Jaan suve, Mihkel sügise. Mihkli mälestusepäeval vaatab põllumees tagasi suve saagi peale, avab helde käe, annab saagi eest tänuohvri. Mihkel lamba peremees! öeldakse mõne korra. Mihkel määrab lamba elupäevad ära. Ei määra küll Mihkel, määrab lamba omanik, aga et see oma kohuseks arvab mihklipäevaks lammast tappa, jääb lõpulikuks määrajaks ometi Mihkel. Vanemal ajal määras peremees juba kevadel ühe lamba „Mihkli talleks“, „Mihkli lambaks“ „Mihkli oinaks“ mõne korra isegi juba lambatalle sündimisel. See lammas kasvatati Mihkli jaoks ega niidetud ta villu. Õhtul enne mihklipäeva tapeti Mihklile määratud tall, mihklipäeval keedeti liha, söödi kõige perega. Mõnes kohas kutsuti kõik sel aastal talus tööd teinud töölised selle lamba liha sööma. Teisal öeldakse, lammas ohverdatud „elajajumalale“ ilma et selle „elajajumala“ nime ometi nimetataks. Mõnes kohas läks perenaine lambalihast keedetud leemega lauta, kallas leent nurka ehk pritsis lammaste peale. Wiedemanni teate järele kasteti ainult leeme vahuga lauta (Aus d. inn. u. ä. Leben, l. 365—366). Osa lambaliha viidi ohvrikivile, ohvriaeda ehk ohvrivakka. Järelejäänud liha pidi kõik õhtuks söödud olema, teiseks päevaks ei tohitud seda hoida. Tartumaal võeti lamba jalaluud, pandi ridamisi põrmandule, iga tüdruku nime peale — nii mitu kui neid majas oli — üks kont; siis lasti koer tuppa. Kelle kondi koer kõige esmalt võttis, sellest arvati, et ta saab sel aastal mehele. Muud kondid viidi kas ohvriaeda või hiiepuu alla.
Tartumaal ohverdati mõnes kohas mihklipäeval lammaste asemel isegi veiseid. Võrumaal ei tahetud sagedasti suuremat looma ohverdada, vaid tapeti ainult must kukk. Harglas veristati see kukk mihkliööl (Rosenplänter, Beiträge, XIX, l. 62). Sagedasti tapeti kukk hiiepuu all. Osa liha viidi ohvripaika, osa sõi pere ära.
Looma tapmine mihklipäevaks on üleüldine nähtus. See on ennast meie päevini alal hoidnud. Meie päevil ei teata selleks tapmiseks mingisugust põhjust, tehakse ainult „vana viisi järele“
Vanemal ajal oli viisiks mihklipäevaks tingimata õlut pruulida. Mihkli oina liha süües joodi õlut peale. Urvastus kaevatakse 1683, et koguduse liikmed mihklipäeval surnuaial hirmsasti joovat. Õllega käidi lautagi niisutamas, niisama viidi õlut ohvripaika. Peale selle küpsetati selleks päevaks paremat leiba ehk saia. Külaleiba aga ei tohitud koju viia, muidu tulid selle maja rotid kaasa, kust leiba toodi. Kohal võis süüa ja juua niipalju kui süda soovis. Lühedalt: Mihkli nimepäev oli suur püha.
Püha loomus avaldas ennast selleski, et sel päeval tööd ei tohitud teha. Ainult majasid oli luba takkudega toppida, samblaid pragude vahele panna, seinu savitada. Tehti seda mihklipäeval, seisid hooned soojad. Sel päeval lõppes suvitööliste tööaeg. Sel päeval töötegijaid ootas karistus: hunt pääsis karja ja murdis tuleva-aastase Mihkli oina. Usuti nimelt, et nagu püha Jüri oma koertele päitsed pähe paneb, Mihkel päitsed oma nimepäeval jälle peast ära võtab, huntidele luba andes tulevase jüripäevani vabalt hulkuda ja murda.
Nagu Jaanile ja Jürile tulesid tehti, nii ka Mihklile. Harjumaal ja Pärnumaal teatakse veel niisugusest tuletegemisest kõnelda. Harjumaal läks noorrahvas metsa, tegi tule üles, valmistas tulel kadakamarja õlut, küpsetas tules kaalikaid, kartulid. Söödi, joodi, mängiti, lauldi tule ümber. Pärnumaal läks noorrahvas karjaga ühes, võttis isegi pajad ja pannid kaasa, tegi tule üles, keetis, küpsetas. Ühtlasi peeti rõõmupidu. Pärnumaal oli pidu ometi enam karjaste kui muu rahva pidu.
Jung teab, et mihklipäeval kratti söödetud (Kodumaalt VI, l. 81). Kratti söödeti ometi muulgi ajal, nii et kratil Mihkliga õieti midagi ei ole tegemist. Veel teab vanarahvas rääkida, maailm olla 6000 aastaks loodud, seitsmes aastatuhat tuua püha põlve kaasa, just kui nädala 6 päeva järele seitsmes — pühapäev — tulla. Siis pandavat kurivaim vangi ja peaingel Miikael äratavat viimsel päeval surnud üles.
Umbes sama viisi kui meil, austati Mihklit Soomeski. Sealgi tapeti Mihklile loom, enamasti lammas, ja ohverdati lamba verd ja liha, ka konta, kas puu alla ehk mujale. Lamba lihast keedeti Mihkli „rokka“
Niisama süüdatakse Soomes küngastel ja muiski paigus prügi- ja risuhunnikud mihklipäeval põlema. Karjasedki teevad enestele õitsetuld (Varonen, Vainajainpalvelus l. 172).
Karjalas austatakse Miikkulat metsajumalana. Nimelt arvatakse, et ta aitab lindusid püüsesse ajada (K. Krohn, Suomal. runojen uskonto, l. 174). Ingeris peetakse Miikkulat = Mihklit suures aus. Usutakse, et ingel, kes lendava mao ära võitis, suudab karja kõigi metsloomade eest kaitseda.
Rootslasedki tunnevad Mihkli oinast, Mickelmäss-bässen. See ostetakse noorerahva ühise rahaga, tapetakse, keedetakse, süüakse (Krohn, S. r. uskonto, l. 292).
Imelik nähtus: meie rahvas tunneb Mihklit nii vähe, aga austab ta päeva suuresti. Nähtus sunnib oletamisele, et Mihkli taga paganuse pärandus peidus, nagu paljudel sarnastel nähtustel. Katoliiklased tõid rahvale Miikaeli ja tutvustasid teda miikaelipäevaga, mihklipäevaga, aga meie rahval ja soomlastelgi oli ammu enne seda sel ajal juba iseäralik pühitsemiseaeg olemas Endiste kommete pidamise ajaks saadi Mihklilt ainult nimi. Nagu teada, algas esivanematel mihklipäeva aegu „hingedeaeg“ mihklipäev oli nagu selle aja värav. Surnute hinged tulid sel ajal maa peale tagasi, kus neid söödeti, neile ohverdati. Miikaeli pidas Rooma kirik peale muu just surnute hingede vastavõtjaks, edasisaatjaks. Arvati, et ingel — Miikael — surijalt hinge vasta võtab ja uude asupaika viib. See Miikaeli tegevus sobis hingedeajaga ühte: hinged jätsid senised asukohad maha, läksid rändama, just nagu surijate hinged kehast lahkudes mujale rändasid. Mihklipäev moondus seega hingede austamise mälestusepäevaks (Esivanemate ohverdamised, l. 129—131).
Hingede austamine on muilgi mail laialt tuntud (Lippert, Christenthum, l. 589). Mihklipäeva nimetatakse mõnel pool „inglitepühaks“ Keskajal hüüti Miikaeli „praepositus paradisi et princeps animarum“ = paradiisi ülem ja vaimude vürst. Muistne hingede austamine ja Rooma kiriku vaimude vürst annavad teineteisele kätt.
Mihkli tuledest katsub Varonen väita, et need hingede eemaletõrjumiseks ja kodu puhastamiseks surnute järele põlema süüdatud (Vainajainpalvelus, l. 172). Tuletegemist karja juures võiks ehk nii seletada, nagu tahetaks hingesid karja juurest eemale tõrjuda, et need karja jätaksid rahule. Mujal oleks tuledel seesamasugune tähendus kui jüri-, jaani- ja muude päevade tuledel (Esivanemate ohverdamised, lk. 121).