Eesti uuem mütoloogia/Peetrus
PEETER.
Kuna Rooma usu pühalistest mõnda Eestis rohkesti paganastatud, nii et nad nagu paganuse olevusteks muutuvad, ei ole tähtsamad apostlid kuigi palju mütoloogiasse tunginud, vähemalt ei ole teated nende austamise kohta uuema ajani endid alal hoidnud. Kõige vähem teeb rahvaluule Paulusega tegemist. Laulud nimetavad teda „looja sulaseks“ üheskoos Peetriga (= Peetrusega). Korra öeldakse ta kohta:
Paavel, looja palgapoissi.
Kui ülepea Paulusest kõneldakse, esineb ta ikka venestatud kujul „Paavel“
Pisut enam esineb Peetrus. Legendid teavad tast mõndagi kõnelda, aga nende legendide sisul on vähe tegemist mütoloogiaga. Tihti nimetatakse teda taeva ukse ehk värava hoidjaks. Mõne korra rändab ta Jeesusega mööda maad, jääb öömajale, on rehepeksmise juures j.n.e. Rahvalaulud mainivad teda vahel Maarja ehk Õnnistegija sulasena. Laulus, mis merde kukkunud soast kõneleb, kannab ta nime „püha sulane“
Siis läen Peetri palveelle: |
Rahvalauludes ei kanna see apostel ülepea Peetruse nime, vaid teda hüütakse ikka Peetriks. Varemal ajal austati teda rohkemini. Leidub teateid, et teda Põhja sõjani „kalajumalaks“ peetud. Et Peetrus Õnnistegija õppijaks hakkamiseni kalamehe ametit pidas, ei või imestada, et teda hiljeminigi kaladega ühendusesse seati. Tingimata läks aga see kaladega ühendusesse seadmine juba võõra maa katoliiklastelt välja, kellelt eestlased ta austamist õppisid.
Rahvaluules esineb mõne korra Peetrus koguni mao elussekutsujana. Kuri vaim maganud kivi peal, ila jooksnud suust. Peetrus soovinud, et Jeesus sellele elu annaks. Jeesus täidab soovi, aga ütleb, et kurjast tuleb kurja (K. Krohn, Suomalaiset syntyloitsut, l. 35). Peetrus saab pea aga oma soovi kahetseda. Jeesus ütelnud Peetrusele: Pista sõrm ta suhu! Peetrus pistnud Jeesuse sõna peale ilast tekkinud mao suhu sõrme. Madu hammustanud kohe sõrme. Peetrus karjunud: Ai ai, see on kibe! Jeesus saatnud Peetruse nõianaise juurde, kes Peetruse sõrme terveks teinud (K. Krohn, Finnisch-Ugrische Forschungen I, 3, l. 162). Selle teate järele kahaneb Peetrus täiesti tavaliseks inimeseks, kes nõianaiselt peab abi paluma; siin ei ole ta jumalusest enam midagi järel.
Russovi teadete järele tehti keskajal meie maal peetripäeva ööl iseäralikka tulesid, kelle ümber hüpati, tantsiti ja rõõmupidu peeti, just niisama kui jaaniööl jaanitule juures (Chronik, lk. 78).
Kas eestlased Peetrust kunagi sakslaste moodi ka lukusseppade pühaliseks, kaitsejaks, kaitseülemaks pidasid, selle kohta pole ma mingisuguseid andmeid leidnud. Et Rooma kirik Peetrust taevaukse hoidjaks pidas, kes oma võtmega taevasse minejatele tee avas, seletab ta lukusseppade kaitseülemaks saamist. Kirikutes näeme tihti puust väljanikerdatud Peetruse kuju, võti käes. Mõnigi kirik kannab meie päevini Peetruse nime, nagu Peetri kirik Järvamaal, Peetri kirik Tartus.
Varemal ajal ohverdati peetripäeva hommiku vara pühadele allikatele. Seda ohvrit kutsuti „Peetripäeva hommiku anniks“ Muidu usuti Kreutzwaldi teadete järele veel, et peetripäeval, 6. märtsil, vete-ema allikaid uuele elule äratab ja neist sel päeval iseäralikku kohinat ja vuhinat kuulda (Der Esten abergl. Gebräuche, l. 76). Allikate ärkamist tunneb rahvas küll, aga et vete-ema seda korda saadab, sellest ei tea ta midagi.