Wanapagana jutud/Wanapagana majas
23.
Wanapagana majas.
Joosep Tamm Sträkowast.
Korra läinud kolm wenda homiku heinamaale ja ütelnud õele: „Kui sa söögiga walmis saad, siis too söök meile järele. Et sa teelt ära ei eksiks, paneme sulle teele kuni heinamaale tikud püsti. Neid tikka mööda käies leiad sa meid kergesti üles!“
Wennad läinud heinamaale ja pannud tikud tee äärde õele järeletulemiseks püsti. Wennad teinud juba keskhomikuni tööd, aga õde ei tulnud söögiga kusagiltki järele. Wendadel läinud kõht tühjaks; ei ole enam jõudnud heina niita. Pidanud nõuu, mis nüüd teha. Wõtnud wiimaks nõuuks õde otsima minna. Wanem wend ütelnud: „Olgu, mis on, wanemal wennal on eesõigus. Mina lähen otsima!“
Wanem wend läinudki otsima. Jõudnud wiimaks kuradi maja juurde. Läwest üle astudes näinud ta õde leiba kastwat, käed werised ja juuksed higist tilkumas. Wanapagan istnud ise ahju otsa peal. Õde ütelnud wennale: „Mine, süga nüüd wana isa selga ahju peal. Wana õelus aga hüüdnud ahju pealt: „Oi wõeraid kuitsi! Oi wõeraid kuitsi!“ Tulnud siis ahju pealt maha ja kiskunud wanema wenna lõhki.
Keskmine ja noorem wend oodanud ja oodanud. Ei wanemat wenda ega õde söögiga näha. Pidanud nõuu, mis nüüd ette wõtta. „Olgu, mis on,“ ütelnud keskmine wend, „wanemal wennal on eesõigus. Mina lähen wenda ja õde taga otsima!“
Läinud teele. Teel tulnud jänes, rebane ja hunt wasta ja pakkunud endid wennale sulasteks. Keskmine wend aga ei wõtnud kedagi, waid ütelnud, et temal leiba ei ole neile söögiks anda. Jänes, rebane ja hunt läinud oma teed. Keskmine wend aga jõudnud warsti ka kuradi maja juurde.
Läwest sisse minnes näinud wend õde leiba kastmas; käed werised ja juuksed higist tilkumas. Õde ütelnud wennale: „Wennakene, kudas sina siia saanud? Mine nüüd, süga wana isa selga ahju peal!“
Wanapagan aga hüüdnud ahju pealt: „Oi wõeraid kuitsi! Oi wõeraid kuitsi!“ Tulnud siis ahju pealt maha ja kiskunud ka noorema wenna lõhki.
Kui wiimane wend õde ja teisi wendi kaua küll juba oodanud, aga neid kusagilt ei näinud tulewat, pidanud ta nõuu, mis nüüd teha. Läinud koju ja walmistanud ennast otsimise wasta. Küpsetanud kodu kolm odra leiba, pannud need kotti teemoonaks ja läinud siis teele. Käinud tüki maad ära, jänes tulnud wasta, pakkunud ennast sulaseks. Noorem wend wastanud: „Kui ma sind sulaseks wõtan, mis ma sulle siis palgaks annan?“ Jänes warsti wasta: „Ma ei taha muud kui pool odrakakku su kotist!“
Noorem wend olnud selle kaubaga rahul ja annud poole odra leiba jänesele. Jänes lubanud selle eest häda ajal nooremal wennal abiks olla. Noorem wend astunud jälle edasi. Rebane tulnud wasta, pakkunud ennast sulaseks. Lubanud häda ajal appi tulla. Noorem wend ütelnud jälle: „Kui ma sind sulaseks wõtan, mis sa siis selle eest palka tahad?“ Rebane wasta: „Ma ei taha muud kui su kotist poole odra leiba.“ Noorem wend olnud selle kaubaga rahul ja annud rebasele kotist poole odraleiba.
Noorem wend läinud jänesega ja rebasega edasi. Neile tulnud hunt wasta ja pakkunud ennast noorema wennale sulaseks. Lubanud häda ajal abiks olla. Noorem wend küsinud: „Kui ma sind sulaseks wõtan, mis ma sulle selle eest siis palka maksan?“ Hunt wasta: „Ma ei taha muud kui et sa oma kotist mulle ühe odra leiba annad!“ Noorem wend olnud selle kaubaga rahul ja annud hundile kotist odra leiba.
Nüüd läinud kõik neljakesi edasi, jänes, rebane, hunt ja noorem wend. Kui nad tüki metsa läbi käinud, jõudnud nad kuradi maja juurde. Jänes, rebane, hunt ja noorem wend neljakesi astunud kõik korraga sisse. Õel olnud leiwakastmisel wäga rõõmus meel, et wend hundiga teda ära päästma tulnud, ega ütelnud enam wennale, et ahju peale wana isa juurde tarwis selga sügama minna. Wanapagan hüüdnud ometi ahju pealt: „Oi wõeraid kuitsi! Oi wõeraid kuitsi!“
Noorem wend kohe hüüdma: „Jänes, wõta kurat kinni, murra ära!“ Jänes katsunud, aga ei wõinud. Noorem wend rebasele: „Rebane, murra kurat ära!“ Rebane katsunud, aga et jõudnud. Waewalt annud noorem wend hundile selle käsu, kui ju hunt wanapagana ahju pealt maha tõmmanud, ära murdnud ja weregi ära lakkunud. Ainult sinine suits jäänud järele.
Nüüd rääkinud õde wennale, kudas ta söögiga heinamaale minema hakanud, aga tikud teisiti seatud leidnud. Läinud neid mööda edasi ja jõudnud wiimaks kuradi majasse. Kurat wõtnud õe siin oma pojale naeseks. Kuradi poeg pannud aga tütarlapse jäädawasti leiba kastma. Peale selle antud temale käsk, igale sissetulejale ütelda, et sissetuleja wanapagana selga läheks ahju peal sügama.
Natukese aja pärast jõudnud kuradi poeg koju. Kodust lugu nähes saanud ta wäga wihaseks. Hunti silmates teinud ta warsti lahkema näo ja hakanud wennaga palju armsamini kõnelema. Wiinud mehe oma tallidesse ja näidanud talle kõiki oma hobusid. Läinud ka lehmalauta, kus ilusad, rammusad lehmad söönud.
Wiimaks ütelnud noor kuriwaim: „Lähme ka aita, kus kuld ja hõbe kottides seisab.“ Läinudki aita, wanapagan eel, noorem wend taga järele. Wanapagan näidanud nooremale wennale kõik oma kulla kotid ära. Selle peale ütelnud wanaõelus: „Lähme, ma näitan, kus kõige suurem warandus seisab.“
Seda üteldes wiinud noor kurat noorema wenna suure tõrre ligidale ja tõstnud siis äkisti tõrde. Tõrres olnud aga tõrw ja noorem wend hakanud tõrwa sisse wajuma. Hunt kuulnud ometi noorema wenna hüüdmist ja käskinud jänese minna ja noorema wenna tõrrest wälja tõmmata. Jänes katsunud, aga ei wõinud. Hunt käskinud rebast minna nooremat wenda tõrwast wälja tõmmama. Rebane tõmmanud, aga ainult poolest kehast saadik. Nüüd läinud hunt ise platsi ja tõmmanud noorema wenna tõrwast täiesti wälja. Siis wõtnud hunt kurjawaimu kinni ja kiskunud lõhki. Weregi lakkunud ära. Ainult sinine suits jäänud järele.
Et hunt kuradi sugu täiesti ära lõpetanud ja et kuradi majas kõiki küllalt olnud, mis elamiseks tarwis, jäänud wend ja õde sinna elama. Kui nad ära ei ole surnud, siis elawad nad praegu alles.