Wanapagana jutud/Wanapagana hooste rautamine
24.
Wanapagana hooste rautamine.
T. Lepp-Wiikmann Mustweest.
Mustwees tulnud korra pühapäewal küla sepa juurde peenes riides herra ja palunud seppa tema kaks hoost ära rautada. Ütelnud enesel tulise rutu taga olewat, aga ei pääswat rautamata hoostega edasi.
Sepp pole iialgi pühapäewal tööd teinud. Ei läinud siis ka nüüd ise rautama, waid saatnud oma poisi. Poiss läinud sepapatta, teinud tule ääsile ja lasknud wõerast herrad lõõtsa tõmmata. Seal silmanud poiss, et herral jalgade asemel hobuse kabjad olnud. Poiss kohkunud ära ja löönud risti ette.
Herra kärgatanud seda nähes poisi peale: „Tee ruttu, mull on wähä aega! Ära tee siin enam oma wigurit!“ Poiss tagunud suure hirmuga naelad walmis ja läinud siis wälja hoostele raudu alla panema.
Tõstnud hobuse jala ülesse. Weel suuremaks imekspanemiseks näinud poiss, et hoostel inimese jalad all olnud. Poiss lasknud hobuse jala maha ja löönud jälle risti ette.
Herra ütelnud seda nähes poisile: „Mull pole enam aega oodata, pian kohe edasi sõitma!“ Istunud peale, annud hoostele piitsa ja hüüdnud: „Nõõ parun ja krahw!“ Ja silmapilguga olnud wõeras poisi silmist kadunud.
Nüüd saanud poiss selgesti aru, et wõeras keegi muu pole olnud kui wanapagan ise. Tuppa minnes sepp poisi käest kohe küsima: „Noh, kas hoostel nii ruttu rauad all?“
Poiss aga wasta: „Mis ma seal pidin rautama! Hoostel oliwad inimeste jalad all ja herral hobuse jalad! Ega wanapaganat ometi wõi rautada. Lõin risti ette ja wanapagan oma hoostega oli nagu tuul kadunud!“