Wanapagana jutud/Raudkäega kutser
28.
Raudkäega kutser.
J. Holts Nõwalt.
Wanal ajal surnud korra üks mõisaherra ära. Elu ajal olnud see herra hirmus õel. Mõisa pärijaks saanud herra ainus poeg. Warsti pärast herra surma hakanud mõisas üks tundmata herra wõeraks käima. Enamisti iga õhtu sõitnud ta kahe musta täkuga trepi ette. Hobused seisnud trepi ees ilma peetamiseta. Mitu korda ütelnud wõeras herra noorele herrale: „Ära sa oma isast taha jäe!“
Ühel õhtul talitanud mõisa kutser tallis hobusid, kui wõeras herra ka sinna tulnud. Ta waadanud mõisa hobusid. Pannud ta käe hobuse peale, siis hakanud hobune karjuma, nii mis hirmus kuulda. Kutser seda kuuldes mõtelnud: Ega see õige inimene wõi olla! Korraga küsinud wõeras herra: „Kutser, kas sull on ka nii tugew käsi nagu mull, et hobused katsudes karjuwad? Anna õige oma käsi mu piosse, ma katsun, kui tugew ja kõwa ta on!“
Kutsar kartnud paha ja wastanud: „Täna ei ole mull aega ega ole käsi terwe, aga homme, tunahomme, siis wõib käega proowi teha!“ Ise aga läinud sepa juurde ja palunud seppa, et sepp talle raudkäe teeks. Sepp wõtnud kolmesugust rauda ja teinud käe missuguse. Kui kutsar sepalt raudkäe saanud, ütelnud: „Tulgu wõeras nüüd ja ta piab tunda saama, kus mehe käsi on!“
Teisel õhtul sõitnud wõeras herra jälle mõisa trepi ette ja läinud kohe hooste talli kutsrit waatama. „Noh, kas nüüd on käsi terwe?“ küsinud wõeras herra kutsari käest. — „Terwe!“ wastanud kutser. „Noh, siis anna käsi siia, teeme proowi!“ ütelnud wõeras herra.
Kutser annud oma raudkäe wõera herra kätte. Küll pigistanud wõeras herra raudkätt, nii et hambad praksunud, aga see kõik ei mõjunud midagi.
„Ei ma oleks uskunud, et sull nii kõwa käsi on, kõwem kui mull!“ ütelnud wõeras herra kutsarile.
Siis kutsunud wõeras herra kutsrit oma hobusid waatama. Kutser läinud ilma wasta panemata. Wõera herra hooste juurde jõudes ütelnud wõeras herra: „Kas tunned seda hoost siin paremal pool?“ — Kutser wasta: „Kust ma kõiki maailma hobusid wõin tunda!“ — Wõeras herra wasta: „See on selle mõisa wana herra. Ja see hobune, kes pahemal pool, on kiriku wana köster!“
Seda kuuldes andis kutser raudkäega wõerale herrale mehise wõmmu wasta wahtimist, nii et weri taga oli. Wõeras herra sõitnud sedamaid nagu tuul minema. Sest ajast kadunud ta mõisas käimine ära. Korra aga juhtunud kutser wõera herraga ometi kokku. Wõeras herra kohe küsima: „Mis sa sest said, et sa mind lõid? Ma ei näinud kolm päewa walget päewa! Kas tahad, ma tulen sinuga weel rammu katsuma!“
Kutser kohe wasta: „Tule aga peale, küll ma siis su näo weel paremini ära lõhun!“ Seda kuuldes pannud wõeras herra kohe minema ega ole ennast enam kutsriga kokku annud.