Wanapagana jutud/Ilus naene
29.
Ilus naene.
Joosep Tamm Sträkowast.
Korra himustanud üks noormees enesele wäga ilusat naist. Käinud mõnda kihelkonda ja walda läbi, aga et olla kusagilt nii ilusat tütarlast leidnud kui ta igatsenud. Wõtnud wiimaks nõuuks nõia käest nöuu küsima minna, kudas ilusat naist saada. Läinudki küsima. Nõid kohe õpetama: „Käi kolm neljapäewa õhtut kolme tee haru peal ja ütle seal iga korra „kurat.“ Esimesel õhtul, kui teede haru peale lähed, ütle „kurat“ ja tule ära. Teisel õhtul ütle niisama „kurat“ ja tule ära. Kolmandamal neljapäewa õhtul ütle niisama „kurat“ ja jäe siis ootama, kuni üks saksa mees ilusa neiukesega sinu juurde tuleb. Himustad sa seda neiud enesele naeseks, siis tee kaupa; kui ei, wõid ta ära lasta minna!“
Noormees teinud nõnda nagu nõid õpetanud. Kui ta kolmandal neljapäewa õhtul kolme tee haru peal seisnud ja „kurat“ hüüdnud, tulnud wanapagan nägusa saksa näol noore mehe juurde, ilus neiu käe kõrwal. See neiu olnud wäga noore mehe meelt mööda. Pea sobitanud noormees wanapagana kaupa ja kirjutanud nimetsi sõrme werega kontraktile nime alla. Wanapagan pistnud kirja tasku ja läinud oma teed. Noormees pole aga seda sugugi teadnud, et niisugune saks wanapagan olnud.
Rõõmsa meelega läinud noormees oma imeilusa naesega koju. Kellegil teisel pole nii ilusat naist olnud. Kõik külarahwas pannud naese ilu imeks. Päewad ja nädalid läinud ruttu mööda. Tööd saadud õigel ajal ära tehtud. Noor perenaene olnud igal pool esimene; teinud rohkem tööd kui temalt seda nõutud. Kuulnud igas tükis mehe sõna.
Mõne aja pärast tuli mehele tahtmine oma kaugemaid sugulasi waatama minna. Muidugi mõista, wõtnud ta oma ilusa naese kaasa. Kui nad teed mööda sõites ühest kabelist mööda läinud, käskinud naene meest hoost kinni pidada, et natukeseks ajaks sugulaste hauale minna. Mees pidanud hobuse kinni ja lasknud naese minna, ise aga jäänud ootama Hea tükk aega läinud mööda, enne kui naene tagasi tulnud. Nüüd sõitnud nad jälle edasi.
Sõitnud tüki maad ära. Jälle tulnud kabel wasta. Jälle naene meest paluma, et see teda sugulaste hauale paluma laseks minna. Mees ei tahtnud wasta panna, waid lasknud naese minna. Naene läinud, aga ei tulnud enam nii pea tagasi. Mehe meel läinud pika ootamise peale üsna pahaseks.
Wiimaks jõudnud naene ometi tagasi. Mees sõitnud nüüd kibedasti edasi, et õhtuks hulka maad sugulaste juurde ära käia. Jälle tulnud kabel wasta ja naene jälle paluma, et mees teda laseks sugulaste haudasid waatama minna. Küll seisnud mees wasta, et tahtnud ega tahtnud lasta, aga naene ei wäsinud palumast, et mees teda kõige wähemast natukeseks ajakski laseks paluma minna. Mehe asi ei ole enam aidanud, pidanud lubama. Naene tõotanud warsti tagasi tulla.
Naene läinud ja kadunud. Mees oodanud ja oodanud: ei tule naist tagasi. Mees läinud wiimaks otsima. Kohkudes näinud mees aga surnuaial, et üks surnuhaud ülesse kaewatud ja ta naene suure isuga surnut söönud. Hirmuga põgenenud mees hobuse juurde tagasi. Lõiganud naese nuhtlemiseks tubli pihelgase malga, hobuse ohjadest teinud aga tubli silmuse, mis naesele kaela wisata, et käest ära ei põgeneks. Pika aja pärast tulnud naene tagasi, istunud wankrile ja käskinud meest edasi sõita. Mees aga heitnud naesele silmuse kaela ja hakanud pihelgast malgaga pihta andma. Waewalt saanud ta paari korda lüüa, kui naene silmuse otsast ära kadunud ja naese asemel lehm põrnitsedes mehe otsa wahtinud.
Mees lasknud lehma lahti ja sõitnud oma teed edasi. Kiriku juurde saades läinud ta kirikumõisa sisse ja jutustanud õpetajale oma juhtumisi otsani ära.
Mehe lugu kuuldes käskinud õpetaja meest nii kaua oodata kuni ta tagasi tuleb. Selle peale lasknud õpetaja kaks hoost wankri ette panna ja sõitnud ära. Mõne tunni pärast tulnud ta kahe teise õpetajaga tagasi. Õpetaja noominud esmalt meest ta kerge meele pärast, et mees ensele imeilusat naist ihaldanud. Siis aga käskinud õpetaja meest ööseks kiriku juurde jääda.
Kui õhtu kätte jõudnud, pannud õpetajad mehe kesk kirikut seisma, kukk kummagile poole kõrwa ja suur piibel kätte. Wanem õpetaja ütelnud: „Kui sa nüüd oma patust tahad lahti saada, siis piad sa seni siin seisma kuni kuked laulawad. Kõik see aeg lue piiblit ega ära lase ennast kellegistki eksitada. Ära waata kuhugile poole mujale!“
Selle peale tõmmanud wanem õpetaja sõrmega ringi ümber mehe, siis keskmine õpetaja ja wiimaks kõige noorem õpetaja. Õnnistanud meest ja läinud oma teed.
Ei läinud kuigi kaua aega mööda, kui kurjad waimud mehe kallale hakanud kippuma. Mees lugenud aga hoolega piiblit. Küll petnud kuradid meest kõigiti, küll lubanud nad kõiksugu head maksu, kui mees aga ringist wälja astuks. Mees ei lasknud ennast siiski nende meelitusest eksitada.
Wiimaks hakanud kurjad waimud meest wanduma ja mehe ligi tikkuma. Kui see kõik ei ole aidanud, tahtnud üks kuriwaim üle ringi mehe kallale karata, aga sell silmapilgul laulnud kukk ja kohe kadunud kurjad waimud nagu tina tuhka. Kiri aga, mis mees naese kauplemise ajal werega kirjutanud ja wanapaganale annud, sadanud mehe ette piibli peale.
Warsti tulnud õpetajad meest waatama ja leidnud, et mehel midagi wiga ei juhtunud. Mees tänanud õpetajaid südamest ja kahetsenud ilusa naese wõtmist.
Homiku sõitnud mees jälle omale poole. Kurjade waimude hirm jäänud ometi kauaks ajaks weel mehe südamesse.