Vana kannel II/III
III.
Nr. 192. Kozjad tulevad. 42.
Senip põli põlvekene,
Kazupõli kaunikene,
Elupõlv iluzakene,
Seni kui hilpan ilma vüötä,
Kargan ilma kapukita.
Kui hakkan kandma kapukida,
Hakkan seädmä säärissidä,
Vüödä vüöle kinnitämä:
Panti vaht väräti peäle,
Teene nurme nurga peäle,
Kolmas vällä veere peäle.
Vaibus sie värävisammas,
Uinus nurme nurgavahti,
Väzis vällä veerevahti.
Ollin izi ergäkene,
Ollin erku, käizin kerku,
Läksin kajolt vetta tuoma:
Kuulzin kul'l'uste kulina,
Vaskival'l'aste valina,
Hõbehelmede helinä,
Tinapäitsete tilinä.
Juozin tuppa ütlemaie:
Emäkene, memmekene!
Kozjad kuulusse tuleva,
Kallid ajad kalduvada.
Nr. 193. Kellel igäv, et ma istun. 43.
A.
Kellel igäv, et ma istun,
Kellel kahju, et ma kasvan?
Ma istun oma igädä,
Ma kasvan oma kazuda.
Mis te küüräkäd küzite,
Nõguselläd nõudelete,
Kellele minagi lähen?
Ei ma läe oma külässe,
Oma külä küüräkälle,
Oma valla varga'alle.
Mis te küüräkäd küzite,
Nõguselläd nõudelete,
Kellele minagi lähen?
Ma lähen kaunis kauge'elle‚
Ilus lille iemä'älle,
Ma läen maazik muile maile,
Kust ep saa kurja memme kuulda
Egä nälgä memme nähjä,
Hõelust õdede kuulda,
Viha viie vennä nähä.
B.
Kellel igäv, et mä istun,
Kellel kahju, et mä käsvan?
Poestel igäv, et mä istun,
Poeste] kahju, et mä kasvan.
Ma ei istu teie igädä,
Ma ei kasva teie kazuda,
Ma kasvan oma kazuda,
Paezutan parajad sõrmed, –
Kui saan suuresse talusse,
Rahakasse rahva'asse, –
Miska sõkun suured leväd,
Talu taigenad silitsen.
Peres leibä piperane.
Talus leibä taterane,
Otsest odra järgulene,
Keske'elt kie-segäne.
Sie tahab sõrmil sõkkumista,
Ruzikilla rutjumista.
Nüüd süön sedä kalada,
Mis tuleb mängides mäele,
Karates tuleb kalda'alle,
Lusti lüües lootsikusse.
Saan ma vällä võera'alle‚
Seäl ma süön sedä kalada,
Mis on kotis kopitanud,
Aia ääres hallitanud,
Seenä ääres seenetänud.
Aetasse hagu tegemä,
Pannasse puida raiuma:
Oles sie puna minule,
Mis on puu raiujalle‚
Puid ma raius puna tõttu,
Hagu ties ma auu tõttu.
C.
Kellel igäv, et ma istun,
Kellel kahju, et ma kurdan?
Külämehed, taadikezed,
Küläpoizid, peiukezed,
Külanaezed, memmekezed!
Küll on osjal otsijada,
Karjavitsal katsujada,
Pole neiul nõudejada.
Las ma kasvan kaksi kuuda,
Veeren viizi heenä-aega.
Alles pihad peenikezed,
Õlanukid õhukezed,
Käevarred veikukezed,
Katan õllekannu kinni,
Matan nied mõo karikad.
Kui ma kasvan kaksi kuuda,
Veeren viizi heenä-aega,
Siis mo pihad pihlakazed,
Õlanukid õõnapuuzed,
Käevarred vahterazed,
Sõrmed sõstarpuu lülistä;
Siis ma veän viina tuppa,
Siis ma kannan õlle kannu,
Mõedan nied mõo karikad
Siis ma sõkun suure levä,
Talu taigenat tõstetan,
Pere püügid pööritelen.
Talu leibä taterlane,
Pere leibä piperane,
Otsest odra järgimene,
Keske'elt kaera kezine:
Sie tuob sõrmil sõkkumista,
Käevarsil vaalimista,
Ruzikille rutjumista,
Pöidelille peksemista.
D.
Külämehed, taadikezed,
Küläpoizid, noored mehed,
Külätüdrekud õetsed!
Kellel igäv, et ma istun,
Kellel kahjul, et ma kasvan?
Ma istun oma igädä,
Ma kasvan oma kazuda.
Alles mo pihad peenikezed,
Õlanukad õhukezed,
Käevarred veikukezed.
Viskan tulle viina toobi,
Katusselle õlle kannu,
Metsä nied mõo karikad.
Las ma kasvan kaksi kuuda,
Veeren viizi heenä-aega.
Siis mo pihad pihlakazed,
Õlanukad õõnapuezed,
Käevarred vahterazed,
Sõrmed sõstarpuu lülistä.
Külämehed, taadikezed,
Külapoizid, pooled vennäd,
Külätüdrekud õetsed!
Küll on osjal otsijada,
Karjavitsal katsujada,
Ei ole otsijat neiule,
Ei ole katsujat kaole.
Nüüd mull pihad pihlakazed,
Õlanukid õõnapuezed,
Käevarred vahterazed,
Sõrmed sõstarpuu lülistä.
Nüüd ma veän viina toobid,
Nüüd ma kannan õlle kannud,
Mõedan nied mõo karikad.
Nüüdep sõkun suured leväd,
Talu taigenat tazutan,
Pere püügid pööritelen.
Talus leibä taterane,
Peres leibä piperane,
Otsest odra järgimene:
Sie tahab sõrmil sõkkumista,
Käevarsil vaalimista,
Ruzikilla ruttimista,
Pöidelilla peksemista.
Nr. 194. Kozjakaup. 44.
Emäkene, memmekene:
Kolm miest meie värävi taga.
Tütrekene, tillukene:
Käze nad kaugelle minnä!
Emäkene, memmekene:
Üks taht minda enezelle.
Kas, mo tütär tillukene,
Pal'l'u raha pakutie?
Emäkene, memmekene:
Kolmtuhat taadert kuldaraha.
Tütrekene, tillukene:
Kazinasti kuldaraha,
Vähe kulda kao raha.
Mine, mine tütrekene,
Mine õue värävisse,
Käze käiä siit koduje!
Emäkene, memmekene:
Kolm miest kuulmas ukse taga.
Tütrekene, tillukene:
Käze nad minnä siit koduje!
Emäkene, memmekene:
Üks taht minda enezelle.
Kas, mo tütär tillukene,
Pal'l'u raha pakutie?
Emäkene, memmekene:
Nelituhat neiu raha.
Tütrekene‚ tillukene:
Vähe vielgi neiu raha.
Astu õue aia ääre,
Käze nad kõndida koduje!
Emäkene, memmekene:
Värävis vielgi kolme miestä.
Tütrekene, tillukene:
Kupata koerile minemä!
Emäkene‚ memmekene:
Üks taht minda enezelle!
Kas, mo tütär tillukene,
Pal'l'u raha pakutie?
Emäkene, memmekene:
Viistuhat vana taaderida.
Tütrekene, tillukene:
Kazinasti kaazaraha,
Vähe veeme-vaka'asse.
Vii sa varvad värävisse,
Käze kõhnu kodo minnä.
Emäkene, memmekene:
Kolme kuube kopotamas.
Tütrekene, tillukene:
Mata kõrvad mantelisse,
Peedä peä patjadesse,
Et ei kuule kurja heältä
Egä halva haugutuizi.
Ma läen, käzen kodo minnä,
Kodo meie majastagi,
Vällä meie värävästä.
Emäkene, memmekene:
Üks taht minda enezelle.
Kas, mo tütär tillukene,
Pal'l'u raha pakutie?
Emäkene, memmekene:
Kuustuhat kulda taaderida.
Tütrekene, tillukene:
Kazinasti kaazaraha.
Mine, aa mehed minemä!
Emäkene, memmekene:
Õues kuldakuube kolme,
Hõbedaze ukse taga.
Oh mo tillu tütrekene:
Saada nad soho minemä!
Oh mo hellä emäkene:
Üks taht minda enezelle.
Kas, mo kulla kaokene,
Pal'l'u raha pakutie?
Emäkene, memmekene:
Seetsetuhat seisnud taaderida.
Oh mo õrna õiekene:
Sie ju kazin kao palka,
Natukene neiu hinda,
Sie ei sünni vasta võtta
Egä kõlba kotta lasta,
Majassegi mahutada.
Säe sa sõrmed lingilegi,
Jalad jalga-ukse peäle,
Aja nad ukselta minemä.
Emäkene, memmekene:
Õues kolme mõegakandjat.
Tütrekene, tillukene:
Ajan izi nad ukselta!
Emäkene, memmekene:
Üks taht minda enezelle.
Kas, mo kulda tütrekene,
Pal'l'u raha pakutie?
Oh mo kulla emäkene:
Kahessatuhat taaderida.
Oh mo tütär, tuvikene:
Kazinasti kaazaraha.
Aja nad halbiksed minemä!
Emäkene, memmekene:
Kolme miestä kopotavad.
Tütrekene, tillukene:
Saada nad sarapuu metsä,
Kihuta nad kuuzikusse,
Avatele haavikusse!
Emäkene, memmekene:
Üks taht minda enezelle.
Tütrekene, tillukene:
Pal'l'u raha pakutie?
Ühessätuhat, emäkene.
Kazinasti, kaokene.
Emäkene, memmekene:
Kümmetuhat kuulutavad.
Tütrekene, tillukene:
Küll saab sellesta rahasta.
Nr. 195. Neiu müük. 45.
A.
Karja minda saadetasse,
Vitsa kätte annetasse.
Ajazin karja arule,
Keeräzin kanad kezäle.
Kes tulli härgi võttemaie?
Veli tulli härgi võttemaie,
Ike kuldane õlale,
Rahe raudane käessä,
Jutad kullakeerulezed.
Mina vennältä küzimä:
Mis mürin izä tuassa,
Mis maru emä majassa?
Vend siis mõistis, vasta kostis:
Mis seäl, mis seäl, mo õeke?
Sinda kodo müüdänessa,
Armast ärä annetasse.
Mina siis mõistsin, kohe kostsin:
Vennäkene, noorekene!
Kas must küllä küstänessa,
Kas must pal'l'u pakutasse?
Vendä mõistis, vasta kostis:
O õde muru madala,
Taputilka tillukene,
Sõzar sõrme suurukene!
Küll sust küllä küstänessa,
Küll sust pal'l'u pakutasse,
Tuhat tünderit nizuda,
Sada salve rukki'ida,
Izäle härjäd ikke'esse‚
Emäle lehmäd lüpsikulle,
Vennäle sõjahobene,
Sõzaralle sõlgi suuri,
Minijälle pikkä põlle,
Kälile kingäd käbedäd.
Mina siis mõistsin, kohe kostsin,
Saagutazin, sajatazin:
Saagu, saagu, ma sajatan!
Saagu, saagu, taadikene,
Kui läed metsä kündemaie,
Härjäd vakku sull vajogu,
Teene teezele käele!
Sie oled minusta saanud.
Saagu, saagu memmekene,
Kui läed lehmä lüpsemaie,
Nizä verda, teene vetta,
Kolmas punasta piimada,
Nelläs võida valge'eda!
Sie oled minusta saanud
Vennäkene, noorekene,
Kui läed sõtta sõitemaie,
Hobo sull alla hallitagu,
Sadul selgä sammeldagu,
Kübär pähä külmetägu,
Izi peäle päevätägu!
Sie oled minusta saanud.
Õekene, noorekene,
Kui läed leibä kastemaie,
Sulagu sull suuri sõlgi!
Sie oled minusta saanud.
Vennänaene, veikukene,
Kui läed lientä kietemaie,
Põlegu sull pikkä põlle!
Sie oled minusta saanud.
Kälikene, noorekene,
Kui läed karja saatemaie,
Kingä kannad kakkenegu,
Kingä ninäd kadunegu!
Sie oled minusta saanud!
B.
Kaua käizin karjassagi,
Kaua karja hoole peäle.
Jumi jäi mull puie peäle,
Vägi jäi mull vällä peäle,
Kangus jäi mull karja tiele.
Muud käeväd kiriku tiedä,
Mina käin karja tiedä,
Muud kuulvad kiriku kellu,
Mina kuulen karja kellu.
Ajazin härjäd arule,
Keerutazin karja kezäle.
Kes tulli härgi otsimaie?
Oma vend tulli härgi otsimaie,
lke kuldane õlale,
Rahe raudane sihessä,
Jutad kullakeerulezed.
Mina vennältä küzimä:
Vennäkene, noorekene,
Mis seäl kodos tehtänessa?
Mis mürin izä tuassa,
Mis helin emä majassa?
Vend siis mõistis, vasta kostis:
Oh mo õrna õekene,
Kodo sinda müüdänessa!
Mina mõistsin, jälle küssin:
Vennäkene, noorekene,
Kas must küllä küstänessa,
Kas must pal'l'u pakutasse?
Vend siis mõistis, vasta kostis;
Oh mo õrna õekene,
Küll sust küllä küstänessa,
Küll sust pal'l'u pakutasse,
Tuhat tünderit nizuda,
Sada salve rukki'ida,
Izäle häidä künnihärgi,
Vennäle sõjahobosta,
Emäle ellik lüpsilehmä,
Sõzaralle suurta sõlge.
Mina siis nutsin, nuttes ma ütsin:
Izäkene, taadikene!
Kui sa lähed kündemaie,
Härjäd vakku sull vajogu!
Emäkene, memmekene!
Kui lähed lehmi lüpsemaie,
Nizä vetta, teene verda!
Vennäkene, noorekene!
Kui sa saad sõtta minema,
Hobo sull alla hallitagu!
Õekene, noorekene!
Kui sa lähed kiriku tiele,
Sõlg sull rinduje rõhugu,
Raha kaelast sull kadugu!
C.
Kodost tulli vennäkene‚
Minä vennältä küzimä:
Vennäkene, hellä vellä‚
Mis seäl kodo tehtänessa?
Õekene, helläkene,
Sind seäl ärä müüdänessa.
Kas must, kas must, vennäkene,
Kas must pal'l'u pakutasse?
Küll sust, küll sust, õekene,
Küll sust küllä küstänessa,
Küll sust pal'l'u pakutasse:
Tuhat tünderit nizuda,
Sada salve rukki'ida.
Mis must izäl annetie?
Izäle sai paari härgi.
Mis sell emäl annetie?
Emäl ellik lüpsilehmä.
Mis sell õel annetie?
Õele sai suuri sõlge.
Mis sell vennäl annetie?
Vennäle sõjahobone.
Nüüd ma ütlen ümmer jälle:
Izäkene, taadikene,
Härjäd vakku sull vajogu,
Mis oled minusta saanud!
Emäkene, memmekene,
Kui lähed lehmi lüpsemaie,
Nizä lüpsku sulle verda,
Nizä verda, teene vetta,
Kolmas piimädä punasta,
Nelläs võida valge'eda,
Mis oled minusta saanud!
Õekene, neitsikene,
Kui lähed leibä kastemaie,
Sõlge rinda sull sulagu,
Mis oled minusta saantld!
Vennäkene, hellä vellä,
Kui lähed sõdaje sõdima,
Hobo alla sull kadugu,
Sadul selgä sammeldagu,
Mis oled minusta saanud!
Oh minu valjud vanemad,
Leväandjad liiäd kurjad,
Oh minu hellä memmekene!
Miks mind ei õppand õmlemaie,
Pand ei särki paikamaie,
Käsknud mind kangasta kududa?
Lassid jäädä laesas minda,
Müüzid ärä äkki minda,
Müüzid minda, võtsid hinda!
Nr. 196. Kuri ja kulla kozilane. 46.
Emäkene, memmekene,
Izäkene, taadikene!
Kui tuleb kuri kosjamaie,
Hõel õue sõitemaie,
Pane värät väätidesse,
Uksed ummirõngastesse.
Emäkene, memmekene!
Ütle: Tütär tillukene,
Alles nuori, alles nõrka,
Alles kiigub kätki'issa,
Alles hõõtsub hällissägi,
Nõrgub nõrgasse viosse;
Alles laalab lammissagi,
Alles karjub karjatiele;
Alles pihad peenikezed,
Õlanukad õhukezed,
Käevarred vaebukezed,
Sõrmed pehmed, peenikezed;
Peä ei kanna päitelida,
Kukal kulla tuttusida,
Lagipeä laia lappi,
Sõrmed nõrgad sõrmusida,
Käe päkad pärleida.
Emäkene, memmekene,
Izäkene, taadikene!
Kui tuleb kulla kosjamaie,
Hõbe õue sõitemaie,
Võta värät väätidestä,
Uksed ummirõngastesta.
Emäkene, memmekene!
Ütle: Tütär tüö tegijä,
Paberize paugutaja,
Lõuendize lõksutaja,
Kalingu kanga kuduja.
Nr. 197. Mina lähen põllumehele. 47.
Läksin metsä kõndimaie,
Vahterpuida vaatamaie.
Mis ma leitsin metsestägi?
Leitsin neiu metsestägi.
Noppis marju nobedasti,
Sõrmed ollid täizi sõrmusida,
Kael olli rannuni rahada.
Mina juure jutulegi:
Neitsikene, noorekene,
Tule minu vennäleni!
Neidu mõistis, vasta kostis:
Neiukene, noorekene,
Mis on miezi sinu vendä?
Mina mõistsin, kohe kostsin:
Minu vend on vetemiezi,
Minu vend on lodja looja,
Suure laeva sõedataja,
Vezilaeva veeretäjä.
Neidu mõistis, jälle kostis:
Neitsikene, noorekene!
Ei ma läe vetemehele,
Suure laeva saatajalle,
Vezilaeva vedäjälle.
Vezi ju lõhub riide'ida,
Igäs kuus tahab uuta kuube,
Nädälis tahab nellä särki,
Aastas kahte kazukada.
Mina uuest palvelema:
Neitsikene, noorekene,
Tule minu vennäleni!
Neidu mõistis, jälle kostis:
Neitsikene, noorekene,
Mis on miezi sinu vendä?
Mina mõistsin, kohe kostsin:
Neiukene, noorekene,
Minu vend on metsämiezi,
Saksa metsä mõetijana,
Härrä metsä hoidijana.
Neidu mõistis‚ jälle kostis:
Neitsikene, noorekene,
Ei ma läe metsämehele,
Saksa metsä mõetijalle,
Härrä metsä hoidijalle.
Metsä raabib riide'ida‚
Igäs kuus tahab uuta kuube,
Nädälis tahab nellä särki,
Aastas kahte kazukada.
Mina jälle palvelema:
Neiukene, noorekene,
Tule minu vennäleni!
Neidu mõistis, kohe kostis:
Neitsikene, noorekene,
Mis on miezi sinu vendä?
Mina mõistsin, ruttu kostsin:
Neiukene‚ noorekene,
Minu vend on põllumiezi,
Adrasaha seädijänä,
Pikä löe lüdijänä.
Neidu siis mõistis, vasta kostis:
Neitsikene, noorekene,
Jah, mina lähän põllumehele,
Adrasaha seädijälle,
Pikä löe lüdijälle!
Põld ei riku riide'ida‚
Kuus ei taha uuta kuube,
Nädälis ei nellä särki,
Aastas ei kahte kazukat.
Jah, mina lähän põllumehele!
Meremies mures alati,
Ametimies üksi ajuti rikas,
Põllumies põline rikas.
Nr. 198. Oh sina petis peiukene. 48.
A.
Oh sina petis peiukene!
Kuis sa minda püüdelezid,
Kükäkille, küüräkille,
Röötsäkille, roomakille,
Kükäkil külä tanavis,
Roomakille rukki'issa.
Neiu lõikab vällä peäle,
Peiu alla langi taga,
Vahib ikki neiu peäle,
Kas on sile sirbilegi,
Edus etta uurimaie.
Neidu niidab heenämässä,
Peigu püsti põõza'assa‚
Ikki varjulta vaatab,
Ikki kaeb kauge'elta,
Kas on vile vikatille,
Kärme heenäkaarelegi.
Neidu tantsib kõrtsissagi,
Peigu kõrtsi laua peäle,
Ikki varjulta vaatab,
Kas on kerge keeritämä,
Ladus jalga laskemaie.
Võtab neidu kutsudagi:
Tule mulle, neitsikene,
Tule mulle, mull on küllä,
Tule mo vara vaatajasse!
Mull küll künnäb kümme paari,
Seemendäb mull seetse paari,
Aestäb hobo ühessä,
Rehitseb reha kahessa,
Niidab viizi vikatida,
Lüöb mull kuuzi koodikesta.
Neidu mõistis, vasta kostis:
Oh sa petis peiukene,
Kavalik sa kaazakene!
Eks ma eelä käenud teele,
Tuna-eelä tulnud teiltä?
Teil ollid hiired ikke'essä,
Kassid kangival'l'astessa,
Rotid ruomade vahele
Uksik härgä kündis teele,
Äestäs hobo puuzatu,
Rehitses reha pulgetu,
Niitis puoli vikatida,
Üksik kuoti kiitis pahmast.
Peigu mõistis‚ vasta kostis:
Tule ikki, neitsikene!
Kolm mull aita õuessagi,
Kõik on harjani terida.
Üks mull roovib rukki'ida,
Teene niizutab nizuda,
Kolmas kahab kaerazida.
Neidu mõistis, jälle kostis:
Oh sa petis peiukene,
Kavalik sa kaazakene!
Eks ma eelä käenud teele,
Tuna-eelä tulnud teiltä?
Kolm olli aita õuessagi:
Üks olli hiirile hüpätä‚
Teene olli kasile karata,
Kolmas rotile roomata.
Enäm on meie koerakappa
Kui on teie kal'l'akannu,
Enäm meie seapütti,
Kui on teie supikaussi.
B.
Tule mulle, neitsikene,
Tule mulle, mull on küllä.
Tule mo küllä hoidijasse.
Tule mo vara vahtijasse,
Tule mo sängi seädejässe,
Linade liigutajasse,
Padja pehmes peksijässe!
Ole vaita, nuori miezi!
Kes so hulka enne hoidis,
Kes so vara enne vahtis,
Sie so vara ikka vaatku,
Sie so sängi ikka seädku,
Sie so linad liigutagu,
Sie so padjad pehmes peksku!
Enne eläs emäkene,
Kasvis kaksi õekesta:
Nied mo sängi enne seätsid,
Nied mo oma enne hoitsid,
Nied mo vara enne vahtsid.
Tule ikki, neitsikene,
Tule mulle, mull on küllä.
Ma panen hõlbule tüöle,
Suwes panen suu peskijässe,
Päeväs peä otsijasse,
Aastas aset tegemä.
Ma panen pillile magama,
Kandelille kamberisse:
Panen pilli päitse'esse‚
Kandeli kamre laesse.
Ajan hommoko ülesse,
Võtan pilli päitse'estä
Kandeli kamre laesta,
Hüüän korra, hüüän kaksi,
Kui ei kuule, kolmandama:
Tõuze lille, lüpsä lehmäd,
Tõuze kallis, saada karja!
Küläp leppä lüpsäb lehmäd,
Küläp kuuske kurnab piimä,
Vaherpuu vazikad joodab,
Küläp kaske saadab karja.
Oh sa petis peiukene,
Kavalik sa kaazakene!
Saan ma sulle saanudessa,
Jälle sulle jäänudessa,
Sa viid piitsale magama,
Kaika'alle kammerisse,
Paned piitsa päitse'esse,
Kaika kamre laesse.
Ajad hommoko ülesse:
Tõuze, litsi, lüpsä lehmäd,
Tõuzu, hatta, saada karja!
Võtad piitsa peä alta,
Kaika kammeri laesta,
Paned siis piku pihtu müödä,
Lazed labaluida müödä.
Tule ikki, neitsikene,
Tule mulle, mull on küllä.
Saa mulle, mull sadazid!
Mull ju künnäb kümme paari,
Seemendeleb seetse paari,
Äestäb hobo ühessä,
Rehitseb reha kahessa,
Niidab viizi vikatida.
Oh sa petis peiukene‚
Kavalik sa kaazakene!
Eks mä eelä käenud teele,
Tuna-eelä tulnud teiltä?
Teele kündis üksik härgä,
Äestäs hobo puuzata,
Rehitses reha pulgeta,
Niitis puoli vikatida.
Tule ikka, neitsikene,
Tule mulle, mull on küllä,
Saa mulle, mull sadazid!
Kolm mull aita õuessagi:
Üks on ääreni nizuda,
Teene riiki rukki'ida,
Kolmas kiilutud rahada.
Oh sa petis peiukene,
Kavalik sa kaazakene!
Eks sa mõesta mõestetava,
Arva aru saadavada?
Eks ma eelä käenud teele,
Tuna-eelä tulnud teiltä?
Kolm olli aita õuessagi:
Ühes hiired hüppelezid,
Teezes kasid kargelezid,
Kolmas olli rottide roomata.
C.
Vennäkene, noorekene,
Õekene‚ õiekene!
Izä läks Hiidest helmi tuoma,
Emä Pärnust pärgä tuoma,
Õed rukka roozilesta,
Vennäd kardasta kazukat.
Läksin siis Näo kiriku:
Pannin selgä siidisärgi,
Pannin kaela kaubahelmed,
Ümmer ruka roozileze,
Selgä kardaze kazuka.
Näo peiud vaatelezid,
Vaatelezid, mõttelezid,
Mõttelezid, üttelezid:
Oles sie neidu minule,
Pärgäpeä minu pärältä,
Kellel selläs siidisärki,
Kellel kaelas kaubahelmed,
Ümmer rukka roozilene,
Selläs kardana kazukas!
Kuku maha, kulda õuna,
Kuku mo kübärä peäle,
Vajo piibu varre peäle,
Karga kaabu ääre peäle!
Mina aga mõistsin, kohe kostsin:
Oh sina rumal nuori miezi!
Kuri so kübärä peäle,
Laiskus laia lindi peäle,
Vargus piibu varre peäle!
Poissi uuest pajatama,
Pajatama, parastama:
Paras, paras, neitsikene!
Miks sina mullu mull ei tulnud,
Tunamullu mull ei saanud?
Nüüd jäid tel'l'es tiede peäle,
Vanas rattas vankurille,
Seizid seenä nuustikusse.
Perepingi pühke'esse,
Talu tahma rätikusse.
Paras, paras neitsikene!
Miks sina mullu mull ei tulnud,
Tunamullu mull ei saanud?
Ma olen ammu aeda teenud,
Aeda teind ani lihasta,
Seenäd teind sea lihasta,
Katusse kana munasta,
Lae laiasta rahasta;
Sisse teenud siidisängi
Noore nooriku magada,
Uue kaaza uenutada,
Vana kaaza vaigistada.
Mina siis mõistsin, jälle kostsin:
Oh sa petis peiukene,
Kavalik sa kaazakene!
Lubazid tuua kolmed kingäd,
Ühed kingäd puezed kingäd,
Teezed kingäd luezed kingäd,
Kolmandad kivized kingäd,
Puezed kingäd pulmas käiä,
Luezed kingäd lusti lüüa,
Kivized kirikus käiä.
Lubazid tuua siidipõlle.
Siidipõlle, sitsipõlle,
Aada hommokult ülesse:
Tõuzu lille, lüpsä lehmäd;
Tõuzu kallis, saada karja!
Külä kari karjamaale,
Meie kari karjaaias;
Külä lammad laanessagi,
Meie lammad laadassagi;
Külä mullikad murule,
Meie mullikad magavad;
Külä vazikad vainuella,
Meie vazikad vahivad.
Pois siis mõistis, vasta kostis,
Pajateles, parasteles:
Paras, paras neitsikene!
Miks sa mullu mull ei tulnud,
Tunamullu mull ei saanud?
Küll käizid käzud järele,
Küll seätsin izigi sõnuda,
Tihti sinda palvelezin:
Tule ikki, neitsikene,
Tule ikki sa minule!
Ma viin pillile magama,
Kandelille kamberisse,
Viiulille vuode'esse.
Kui aan hommokult ülesse,
Tõstan hiljut teki äärtä,
Paotan palaka äärtä,
Vaotan vaeba viertä:
Tõuzu lille, lüpsä lehmäd,
Tõuzu kallis, saada karja!
Mina siis mõistsin, kohe kostsin
Oh sa petis peiukene,
Võrukaela, võllaruoga!
Sa viid ju vitsula magama,
Piitsul pikile õlile,
Vembelille vuode'esse,
Hurjutades uenutama.
Aad sa hommokult ülesse:
Võtad vitsa varna otsast,
Võtad piitsa piida peältä,
Lüöd mull müödä labaluida,
Põruteled pihakeizi,
Hurjutad izi ülesse:
Tõuzu litsi, lüpsä lehmäd‚
Tõuzu hatta, aja karja!
D.
Neitsikene, noorukene,
Kähärpeägä kaokene!
Eks võind mullu mulle tulla,
Tunamullu mulle saija?
Eks ma ikki öelnud sulle,
Kulda keelil kuulutanud:
Tule mulle, neitsikene,
Kähärpeägä kaokene!
Ma tien laudaze redeli
Üles minnä õõnapuusse,
Maha tulla marjapuusse.
Neidu vasta vaidelema:
Oh sina petis peiukene,
Kavalik sa kaazakene!
Hiljuti ma sõitsin Hiide tiedä,
Salaja salude tiedä,
Et ei kuule Hiide koerad
Egä Hiidezed izändäd
Egä Hiidezed emändäd.
Kuulis Hiide noorem poega,
Kuulis kul'l'uste kulina,
Hõbehelmede helina,
Vaskival'l'aste valina.
Hüüdis mind üle tanavi,
Läbi laudize värävi:
Tule sisse, neitsikene,
Kähärpeägä kaokene,
Tule mo sängi seädijäksi,
Padja pehmeks peksijäksi,
Palaka laotajaksi!
Mina siis mõistsin, vasta kostsin:
Oh sa rumal nuori miezi!
Mina sõedan Hiide tiedä,
Salajani salu tiedä.
Et ei kuule Hiide koerad
Egä Hiidezed izändäd
Egä Hiidezed emändäd.
Kuulis aga Hiide noorem poega,
Hüüdis ta üle tanavi,
Läbi laudize värävi
Jälle juttu joozutades,
Jälle sõnu seädeledes,
Tule sisse, neitsikene,
Kõnni sisse, kaokene!
Tule mo lehmä lüpsijäksi,
Tule mo karja saatijaksi,
Tule mo piimä kurnajaksi,
Tule mo vazika vaatajaksi,
Tule mo talle tallitajaks!
Mina aga mõistsin, kohe kostsin:
Oh sa rumal nuori miezi!
Küläp leppä lüpsäb lehmäd,
Küläp kuuski kurnab piimä,
Küläp kaski saadab karja,
Vaherpuu joodab vazika,
Tamm so talled talliteleb.
Mina ju sõedan Hiide tiedä,
Salaja salude tiedä,
Et ei kuule Hiide koerad
Egä Hiidezed izändäd
Egä Hiidezed emändäd.
Kuulis aga Hiide noorem poega,
Kuulis mo kul'l'uste kulina,
Hõbe helmede helina,
Vaskival'l'aste valina,
Tinasaani tiltsumista.
Hüüdis mind üle värävi,
Läbi laudaze redeli,
Sõnu uuest seädeledes,
Laulu lugu lõksutelles:
Tule ikki, neitsikene,
Tule, kallis kaokene!
Tule mo küllä hoidijaksi,
Vara või vaatajaksi:
Mulle künnäb kümme paari,
Äestäb hobo ühessä,
Seemendeleb seetse paari,
Niidab viizi vikatida,
Rehitseb reha kahessa.
Mina jälle mõistsin, kohe kostsin,
Kaokene kuulutazin:
Oh sina rumal nuori miezi!
Eks mina eelä käenud teele,
Tunaeelä tulnud teiltä?
Teil ollid hiired ikke'essä‚
Rotid ruomade vahele,
Niitis puoli vikatida,
Rehitses reha pulketa,
Äestäs hobo puuzata.
Oh sa rumal nuori miezi!
Mina ju sõedan Hiide tiedä,
Salaja salude tiedä,
Et ei kuule Hiide koerad
Egä Hiidezed izändäd
Egä Hiidezed emändäd.
Kuulis siiski Hiide noorem poega,
Kuulis mo kul'l'uste kulina‚
Hõbehelmede helina,
Tinasaani tiltsumista.
Hüüdis mind üle värävi,
Läbi laudaze redeli,
Sõnu hästi seädeledes,
Kulda keeli kõneledes:
Tule ikki, neitsikene,
Tule sisse, kaokene!
Tule mo kulla kaitsijaksi,
Hõbeda või hoidijaksi,
Vara või vaatajaksi:
Tuhat seezäb tünderissä,
Sada seezäb salvessagi.
Mina jälle mõistsin, kohe kostsin:
Oh sa petis nuori miezi!
Tuhk sull seezäb tünderissä,
Savi seezäb salvessagi,
Muda mõjale mahutud.
Peigu siis mõistis, kohe kostis:
Tule ikki, neitsikene,
Karga sisse, kaokene!
Kui läen õhta'alt magama:
Ma viin pillile magama,
Kandelille kamberisse,
Panen pilli peä-aluje,
Kandle kamre laudi peäle.
Mina aga mõistsin, vasta kostsin:
Oh sa petis peiukene,
Kavalik sa kaazakene!
Sina viid piitsale magama,
Kaika'alla kamberisse,
Paned piitsa peä-aluje,
Kaika kamre laudi peäle.
Tõuzud hommokult ülesse,
Võtad piitsa peä-alulta,
Kaika kamre laudi'ilta,
Hiljut tõstad vaeba äärtä,
Kardeldes kazuka hõlma,
Võtad peksä piitsagagi:
Tõuze, litsi, lüpsä lehmäd,
Tõuzu, hatta, saada karja!
Muude kari kaazikussa;
Meie kari karja-aias;
Muude lammad laane alla,
Meie lammad laadassagi.
Nr. 199. Senis õues õllesooned. 49.
Senis õues õllesooned,
Värävissä viinasooned,
Kajo ääres kal'l'asooned‚
Senis kui tüterid kodossa,
Tanu tahtijad talussa,
Põlle tahtjad põrandalla,
Rätetahtjad räästä alla.
Ei väzi värävi sammas
Egä lange õue lanki
Peiu ruunada pidädes,
Kaaza täkku kandessagi.
Kui saavad tüterid kodosta,
Tanu tahtijad talusta:
Lõpvad õuest õllesooned,
Värävistä viinasooned,
Kajo äärest kal'l'asooned.
Väzind ärä värävi sammas,
Juba langeb õue lanki,
Ju lõpeb ilu tuasta,
Naeste laulu laua peältä,
Poeste pidu põrandalta.
Nr. 200. Võeras ütles: Võta naene! 50.
A.
Võeras ütles: Võta naene!
Oma ütles: Ole ilma!
Kui saad kurja, kus võid panna?
Ei ole härjäs ärä müüa
Egä lehmäs linna viiä
Egä hobo vahetada.
B.
Võeras ütel: Võta naene!
Oma ütel: Ole ilma!
Kui tuleb karja, kus sa küüdäd?
Kui tuleb halva, kus sa ajad?
Kui tuleb valju, kus vajotad?
Ei ole härjäs ärä müüä
Egä lehmäs linna viiä,
Hobozes ärä vaheta.
Nr. 201. Neiu vend. 51.
Üks ep vennäke minule,
Hõbepärjäke õele,
Kannusjalake kaole,
Sinilille neidisselle:
Peä tall paistab peältä metsä,
Jalad alta harva metsä,
Kehä keiseri kiriku,
Mõte Mõrzina mõiza.
Sie läeb maale sõitemaie,
Kuramaale kukkumaie:
Ubin kuldane käessä,
Hõbe-õõnake peossa.
Läks ta maale mängimaie,
Viru neidissed vaatsid,
Harju kaasikud kaezid:
Oleks sie peigu minule,
Oleks sie kaaza kaole,
Mis on maale mängimaies,
Kuramaale kukkumaies,
Ubin kuldane käessä,
Hõbe-õõnake peossa,
Ma seezäs suve söömätä,
Aasta ilma ivätä,
Talve tangu tahtemata,
Levä marja maitsemata.
Neitsikezed, noorekezed!
Maha te jäete minusta
Teo tiedä kõndimaie,
Korra kotti kandemaie.
Ma läen suole sõitemaie,
Ilmale ilu tegemä.
Sõidin Soome silda möödä,
Kuramaa mägezid müödä.
Soome silda nõkateles,
Aluspalki paugateles.
Hobo mull alla kui sie osja,
Täkku mull alla kui sie tähti,
Izi peäle kui sie päevä,
Vüö mull vüöle Riia risti,
Kuub mull selläs kulda toime,
Kübär peäs kiriku kirja.
Vennäkene, noorekene!
Ehitä oma hobone,
Kehitä oma kübärä:
Pane peäle paabu sulge,
Kuramaa kuke sulge,
Harjumaa hani sulge,
Meie maa meoka sulge.
Vennäkene‚ noorekene!
Ehitä oma hobone:
Silmäd siidi tuttudesse,
Kulmud kulda kul'l'ussisse‚
Lakka laiasse rahasse,
Saba saksa taaderisse.
Sai sie hobone ehitud,
Siis minu hellä vellekene,
Vennäkene, noorekene:
Kus sa keeritäd hobeze,
Sinna keeritäd kiriku;
Kus sa liigutad hobeze,
Sinna linna liiguteled;
Kus sa tantsitad hobosta,
Sina tantsitad tanavi.
Laze siis hobone minemä,
Sa läed Narvast naista tuoma.
Talu pillub taaderida,
Külä pillub kopikuida,
Lapsed laiali rahada.
Mõo saksad mõttelezid,
Mõtsid Kuramaa kuninga.
Võtsid ütelda kodossa:
Hüppä Eltse, karga Kaie,
Tantsi Tammiku Mareta!
Võta kurelt kuldasulge,
Võta hanilt halli sulge,
Meie maa varese sulge,
Pühi tallid, laani lauad,
Pühi akenid higistä,
Siep sie Kuramaa kuningas.
Talu pillub taaderida,
Külä pillub kopikuida,
Lapsed laiali rahada.
Mina mõistsin, kohe kostsin:
Oh mo härtu härräkene,
Kuldakruoni prouakene!
Siep sie on minu ainus vendä,
Sie põle Kuramaa kuningas.
Hobo tall alla kui sie osja,
Täkku tall alla kui sie tähti,
Izi peäle kui sie päevä,
Kuub tall selläs kulda toime,
Vüö tall vüöle Riia risti,
Riia risti, Narva nasti.
Sie läeb Narvast naista tuoma;
Riiast tuob ta ristileze,
Võnnust tuob võitegijä,
Noore koore kopotaja.
Sie tunneb tuleta käiä,
Ilma löetä lüdidä,
Küündelitä kummardada,
Ei sie tuigu tuorvi alla,
Vaaru vie pange alla.
B.
Vennäkene, hellä vellä!
Kui läed naista võttemaie,
Ehitä oma hobone,
Kehitä oma kübärä.
Pane peäle paabu sulge,
Kuramaa kuke sulge,
Meie maa meoka sulge,
Kui läed maale sõitemaie,
Ilmale ilu tegemä.
Viru neidissed vaatsid,
Harju kaazikud kaezid:
Oleks sie miezi meie käessä,
Oleks sie peigu meie pärältä,
Mis siin sõedab silda müödä,
Kuramaa mägezid müödä,
Hobo alla, kui sie osja,
Täkku alla, kui sie tähte‚
Izi peäle, kui sie päevä,
Kuub tall selgä kuldatoime,
Vüö tall vüöle Riia risti,
Kübär peäs kiriku kirja!
Neitsikezed, noorekezed!
Maha te jäete minusta.
Teu tiedä kõndimaie,
Korra kotti kandemaie!
Viru neidissed vaatsid,
Harju kaazikud kaezid:
Oleks sie miezi meie käessä,
Oleks sie peigu meie pärältä,
Mis siin sõedab silda müödä,
Kuramaa mägezid müödä,
Soome silda nõkutelles!
Kus ta läheb, taevas läigib,
Kus ta kõnnib, maa kõigub,
Kõik suo siniheline,
Kõik võzud vaze valule.
Kus ta liigutab hobosta,
Sinna linna liiguteleb;
Kus ta tantsitab hobosta,
Sinna tantsitab tanavi;
Kus ta mängitäb hobosta,
Sinna mäed mängäteleb;
Kus ta keeritäb hobosta,
Sinna keeritäb kiriku.
Neitsikezed noorekezed!
Ma läen Riiast naista tuoma,
Võnnusta võitegijät,
Küläl pillub kopikille,
Talul pillub taalderille,
Lapsed laiali rahale.
Mõo saksad mõttelezid,
Mõtlezid Kuramaa kuninga:
Hüppä Eltse, karga Kaie,
Tantsi Tammiku Mareta!
Võta kurelt kulda kuube,
Võta hanilt halli sulge,
Meie maa meoka sulge,
Pühi tallid, luome laadad,
Siep on Kuramaa kuningas!
Mina mõistsin, kohe kostsin:
Oh mo härtu härräkene,
Kuldakruoni prouakene!
Sie läeb Narvast naista tuoma,
Võnnust tuob võitegijä,
Noore koore kopotaja;
Ei sie tuegu tuorvi alla,
Vaaru vie pangedelle,
Sie tunneb tuleta käiä,
Ilma lühi lühteritä,
Küündelitä kummardada.
Nr. 202. Tore peigmees. 52.
Vares vaakus vahterassa,
Peksis peädä pihlakasse,
Tonkis nokka toomingasse:
Oodas mo hobost sureva,
Linalakka langevada,
Kõrvikesta kalduvada.
Mull ollid targad tallipoizid,
Hoolakad hoboste poizid:
Talli süötsid, talli juotsid,
Talli täkud tallitazid,
Akenasta antsid kaerad,
Läbi pilu pistsid heenäd.
Laest lassid roka joosta.
Läksin täkku sõedatama,
Täku jalgu katsumaie,
Sälu sääri nõrgutama
Täkku iessä kui sie tähti,
Izi peäle kui sie päevä:
Saksa saapad tall jalassa,
Papi muodi palge'essa,
Izändä ilu temäle,
Kuningate kuube selläs,
Vüö tall vüöle Riia risti,
Kübär peäs kiriku kirja.
Kus ta läks, siis taevas läikis,
Kus ta kõndis, taevas kõikus,
Kõik suo sinihelile,
Kõik võza vazevalule.
Kus ta täkku sõedateles,
Sinna suo sõedateles;
Kus ta täkku tahtsiteles,
Sinna tantsitas tanavi;
Kus ta täkku mängäteles,
Sinna mäe mängäteles;
Kus ta täkku keeruteles,
Sinna keerutas kiriku.
Sõitis Soome silda müödä,
Kuramaa mägezid müödä:
Kuramaa mäed kumazid,
Soome silda nõkateles,
Aluspalki paugateles.
Viru neidissed vaatsid,
Harju kaazikud kaezid,
Izi ikki üttelezid,
Üttelezid, mõttelezid:
Oles sie peigu minule,
Mis seäl sõedab tiedä müödä.
Kuramaa mägezid müödä;
Ma seezäs suve söömätä,
Aasta ilma ivätä,
Talve tangu tahtemata.
Nr. 203. Kozjasõit. 53.
Minu vend olli ilmatarka,
Ilmatarka, maakavala:
Tuulest tegi ta hoboze,
Sädemestä lõegas sääred,
Kasteheenäst tahus kabjad,
Õlekõrrest kõrvakezed,
Tulesöest silmäkezed.
Siis läks maale sõitemaie:
Sõitis Soome silda müödä,
Soome silda nõkateles,
Aluspalki paugateles,
Tiksus sie tinane saani,
Raksuzid rohuzed rangid,
Lõksus luoka kuldaküüzi.
Kägu kukkus looga peäle,
Teene teeze aeza peäle,
Kolmas saani koljo peäle,
Nelläs neiu teki peäle.
Soome neidissed vaatsid,
Harju kaazikud kaezid:
Watt, kus sõedab nuori miezi!
Oles sie peigu minule,
Mis seäl sõedab silda müödä,
Vüöl tall mõekä Riia risti,
Kübär peäs kiriku kirja:
Suve seesäs mä söömätä,
Talve tangu maitsemata,
Aasta ilma eenetägi!
Hüppä Anne, karga Kaie,
Tantsi, Tammiku Mareta:
Tõmma hanist halli sulge,
Tõmma pardist paati sulge,
Kalkunist kareda sulge,
Pühi pingid, laani lauad,
Pühi akenad higistä,
Uksed uued uhke'esti.
Siep on meie maa kuningas
Või on vürsti ainus poega!
Mina mõistsin, vasta kostsin:
Põle sie meie maa kuningas,
Põle vürsti ainus poega:
Sie on minu vennäkene,
Kes tuleb Narvast naista tuoma,
Sinisääri neitsikesta.
Oh minu kulda vennäkene!
Kui aad äiä ukse ette,
Saad sa ämmä akna taha:
Teretä äiä izäksi,
Teretä ämmä emäksi,
Tere küid küüziklezed,
Tere naod nastulezed,
Tere uhked vennänaezed,
Tere sirge'ed sõzarad!
Kas teie neidu on kodossa?
Põle me neidu kodossa.
Neidu läks külä kajole,
Veäb vetta veiste juua,
Kannab kõege karja juua.
Oh sa sõõrik sõedupoissi,
Hoolikas hobostepoissi!
Võta tekki täku peältä,
Palakas paadi peältä,
Kirju vaipa kõrvi peältä,
Sinihalli halli peältä:
Sõedame külä kajole,
Kajole, kajokünäle,
Külä alla hallikalle,
Hallikalle, lätte'elle,
Toome sie neiu seält koduje!
Sõitsid siis külä kajole,
Külä alla hallikalle.
Viks olli vinna, kõrk olli kuoku,
Viksem viel vie vedäjä,
Kõrgim koogo kõegutaja,
Kajovinna kiigutaja.
Neitsikene, noorekene!
Anna mo hobole juua,
Anna hallil haezutada,
Anna kõrvil keelekastet,
Anna mustal mokamärgä!
Mina ju vaene tiedekäijä,
Tiedekäijä‚ maademarsja,
Saksa asjade ajaja.
Kohto asjade kogoja‚
Rahvi raamatu vedäjä,
Kuningate kirjakandja.
Neidu aga mõistis, vasta kostis:
Oh sina petis peiukene,
Oh sina kaval kaazakene!
Eks sina arva teädevädä,
Teädevädä, tundevada,
Et sina kõnnid kosjatiedä?
Oleksid sa tiedekäijä,
Tiedekäijä, maademarsja,
Saksa asjade ajaja,
Rahvi raamatu vedäjä,
Kuningate kirjakandja:
Miks sull siis pudel põuessagi,
Kosja kindad sull käessä,
Kosja kirjad kinnastessa,
Küi kirjad küünedessä,
Sõdse kirjad sõrmedessa?
B.
Olli mull üksi vennukene:
Tegi tuulesta hoboze,
Piibe lehest pistis silmäd,
Kasteheenäst raius kabjad.
Mõni mies on mõtelikku,
Mõni pois on petelikku:
Nägi neiud kasvavada,
Sinisääri sirguvada,
Pärgäpäid ülenevädä.
Võttis hoielda hobosta,
Võttis seädä sälguzida,
Enne muida viis murule:
Süö ratsu, sõeda ratsu,
Juo ratsu, jõua ratsu,
Mine neidiste koduje,
Kaokeste kamberisse,
Maokeste mõiza'asse
Vii viinad, kanna kihlad,
Tuo neiu tullessagi!
Mine äiä ukse ette,
Mine ämmä ukse ette:
Teretä äiä izädä,
Teretä ämmä emädä,
Tere õed, õõnakezed,
Tere küid, küüzilezed,
Tere naod, nastulezed!
Kas on te neiu kodossa,
Kas on te mari majassa?
Neiu läks külä kajole,
Külä alla hallikalle,
Külä külmäle jõele,
Veäb vetta veiste juua,
Kallab kõege karja juua.
Viks olli vinna, kõrk olli kuoku,
Viksem viel vie vedäjä,
Kõrgim koogo kõegutaja.
Peigu lükätes järele:
Veä vetta, neitsikene,
Veä vetta veiste juua,
Anna mo hobose juua,
Anna hallil haezutada,
Linalakal liigutada,
Anna mustal mu'du juua.
Ma olen vaene tiedekäijä,
Tiedekäijä, maademarsja,
Saksa asjade ajaja,
Papi raamatu vedäjä,
Kuningate kirjakandja.
Peiukene, peenikene!
Eks sa mõesta mõestetava,
Eks sa‚ tunne tunnetava,
Arva aru saadevada,
Et oled kohe kozilane?
Miks ep so hobo soetud,
Miks sull kuube korda pantud,
Miks sull kirjad kinnastessa?
Neitsikene, noorekene!
Mull on kodo vennäd noored,
Nied mo hobo soevad.
Mull on kodo memmekene,
Ta mo kuue korre pannud.
Mull on kodo õed noored,
Nad mo kindad kirjutanud.
Oh sa petis peiukene!
Eks sa mõtle mõestetava,
Arva aru saadevada,
Et oled kohe kozilane?
Miks sull puordi põuessagi,
Miks sull kihlad kaindelassa?
C.
Vennäkene, hellä vellä,
Nägid neiud kasvavada,
Sinisääri sirguvada,
Pärgäpeäd ülenevädä:
Võtsid hoielda hobosta,
Võtsid süötä sälguzida,
Ravitseda ratsukesta.
Punne süödid, punne juodid,
Punne süödid puhte'ella,
Vaka enne valge'eda,
Külimitu koidingulla;
Varjult sa vie vedäzid
Ilma izä teädemätä,
Vanemate vaatamata;
Akenasta antsid kaerad,
Läbi lae lassid roka,
Läbi pilu pistsid heenäd.
Lõid ratsu kämmelilla;
Süö ratsu, sõeda ratsu,
Süö ratsu, jooze ratsu,
Mine sinna, kus mo mieli,
Käi sinna, kus mo käiki,
Vii mo viinad minnessägi,
Tuo mulle neiu tullessagi!
Sõeda äiä ukse ette,
Teretele äiä taati,
Teretele ämmä memme:
Tere äiä äkilene,
Ämmä pikämeelelene,
Tere küid küüziklezed,
Tere naod nastulezed!
Kas on kuldane kodossa,
Hõbedane peäle õue?
Ei ole kullasta kodossa,
Hõbedast ei peäle õue!
Neiu läks külä kajole,
Külä alla hallikalle,
Veäb vetta veiste juua,
Kõege külä karja juua.
Veä vetta, neitsikene,
Anna mo hobole juua,
Anna hallil haezutada,
Linalakal liigutada,
Anna kõrvil kõegutada!
Ma ju vaene tiedekäijä,
Tiedekäijä, maademarsja,
Papi raamatu vedäjä,
Kuningate kirjakandja.
Oh sa petis peiukene,
Kavalik sa kaazakene!
Sina sõedad kosja tiedä,
Ajad neiu asjazida.
Miks sull kihlad kinda'essa,
Neiu kaupa kalitsessa,
Mie kruuzi puuza peäle?
Miks sull kuub on korre pantud,
Miks sinu hame on aetud,
Miks sull jalas vikelsukad,
Miks sull otsas kipelkingäd?
Neitsikene, noorekene:
Rättsepp on kuue korre pannud,
Õde on hame ajanud,
Emä sukad vikeldanud,
Veli kingäd kipeldanud.
D.
Oh minu hellä vellekene,
Hsbekuube, kuldakingä,
Nägid neidu kasvavada,
Sinisääri sirguvada,
Pärgäpeäd ülenevädä:
Võtsid hoielda hobosta,
Ravitseda ratsukesta,
Täkku täiesti pidädä,
Punne süötä, punne juota,
Punne süötä puhte'ella,
Vaka enne valge'eda,
Külimitu koidikulla;
Läbi lao lassid roka,
Akenasta antsid kaerad,
Et ta sirgus sirge'eksi,
Kozus kenäs linalakas.
Oh minu hellä vellekene,
Noorukene, nõrgukene,
Kui aad äiä ukse ette,
Jõuad ämmä akna alla:
Teretä äiä izäksi,
Teretä ämmä emäksi!
Tere, küid küüziklezed,
Tere, naod nastulezed!
Kas teie neidu on kodossa?
Ei ole me neidu kodossa.
Neidu läks külä kajole,
Veäb vetta veiste juua,
Kallab külä karja juua.
Oh minu hellä vellekene,
Hõbepandla peiukene!
Hüüä siis sõna ozava,
Kuku siis kõne kõlava:
Oh minu sõõrik sõedupoissi,
Võta tekki täku peältä,
Lapikesta laugu peältä,
Palakas paadi peältä,
Sõedame külä kajole,
Külä alla hallikalle!
Sõitsid siis külä kajole,
Külä alla hallikalle:
Viks olli vinna, kõrk olli kuoku,
Viksem viel vie vidäjä;
Kõrgim koogo kõegutaja.
Oh minu hellä vellekene,
Kuldakingä kozilane!
Küll sa kaval kostsid nõnda,
Algazid asja ajama:
Neiukene, noorukene!
Anna mo hobole juua,
Anna hallil haezutada,
Anna kõrvil keelekastet,
Anna mustal mokamärgä!
Mina ju vaene tiedekäijä,
Tiedekäijä, maademarsja,
Saksa asjade ajaja,
Rahvi raamatu vidäjä,
Kuningate kirjakandja.
Neidu aga mõistis, vasta kostis:
Oh sina petis peiukene,
Kavalik oled kaazakene!
Kas ei arva teädevädä,
Teädevädä, tundevada,
Et oled Kolgast kozilane?
Miks siis sull pudel on põuessa,
Kosja kindad sull käessä,
Kosja kirjad kinnastessa,
Nao kirjad narmastessa,
Küi kirjad küünedessä,
Sõdse kirjad sõrmedessa.
E.
Vennäkene, noorekene!
Nägid neiud kasvavada,
Sinisääri sirguvada,
Punapalgid paizuvada:
Võtsid hoielda hobosta,
Ravitseda ratsukesta.
Sõitsid siis neiu koduje,
Aazid äiä ukse ette.
Vennäkene, noorekene!
Kui aad äiä ukse ette:
Teretä äiä izäksi,
Teretä ämmä emäksi,
Tere küdi küüziklene,
Tere nadu nastulene!
Kas teie neidu on kodossa?
Nadu vasta napsateles:
Põle me neidu kodossa.
Neidu läks külä kajole,
Külä alla hallikalle,
Veäb vetta veiste juua,
Kõege külä karja juua.
Kui oled sõitnud siiä maale,
Siis sa sõeda sinna maale.
Sõitsin jälle tüki tiedä,
Tüki tiedä, marga maada.
Teretäzin neiukesta:
Tere, tere, neiukene!
Viks olli vinna, kõrk olli kuoku,
Viel viksem vie vedäjä,
Kõrgim koogo kõegutaja.
Mina neiu palvielle:
Neiukene, noorekene!
Veäd vetta veiste juua,
Kõege külä karja juua,
Anna mo hobole juua,
Anna hallil haezutada,
Kõrvikezel keelekastet,
Anna mustal mu'du juua.
Ma ju vaene tiedekäijä,
Tiedekäijä, maademarsja,
Papi raamatu vedäjä,
Saksa asjade ajaja,
Kuningate kirjakandja.
Neidu mõistis, vasta kostis:
Oh sa petis peiukene,
Kavalik sa kaazakene!
Sa oled kohe kosjaskäijä,
Sa oled vistist viinatooja,
Neiu asjade ajaja.
Miksep so peä on soetud,
Miksep so hame on aetud,
Miks sull kindad kirjutatud,
Miks sull kihlad kinnastessa,
Viina pudel peossagi?
Peigu mõistis, vasta kostis:
Neitsikene, noorekene!
Emä mo peä on sugenud,
Õde mo hame on ajanud,
Sõzar kindad kirjutanud.
F.
Läksin linna leezimaie,
Oma hobo hüpitämä,
Sälu sääri nõrgutama,
Varsa kapju katsumaie.
Aazin Auzi ukse ette,
Aezad Auzi räästä'esse,
Izi Auzi harja peäle,
Teretelen Auzikesta:
Tere Auzi ämmä memme!
Kas teie neidu on kodossa?
Põle me neiu kodossa.
Neiu läks eelä kodosta
Küläle, külä kajole,
Külä alla hallikalle,
Külä laia lätte'elle.
Kas luba sõita järele?
Küll luba sõita järele.
Oh mo sõõrik sõedupoissi,
Vikerkaari kaaza poissi!
Peä pois, peätä poissi,
Peä ohjad, purju poissi!
Piira kohe Kolga poole,
Kolga kubja tütterille!
Kolga kubjal kolme tütärt:
Nied kõik tahtvad sajal saata,
Nied kõik tahtvad viinul viiä.
Sain ma suure saare peäle,
Suure saare ääre peäle:
Vaadazin korra tagazi,
Nägin neiu nuttevada,
Neiu silmäd tilkvat vetta,
Kui selle hullu hundi silmäd,
Reotu rebäze silmäd,
Kergemielze koera silmäd
Minu halli ilu peäle,
Kuldakapja kõrvi peäle,
Särjäsappi saani peäle.
Sain siis Kolga õue alla,
Leitsin neiu vett vedämäst.
Viks olli vinna, kõrk olli kuoku,
Viks olli vinna veeretäjä,
Kõrk olli koogo kõegutaja.
Küll ollid valged vie panged,
Viel valgem vie vedäjä,
Küll olli kõrge kajo kuoku,
Kõrgem koogo kõegutaja;
Küll olli viksi kajo vinna,
Viksem vinna veeretäjä.
Mina neiu jutulegi:
Veä vetta, neitsikene,
Veä vetta veiste juua,
Kõege külä karja juua!
Anna mo hobole juua,
Anna mustal mu'du juua,
Anna hallil haezutada,
Linalakal liigutada,
Kõrvikezel keelekastet.
Ma olen vaene tiedekäijä,
Tiedekäijä, maademarsja,
Saksa asjade ajaja,
Papi raamatu vedäjä,
Kuningate kirjakandja.
Neiu mõistis, jälle kostis:
Kas ei teä teädevädä,
Mõtle ärä mõistevada,
Arva aru saadevada?
Ikki petäd, nuori miezi!
Kui oled vaene tiedekäijä,
Miks sull selläs uuzi kuube,
Miks sull vüöle uuzi vüödä,
Miks sull saapa'ad jalassa,
Miks sull kihlad kinda'assa,
Põllepauna põuessagi,
Raha suuri rätikussa?
Nr. 204. Kozilane ja neli neidu. 54.
Lõin ma ratsu kämmelille,
Paatida peo pezägä:
Süö ratsu söödi heinä,
Juo ratsu jua vetta,
Süö ratsu, sõeda ratsu,
Juo ratsu, jooze ratsu!
Sõeda mulle tüki tiedä,
Tüki tiedä, margu maada,
Ivikeze Hiio maada,
Raazikeze Ranna maada,
Poole verstä Pohla maada,
Sada verstä Saksa maada,
Tuhat verstä Turgi maada,
Viis verstä Vene radada!
Mis mull seält siis vasta tulli?
Tulli vasta vaskineidu:
Vaskiparuk tall peässä,
Vaski uuzi undruk ümmer,
Vaskikampsup kaindelassa,
Vaskitasku tall vüöle‚
Vaskinuga taskuessa.
Ei mina tõusnud tõllastagi,
Saanud maha saanistagi,
Ei saand saapa'ad murule,
Kuldakannussed kulule.
Lõin ma ratsu kämmelille,
Paatida peo pezägä:
Süö ratsu söödi heinä,
Juo ratsu jua vetta,
Süö ratsu, sõeda ratsu,
Juo ratsu, jooze ratsu!
Sõeda jälle tüki tiedä,
Tüki tiedä, margu muada!
Sõitsin siis jälle tüki tiedä,
Tüki tiedä, margu maada,
Ivikeze Hiio maada,
Raazikeze Ranna maada,
Poole verstä Pohla maada,
Sada verstä Saksa maada,
Tuhat verstä Turgi maada,
Viis verstä Vene radada.
Mis mull seält siis vasta tulli?
Tulli vasta tinaneidu:
Tinaparuk tall peässä,
Tina uuzi undruk ümmer,
Tinakampsun kaindelassa,
Tinatasku tall vüöle,
Tinanuga taskuessa.
Ei mina tõusnud tõllastagi,
Saanud maha saanistagi,
Ei saand saapa'ad murule,
Kuldakannussed kulule.
Lõin ma ratsu kämmelille,
Paatida peo pezägä:
Süö ratsu söödi heinä,
Juo ratsu jua vetta‚
Süö ratsu, sõeda, ratsu,
Juo ratsu, jooze ratsu,
Sõeda uuest tüki tiedä,
Tüki tiedä, margu maada!
Sõitsin siis uuest tüki tiedä,
Tüki tiedä, margu maada,
Ivikeze Hiio maada,
Raazikeze Ranna maada,
Poole verstä Pohla maada,
Sada verstä Saksa maada,
Tuhat verstä Turgi maada,
Viis verstä Vene radada.
Mis mull seält siis vasta tulli?
Vasta tulli hõbeneidu:
Hõbeparuk tall peässä,
Hõbe uuzi undruk ümmer,
Hõbekampsun kaindelassa;
Hõbetasku tall vüöle,
Hõbenuga taskuessa.
Ei mina tõusnud tõllastagi,
Saanud maha saanistagi,
Ei saand saapa'ad murule,
Kuldakannussed kulule.
Lõin ma ratsu kämmelille,
Paatida peo pezägä:
Süö ratsu söödi heinä,
Juo ratsu jua vetta,
Süö ratsu, sõeda ratsu,
Juo ratsu, jooze ratsu,
Sõeda nüüd viel tüki tiedä,
Tüki tiedä, margu maada!
Sõitsin siis viel tüki tiedä,
Tüki tiedä, margu maada,
Ivikeze Hiio maada,
Raazikeze Ranna maada,
Poole verstä Pohla maada,
Sada verstä Saksa maada,
Tuhat verstä Turgi maada,
Viis verstä Vene radada.
Kes mull siis viimäks vasta tulli?
Tulli vasta kuldaneidu:
Kuldaparuk tall peässä,
Kulda uuzi undruk ümmer,
Kuldakampsun kaindelassa,
Kuldatasku tall vüöle,
Kuldanuga taskuessa.
Siis mina tõusin tõllastagi,
Sain siis maha saanistagi,
Siis said saapa'ad murule,
Kulda kannussed kulule.
Nr. 205. Arg peig. 55.
A.
Läksin metsä luuzimaie
Uduzella hommokulla,
Varazella valge'ella.
Mis ma leitsin metsestägi?
Leitsin salga saarepuida,
Teeze salga sarapuida,
Kolmandama kollapuida,
Nelländämä neidissida.
Üks neist sidus siidivüödä,
Teene nidus niidivüödä,
Kolmas katsus kardapärgä,
Nelläs nuttis nuorta miestä.
Ei olnd julgust juure minnä
Egä südänt sülle võtta.
Läksin kodo kurval meelel,
Ahju ette halval meelel.
Kes tulli kurvada küzimä,
Kesse halva arvamaie?
Emä tulli kurvada küzimä,
Memme halva arvamaie.
Miks sa nutad, poega nuori,
Mis sull kurbtust kasvateles,
Silmävetta sigiteles?
Mina mõistsin, kohe kostsin:
Mis mina nutan, memmekene?
Läksin metsä luuzimaie
Uduzella hommokulla‚
Varazella valge'ella.
Leitsin salga saarepuida,
Teeze salga sarapuida,
Kolmandama kollapuida,
Nelländämä neidissida.
Ei olnd julgust juure minnä
Egä südänt sülle võtta.
Sest tullin kodo kurval meelel‚
Ahju ette halval meelel.
Nüüd aga, nüüd aga, memmekene,
Nüüd aga, hellä emäkene,
Võtan püssi peeningilta,
Tinanoole nurga peältä,
Siis läen püssil püüdemaie,
Tinanoolel noppimaie.
Emä aga mõistis‚ kohe kostis:
Oh sina rumal poega nuori!
Hunti püssil püüdänessa,
Karu noolel nopitasse.
Läksin jälle tillukene,
Läksin metsä luuzimaie,
Kuuzikusse kõndimaie.
Mis mina leitsin metsestägi?
Leitsin kannu, leitsin kaaza,
Kaksi kannu tall käessä,
Mõlemad mõduda täis,
Sõrmed täizi sõrmusida,
Käerandemed rahazid,
Kael olli täizi kaubahelmi.
Ei olnd julgust juure minnä
Egä südänt sülle võtta.
Kõndizin kodo kurval meelel,
Ahju ette halval meelel.
Kes tulli kurvada küzimä,
Kesse halva häälitsemä?
Tulli oma memmekene,
Oma hellä emäkene:
Miks sina nutad, poega nuori?
Mina mõistsin, kohe kostsin:
Läksin metsä kõndimaie,
Kuuzikuda katsumaie,
Leitsin kannu, leitsin kaaza,
Kaksi kannu tall käessä,
Mõlemad täizi mõduda,
Sõrmed täizi sõrmusida,
Käerandemed rahazid,
Kaela täizi kaubahelmi.
Ei olnd julgust juure minnä
Egä südänt sülle võtta.
Sest tullin kodo kurval meelel,
Ahju ette halval meelel.
Emäkene memmekene:
Nüüd lähen laande kõndimaie,
Panen paelad padrikusse‚
Kaevan augu kuuzikusse,
Siis ehk tuon kanaze koduje!
Emä mõistis, kohe kostis:
Oh sina rumal poega nuori!
Põtra paelul püüdänessa,
Rebäst auku aetasse.
Neidu ju viinul viidänessa,
Pudelilla püüdänessa,
Pikäl viirel veeretässe,
Suurel sõedul sõedetasse.
B.
Läksin metsä kõndimaie
Uduzella hommokulla,
Varazella valge'ella,
Karedalla kaste'ella.
Mis ma leitsin metsestägi?
Leitsin salga saare metsä,
Teeze salga sarapuida,
Kolmas salka kohlapuida,
Nelläs salka neidissida.
Neidissed mängisid mäele,
Tinarinnad ringakulle,
Kudruskaelad kuuzikulle:
Süzimustad kuued selläs,
Peäd valged, pärjäd punazed.
Mina varjulta vaatsin,
Mina kaezin kauge'elta,
Kas on oma hulgassagi,
Väärilene vällässägi?
Küll olli oma hulgassagi,
Väärilene vällässägi.
Ei olnd julgust juure minnä,
Südät ei süli karata.
Läksin kodo kurval meelel,
Ahju ette halval meelel.
Kes tulli vasta küskemaie?
Emä tulli vasta küskemaie:
Miks oled kurva, poega nuori,
Miks oled kurva, seezäd halva?
Sest olen, sest olen memmekene,
Sest olen kurva, seezän halva:
Läksin metsä kõndimaie
Uduzella hommokulla,
Varazella valge'ella,
Karedalla kaste'ella‚
Mis ma leitsin metsestägi?
Leitsin salga saarepuida,
Teeze salga sarapuida,
Kolmas salka kohlapuida,
Nelläs salka neidissida.
Neidissed mängizid mäele,
Tinarinnad ringakulle,
Kudruskaelad kuuzikulle:
Süzimustad kuued selläs,
Peäd valged, pärjäd punazed.
Mina varjulta vaatsin,
Mina kaezin kauge'elta,
Kas on oma hulgassagi,
Väärilene vällässägi.
Ei olnd julgust juure minnä,
Südät ei süli karata;
Kangust ei kaela hakata.
Emäkene, memmekene!
Paneme püssid püüdemaie,
Paneme nooled noppimaie‚
Võrgud kinni võttemaie!
Emä siis mõistis, vasta kostis:
Oh sa rumal poega nuori!
Ei saa neidu püssil püüdä,
Püssil püüdä, noolil noppi
Egä võrgul kinni võtta.
Hunti püssil püüetässe,
Jänes noolel nopitasse,
Kala võrgul võetasse.
Vii sa Riiga ristu härgä,
Muile maile musta härgä,
Riiast tuo raha ristilene,
Muilta mailta muud kihlad.
Pane küüdud kündemaie,
Ikkesse izä pugalad,
Künnä üles kütismaada,
Kutsu neitsid kütisselle.
Izi varjulta vaata,
Izi kae kauge'elta.
Kelle rüpe rühkinessa,
Hame alta võidunessa,
Sie neidu sinu nimele‚
Pärgäpeä sinu pärältä.
C.
Läksin metsä kõndimaie
Uduzella hommokulla,
Varazella valge'ella,
Karedalla kaste'ella.
Mis ma leitsin metsestägi?
Leitsin salga saarepuida,
Teeze salga sarapuida,
Kolmandama kollapuida,
Nelländämä neidissida:
Valged peäd, punazed pärjäd,
Süzimustad kuued selläs.
Juozin kodo üttelemä:
Izäkene, taadikene!
Võta püssi peeningilta,
Tinanuoli nurga peältä.
Lähme püssil püüdemaie,
Tinanoolel noppimaie!
Izä siis mõistis, kohe kostis:
Oh sa narri poega nuori!
Sie põle püssil püüdemine,
Tinanoolel noppimine.
Sie on kullal kutsumine,
Hõbedal lunastamene.
Tuhat maksab neiu tukka,
Sada maksab neiu salka,
Viiskümmend lina juusse'ed,
Kolmekümmend kaelakonda.
D.
Neidissed mängizid mäele,
Tinarinnad ringakulle,
Kenäd kannad keeritäzid.
Ma mängsin mäe tagaje.
Küll olli oma hulgassagi,
Küll olli välläs väärilene,
Ei olnd julgust juure minnä,
Südät ei süli karata.
Üks aga kudus kuldavüödä,
Teene sidus siidivüödä,
Kolmas nidüs niidivüödä,
Nelläs nuttis nuorta miestä.
Õde aga juure õpetama:
Vennäkene, noorekene!
Sõku maha sõlgirinda,
Talla maha taaderkaela,
Põlga siidipõllekene.
Kell põle korda kudrussida
Egä hõbe helmezida,
Kes seäl nutab nuorta miestä,
Siep sie sinu väärilene!
Nr. 206. Ema, poeg ja minija. 56.
A.
Emäkene, memmekene!
Mõtsid käevä teo tiedä,
Poega sõitis kosja tiedä,
Ajas neiu asjazida.
Tulli kosjasta koduje,
Panni vüö varna otsa,
Panni kaabu laua peäle,
Kindad kaabu ääre peäle,
Izi otsa ikkemaie.
Kesse läks kurva küskelemä?
Emä läks kurva küskelemä:
Mis sa nutad, poega nuori?
Poega mõistis, kohe kostis:
Emäkene, memmekene!
Sull on pal'l'u tütterida,
Ei tule naene minule,
Ei saa mini sinule,
Hõbedane pojanaene.
Emä siis mõistis, jälle kostis:
Oh sa rumal poega nuori!
Oles mull kümme tütterida,
Küll saas tüödä kümnelegi.
Viis panes villuda keträmä,
Kolm panes linu kolkimaie,
Kaks läes kangasta kuduma‚
Küll on tüödä kümnelegi.
Poega sõitis kosja tiedä,
Ajas neiu asjazida.
Jälle kosjasta koduje‚
Panni vüö varna otsa,
Panni kaabu laua peäle,
Kindad kaabu ääre peäle,
Izi otsa ikkemaie.
Kesse läks kurva küskelemä?
Emä läks kurva küskelemä:
Miks sa nutad, poega nuori?
Mõtsiu käevä teo tiedä,
Saksa asjazid ajava,
Sina aga kõnnid kosja tiedä,
Ajad neiu asjazida.
Poega mõistis, kohe kostis:
Emäkene, memmekene!
Vii sa tütterid vezile,
Kanna halvad hallikalle,
Siis tuleb naene minule,
Siis tuleb mini sinule,
Hõbedane pojanaene.
Emä lõi rindu ja ruzikat,
Teistä põlvile põrutas:
Oh sa rumal poega nuori!
Ennem viin vene vezile,
Kannan laastud laine'elle‚
Kui viin vere vezile‚
Kannan lapsed laine'elle.
Poega sõitis kosja tiedä,
Ajas neiu asjazida.
Tulli kosjasta koduje,
Panni vüö varna otsa,
Panni kaabu laua peäle,
Kindad kaabu ääre peäle,
Izi otsa ikkemaie.
Kesse tulli kurva küzimä?
Emä tulli kurva küzimä:
Miks sa nutad poega nuori?
Mõtsin käevä teo tiedä,
Saksa asjazid ajava,
Sina jälle kõnnid kosja tiedä,
Ajad neiu asjazida.
Poega mõistis, jälle kostis:
Mis mina nutan‚ memmekene?
Sull on pal'l'u tütterida,
Pal'l'u paua tahtijaida,
Enäm helmekandijaida.
Sest ep tule naene minule,
Sest ep saa mini sinule,
Hõbedane pojanaene.
Vii sina tütterid vezile,
Kanna halvad hallikalle,
Siis tuleb naene minule,
Siis tuleb mini sinule,
Hõbedane pojanaene.
Emä. siis mõistis, kohe kostis
Oh sa rumal poega nuori!
Kui viin tütterid vezile,
Kui viin halvad hallikalle,
Kes mo kangad siis kuoksi,
Kes lüös lõnga lõemetoime,
Paberist mull paugateles?
Poega mõistis, jälle kostis:
Emäkene, memmekene!
Minip so kanga'ad kujub,
Mini lüöb lõngad lõemetoime,
Vaskivarva veereteleb,
Paberista paugateleb,
Emä olli hullu, võttis usku.
Viis ta tütterid vezile,
Kandis halvad hallikalle,
Luopis lapsed laine'elle.
Viis ta Ellu herne'esse,
Mari pardis põõza'asse,
Kaie viis karjamaa rajale.
Ell siis hüüpis herne'essä,
Rõõt, sie rääkus rukki'issa,
Mari partsus põõza'asse.
Sai sie mini saanudesse,
Jälle mini jäänudesse,
Emä läks kajolt vetta tuoma,
Kajokuok tall kaela tulli.
Ell sie hüüpis herne'essä,
Saagu, saagu, ma sajatan,
Saagu, saagu, memmekene,
Kajokuok sind kukutama!
Sie oled minusta saanud.
Emä läks riidast puida tuoma,
Riit seäl rinnule sadazi.
Rõõt sie rääkus rukki'ista:
Saagu, saagu, ma sajatan,
Saagu, saagu, memmekene,
Haoriit sind rõhumaie!
Sie oled minusta saanud.
Küzizid küläzed naezed,
Üleaidazed omazed:
Kes so mini meelelene,
Pojanaene häälelene?
Kes so kanga'ad kujuksi,
Kesse lüöb lõnga lõemetoime?
Emä siis mõistis, vasta kostis:
Mini padjussa pagizeb,
Subemessa suurusteleb;
Kes mo kanga'ad kujuksi,
Kesse lüöb lõnga lõemetoime?
Sigurikud seädelezid,
Lammerikud lõevad lõngad.
B.
Emä ehtis poegazida,
Mõtel mõiza nad minevä,
Saksa asjazid ajama,
Teo päivi või tegemä,
Poega sõitis kosja tiedä,
Ajas neiu asjazida.
Tulli kodo kosjastagi,
Vizas vüö varna peäle,
Kindad kirstu kaane peäle,
Kaabu laia laua peäle,
Izi peäle ikkemaie,
Ikkemaie, nuttemaie.
Kes läks juure küskemaie,
Memm läks juure küskemaie:
Miks oled kurva, poega nuori,
Miks oled kurva, seezäd halva,
Seezäd kurvade kohale,
Teeste halvade ajale?
Sest olen, sest olen, memmekene,
Sest olen kurva, seezän halva:
Sull on pal'l'u tütterida,
Pal'l'u paela tahtejida,
Kirju suka kiskujida.
Ei tule naene minule,
Ei saa mini sinule.
Vii aga tütterid yezile,
Kanna halvad hallikalle,
Loobi lapsed laine'esse,
Siis tuleb naene minule,
Siis tuleb mini sinule.
Emä siis mõistis, vasta kostis:
Oh sina hullu poega nuori!
Oles mull või kümme tütterida,
Kõik lähes majasse marjas,
Kõik lähes talusse tarvis
Viis panes villu raazimaie,
Kaks panes kangasta kuduma,
Kolm panes linu kolkimaie.
Poega emädä paluma:
Vii sina ikki, memmekene,
Siis tuleb naene minule
Ja saab mini sinule!
Emä olli hullu uskumaie,
Viis ta tütterid vezile,
Kandis armsad hallikalle,
Luopis lapsed laine'esse.
Istus maha mättä otsa,
Imetämä, ikkemaie,
Viimäst armu andemaie.
Kes ta juure või tuleksi?
Meziläne linnukene,
Vahajalgne vaemukene:
Mis sa nutad naezekene?
Emä mõistis, vasta kostis:
Nüüd tuon ma vere vezile,
Kannan lapsed laine'esse,
Armukezed hallikasse!
Oh sa narri naezekene!
Kudas tuod vere vezile,
Kannad armsad hallikalle?
Anna sa veeränd vezile,
Anna raha hallikalle!
Veeränd ei haeze vezile,
Raha ei haeze hallikalle;
Veri küll haezeb vezile,
Armukezed hallikalle.
Oh sa narri naezekene!
Ennem vii tütterid koduje,
Üks vii tedres tierajale,
Teene pardis pajosse,
Kolmas räägus rukki'isse,
Nelläs hiires herne'esse,
Viies hakis aia peäle:
Kaie õue kajokoogos,
Tiiu tedres tierajale,
Mari pardis põõza'asse,
Ellu hiires herne'esse‚
Anne hakis aia peäle.
Emä läks karja saatemaie,
Ütles tetre tierajalta:
Emäkene, memmekene,
Izi lähed karja saatemaie?
Kus so kuldane minijä,
Hõbedane pojanaene?
Emä siis mõistis, jälle kostis:
Oh mo tetre tillukene!
Mini magab vuode'essa‚
Pojanaene patjadessa,
Kapukita kammerissa,
Säärissita sängissägi.
Emä läks metsest puida tuoma,
Parti põõzast pajatama:
Emäkene, memmekene,
Izi tuled metsest puida tuoma?
Kus so kuldane minijä,
Hõbedane pojanaene?
Emä siis mõistis, jälle kostis:
Mini magab vuode'essa‚
Pojanaene patjadessa,
Kapukita kammerissa,
Säärissita sängissägi.
Emä läks kajolt vetta tuoma,
Ütel Kaie kajokoogost:
Emäkene, memmekene,
Izi tuled kajolt vetta tuoma?
Kus so kuldane minijä,
Hõbedane pojanaene?
Emä siis mõistis, vasta kostis:
Mini magab vuode'essa,
Pojanaene patjadessa.
Emä läks hernet kakkumaie,
Ütel Ellu hiirekene:
Emäkene, memmekene,
Miks tuled hernet kakkumaie?
Kus so kuldane minijä,
Hõbedane pojanaene?
Emä läks rukkit lõikamaie,
Rääku rukkist rääkumaie:
Emäkene, memmekene,
Izi tuled rukkit lõikamaie?
Kus so kuldane minijä,
Hõbedane pojanaene?
Emä mõistis, vasta kostis:
Mini magab vuode'essa,
Pojanaene patjadessa,
Imetäb iluzekesta,
Maa peäle marjakesta,
Taeva alla taemekesta.
C.
Emäkene, memmekene!
Astud tänä aeda juure,
Kargad tänä kamberisse,
Lazed tänä laada juure:
Mu'du otsid sa minijät,
Küzid kulda kaazakesta,
Hõbedasta pojanaista!
Emäkene, memmekene!
Sull on pal'l'u tütterida,
Üksi ainus poega nuori:
Ei tule naene minule,
Ei tule mini sinule.
Emäkene, memmekene!
Vii sina tütterid vezile,
Kanna halvad hallikalle,
Hilized Emäjõele,
Kaks pane pardis põõza'asse,
Kolm pane räägus rukki'isse!
Emä siis mõistis, vasta kostis:
Oh sa rumal poega nuori!
Oles mull kümme tütterida,
Kõik nied saas tüödä talusta.
Kaks panes kangasta kuduma,
Kolm panes linu kolkimaie,
Viis panes villu keträmaie.
Kesse tieb minu tüödä,
Kesse kujub minu kangast,
Kui viin tütterid vezile,
Kannan halvad hallikalle?
Emäkene, memmekene!
Ma tuon kuldaze minijä,
Hõbedaze pojanaeze:
Küll sie tieb sulle tüödä,
Küll sie kujub sinu kangast.
Emä olli hullu, võttis juttu,
Viis ta tütterid vezile,
Kandis halvad hallikalle,
Hilized Emäjõele,
Kaks panni pardis põõza'asse,
Kolm panni räägus rukki'isse.
Siis poeg tõi kuldaze minijä,
Hõbedaze pojanaeze,
Siis sai kuldane kodosse,
Hõbedane õue peäle.
Sai siis hommen uuzi päevä:
Ei tõusnud kuldane minijä,
Hõbedane pojanaene.
Emä läks kajolt vetta tuoma:
Kajokuoku memme kaela.
Läks ta riidast hagu tuoma:
Hao riita memme rindu.
Siis võttis huiku, siis võttis hõiku:
Tulge, tütterid, veziltä,
Tulge, halvad, hallikalta,
Hilized Emäjõelta!
Munde kari karjamaale,
Meie kari karja-aias;
Munde lammad laane alla,
Meie lammad laadassagi!
Parti partsus põõza'asta,
Rääku rääksus rukki'ista:
Sull on kuldane minijä,
Eks sie tie sinu tüödä,
Eks sie lüpsä sinu lehmäd,
Eks sie saada sinu karjad?
Emä läks minijät hõikama:
Tõuze, kallis, saada karja!
Pojanaene aga hõegas,
Mini padjusta pajatas,
Hebemistä heitis kieltä:
Ämmäl on enezel sõrmed,
Vanamooril omal varvad.
Lüpsku izi oma lehmäd,
Kaitsku izi oma karjad,
Jätku aga mini magama,
Kalli kaaza kaindelasse!
Egä mä ole orjas tuodud:
Olen ju tulnud emändäs!
D.
Emäkene, memmekene!
Kasvatazid poegazida,
Mõtsid mõizaje minevä,
Teo päivije tegevä,
Saksa asjuje ajava.
Poega kõndis kosjatiedä,
Ajas neiu asjazida,
Vedäs neiu viinazida.
Tulli kodo kosjastagi,
Panni piitsa laua peäle,
Panni kindad piitsa peäle,
Kübärä kinnaste peäle,
Izi peäle ikkemaie.
Kesse juure küskelemä?
Oma hellä emäkene:
Mis sa nutad, poega nuori?
Poega mõistis, vasta kostis:
Mis ma nutan, memmekene?
Ei tule naene minule,
Ei tule mini sinule.
Sinul pal'l'ü tütterida.
Vii sa tütterid vedeje,
Kanna halvad hallikalle,
Loobi lapsed laine'esse.
Emä olli hullu, võtti usku,
Käis ta poja käskuzida,
Viis ta tütterid vedeje,
Kandis halvad hallikasse,
Luopis lapsed laine'esse.
Mari sai pardis pajosse,
Rõõt sai räägus rukki'isse,
Anne hakis aia peäle,
Ellu tedresse arusse,
Leenu lepä linnukezes,
Kaie käos kuuze otsa.
Sai siis kodo kulda mini,
Hõbedane pojanaene,
Emä aas minit vetta tuoma:
Tõuzu, mini, vetta tuoma,
Pojanaene, pada pezemä!
Mini ei läind vetta tuoma,
Ei ta tahtnud pada pestä.
Emä läks izi vetta tuoma.
Võttis hõiku tütterida:
Tule vällä, tütär nuori,
Tule vällä, vetta tuoma!
Rõõt sie rääkus rukki'ista,
Mari raputas pajosta,
Ellu kudrutas arusta,
Anne laulis aia peäle,
Kaie kukkus kuuze otsas,
Leenu laulis lepikussa:
Emäkene, memmekene!
Sull on kodo kulda mini,
Hõbedane pojanaene:
Eks sie sulle tuo vetta,
Eks sie sulle pada pane?
Emä mõistis, jälle kostis:
Oh mo tütred tillukezed!
Oles mull nüüd kümme tütärt,
Küll oles tüödä kümnelegi,
Kolm panes linu kolkimaie,
Kaks panes kangasta kuduma,
Viis panes villu keträmaie.