Valge ahv/Vaikus
| Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare Vaikus |
Viieteistkümnes peatükk.
Järgmisel hommikul sügavast unest ärgates oli Michaeli esimene mõte: „Fleur on tagasi!“ Siis tuli tal kõik meelde.
Oma sõnadele „Kõik korras?" sai ta uksel vastuseks ravitseja tugeva peanokutuse.
Kogu selles ärevas ootuses jätkus tal siiski küllalt moodsust ütlemiseks: „Küllalt sentimentaalsusest! Mine ja söö rahulikult hommikueinet!“
Soames oli söögitoas; tema oli oma lahtilöödud muna põlglikult sinnapaika jätnud. Michaeli sisse astudes tõstis ta silmad ja kummardus siis näoga tassile. Noormees mõistis teda väga hästi; nad olid ju käsikäes istunud! Ka pani ta seda tähele, et taldriku kõrval avatud leht kuulus rahailma.
„Midagi sellest koosolekust, sir? Suurepärane oleks ju teie kõnet lugeda.“
Imeliku nõrga häälitsemisega ulatas Soames lehe. Pealkirjad ütlesid: „Tormiline koosolek — kaks direktorit tagasi astunud — usalduseavaldus.“ Michael laskis silmad üle ridade lennata, kuni jõudis ridadeni:
„Mr. Forsyte, asjasse segatud direktor, ütles pisut venitatud kõnes, et temal ei olla mõttes aralt tõeks tunnustada. Tema mõistis aktsionäride teguviisi hukka. Tema ei olevat sellega harjunud, et teda kahtlustataks. Ta pani ette end ametist vabastada."
Michael laskis lehe langeda.
„Issand jumal!“ ütles ta. .Asjasse segatud — kahtlustused! Nad on annud asjale värvi, nagu — —!“
„Lehed!“ ütles Soames ja asus uuesti oma muna kallale.
Michael istus lauda ja kooris banaani. „Miski ei sobinud talle nii hästi kui surm,“ mõtles ta: „Vaene vanamees!“
„Noh, sir,“ ütles ta, „mina olin ju seal ja kõik, mis ma võin öelda, on: teie ja minu isa olite ainukesed, kes äratasid minus lugupidamist.“
„Naa!“ ütles Soames ja pani oma lusika lauale.
Michael mõistis, et ta tahab olla üksi, ja kui oli kuugistanud oma banaani, läks ta oma kabinetti. Oodates Fleuri kutset kõlistas ta oma isale.
„Kuidas on peale eilast, sir?“
Sir Lawrence'i hääl tuli selgelt ja nõrgalt, kuid kaunis kõrgelt.
„Vaesem ja targem. Kuis on bülletään?“
„Tiptop!“
„Meie tervitus mõlemaile. Sinu ema tahaks teada, kas tal juukseid on?“
„Pole teda veel näinud. Lähen just praegu.“
Tõepoolest oligi Annette uksel ja viipas talle käega.
„Sa pead talle väikese koera tooma, mon cher.“
Ting-a-ling kaenlas astus Michael kikivarvul sisse. Üheteistkümnes baronet! Seal polnud veel jumal teab mis kummarduva Fleuri näo all. Ja ema juuksed olid kindlasti tumedamad. Michael astus sängi juurde ja puutus seda aukartlikult.
Fleur kergitas oma pead ja laskis teda last näha, kes kõigest jõust ema väikest sõrme imes. „Eks ole ta ahv?“ ütles Fleuri nõrk hääl.
Michael nokutas pead. Kindlasti ahv; kuid kas valge, selles oli küsimus!
„Ja sina ise, mu kallis?“
„Väga hea praegu, aga see oli — —“ Ta tõmbas sügavasti hinge ja ta silmad tumenesid. „Ting, vaata!“
Hiina koer, kelle ninasõõrmed liikusid, ajas end Michaeli kaenlas tagasi. Tema kogu teguviis väljendas asjatundlikku arvustust. „Poegi,“ näis ta ütlevat, „neid toome meie Hiinaski. Otsus pärastpoole!“
„Missugused silmad!“ ütles Michael. „Temale pole vaja öelda, et kurg on selle toonud.“
Fleur naeris sootuks vaikselt ja nõrgalt.
„Pane ta maha, Michael.“
Michael pani koera maha ja see läks oma nurka.
„Ma ei tohi rääkida," ütles Fleur, „kuid ma tahan nii hirmsasti; nagu oleksin ma kuude kaupa tumm olnud.“
„Samuti tundsin ka mina,“ mõtles Michael, „Fleur oli nagu olnud kusagil kaugel, kaugel, äärmiselt kaugel.“
„On tundmus, nagu oleks mind maas hoitud, Michael. Nagu poleks ma kuude kaupa ma ise olnud.“
Michael ütles pehmelt: „Jah! Kogu asi on tõepoolest ajast ja arust! On tal juukseid? Minu ema tahab teada.“
Fleur paljastas üheteistkümnenda baroneti pea, mis kaetud tumedate udemetega.
„Nagu minu vanaema; kuid küllap läheb heledamaks. Silmad tulevad tal hallid. Oo! Ja ristivanemad! Muidugi Alison — kuid mehed?“
Michael viivitas pisut, enne kui vastas.
„Eile sain Wilfridilt kirja. Tahaksid sa teda? Tema on muidugi seal kaugel, kuid mina võiksin tema asemel kirikus käsna hoida.“
„On ta aru tagasi saanud?“
„Ta ütleb, et on.“
Fleuri silmade ilmet ei saanud ta lugeda, aga huuled näisid tal pisut mossi tõmbuvat.
„Jah,“ ütles ta, „ja ma arvan, ühest aitab, eks? Minu oma pole mulle kunagi midagi annud."
„Minu omist kinkis üks mulle piibli ja teine andis mulle hea peapesu. Nii siis — Wilfrid." Ja Michael kummardus naise üle.
Naise pilgus näis helkivat kergelt pilkav vabandus. Michael suudles tema juukseid ja läks ruttu ära.
Ukse juures seisis Soames, oodates oma korda.
„Ainult minutiks, sir,“ ütles ravitseja.
Soames astus voodi äärde ja vaatles oma tütart.
„Isa, kallis!" kuulis Michael Fleuri ütlevat. Soames puutus ainult tema kätt ja nokutas pead, nagu tahaks ta last kiita, ja läks jällegi tagasi, kuid peeglis nägi Michael tema huuli värisevat.
Alumisele korrale tagasi jõudes tõusis tal suur himu laulda. See poleks kõlvanud ja ta astus hiina tuppa ning vahtis ainitisel pilgul päikesepaistelisele platsile. Issand! Oli nii hea elada! Öeldagu mis tahes, aga sellest ei käinud miski üle! Nad võivad elu üle nina kirtsutada ja kõrgilt tema peale alla vaadata; nad võivad ülistada tulevikku või minevikku, kuid — temale andke ainult olevik!
„Panen selle valge ahvi uuesti üles," mõtles ta. „Tulevikus ei pea ta enam mu tuju rikkuma."
Ta läks trepialusesse kongi ja võttis pildi sealt nelja paari eesriiete alt paberisse mässitult ja koipulbriga üle külvatult välja. Tumedas valguses hoidis ta teda oma silme ees. Need silmad! Kõik oli neis silmis!
„Sest pole midagi, va vennas!" ütles ta. „Lähed jällegi üles!" Ja ta viis pildi hiina tuppa. Soames oli seal.
„Ma panen ta jällegi üles, sir."
Soames nokutas pead.
„Ehk hoiate ta kinni, kuni ma ahela konksu otsa sean."
Soames hoidis pilti.
Uuesti vaskpõrandale astudes ütles Michael:
„Valmis, sir,“ ja taganes eemale.
Soames ühines temaga. Külg külje ääres vaatlesid nad valget ahvi.
„Tema ei leia enne õnne, kui ta selle saab," ütles Michael viimaks. „Ainuke asi, teate, on see, et ta ei tea, mis see on.“