Valge ahv/Piinapingil (III)
| Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Neljateistkümnes peatükk.
Kui tema äiapapa juhataja poole kummardus ja ära läks, pidi Michael end kõigest jõust taltsutama, et mitte hüüda: „Braavo!“ Kes oleks võinud uskuda, et see vanamees võib veel nõnda hoogu sattuda? Ta oli nad põhjani vihale ajanud. Järgnes läbisegi häälitsemise sumin, enne kui Michaeli naaber, mr. Sawdry, lõpuks suutis enda kuuldavaks teha.
„Kuna asjasse segatud direktor on tagasi astunud, on mul au ettepanekut teha järelejäänud juhatusele usaldust avaldada.“
Michael nägi, kuis tema isa tõusis — naeratades ja pisut affekteeritult, — et juhataja poole kummarduda. „Oletan, et minu tagasiastumine on siis vastu võetud; kui lubate, ühineksin ma mr. Forsyte'iga eemaldumises.“
Keegi ütles:
„Heameelega toetaksin usalduse ettepanekut.“
Michael puges mr. Sawdry põlvedest mööda ja läks ukse poole. Seal nägi ta, et peaaegu kõik käed kerkisid usalduse avaldamiseks; ja mõeldes: „Söödaks aktsionäridele!" lahkus ta majast. Taktitundmus takistas teda kahte tagasiastunut üles otsida. Nad olid oma au päästnud, aga kõik muu käis koerale.
Lääne poole tõtates mõtles ta õigluse karedate teede üle järele. Muidugi, aktsionäridel oli põhjus nuriseda ja keegi pidi kannatama, et nende õiglusetunnet rahuldada. Nad kargasid vana Forsyte'i kallale, kellele selles asjas oli kõige vähem ette heita; sest kui tema isa oleks suu pidanud, siis oleks ka temale ühes teistega usaldust avaldatud. Kõik väga loomulik ja ebaloogiline; — ning kell juba neli!
„Jäljendid“! Täna, raamatu ilmumise päeval, oli Michaeli tundmus Wilfridi vastu endine. Mis võimalik, pidi selle raamatu heaks tehtama — vaene vana sõber! Raamat pidi lihtsalt läbi lööma.
Peale seda, kui oli käinud kahes suures raamatukaupluses, läks ta oma klubisse ja sulges enda seal telefonikongi. Varemail aegadel istuti kalessi ja „sõideti ringi“ Kõlistamine sündis rutemini — eks? Lõpmata jändamisega sai ta viimaks kätte Sibley, Nazingi, Upshire, Masteri ja pool tosinat teisi valituid. Ta tarvitas varemalt valmis mõeldud sõnu, mis neid pidid liigutama. Raamat — ütles ta — riivab vana kaardiväge ja üldiselt ajast mahajäänuid; ta vajaks asjatundjate poolt pisut reklaamitrummi. Igaühe poole pöördus ta, nagu oleks see ainuke, kelle sõna tõesti maksab. „Kui te pole temast veel kirjutanud, siis teete ehk seda, vana sõber. Muidugi maksaks ainult teie sõna.“ Ja igaühele lisas ta juurde: „Mul pole põrmugi tähtis äri, vaid ma tahaksin, et Wilfrid seda saaks, mis ta väärt.“ Ja seda ta arvas ka. Kirjastaja oli Michaelis telefoniga rääkimise ajal surnud, elas ainult sõber ja see oli vaimustatud. Kongist tuli ta välja liimerdava otsaesisega ja väsinult; kell oli pool kuus.
„Tass teed ja — koju!“ mõtles ta. Koduukseni jõudis ta kuueks. Sootuks tagasihoidlikuna lamas Ting-a-ling trepikoja kaugemas nurgas.
„Mis siis sinuga on, vana sõber?“
Vastuseks kõlas ülalt hääl, mis pani vere tarretama — kestev, vaikne oigamine.
„Oh jumal!“ hingeldas ta ja jooksis mööda treppi üles.
Annette kohtas teda uksel. Segaselt taipas ta, et see rääkis prantsuse keeli, nimetades teda „mon cher“ ja tarvitades sõnu „vers trois heures... Arst ütleb, ei pea endale muret tegema — kõik läheb kõige paremini.“ Jällegi see oigamine, ja uks suleti tema nina ees; Annette oli läinud. Michael seisis matil, kuna külm higi kehale imbus ja küüned peopesadesse tungisid.
„Nõnda saadakse isaks!“ mõtles ta. „Nõnda sain ma kord pojaks!“ See oigamine! Ta ei suutnud siin seista, aga ta ei suutnud ka siit ära minna. See võib ju tundide kaupa nõnda kesta! Ta kordas endamisi: „Ei pea muretsema — ei pea muretsema! Kerge öelda! Ja mõtteta! Tema pea ja süda, otsides lohutust, sattusid kõige imelikumale lohutusele, mis niisugusel korral üldse võimalik. Kui oletada, et sünniks laps ja see poleks mitte tema oma olnud, vaid — Wilfridi, mis tunneks ta siis, siin, ukse taga? See oleks — see oleks ju võinud olla nii kergesti võimalik — kuna ju nüüd enam midagi polnud püha! Mitte midagi peale — jah, mitte midagi peale selle, mis oli temale kallim kui ta ise ja mis oli praegu seal sees ning oigas. Ta ei suutnud seda siin matil välja kannatada ja läks trepist alla. Edasi-tagasi üle vaskpõranda, sigar hambus, tammus ta ebamäärases, mässavas agoonias. Miks pidi sündimine niisugune olema? Ja vastus kõlas: Ta ei ole — mitte Hiinas! Uskuda, et millelgi pole tähendust ja siis seda läbi teha! Nõnda sündinul pidi ja peabki ometi tähendust olema. Seda pidi silmas pidama! Peaajus vaibus mõtlemine; Michael seisis ja kuulatas hirmul. Ei midagi! Ta ei suutnud seda siin välja kannatada ja läks jällegi üles. Alguses vaikus, siis jällegi oigamine! Nüüd põgenes ta oma kabinetti, kus ta ümber jooksis, vahtides Aubrey Greene'i karikatuure. Tema silm ei seletanud ühtegi neist ja äkki turgatas tal meelde „vana Forsyte“. Temale peaks teatama!
Ta kõlistas „Connoisseurs'i“, „Remove'i“ ja oma isa klubisse, kui nad ehk pärast koosolekut üheskoos sinna läksid. Ei kusagil! Oli pool kaheksa. Kui kaua pidi see veel kestma? Ta läks uuesti magamistoa ukse taha; ei kuulnud midagi. Siis jällegi alla trepiruumi. Ting-a-ling lamas nüüd välisukse juures. „Villand!“ mõtles Michael koera selga patsutades ja tühjendas mehaaniliselt kirjakasti. Ainuke kiri — Wilfridi käsi! Ta läks sellega trepi juurde ja luges seal, ainult pooleldi asja juures olles, kuna pooled mõtted rändasid ülal.
„Kallis Mont! Homme asun teele, et katsuda läbi Araabia reisida. Mõtlesin, ehk soovite minult mõne rea, kui ehk Araabia minust üle reisib. Õhk on siin liiga selge, kui et mingisuguseid tundmusi võiks olla, ja kirg vaibub siin võõrsil ruttu. Kahetsen, et teile nii palju tüli tegin. Oli eksitus, et ma pärast sõda Inglismaale tagasi läksin ja seal igasugust rämpsu kirjutasin, mida loevad elegantsed noored naised ja paberimäärijad. Vaene vana Inglismaa — teda ootavad halvad ajad. Tervitusi talle minu poolt; samuti teile mõlemaile.
„P. S. Kui minu asjakesed kirjastate, siis saatke võimalik tasu minu isa aadressil. W. D.“
Pool Michaeli pead mõtles: „Noh, sellega oleks siis asi korras! Ja just täna ilmub raamat!“ Imelik! Oli Wilfridil õigus — oli see tõesti tühi puru — see tindioja? Kas ei aidatud sellega Inglismaa haigusele kaasa? Kas ei peaks nad kõik kaamelitele istuma ja ratsutama, kuni päike loojas? Ja ometi — raamatuis leidus lohutus ja lahutus, seda vajati! Inglismaa peab edasi elama — peab edasi! „Edasi, edasi, sellel võit või surm, kes peab edasi!“ ... Jumal! Seal oli see jällegi! Jällegi lendas ta mööda treppi üles, silmad metsikud, käed kõrvade ees. Hääl kadus; Annette tuli tema juurde välja.
„Tema isa, mon cher; katsu leida ta isa!“
„Katsusin — ei leia!“ hingeldas Michael.
„Green Street — mrs. Dartie. Courage! Kõik on normaalne — aeg on varsti käes nüüd.“ Kui ta kõlistas Green Streetile ja sai sealt lõpuks vastuse, istus ta kabinetti ja jättis ukse lahti, et oodata nõnda „vana Forsyte'i“ tulekut. Vaevalt pani ta tähele, et oma püksisääre sisse põletanud ümmariku augu — ta polnud haisugi tunnud; isegi seda ta ei teadnud, et ta vaheajal oli suitsetanud. „Vanamehe“ tulekuks peab ta enda kokku võtma. Ta kuulis kella kõlinat ja jooksis alla avama.
„Noh?“ küsis Soames.
„Veel mitte, sir. Tulge üles minu kabinetti. See on lähemal.“
Nad läksid kõrvuti üles. See korralik hall pea sügava kortsuga silma vahel ja need ainiti vahtivad silmad nagu varjatud valuga rahustasid Michaeli. Vaene vanamees! Ka temal oli raske. Nemad mõlemad olid abitud.
„Üks naps, sir? Mul on konjakit.“
„Jah,“ ütles Soames. „Midagi.“
Konjakiklaasid käes, kuulatasid nad, tõstsid käed järsku suu juurde ja jõid. Nad talitasid automaatlikult, nagu kaks nukku, mida tõmmatakse samast nöörist.
„Sigaretti, sir?“ ütles Michael.
Soames nokutas pead.
Süüdatud sigaretid suu ääres, kuulatasid nad jällegi, pistsid nad huulte vahele, tõmbasid tagasi, puhusid suitsu. Michael surus parema käe kõvasti põiki rinnale, Soames pahema. Nõnda kahekesi kõrvu seal mõjusid nad ornamentaalselt.
„Raske välja kannatada, sir. Mul on kahju!“
Soames nokutas pead. Tema hambad olid kokku litsutud. Äkki lõdvenes ta käsi.
„Kuulake!“ ütles ta. Hääled — mitmesugused — läbisegi!“
Michaeli käsi haaras millestki kinni, pigistas seda kõvasti; see oli külm, kõhn — Soamesi käsi. Nõnda istusid nad käsikäes, vahtides üksisilmi ukse poole, kui kaua, seda ei teadnud kumbki.
Äkki läks ukseavaus mustaks; kuju hallis seisis seal — Annette!
„Kõik on korras! Poeg!“