Valge ahv/Muusika
| Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kolmas peatükk.
Suure ja mõjuva põhimõtte tõttu läksid Fleur ja Michael Mont Hugo Solstise kontserdile mitte sellepärast, et nad oletasid lõbu, vaid et nad tundsid Hugot. Pealegi arvasid nad, et Solstis, see vene-hollandi sünnipära inglane, on üks neist, kes pidid uuendama inglise muusika, võites talle laia ja avara vabaduse viisi ja rütmi suhtes ning ilustades teda literaarsete ja matemaatiliste kenadustega. Ja kunagi ei võinud keegi selletaolistele kontsertidele minna, ilma et oleks lahkudes tarvitanud sõna „huvitav“. Ka oli võimatu magama uinuda selle uuendatud inglise muusika saatel. Fleur, see kõva magaja, polnud kunagi katsetki teinud. Michael oli seda teinud, aga tema kaebas pärast, et tal olnud tundmus, nagu suiguks ta Lüttichi vaksalis. Seekord olid nende platsid rõdul peakäigu kõrval esireas, milleks Fleuril oli omasugune monopoliõigus. Seal võisid Hugo ja ka teised näha, kuis ta inglise uuendusliikumises oma paigale asus. Siit oli ka hõlpus koridori pääseda, et sõna „huvitav“ vahetada põskhabemes asjatundjatega või et kuldkarbist – sugulase Imogen Cardigani pulmakingist – ruttu sigarett välja tõmmata ja paari tõmbe juures puhata. Tõtt öelda, Fleuril oli loomulik rütmitundmus, mis valmistas talle piina nende pikkade ja „huvitavate“ tükkide ettekandmisel, kus kujutati nagu helilooja langust ja tõusu tema kibuvitsa-asemelt. Salajas armastas ta viisi ja et võimatu oli seda avaldada, ilma et oleks kaotanud Solstise, Baffi, Birdigalli, Mac Lewise, Clorane ja teised inglise uued komponistid, siis nõudis see mõnikord äärmist jõupingutust tema loomuselt, mil oli ka oma spartaline külg. Isegi Michaelile poleks ta seda „pihtinud“; aga see vaikimine muutus eriti kiusatuslikuks siis, kui mees oma loomupärases lugupidamatuses, mis kaevikuis ja kirjastusekontoris veelgi süvenenud, ajuti lausus: „Issand jumal! Mis sa ometi nii kaua jändad!“ või: „Pagan võtku! On see vast luhta läinud!“ teadis ju Fleur pealegi veel, et Michael palju kergemini seda uut muusikat välja kannatas, sest tema kalduvused olid enam kirjanduslikku laadi ja tema jalus oli palju vähemal määral tantsukihku.
Solstise uus kompositsioon „Phantasmagoria Piemontesque“, milleks nad eriliselt olid kontserdile ilmunud, algas venitatud akordidega.
„Oh häda!“ sosistas Michael naisele kõrva. „Kolme mööblitükki lohistatakse korraga mööda parkettpõrandat!“
Fleuri tahtmatus naeratuses väljenes kogu saladus, miks tema abielu polnud väljakannatamatuks muutunud. Kõigest hoolimata oli Michael ometi nii armas poiss. Sügav tundmus ja elav vaim, naljakus ja truudus erutasid ja liigutasid üheskoos isegi seda südat, mis oli enne ära antud, kui ta praegusele mehele kingiti. „Tundmus“ ilma „erutuseta“ oleks igavaks läinud, „erutus“ ilma tundmuseta oleks ärritanud. Praegusel silmapilgul oli mees eriliselt meeldiv. Kätega põlvi hoides, kõrvad peast eemal, silmad truudusest Hugo vastu klaasised ja ise sealjuures irooniline, kuulas ta seda avamängu niisuguse hoolega, et Fleuris tekkis otse imetlus. Tükk pidi tõesti „huvitav“ olema – Fleur aga langes välimise vaatlemise ja sisemise kaalumise seisukorda, mis oli tänapäev temaga harilik nähtus. Seal teisel pool istus L.S.D., suur näitekirjanik; Fleur polnud temaga tuttav – veel mitte. Ta paistis üsna hirmuäratavana – juuksed seisid tal nii otse püsti. Ja Fleuri silm hakkas teda kujutlema oma vaskpõrandal mõne hiina pildi vastas. Ning seal – jah! Gurdon Minho! Kujutleda, et tema on ilmunud millelegi nii moodsale! Tema profiil oli tõesti nagu roomalik – pärit Aureliuse ajajärgust! Sellelt muinsuselt edasi liikudes, ühes mõnusa mõttega, et homme samal ajal on ta ehk juba selle oma kogule omandanud, sorteeris ta kogu hulga nägu näolt, sest ta ei tahtnud vahele jätta ühtegi tähtsamat.
„Mööbel“ oli äkki seisma jäänud.
„Huvitav!“ ütles kellegi hääl üle Fleuri õla. Aubrey Greene! Oma valkjate, üle pea kammitud siidjuuste ja rohekate silmadega petlik nagu kuuvalgus tundus tema naeratuses ikka nagu piste Fleurile. Aga ta oli ju karikaturist!
„Jah, eks ole?“
Kunstnik puges edasi. Aga ta oleks võinud pisut kauem peatuda, sest niikuinii ei jätkunud enam aega mõne teise jaoks enne Birdigali laule. Seal tuli juba laulja Charles Powls! Kui tüse ja tubli ta oli välimuselt, vedades väikest Birdigali klaveri juurde.
Meeldiv kaasmäng – tore, meloodiline!
Tüse, tubli mees hakkas laulma. Kui lahkuminevalt kaasmänguga võrreldes! Laulu iga noot tabas Fleuri plexus solaris't, nii et ta otse matemaatilise täpsusega röövis temalt vähemagi lõbu. Birdigal oli pidanud vististi küll komponeerides alatasa kartma, et mõni võiks ehk tema laulu „lauldavaks“ nimetada. Lauldav! Fleur teadis, kui nakkav oli see sõna; nagu leetrid jookseks ta ringi ja Birdigali lugu oleks lauldud! Vaene Birdigal! Kuid ometi „huvitav“. Ainult nagu Michael armastas öelda: „Oh Issand!“
Kolm laulu! Powls oli imeline – nii loiaalne! Kordagi ei tabanud ta ühtegi tooni nõnda, et see oleks kõlanud muusikana! Fleuri mõtted lendasid Wilfridi juurde. Selle juurde, kellel noorte luuletajate seas inimeste arvates ainuõigus oli midagi öelda; see andis talle erilise seisukoha: tema näis tulevat elust endast, mitte aga kirjandusest. Pealegi oli tema nii mõndagi teinud sõjas, oli lord Mullyoni poeg ja võis ehk oma „Vaskrahaga“ saavutada Merceri auhinna. Kui Wilfrid temast peaks lahkuma, langeks taevakummilt tema vaskpõranda kohal täht. Wilfridil polnud mingit õigust teda, Fleuri, hätta jätta. Wilfrid peab õppima loobuma ägedusest – ta ei pea mõtlema kehaliselt. Ei! Wilfridi ei võinud ta kuidagi lasta ära lipata, samuti ei tahtnud ta enam mingit nutuainet oma elus, ei kurnavat kirge, umbtänavat ega kibedat järelmaiku. Seda kõike oli ta juba tunnud; tume valu veelgi hoiatas teda.
Birdigal kummardus, Michael ütles: „Lähme välja suitsetama! Järgmine number on rämps!“ Oh jaa! Beethoven! Vaene vana Beethoven! Nii ajast ja arust – teda võis ju kenasti nautida!
Koridor ja selle taga seisev puhvet kubises uuendusliikumise pooldajaist. Noored mehed ja naised, kel elavate ja moonutatud joontega näod ja pead, vahetasid sõna „huvitav“. Tüsedamat tüüpi mehed, kes sarnanesid istuva eluviisiga matadoorile, takistasid igasugust liikumist. Fleur ja Michael läksid natuke maad edasi, jäid seina äärde seisma ja süütasid sigaretid. Fleur suitsetas oma väikest sigaretti tillukeses merivaigust pitsis väga gratsioosselt. Tal oli nägu, nagu ei sünnitaks ta, vaid pigemini imetleks ainult sinist suitsu. Pidi ka neile ringkonnile mõtlema, mis seisid selle hulga taga – ei võinud ju kunagi teada, kes kõik olid siin! Näiteks ringkond, kus liikus Alison Charwell – politilis-kirjanduslik, maitselt eelarvamusteta, kuid, nagu Michael ütles, „veendunud, et tema on ainuke ringkond ilmas, nagu arvab seda mõni tervisõpetlane oma süsteemist, või vaadake ainult, kuis nad vastastikku üksteise kohta mälestisi kirjutavad!“ Alati tundis Fleur, nagu võidaks seda hukka mõista, et naised avalikus paigas suitsetavad. Ettevaatlikult seltsides pildirüüstajatega ei unustanud ta ometi kunagi, et tema jalad olid vähemalt kahes ilmas korraga. Seal seistes ja pahemal ja paremal seisjaid vaadeldes märkas ta kedagi seina ääres, kelle nägu varjas programm. „Wilfrid,“ mõtles ta, „ja teeb nagu ei näeks ta mind!“ Haavatud nagu laps, kellelt näpatud hõberaha, ütles ta:
„Seal on Wilfrid! Too ta siia!“
Michael läks sinna ja puutus oma pruudisõitja käist; Deserti kulmukortsutav nägu tuli nähtavale. Fleur nägi teda õlgu kehitavat, pöörduvat ja hulga sekka kaduvat. Michael tuli tagasi.
„Wilfrid on täna turjas; ütleb, ta ei kõlba inimeste seltsi – imelik poiss!“
Kui pimedad on mehed! Et Wilfrid on Michaeli sõber, siis ei näe ta midagi ja see on õnn! Niisiis mõtles Wilfrid tõesti temast kõrvale hoiduda! Noh, eks näe! Ja Fleur ütles:
„Olen väsinud, Michael, lähme koju!“
Michael võttis tal käe alt kinni. „Kahju, mu kallis; tule!“
Silmapilguks seisatasid nad kõrvaluksel, vaadeldes Woomansi, muusikajuhti, kes tormas orkestri ette oma kohale.
„Vaata seda,“ ütles Michael; „nagu mõnest itaalia aknast välja riputatud linnuhirmutis, täistopitud jalad ja käed lendlevad tuules! Ja vaata Frapkat ja tema klaverit – missugune tormiline paar!“
Kostis imelik kõla.
„Jumala eest, viis!“ ütles Michael.
Uksehoidja sosistas neile kõrva: „Nüüd sulgen ma ukse, sir.“ Fleuri silmis välgatas L. S. D. kuju, kes istus kinnisilmi samuti sirgelt, nagu seisid tal juuksedki peas. Uks suleti – nemad seisid väljas eesruumis.
„Oota siin, mu kallis, ma kutsun sõiduki.“
Fleur toppis lõua kasukasse. Oli idatuul ja külm. Hääl tema selja tagant ütles:
„Noh, Fleur, pean ma minema idasse?“
Wilfrid, krae kõrvuni ülal, sigarett hambus, käed taskus, pilk õgiv.
„Te olete päris arutu, Wilfrid!“
„Nagu soovite; pean ma idasse minema?“
„Ei, pühapäeva hommikul – kell üksteist Tate galeriis. Räägime end välja.“
„Convenu!“ Ja ta oli läinud.
Nõnda äkki jälle üksi, märkas Fleur kohutavat tõelikkust. Muutus Wilfrid tõesti niisuguseks, et temaga polnud enam võimalik toime saada? Taksiauto sõitis ette, Michael viipas käega, Fleur astus sisse.
Kui nad heledasti valgustatud noorte naiste summast mööda sõitsid, kes esitasid huvitatud londonlastele Pariisi ebariietumise kõrgemat tippu, tundis Fleur Michaeli enda poole kummarduvat. Tahes Wilfridi kinni hoida pidi ta Michaeli vastu kena olema.
Ainult: „Sul pole ometi vaja mind just Piccadilly Circuses suudelda, Michael!“
„Kahetsen väga, mu armas! Pisut enneaegu oli see – mõtlesin sind just Partheneumi vastas tabada.“
Fleuril tuli meelde, kuis Michael oli oma paar esimest mesinädalat hispaania sohval maganud; kuis ta ikka oli toonitanud, et Fleur ei peaks tema peale midagi kulutama, vaid peaks laskma endale kõik anda, mis tema, Michael, soovib, kuigi temal oli sissetulekuid tuhat kakssada ja Fleuril kolm tuhat naela; kuidas ta pea kaotas, kui Fleur enda ära külmetas — ja kuidas ta alati teeks koju tuli. Jah, ta oli tõesti armas poiss! Aga kas murduks tal süda, kui Michael täna või homme sõidaks idasse või läände?
Mehe vastu nõjatudes üllatas Fleuri tema enda künism.
Kirjutatud telefoniteade kojas kõlas: „Palun öelda mrs. Montile, et olen saanud mr. Gurding Minneri. Leedi Alison.“
See oli rahustav. Tõsine antiikasi! Fleur keeras kõik tuled oma toas põlema ja langes silmapilguks selle imetlusse. Tõesti ilus! Kerge nohin nurgas — Ting-a-ling, kollakaspruun mustal padjal, nagu pisitilluke hiina lõvi; omapärane ja ülev, alles hiljuti oma õhtuse vestlemise platsi võrel lõpetanud.
„Ah sina ka seal!“ ütles Fleur.
Ting-a-ling ei liigutanud end; tema ümmarikud mustad silmad vaatlesid majaprouat lahtiriietumisel. Kui Fleur vannitoast tagasi tuli, oli koer kerra tõmbunud. Fleur mõtles: „Imelik, kust ta teab, et Michael täna ei tule?“ Ja ta puges oma hästisoojendatud voodisse, tõmbas ka enda kerra ja uinus magama.
Kuid vastu harjumust virgus ta öösi. Mingi hüüe kusagil — vältav, õudne, veniv — jõelt, — tagant agulitest — mälestusest — torkav, valus — tema mesinädalail — Granada, selle katused all sügavas, elevandiluu, kuld; valvuri hüüe, read Joni kirjas:
„Karjuv hääl öös, all vanas, uinuvas
Valgete tähtede all pimenenud hispaania linnas.
Mis ütleb see hääl — nii selge, venivalt kaeblik?
On see valvur, kes kuulutab ajatut rahu?
Või ehk rändur, kes paiskab kuu poole laulu?
Ei! See röövitu, kel nutab armastav süda,
See tema hüüd: „Kui kaua veel?“
Hüüe, või oli see unes? Jon, Wilfrid, Michael! Asjata on omada südat!