Valge ahv/Lõunasöök
Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Eeva→
|
Neljas peatükk.
Leedi Alison Charwell, sündinud Heathfield, esimese krahv v. Campdeni tütar ja Michaeli noorevõitu onu kuninganõunik Lionel Charwelli abikaasa, oli meeldiv inglise naine, kes kasvanud ringkonnas, mida peeti seltskonna hingeks. Oma politilis-õigusteaduslikkude esivanemate kaudu ühenduses seistes aristokraatiaga, püsis see vaimukas, energiline, maitsekas ja rikas ringkond ometi eraldi „Snooks'ist“ ja igavamaist sünni ja eesõigustega hüvetatute asukohtadest. See ringkond oli lõbus, võluv, vaba ja lihtne ning Michaeli arvates „snobistlik, ajast ja arust, olgu esteetiliselt või mõistuslikult, kuid nemad ise ei näe seda kunagi. Nende arvates on just nemad kõige kroon – ärksad, terved, moodsad, õilsad, intelligentsed; neil on lihtsalt võimatu midagi eneste taolist kujutleda. Kuid on näha, et nende kujutlusvõime on puudulik. Nende tõesti loov jõud mahuks õlleklaasi. Vaadake nende raamatuid – ikka on need teatud millestki: filosoofiast, spiritualismist, luulest, kalandusest, iseendist; õige, isegi nende sonetid kuivavad enne kokku, kui nad ise kahekümneviieseks. Nemad teavad kõik – peale inimkonna väljaspool nende ringkonda. Oo! Nemad töötavad – peavad asjad vaos – seda peavad nad, pole ju kedagi teist, kel oleks nende mõistus, energia, maitse. Kuid nemad jooksevad ringiratast iseoma neetud kildkonnas. See on nende maailm – ja see võiks veel halvemgi olla. Nad on iseoma kuldse ajajärgu patenteerinud, kuid sõjast saadik paistab selle peal juba pisut kärbsemusta.“
Alison Charwell – läbi ja läbi sellest ilmast pärit, nii ärksahingeline, sõbralik, vaba ja mõnus – elas visatud kivi kaugusel Fleurist, asus majas, mis ilusasti ehitatud nagu vaevalt mõni teine Londonis. Neljakümneaastasena oli tal kolm last ja silmapaistev ilu, mis kandis pisut vaimliku ja kehaliku tegevuse jälgi. Kuna ta kergesti vaimustatud sai, siis pidas ta Michaelist väga lugu, hoolimata tema imelikust viisist ikka arvustada, ja tundis tema abielusündmuste vastu algusest saadik huvi. Fleur oli kena, tal oli elav loomulik mõistus – selle uue sugulasega maksis lähemat tutvust pidada. Aga ehk küll vastuvõtlik ja kohanev, ometi oli Fleur imelikul viisil jäänud kohanematuks; ta ärritas ikka veel leedi Alisoni uudishimu, kes oli harjunud keerlema valitud vaimude kitsas ringis, ja ta leidis erilist erutust kokkupuutumisel Uue Ajaga Fleuri vaskpõrandal. Ta kohtas siin lugupidamatust, mida ei tulnud liiga tõsiselt võtta ja mis ometi ergutas tema vaimu. Sellel põrandal tundus ta endale peaaegu vanamoelisena. See ergutaski.
Kui Fleur temalt Gurdon Minho kohta telefoniga järele küsis, kõlistas ta kohe romaanikirjanikule. Alison tundis teda, kuigi mitte hästi. Nähtavasti ei tunnud keegi teda lähemalt; lahke, viisakas, vaikne, kaunis igav ja tagasihoidlik; tema naeratus, kord irooniline, kord sõbralik, võis ajada tasakaalu kaotama. Tema raamatud olid kord lõikav-iroonilised, kord sentimentaalsed. Igatahes oli viisiks teda maha teha mõlema eest, kuigi ta ikka veel näis olelevat.
Alison kõlistas temale: kas ta ei tahaks homme tema noore õepoja Michael Monti juurde lõunale tulla, et kohata nooremat sugupõlve? Vastus kõlas kaunis kõrgel häälel:
„Hea meelega! Täielik piduriietus või smoking?“
„See on teist hirmus kena! Neil on tingimata väga hea meel. Täielik piduriietus, arvan ma. Nende laulatuse teine aastapäev.“ Alison riputas kuuldetoru oma paigale, mõeldes: „Ta kirjutab vististi neist raamatu.“
Tundes oma vastutust ilmus ta aegsasti kohale.
Tema abikaasal oli täna suur koosolek, nii et Alison ei toonud muud midagi endaga kaasa kui ainult seiklustundmuse, mis oli nii lõbus pärast kahtlevat päeva Snooks'is tehtud otsuste tõttu. Vastu võtmas oli teda ainult Ting-a-ling, kes hoidis selja tule poole ja ei teinud temast rohkem välja, kui et ainult vahtis päranisilmil. Istudes hallikasrohelisele sohvale ütles Alison:
„Noh, sa naljakas pisi trips, kas sa ikka veel mind ei tunne?“
Ting-a-lingi mustad, läikivad silmad näisid vastavat: „Tean, sa tuled korduvalt; enamasti korduvad asjad ikka. Pole midagi uut tulemas.“
Leedi Alison langes mõttesse: Uus põlv! Tahtis ta, et ka tema omad tütred sinna kuuluksid? Sellest tahaks ta mr. Minhoga kõnelda – enne sõda olid nad millalgi Beechgroves nii mõnusasti kõnelnud. Üheksa aasta eest – Sybil siis alles kuuene, Joan neljane! Aeg lendas, asjad muutusid! Uus põlv! Ja milles oli vahe? „Ma arvan, meil oli rohkem traditsiooni!“ lausus ta vaikselt endamisi.
Nõrk kahin tõstis ta silmad oma jalgade vaatlemisest. Ting-a-ling liputas koldematil saba, nagu avaldaks ta kiitust. Fleuri hääl ütles selja taga:
„Olen hirmsasti hiljaks jäänud, mu armas. Oli tõesti hea, et te mulle mr. Minho muretsesite. Loodetavasti peavad nad end viisakalt ülal. Tema istub minu ja sinu vahel, igatahes. Mina panen tema üles-otsa ja Michaeli alla, Pauline Upshire ja Amabel Nazingi vahele. Teil on Sibley pahemal ja minul Aubrey paremal pool, siis Nesta Gorse ja Walter Nazing; nende vastas Linda Frewe ja Charles Upshire. Kaksteist. Teie tunnete neid kõiki. Oo! ja ärge võtke seda arvesse, kui Nazingid ja Nesta roogade vahel suitsetavad. Amabel teeb seda tingimata. Tema tuleb Virgiiniast – see on reaktsioon. Loodan siiski, et tal on pisut riiet ümber; Michael arvab ikka, riie olevat tema juures eksituseks. Aga mr. Minho teeb pisut närviliseks. Kas oled lugenud Nesta paroodiat „Lillekimbus“? Oo, hirmus lõbus – kindlasti on seal mõeldud L.S.D.! Ting, mu Ting, jääd sa siia, et kõiki neid inimesi näha? Noh, siis katsu, et saad siia üles, muidu tallatakse sind ära. Eks ole ta päris hiinalik? Ta viimistleb selle toa.“
Ting-a-ling pani nina käppadele, lamades rohekashalli padja keskel.
„Mr. Gurding Minner!“
Kuulus romanist oli kahvatu ja rahulik. Kui oli surunud kahte temale ulatatud kätt, heitis ta pilgu Ting-a-lingile ja ütles:
„Kui kena! Kuis käsi käib, mu väike?“
Ting-a-ling ei liigahtanud. „Teie peate mind harilikuks inglise koeraks, sir,“ näis tema vaikimine ütlevat.
„Mr. ja mrs. Walter Nazon, miss Lenda Frow.“
Amabel Nazing tuli esimesena – katmata alabaster valkjaist juustest kuni kuus tolli pealpool taljeliini helkiva seljani, kaetud alabaster neli tolli altpoolt põlve kuni läikiva kinga ninani. Tahtmata katkestas kuulus romanist vestlemise Ting-a-lingiga.
Walter Nazing, kes oma naisele järgnes ja temast suure tüki pikem oli, laskis ainult kitsa riba oma valgest kraest musta seest välja paista; tema nägu oli nagu saja aasta eest voolitud ja tuletas pisut meelde Shelley oma. Tema kirjandustooted sarnanesid ajuti, nagu öeldi, selle lauliku omile, ajuti aga Marcel Prousti proosale. „Oh häda!“ nagu Michael ütles.
Linda Frewe, keda Fleur kohe Gurdon Minhoga tutvustas, oli üks neist, kelle teoste kohta kunagi kaks inimest ei saanud kokku leppida. Tema „Nipete-näpete“ ja „Metsiku Doni“ kohta läksid kõigi arvamised üksteisest lahku. Need raamatud, mis mõnede arvates geniaalsed, teiste arvates aga lollus, tekitasid alati vaidluse küsimuse üle, kas pisut hullumeelsust kunsti väärtust suurendab või vähendab. Tema ise pani arvustustele vähe rõhku – tema tootis.
„Kuulus mr. Minhow? Kui huvitav! Mina pole kunagi midagi teist lugenud.“
Fleur tõmbas hinge tagasi.
„Mis, teie ei tunne mr. Minho kasse? Aga need on ju imelised! Mr. Minho, tahaksin nii väga, et mrs. Walter Nazing teiega tutvuks. Amabel – mr. Gurdon Minho.“
„Oo! Mr. Minhow – kui hirmus armas! Juba hällist saadik olen teie tutvust soovinud.“
Fleur kuulis romanisti rahulikult vastavat:
„Sooviksin, et see kauem oleks olnud;“ ja läks kaheldes tervitama Nesta Gorse ja Sibley Swani, kes astusid korraga sisse, nagu asuksid nad üheskoos; vaidlesid L. S. D. üle. Nesta kaitses teda, sest et ta ise oma lippu kõrgel hoidvat, Sibley kinnitas, et vaimukus olevat surnud ühes restauratsiooni-ajajärguga; see mees aga elab!
Michael tuli ühes Upshiredega ja Aubrey Greene'iga, keda ta kojas kohtas. Seltskond oli nüüd kõik koos.
Fleur armastas täiust ja see õhtu lasus temal nagu luupainaja. Õnnestub ta? Minho hiilgas silmapaistvalt kõikidest kõige vähem, isegi Alison rääkis paremini. Ja ometi oli Minhol nii peen pealuu. Fleur lootis, et ta mitte liiga aegsasti ei lahku. Kindel, mõni ütleb tingimata: „Välja kaevatud!“ või „Paks ja paljas“ enne kui uks tema järel kinni langeb. Romanist oli liigutavalt lahke, nagu püüaks ta meeldida või vähemalt olla mitte liiga põlatud. Muidugi, temas pidi rohkem peituma, kui kuulmete kaudu temast taipas. Pärast krabiomeletti näis ta ainult Alisoniga jutlevat ja aina noorsoost. Fleur kuulas teise kõrvaga.
„Noorsugu tunneb… elu peavool… ei leia, mida vajab. Minevik ja tulevik omandavad aupaistuse… Just! Käesolev elu väärtuseta… Ei… Ainuke lohutus – oleme ühel ilusal päeval ajast ja arust, nagu Congreve, Sterne, Defoe… siis on meil uus võimalus… Miks? Mis ajab nad siis peavoolust eemale? Oo! Vististi küllastus… Lehed… Ülesvõtted. Ei näe elu ennast, ainult teated temast… reproduktsioonid; kõik paistab rämpsuna; õudne, ainult äri… Noorsugu ütleb: „Maha sellega, meie tahame minevikku või tulevikku!“
Ta võttis mõned soolatud mandlid ja Fleur nägi tema silmi eksivat sinnapoole Amabel Nazingi. Seal oli jutlemine puht jalgpallitamine – keegi ei pidanud palli kauemaks kui ainult edasilöömiseks. See lendas peast pähe. Ja pärast iga rünnakut sirutab mõni käe, võtab sigareti ja puhub sinist suitsu katmata söögilauale. Fleur tundis head meelt oma hispaania toa hiilgusest – tema kivipõrandast, rikkalikult värvitud portselanpuuviljast, pressitud nahast, vaskasjust ja Soamesi Goyast mauri diivani kohal. Tema paiskas kõnepalli silmapilk tagasi, kui ta tema tabas, aga ise ei algatanud ta midagi. Temal oli anne kõiki korraga silmas pidada. Mrs. Michael Mont reageeris Linda Frewe hiilgavaile tühisustele, Nesta Gorse'i torgetele ja ergutustele, Aubrey Greene'i kuuvalgusena libisevaile viibetele, Sibley Swani rabavaile löökidele, Amabel Nazingi väikestele külmadele ameerika julgustükkidele, Charles Upshire huvitavaile anekdoodikestele, Walter Nazingi pöörastele paradoksidele, Pauline Upshire kriitilistele märkustele, Michaeli võrukaelseile lingudele ja nooltele, isegi Alisoni arukale käbedusele ja Gurdon Minho vaikimisele – tema vastas kõigile, tõstis nad kasulikku valgusse, hoides silmad ja kõrvad kõnepallil, et ta maha ei kukuks ega lamama jääks. Hiilgav õhtu, kuid – oli ta korda läinud?
Rohekashallil sohval istudes, kui juba viimased külalised olid läinud ja Michael leedi Alisoni koju saatis, mõtles Fleur Minho sõnadele „noorsugu, kes ei leia, mida vajab.“ Ei! Asjad ei sobinud hästi! „Nad ei sobi ju, ega, Ting?“ Kuid Ting-a-ling oli väsinud, ainult teise kõrva tipp värises. Fleur laskus tagasi ja ohkas. Ting-a-ling ajas enda sirgu ja pannes oma esikäpad majaproua reiele, vahtis talle näkku. „Vaata mind,“ näis ta ütlevat, „minuga on kõik hästi. Ma saan, mis ma tahan ja ma tahan, mis ma saan. Praegu tahan ma magama minna.“
„Aga mina ei taha,“ ütles Fleur ilma ennast liigutamata.
„Võta mind käele!“ ütles Ting-a-ling.
„Noh,“ ütles Fleur, „vististi kena inimene, aga mitte see õige, Ting.“
Ting-a-ling kehitas enda Fleuri paljale käsivarrele.
„Kõik on väga hea,“ näis koer ütlevat.
„Aga liiga palju sentimentaalsust ja muud selletaolist väljaspool Hiinat. Lähme!“