Tõde ja õigus IV/VIII
VIII.
Samal ajal, kui Karin heitles iseendaga ja oma asjadega, tabas ka Indrekut miski, mis pidi olema nagu mineviku tõenduseks või lunastuseks.
Ühel õhtul, kui ta istus üksinda oma toas, kõlises väliskell ja Tiina teatas natukese aja pärast, et keegi tundmatu härra soovib rääkida. Indrek käskis ta sisse saata.
See oli keskmist kasvu aastat kolmkümmend mees, kaunis laia ja loperguse näoga, milles torkasid eriti silma tugevad lõuapärad ja jõhkralt, kuid millegi pärast ometi meeldivalt vormitud suu ja lõug. Rääkides paljastusid tugevad kollakad hambad, nagu oleks neil juba mõni aeg puudunud korralik ravi. Silmad pruunid nagu juuksedki.
„Tere Paas,“ ütles ta ja lisas: „Tere, pursui! Mind sa ei tunne enam?“
„Kahjuks ei,“ vastas Indrek. „Kellega on mul au, kui küsida tohin?“
„Küsida tohib küll,“ vastas võõras, „aga vaevalt teen ma sulle au. Lubad ehk vähemalt istuda?“
„Olge nii hea, tool on seal,“ vastas Indrek, „või kui soovite, siis sohvale.“
„Nõnda siis,“ lausus võõras toolile asetudes. „Tähendab, sina Meleskit enam ei mäleta? Meleskit Mauruse juurest! See, kelle kohta vana Suplemaat — või kuis me teda seal nimetasime — ütles, et see poiss neelab suitsu alla, nii et vana Maurus kargas mul kõrvade äärest kinni ja karjus: ‚Ah sina, šinder, neelad suitsu alla! Sellepärast sa oledki nii pruun nagu tubakas‘, mille järele mind hulk aega hüüti tubakaks.“
„Õige!“ hüüdis Indrek nüüd. „See oled tõepoolest sina! Aga mina ei tunnud ära, suureks oled kasvanud.“
„Peaaegu sinu pikkune,“ vastas Melesk, „aga siis ulatasin sulle ainult südameauku.“
„Nonoh, olid ikka pikem,“ vaidles Indrek vastu ning küsis siis: „Ja nüüd? Mis sa siis nüüd teed?“
„Nüüd olen redus,“ vastas Melesk lihtsalt ja vahtis Indrekule teravalt näkku, nagu uurides, millist mõju tema sõnad avaldavad.
„Õige jah,“ kiitis Indrek tagant järele. „Sina pöörad ju ikka veel põranda all riigikorda.“
„Just nii,“ kinnitas Melesk, ja hiljutine pinevus tema näos andis järele, nagu oleks ta mingile otsusele jõudnud. „Aga sellest ei tahaks ma praegu rääkida, mõni teine kord ehk. Asi on nimelt nii, et mina olen pigis, mind jälgitakse ja ma tahaksin magada. Sa tead, nad püüavad mind. Aga ma ei taha veel surra, sest ma pole enesega selgusel. Mul on vaja aega mõtlemiseks, klaarimiseks. Ja kogu küsimus seisab selles, kas sina saaksid mulle tänaseks ööks ja homseks päevaks ulualust anda? Homme õhtul pimeduse saabudes lähen ma jälle. Praegu pole mul kuhugi minna. Muidugi, päris hädaohutu pole see sulle mitte, kuid siiski on vähe usutav, et keegi teaks tulla mind siit otsima. Pöörasin sinu poole sellepärast, et ka sina ise olid millalgi redus, tead, mis see tähendab.“
„Tean,“ lausus Indrek mõttes.
„Noh, ei või jaa,“ ütles Melesk, „sest mul pole palju aega.“
„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,“ ütles Indrek.
„Pista mind, kuhu tahad,“ vastas Melesk. „Mina magades ei norise.“
„See pole see,“ ütles Indrek. „Mul on ju naine ja tema on kartlik. Pean tema teadmata, see teeb asja keeruliseks.“
„On ehk pööningul kusagil mõni urgas? Ilm pole praegu liiga külm, pealegi olen kõigega harjunud,“ rääkis Melesk.
„Õige,“ ütles Indrek nüüd. „Meil on ju pööning omaette, eraldi trepiga oma kojast. Pealegi on mul seal väike urgas, aga ilma igasuguse küttekoldeta. Hakkasin teist kord tegema iseendale, sest mina mõtlesin millalgi suurele vaimlisele tööle — sellest ajast on see urgas seal. Naine tegi temast kolikambri, see oli hädavajalikum kui minu vaimline töö, nõnda jäigi kõik pooleli. Aga sooja ta ehk pisut peaks.“
„See on ju minule nagu loodud,“ ütles Melesk. „Vii mind tasapisi üles ja jäta kõik muu jumala hooleks.“ Seda öelnud, ta ise hakkas imelikult naerma, mis mõjus Indrekusse pisut võikalt, kuid Melesk tõttas kohe oma naeru põhjust seletama, öeldes: „Panid sa tähele, et ma võtsin jumala nime suhu. Ja ometi teen ma ise kõik, mis minu võimuses, et teda inimeste suust ja südamest välja kiskuda. Juba kümme, viisteistkümmend aastat! Mäletad sa veel, kuidas sina omal ajal jumala pärast Mauruse juurest lendasid? Sa ise vist ei aimanudki, kuidas mina siis sind kadestasin, mina ja nii mõnigi teine. Ma olen sagedasti sellele tagasi mõelnud ja kordkorralt ikka enam veendunud, et Maurus astus siis tõepoolest jumala kaitseks välja, ei teinud seda ainult oma kooli pärast. Saad sa nii vanast mehest aru, kes kaitseb jumalat noorte vastu? Minule on see tänapäevani mõistatuseks.“
„Aga siis oli ometi kergem elada kui praegu,“ ütles Indrek.
„Jah, tapsid jumala ja arvasid, et oled suure teo, suure heateo teinud inimsoole,“ lausus Melesk mõttes.
„Aga sina peaksid seda ju veel praegugi arvama,“ ütles Indrek.
„Ja sina?“ küsis Melesk.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Tead, va vennas,“ ütles Melesk nüüd südamlikult, „meie kõik lähme mida vanemaks, seda rumalamaks.“
„Mulle ka näib mõnikord nõnda,“ ütles Indrek vaikselt ja vaatas nagu häbenedes kõrvale.
„Mäletad sa veel meie söögilauda Mauruse juures ja kuis me seal istusime?“ küsis Melesk äkki elavamaks muutudes, ja kui oli saanud jaatava vastuse, rääkis edasi: „Ülal laua otsas istus keegi lõunamaalane, vististi mõni vürst või midagi selletaolist, nimega, mis lõppes šviili’ga või iaani’ga. On sul veel silme ees, kuidas meie kõik sõime musta leiba, tema aga üksi valget? Mina näen seda nii selgesti, nagu istuksime veel praegu seal lauas. Ja tead, miks see nõnda on? See Mauruse vürsti valge leib tegi minust siis jumalasalgaja ja revolutsionääri, peaasi revolutsionääri. Vürsti saiakannikas on minu hinge kogu eluaeg nagu luupainaja tallanud. Aga ma arvan, et oleks ma seda saiakannikat kümme aastat hiljem näinud, siis poleks minust revolutsionääri saanud.“
„Arvad sa seda tõesti?“ küsis Indrek, ja ta tundis, kuidas tema hääl kippus värisema, sest temal endal tulid omast elust üksikud silmapilgud meelde, mis lasusid tal nagu vanne.
„Päris tõesti!“ kinnitas Melesk. „Just selle Mauruse vürsti helevalge saiakannika pärast otsingi ma täna sinu juures ulualust.“
„Sa pead ta saama,“ ütles Indrek ja omal süda hüppas rõõmu pärast sees, nagu hakkaks vürsti saiakannikas ka tema elus mingit osa etendama. „Õnneks on naine ooperis, sealt ei tule ta nii pea ja nõnda on meil aega. Meil on petrooliahi, selle võtame ülesse kaasa, loodetavasti teda tarvis ei tule. Külje alla seal leidub, aga pea alla, mis saan ma sinna? Patja ei või võtta, naine leiab ta vajaka olevat. Õige, mul on kummipadi, sellele midagi soojuseks peale, see kõlbab.“
„Kõlbab!“ kinnitas Melesk.
„Aga ettekäändeks teenijale, miks me üles lähme? Ka sellest saame üle. Ütlen, et käisin üksi, sest sina läksid ära, käisin vanu raamatuid ja ajakirju sorimas, meil on neid seal paar kastitäit. Õige, õige? Petrooliahju võtsin kaasa, et oleks soem, et soendada käsi, ja jätsin pärast sinna, sest mõtlesin homme tagasi minna. Korras! Me võime minna. Aga kuis on söögiga?“
„Kõht on täis, võin kannatada homme õhtuni,“ vastas Melesk.
„Hommikul katsun sulle midagi tuua,“ ütles Indrek, „või vähemalt pärast lõunat, enne kui ära lähed.“
Nõnda arutasid nad, enne kui võtsid küünla ja petrooliahju ja läksid üles. Indrek ajas endale selga vana vateeritud palitu tagamõttega, et ka see Meleskile jätta. Samuti pani ta endale selleks otstarbeks pähe vana läkiläki. Nõnda pidi olema tehtud kõik, mis teha võib.
Pööning oli lauapindadega kaheks jaotatud, üks pool pererahvale võetud, teine teistele majaelanikele jäetud. Seda oli Karin omal ajal isalt nõudnud ühes eraldi sissekäiguga oma korterisse, milleks pidi ostetud majale tegema teatud juurdeehitisegi — trepikoja, et oleks täiesti omaette. Sest Karin arvas siis, et milleks hakata jändama oma majaga, kui ei saa end teistest inimestest eraldada. Tänini polnud Indrek hästi mõistnud, milleks seda nii väga vaja, aga täna esimest korda taipas ta seda.
„Pea meeles,“ tähendas ta pööningu vaheseina kohta, „seda ära sa usalda, sest temal on mõnes kohas praod, mis lasevad pilgu ja valguse läbi.“
„Pean meeles,“ kinnitas Melesk ja küsis: „Aga minu palee seinad on ometi valguskindlad?“
„Palee seinad küll,“ naeratas Indrek.
Palee ise oli aga üpris vilets ruum ja veel viletsamas seisukorras. Siia oli aastate jooksul heidetud kõik, mida taheti saada jalust ära, käest kõrvale. Sellepärast kuulusid ruumi sisustuse hulka asjad, mida polnud praegu vaja, kuid mis võisid millalgi majapidamises tarvis tulla, alates vanade kastrulite ja priimusega ning lõpetades peetud vaipade, riiete ja laste mänguasjadega. Muidugi, viimastega Meleskil polnud midagi peale hakata, aga vanad riidetükid kulusid marjaks ära.
Kõige pealt Indrek pani petrooliahju kütte, et vähemalt alguseski peletada toast suurem külmakahm. Alles siis nad hakkasid vaatama, kuidas asju pisut koomale nihutada, ja magamisaset seada. Indrek arvas, et ase tuleks teha otseteed põrandale, sest läbi lae tõuseb ehk alt korterist pisut sooja, aga Melesk tahtis heita kastidele, mis seisid vanade raamatutega seina ääres.
„Vaimlisele õhkkonnale lähemale,“ katsus ta naljatada.
Raamatukaste nihutades nad leidsid nende tagant vana mererohust madratsi.
„Näed sa,“ lausus Melesk nüüd, „niipea kui puutud vaimlisi asju, kohe tuleb midagi kasulikku välja.“
„Sul on tõesti õigus,“ ütles Indrek, „sest see urgaski siin on millalgi ehitatud ju vaimliste asjade pärast, muidu poleks teda olemaski olnud ja ma poleks võinud sind kuhugi panna.“
Nõnda jutlesid nad pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades tasakesi, peaaegu sosinal, nagu oleksid nad mõni armupaarike, kes teeb endale pesa. Aga pesaehitamine oli väga keeruline, sest üks kast oli madalam, teine kõrgem. Ometi leiti ka selles nõu: madalamale kastile pandi nõutav kiht raamatuid alla ja nõnda muutusid kastid ühekõrguseks.
„Vaim teeb ka madalad asjad kõrgeks,“ targutas Melesk, istudes liituvaile kastiotstele katseks, kas nad tõesti annavad tasase pinna. Aga äkki sattus ta uuesti minevikku ja ütles:
„Mäletad Mauruse Siberit? Kuis me seal mõnikord lõdisesime!“
„Noh, siin sa võid vanu mälestusi värskendada,“ vastas Indrek, „sest siin läheb vähemalt sama külmaks, kui oli Mauruse Siberiski.“
„Vahe on siiski olemas,“ ütles Melesk, „siis kirusin Maurust külma pärast, nüüd õnnistan sind sellegi varjupaiga eest.“
„Sellest sa võid näha, kui leplikuks ja vähenõudlikuks muutub inimene aastatega,“ rääkis Indrek nagu isalikult õpetades, otsides välja kaks vana vateeritud tekki, oma vana lambanahka kasuka, õndsate revolutsiooniaastate päranduse, Karini ajast ja arust läinud mantli ja muud kribukrabu, mis võiks anda sooja. Kõige selle kalli varandusega läks ta välja pööningule, et raputada teda seal tolmust, kuna Melesk ise katsus siis endale aset valmistada. Lõpuks Indrek puhus ka kaasavõetud kummipadja oma sooja hingeõhku täis ja ütles: „Kui sa nüüd ka rahul ei ole, siis söögu sind susi.“
„Õige revolutsionäär, see tähendab ideeline, ei ole kunagi rahul, sest ei ole seisukorda, millest paremat poleks võimalik ette kujutada,“ vastas Melesk.
„Ja milles ühel või teisel revolutsionääril poleks kedagi kadestada, eks,“ jätkas Indrek samal toonil.
„Mina pole ilmas õieti kedagi kadestanud,“ ütles Melesk nii lihtsalt, et Indrek teda siinsamas sõna pealt uskus. „Ega ma seda Mauruse vürstigi tema saiakannika pärast kadestanud, midagi muud oli, mis minu meeli rabas, nimeta seda õiguseks või milleks tahad. Ma pole sinugi peale kade, et sul on minule seegi ase anda, mitte aga minul sinule.“
„Teedki väga targasti, kui sa mind ei kadesta,“ vastas Indrek. „Tead, vennike, kui kordki oled revolutsionääri kodutuse ja paljajalgsuse mürki maitsnud, siis on endast väga raske korralikku inimest teha, see tähendab niisukest, kel oleks loomulik arusaamine mugavast kodust, varandusest ja lastest.“
„Ära sa seda ütle,“ vaidles Melesk vastu. „Tegelik elu näitab hoopis vastupidist.“
„Kus?“ küsis Indrek. „Arvad Venemaal? Ei, va vennas, selles sa eksid põhjalikult.“
„Aga seal on ju endised kodutud ja paljasjalgsed praegused valitsejad,“ ütles Melesk.
„Ja on kogu maa ning rahva muutnud kodutuks ja paljasjalgseks, nagu on seda iga õige revolutsionäär,“ jätkas Indrek Meleski toonis. „Imelik, kas siis sina tõesti ei märka, et Venemaa sest saadik, kus teda valitsevad endised põrandaalused, on muutunud tervenisti ühiseks, üldiseks põrandaaluseks või vähemalt püütakse temast maksku mis maksab seda teha.“
„Küll on sinul metsik arusaamine sotsialistlisest või kommunistlisest revolutsioonist!“ hüüdis Melesk.
„Võib olla,“ vastas Indrek, „aga kadedus ja kartus pole mitte selle aluseks. Mina mõtlen seda nii: hea küll, endised põrandaalused pääsesid võimule, tapsid tsaari ja kõik, keda tahtsid, rahuldasid hulga ja ka iseeneste vereiha ja tasumishimu, kõrvaldasid endise korra talad ja toed. Ja nüüd? Nüüd uut ühiskonda looma. Ja seda nimelt omal maal, kus ruumi ja rikkust palju ning kus puudub kord. Aga mis teevad uued võimukandjad tõelikult? Nemad jätkavad lihtsalt endist põrandaalust tegevust, ainult selle vahega, et enne õõnistasid nad oma isamaa, s. t. Venemaa maksvat korda, nüüd tahaksid nad miinid panna kogu maailmale alla. Ning võtted oma eesmärkide saavutamiseks on täpselt endised.“
„On see siis sinu arvates nii suur kuritegu, kui see kodanline rämps kord ära pühitaks?“ küsis Melesk.
„Minul pole küsimus praegu üldse selles, kas see on hea või halb, ülekohtune või õige, et ühe ühiskonnakorra asemele tahetakse panna teine. Mind huvitab ainult, kuidas seda tehakse. Enne oli käputäis idealiste, kes mõtlesid päästa oma kodumaa ja sugurahva. Selleks arvasid nad enestel õiguse olevat röövida, tappa ja üldse igasuguseid kuritöid teha. Isegi üksikute maade seadustikud näevad ette, et poliitiline tapmine ei olegi tapmine, vaid see on ainult ühest ilmakorrast teise saatmine — maalt taeva läkitamine, mis pole karistatav. Aga nüüd arvavad endised põrandaalused, praegused võimukandjad, et on võimalik muuta sada viiskümmend miljonit inimest idealistideks, kel peaks olema õigus kogu maailmas igasugu kuritöid toimida, et päästa sedasama maailma ja kogu inimsugu. Ideeliselt võib ju endistel põrandaalustel olla õigus, selle vastu ma ei vaidle, aga mina arvan, nende katse nurjub, sest ei ju saa mingisuguste abinõudega luua sadat viitkümmend miljonit idealisti. Isegi kui oletada, et ohverdatakse selleks operatsiooniks kolossaalne summa, kolmkümmend või viiskümmend miljonit elavat hinge, ka siis ei muutuks ülejäänud sada või sada kakskümmend miljonit idealistideks, kes poeksid vabatahtlikult oma idee pärast maailma põranda alla, et viia inimsugu vastu õnnelikumale tulevikule. Sunnitööga aga inimsugu päästa — see pöörane mõte võib tekkida ainult sunnitöölise peaajus. Nõnda arvan mina.“
„Arva pealegi,“ lausus Melesk toonil, mis ei lasknud oletada ei pooldamist ega vastuvaidlust, „aga mina olen väsinud ja tahan magada. Teine kord, kui ehk aega, sellest pikemalt.“
Ta võttis saapad jalast, istus asemele ja hakkas endale valmisvarutud riideid peale seadma. Kui Indrek talle head und soovides tahtis lahkuda, oli Melesk juba uinumisel.
„Kustuta ahi, aitab,“ olid tema viimased sõnad.
„Ma jätan ta siia, tikud panen kõrvale põrandale, kui külm liiga kipub tegema, siis võid uuesti kütte panna,“ rääkis Indrek aseme ees seistes, küünal käes, aga Melesk ei vastanud enam. Tema oli juba valitsevast maailmakorrast paremasse läinud.
Indrek oli ülalt alla tulles enesega üpris rahul, käis mööda treppi ka välisukse juures ja avas korraks selle, nagu laseks ta kedagi välja, tuli siis tuppa, istus laua äärde ja luges seal tüki aega kõige rahulikumas meeleolus. Samuti magas ta öösi õndsa und ja läks hommikul harilikul ajal ja viisil tööle.