Tõde ja õigus IV/VII
VII.
Kohviku ukse ees soojendava päikese paistel proua Horst andis kaaslastele kätt ja läks oma teed. Tema sünnitaski iseloomult ja ka välimuselt teistega võrreldes teatud lahkkõla — oli kehaliselt tugev ja käitus sagedasti peaaegu jõhkralt.
„Mis mees küll niisukesega peaks tegema,“ tähendas proua Meeli, kui Horst oli läinud.
„Jah, dromedaar,“ lausus proua Itam õrnalt ja pöördus siis Karini poole küsimusega:
„Miks olete viimasel ajal nii nukker ja vaikne?“
„Ah! mured,“ ohkas Karin.
„Ja teie lasete murede pärast nina norgu!“ hüüdis proua Meeli, nagu poleks ta enam see inimenegi, mis kohvikus. Ka silmist oli hiljutine luulelikkus kadunud.
„Aga mis siis teha?“ küsis Karin nõutult.
„Las mees muretseb, milleks mina,“ ütles proua Meeli.
„Jah, mina veeretan küll kõik oma mured mehe kaela,“ ütles ka proua Itam, kuid ikka veel endise mahedusega, nagu poleks hele päikene ja karge õhk tema häält põrmugi mõjustanud. „Ja pealegi,“ jätkas ta nagu lohutades, „kel pole tänapäev muresid.“
„Arushaadav!“ hüüdis proua Meeli. „Valitsus ei hoolitse rahva eest, see on kõik. Minu mees ütleb ikka, et toompeale on uut tuult vaja. See on lihtsalt pöörane, mis nad teevad: nad ei anna enam laenu. Minu mees tahtis autot osta, aga nüüd tuleb välja, ei saa. Ja põhjust pole mingisugust muud, kui et pank ei anna raha. Mõistate: lihtsalt ei anna.“
„Minu mees ütleb, et tema ei või kurta,“ lausus proua Itam paitavalt. „Muu seas ma isegi rääkisin paari inimesega, kel sidemed. Nemad ütlesid, et asi pole veel sugugi nii hull, inimesed karjuvad muidu. Ja nõnda selguski, kui mees läks asju ajama, et asi pole tõesti mitte veel hull.“
„Ah, minu mees on ju nii saamatu!“ ütles proua Meeli.
„Kas mehed pole üldse pisut saamatud ja kõhklejad?“ küsis nüüd Karin.
„Aga sellepärast peamegi ise kaasa aitama,“ lausus proua Itam asjatundlikult ja veenvalt. „Elu on raskeks muutunud, sellepärast peame ka meie naised kaasa töötama.“
Selle veendumusega lahkus proua Itam ja astus ühte suuremasse delikatesside ärisse, kuna ta enne vabanduseks seletas:
„Pean kalamarja ja muud tühjatähja koju viima, ootan õhtuks võõraid.“
„See naine oskab,“ ütles proua Meeli kadestavalt, kui olid Kariniga jäänud kahekesi. „Oled sa märkinud tema häält? Mina ei mõista, mis need mehed selles leiavad. Togud! Kõige pealt tema oma mees. Saad sa sellest aru, et tema oma häälega muretseb raha, ja nõnda nad elavad. Tahaksin ainult teada, kas palja häälega. Aga ühes on tal ometi õigus, meie ise peame hakkama energilisemalt kaasa töötama. Mehed üksi enam ei suuda, kui tahame seisusekohaselt ära elada.“
Ja nagu oleks tal kaasatöötamisega pakiline rutt, andis ka tema Karinile kätt ja tõttas minema. Nõnda jäi Karin üksinda. Ta sammus natukene maad mõttes edasi, ilma et õieti oleks näinud vastutulijaid ja möödaminejaid, siis aga äkki vaatas ta käel kella ja lausus:
„Pole kodus.“
Ta mõtles nimelt advokaat Paraleppa. Teda ta oleks tahtnud nüüd kohata, temaga rääkida. Karin ei võinud midagi sinna parata, et ta mõnikord, kui oli istunud ühes naistega kohviku sinendavas õhus ja kuulanud nende juttu kas isekeskis või meestega, tundis, nagu oleks ta hingeliselt kui ka kehaliselt käinud läbi solgitoru. Tema leidis, et mehed on palju karskemad ja ideaalsemad kui naised. Kui see aga vastupidi paistab, siis ainult sellepärast, et naised mehi selleks ahvatlevad, nagu tõendas seda ka see paljukogenud arst, keda Karin omal ajal tema sõnade pärast pidi korrale kutsuma.
„Armuline proua,“ ütles see arst siis lihtsa avameelsusega, „ma olen teile väga tänulik, et te mu sellest kahemõttelisest kohusest vabastate, teie suguõed on enamasti vastupidises arvamuses.“
Nõnda ütles ta, ja Karinil oli tol korral peaaegu häbi kuuldes, et tema pole, nagu ta suguõed. Ta oli katsunud saada teiste sarnaseks, aga polnud seda vist suutnud õieti tänini. Ta jõudis küll edasi, aga siis leidis ta äkki ühel ilusal päeval, et tema suguõed on veel rohkem edasi jõudnud. Nõnda sörkis ta teiste sabas ja arvas, et ainult meestega suudab ta sammu pidada. Jõudnud oma mõttelõngaga sinna paika, ta eksiv pilk tabas kuski ukse kõrval seinal kaks valget plaati, mis asetsesid teineteise all. Ühel sildil seisis must valgel: Ida Langebrunn, hambaarst ja teisel: Aleks. Karim, hambaarst. Need olid mees ja naine, sildid kuulusid aga nende vallalisse põlve.
Karin oli millalgi Ida Langebrunniga koolis ühel pingil istunud, aga päris hästi polnud ta temaga kunagi sobinud. See oli siis pisut kadaklik tüdruk, kelle kodus pursiti saksa keelt. Käitumiseltki ta püüdis olla kuidagi peen, mis ärritas Karinit kui edev vigurdamine. Paljud aastad Ida oli kadunud silmapiirilt, aga siis ilmus ta uuesti hambaarstina. Karinit tänaval kohates, ta kutsus end vaatama. Aga kaua aega Karin ei saanud sellega hakkama. Alles siis, kui kuulis, et Ida ammugi mehel ja et tema ja ta laste seaduslik nimi Karim, astus Karin millalgi juhuslikult sisse. Ka tol korral oli ta tuju millegipärast nigel, nagu tänagi. Ja tal tuli äkki meelde, et ta üldse ainult halva tujuga Ida pool käinud, nagu oleks see mingisugune piksevarras. Nõnda astus ta tänagi sisse ja ütles Idale, kes ise ukse avas:
„Mul on täna halb tuju, tulin sellepärast sinu juurde, sina mõjud ikka nii rahustavalt.“
„Mees ütleb mulle sedasama,“ vastas Ida ja viis Karini saali, kus lisas: „Jumal tänatud, tulid õigel ajal, suur robin on läbi. Üks ootab, see tahab mehe juurde.“
„Kas keegi üldse sinu juurde tuleb, kui mees seal on?“ küsis Karin.
„Ikka tuleb,“ vastas Ida lihtsalt. „Mõni nainegi tuleb.“
„On see võimalik?“ imestus Karin. „Mina pole veel kunagi hambaarsti juures käinud…“
„Õnnelik inimene!“ hüüdis Ida vahele.
„Aga kui ma kunagi peaks minema,“ jätkas Karin, „siis läheks ma tingimata mõne mehe juurde. Tuleks kas või sinu mehe, mitte aga sinu enda juurde. Mul kohe ei ole naiste sisse usku.“
„Ka iseenda sisse mitte?“ küsis Ida.
„Iseendasse on,“ vastas Karin.
„No näed, tähendab, sul ikka on naistesse usku,“ naeris Ida ja lisas: „Mul polnud alguses iseendasse kuigi palju usku, aga töö ise toob usu. Ja tead, mis otsusele mina olen tulnud: mehed suudavad ainult sellepärast meist rohkem, et neil on rohkem usku iseendasse. Üldse on mehed usklikumad kui meie. Meie käime kirikus, aga nemad usuvad.“
„Minu mees küll ei usu,“ ütles Karin.
„Kui mees ei usu, siis ta ei elagi,“ vastas Ida nüüd.
„Küll on sinul imelik arusaamine meestest,“ imestus Karin.
„Soovitan sulle sedasama, siis paistavad nad hoopis uues valguses,“ naeris Ida vastu. Ainult ühte leidis ta meestes tingimata vähem kui naistes, nimelt kannatust ja kaastundmust, seda ka.
„Otse vastuoksa!“ hüüdis Karin. „Mehed on palju kannatlikumad ja kaastundlikumad kui naised.“
Aga Ida ei lasknud end selles veenda. Ta tõi hulga näiteid oma ja mehe tegevusest, millest pidi selguma vastupidine.
„Kui mehe käes mõni haige häält teeb, saab ta varsti kärsituks, läheb närviliseks,“ jutustab Ida, „sest tema arvates peab iga inimene enese kokku võtma ja välja kannatama, kui ta on tulnud hambaarsti juurde. Aga mina pole kunagi kärsitu. Ma ennem karjun ise haigega kaasa, nutan, kui temal silmad valu pärast vett jooksevad.“
„On see võimalik?“ küsis Karin uskumatult.
„On küll!“ kinnitas Ida. „Ja kui sa teaks, kui hästi see mõnikord mõjub. Eriti laste peale. Üks poiss küsis kord minult, et miks ma ise karjun, kui ma temale haiget teen. Mul on valus, kui sa nõnda nutad, ütlesin mina ja poiss kannatas peale seda kõik ilusasti välja. Mehed muutuvad taltsaks nagu talled, kui näevad minu silmis pisaraid, usu või ära usu.“
„Mehed on kenad!“ hüüdis Karin, kuid samal silmapilgul meenus talle ta oma mees ja nüüd näis talle, nagu poleks mehed põrmugi kenad. Aga kui ta siis mõtles, et ta veel täna peab minema advokaat Paralepa poole, tundis ta uuesti, et mehed on ometi kenad. Ja et seda head tundmust mitte enam segada lasta, viis ta jutu teisale, öeldes huupi:
„Sind ei ole kusagil näha.“
„Sind ka mitte,“ naeris Ida vastu ja lisas siis juurde: „Mina pole kuigi suur seltskonnainimene, ei anna hästi mõõtu välja. Näed isegi.“
„Aga nõnda jääd sa hirmsasti ajast maha!“ hüüdis Karin.
„Küll minu lapsed lähevad ükskord praegusest ajast ette,“ ütles Ida üsna rahulikult. „Las aga mu poisid kasvavad.“
„Sa pole ju ise veel nii vana, et ainult lastele elada,“ arvas Karin.
„Aga küllalt vana, et elada, nagu ma heaks arvan,“ vastas Ida.
„Issand,“ hüüdis Karin, „küll oleks sina minu mehega hea paar!“
„Tänini olen oma mehegagi hea paar olnud,“ naeris Ida.
„Ja teised mehed sind ei huvita?“ küsis Karin. „Mitte põrmugi? Mitte kunagi?“
„Minule aitab ühestki, kui on peale selle lapsed ja töö,“ vastas Ida. „Ühestki on vahel liiga.“
„See on otse hirmuäratav, kui rahulikult sa seda ütled!“ hüüdis Karin. „Ka minul on ju oma lapsed, aga kui ma vahel mõtlen, et ilmas on niipalju huvitavaid inimesi ja et mina lähen vanaks oma nelja seina vahel tammudes, ikka teenija ja lapsed, lapsed ja oma mees, siis ma mõnikord lihtsalt ei tea, mis teha.“
„Mina teen siis tööd või loen pisut, kui ma ei tea, mis teha,“ naljatas Ida ja lisas siis nagu tõrjuvalt juurde: „Pealegi, mina ei leia sugugi, et ilmas on niipalju huvitavaid inimesi. Meil naistel pole harilikult mingeid huvisid, peale lobisemise ja keelekandmise või hilpude ja nende moodide, noh, ja mehed, need kas ajavad oma asju või teevad silmi ja räägivad rõvedusi pikantsuse nime all.“
„Naised on veel rõvedamad kui mehed,“ ütles nüüd Karin vastu vaieldes.
„Võib olla need, kes logelevad mööda igasuguseid lokaale,“ arvas Ida üsna rahulikult, „aga mis rõvedusi võib naisel pähe tulla, kui ta teeb oma tööd ja kasvatab oma lapsi. Tead, armas Karin, laste kasvatust on meile enestele rohkem vaja kui lastele või riigile, sest lapsi kasvatades kasvame kõige pealt ise. Lapsed kasvatavad meid vanu rohkem kui meie neid, see ongi laste peaõnnistus.“
„Küll oled sina vana ja tark!“ imestus Karin. „Mina olen ka tähele pand, et lapsed mõjuvad minusse hoopis teisiti kui kohvik. Mina nimelt häbenen oma lapsi, ei julge nende ees nõnda olla, nagu olen mehega või seltskonnas. Ja kui olengi vahel, siis teeb Tiki seda juba teisel päeval järele. Armas Ida, sa ei või endale ettegi kujutada, kui hirmus on omal seda pealt vaadata. Ma lihtsalt lähen mõnikord üleni punaseks. Ja katsu mõnda rumalust sellelt väikeselt tripsult ära harjutada! Halliks lähed enne. Nõnda on minu lastega.
„Nõnda on kõigi lastega,“ kinnitas Ida.
„Aga kas sa siis kunagi lastest ja oma mehest ära ei tüdine?“ päris Karin imestusega. „Oma on ju oma, nagu oma särk või sukapaelad, pimesi kõik teada, iga ta liigutus, sõna, võte, harjumus. Aga mina tahan uut, tahan vaheldust, tahan lihtsalt mõnikord, et oleks häbi, surmlikult häbi, nii et langeks kas või maa alla juba puht palja suure häbi pärast.“
„Küll oled sa alles laps!“ hüüdis Ida ja hakkas heledasti naerma.
„Olen ma siis tõesti alles nii väga laps?“ küsis Karin uudishimulikult. „Aga miks siis teised naised kõik räägivad, et neil on oma meestega igav? Või lihtsalt: oma mees on igav. Kas siis nemad on ka lapsed? Või ei ole kõik mehed igavad? Ütle, kui sa tead. Mina murran vahel oma vaest pead, nii et tahab lõhkeda, aga kaugemale ei jõua. Olen oma meheltki küsinud, aga…“
„Oled sa siis tõesti seda iseoma mehelt küsinud?“ imestus Ida vahele.
„Aga muidugi!“ hüüdis Karin.
„Ja ütlesid temale, et ta on igav?“ päris Ida.
„Ma olen seda talle mitu korda ütelnud,“ vastas Karin.
„Noh, ja tema?“ huvitus Ida.
„Tema naerab või ei tee üldse midagi,“ seletas Karin.
„No, armas Karin,“ lausus Ida mõttes, „küll oled aga sina…“
Lause jäi pooleli. Ida ei teadnud nähtavasti isegi, millega ta selle peaks lõpetama.
„Miks ma ei peaks siis temaga nõnda rääkima,“ imestus Karin. „Ta on ju mu oma mees. Ütlen lihtsalt: tee nüüd nii, et mul oleks häbi, ma kohe tahan nii kangesti häbeneda. Sest mis mees sa oled, kui sa ei oska oma naiselegi häbi teha.“
„Ja mees teeb?“ küsis Ida ja naeris, nii et ta lihav nägu läks üleni punaseks, silmad tõmbusid kitsaks kilavaks piluks kokku ja kogu tüse keha vabises.
„Ta ei mõtlegi!“ hüüdis Karin nagu mossitades, sest ta ei saanud hästi aru, mis see on, mis valmistab tema hingehädas Idale nii suurt nalja. Aga siis see muutus äkki tõsiseks, sai nagu nukraks ja ütles kadestusevarjundiga hääles:
„Küll oled sina õnnelik!“
„Heldene jumal, kuis nii?!“ tahtis Karin imestusest peaaegu lõhkeda, et teda võidakse õnnelikuks pidada.
„Ärme parem räägime sellest,“ vastas Ida peaaegu ohates, ja kogu tema tüsedasse kehasse ilmus nagu iseäralik lõtvus, mis aitas selleks kaasa, et ta langes veel enam vormist välja, või nagu Karin esiteks oli öelnud: jäi ajast maha. „Sa peaks midagi tegema hakkama,“ lausus Ida lõpuks nõuandvalt.
„Just minu mehe sõnad,“ ütles Karin.
„Päris õige,“ kinnitas Ida. „Hakka tööle ja siis kaob himu, et mees peab sulle maksku mis maksab häbi tegema.“
„Aga kas töö on nõnda hea kui häbi?“ küsis Karin avameelselt.
Nüüd Ida hakkas uuesti naerma ja küsis siis:
„Kas mees sind väga armastab ja hellitab?“
„Ma ei tea,“ vastas Karin ja lisas siis: „Ei! Mitte sugugi!“
Ida vahtis talle tükk aega tummalt otsa ja tema pilk muutus kordkorralt tõsisemaks, peaaegu kurjaks.
„Sa peaksid ühegi aasta oma mehe kõrval tööd tegema, siis hakkaksid temast aru saama.“
„Kas sina saad oma mehest aru?“ küsis Karin sellise südamlikkuse ja otsekohesusega, et Ida jällegi tahtmatult naerma hakkas.
„Issand jumal!“ hüüdis Karin. „Mis see ometi on? Ma räägin oma meelest nii tõsiselt kui oskan, aga sinule sünnitab see ainult naeru.“
„Õpi midagi tegema, siis õpid ka teisiti rääkima,“ ütles Ida.
„Ikka tegema, tegema,“ kordas Karin, „nagu oleks tegemises kogu eluõnn. Kui keegi võiks mulle kindlasti öelda, kui mõni kaardimoor, käetark, grafoloog või selgeltnägijagi võiks mulle ennustada, et töö teeb mu õnnelikumaks, siis hakkaksin veel tänapäev millegagi peale. Aga seda ei tea ju keegi. Enne meheleminekut käisin targa juures, tema vaatas mulle hirmuäratavalt silma ja kinnitas mitmel korral: mures ja vaevas võrsub teie õnn, mures ja vaevas võrsub teie õnn. Nüüd saan juba ligi kümme aastat mehel olnd, aga õnn pole ikka veel tulnd. Ja sellepärast mõtlen vahel: vist pole mul veel õiget muret ega vaeva olnd, kust siis õnngi saab tulla.“
„Sedasama arvan minagi,“ ütles Ida heasüdamlikult.
„Aga ometi olen ma mõnikord nii hirmus õnnetu!“ hüüdis Karin.
Selle oma hirmsa õnnetusega Karin lahkuski Ida juurest, sest lõunaaeg jõudis kätte ja tema ei tahtnud tüliks olla. Aga väljas tundus talle, et tema polekski nii väga õnnetu, kui teised ei paistaks nii õnnelikena. Just see teiste kole suur õnn tegigi tema mõnikord nii väga õnnetuks. Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isalegi peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi. Muidugi, isa polnud kunagi nõus autot ostma, sest ta ütles alati, temal ei olevat vekslitele vaja allkirju korjata, milleks siis auto, aga hea oli seegi, et võis isaga sellest üks või teine kord rääkida.
Indrek oli autoostmises Vesiroosi vastand. Kui Karin temaga sellest juttu tegi, ütles ta kohe, et — müüme maja ära, siis saame auto. See vihastas Karinit hirmsasti, sest ega ta ometi oma lastega saa autosse elama asuda. Kuid siis Indrek istus laua äärde või võttis taskuraamatu ja pliiatsi, palus pisut kannatust ja ütles natukese aja pärast, et kui asja tõsiselt võtta, siis umbes kümne aasta pärast võiksid nad enestele päris kena autoloksi osta. Ning ta arvutas selgelt ning täpselt, milline on nende sissetulek, milline väljaminek ja kuipalju jääb üle. Aga seda aega olevat võimalik paari aasta võrra lühendada, kui tema, Indrek, otsiks endale ka pealelõunase teenistuse. Lühendus oleks veel suurem, kui nad hakkaksid üldse kokkuhoidlikumalt elama. Ja jällegi Indrek arvutas täpselt, kuipalju võiks kusagilt või millest kokku hoida ja millise summa see aastas annaks.
Seesugune esmakordne arutlus kiskus Karinit sel määral kaasa, et ta otsustas asuda Indreku plaani teostamisele. Pealegi ei tahtnud ta rahulduda nende väikeste kokkuhoidudega, mida Indrek soovitas, vaid tema võttis palju radikaalsemad abinõud tarvitusele. Kui juba, siis juba, ütles ta iseendale ja ka mehele. Ta läks ise turule ja käis odavaid supijuuri otsides selle mitmel korral edasitagasi läbi, leidis need õiged lõpuks sealt, kust ta oma supijuure-ärireisi oli alanud ja oli üpris õnnelik kasuliku kauba üle. Aga kui ta astus turumajja liha ostma, siis valis ta kõige parema ja kallima, võttis isegi pisut tomateid, mis maksid sel aastaajal hingehinda, kuid ühte tegi ta sellepärast, et supijuurilt oli ta ju kokku hoidnud ja teist, et lapsed ja mees tunneksid, täna pole teenija turul käinud.
Juhtus ka nõnda, et ta järgmisel päeval ostis nii vähe ja sellise materjali, et jällegi pidid kõik märkama, pereproua on ise turul käinud, sest lõunalaud tehti tühjaks, nagu oleksid sealt rohutirtsud parvena üle käinud, ja kõigil oli ometi tundmus, nagu oleksid nad ikkagi vähe saanud. Pereproua ise oli peaaegu üsna ilma jäänud ja tema pidi end seega lohutama, et muretseb enese eest kohvikus, kus sööb paar pirukat või kooki, paremal korral ühte kui teist. Veel nõnda paar päeva ja siis oli kodu põrgu lahti, kui Indrek tuli lõunale: teenija avas ukse nutetud silmadega ja tema esimeseks kõneks oli, et proua öelnud ta üles ja sellepärast läheb tema nüüd ära, sest milleks tema peab majas teenima, kui teda sõimatakse raiskajaks ja pillajaks, kuna aga tema on kasin ja kokkuhoidlik inimene. Karin ise oli mehe kabinetis sohval ja ulgus, nagu oleks eluõnn jäädavalt kadunud.
Muidugi, kogu asi lõppes sellega, et teenijale pandi pisut palka juurde ja ta hakkas jällegi üksinda turul käima. Auto aga jäi ostmata ja on ostmata tänapäevani. Sest Karin arvas, et kui auto pärast peab niipaljust loobuma, tema pärast niipalju kannatama, siis pole teda tarviski. Ainult mõelda, et see piin korduks iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta, kümme aastat ja et aastas on kaksteistkümmend kuud, viiskümmend kaks nädalat, kolmsada kuuskümmend viis päeva, millele lisaks tuleb veel kaks päeva, sest kümne aasta jooksul on vähemalt kaks liigaastat, jah, ja kui siis teada, et päevas on kakskümmend neli tundi, tunnis kuuskümmend minutit, minutis kuuskümmend sekundit ning et iga jumala sekund sa pead kümme aastat mõtlema ainult sellest närusest autoloksist, Issand jumal, aga nõnda on ta ju ammu enne kulunud, kui sa ta kätte saad — sinu hinges kulunud, mõistagi. Nõnda oli mõelnud Karin sohval nuttes. Aga mees oli üsna rahulikult tema juures seisnud ja lõpuks lausunud: „Tähendab, me ostame autot — teenija nutab köögis, sina siin.“ Need sõnad olid Karinit hirmsasti vihastanud ja nutt oli tal kui peoga võetud. Tähendab, mees oli teda ainult ninapidi vedanud ja tema oli küllalt rumal uskuma. Nõnda arvas ta siis. Aga praegu ei teadnud ta üldse enam, mis arvata, nagu oleks ta aastatega rumalamaks läinud.