Tõde ja õigus III/XXXI
XXXI.
Rahva usuga oli noil päevil imelik lugu. Teda materdati armutult, kui ta oli sihitud jumala poole, ja teda turgutati vahetpidamata, kui küsimuses oli mõni parteiprogramm, lipukiri või loosung. Kui asi puutus jumalasse, siis nõuti tõendusi ja seda mitte pühast kirjast, vaid midagi olulisemat, aga kui samal ajal räägiti oma politilisist unistusist, siis juhatati sind paremal korral tõendusena raamatute juurde, mida kõnelejad isegi polnud lugenud või mida nad lugedes vaevalt-vaevalt taipasid, halvemal korral aga pisteti kahtlejale mõni pisike brošüür pihku ning see pidi täitma käskude ja prohvetite aset.
Inimesed oma enamikus pole kunagi olnud tõenduste suhtes eriti nõudlikud. Kes selles enne kahtles, pidi nüüd tahes või tahtmata oma kahtluse jätma. Nagu hulk loobus kergesti põlvede jooksul omandatud usust, sama kergesti tema omandas uue usu, kui aga temale seda pakuti küllalt sagedasti ja südilt. Tänini ta oli lootnud taevast paradiisi ja sellest õndsast lootusest oli söönuks saanud nii mõnigi papp või palvevend, nüüd ta hakkas vahelduseks uskuma maapealist Eedenit, arvates selle olevat kättesaadavama kui taevariik, aga ka see usk nõudis esiotsa ainult ohvreid ja ikka aina ohvreid, mida kanti tulevikualtarile lahkel käel.
Paljud olid oma uues usus isegi sellise meisterlikkuseni arenenud, et nad kinnitasid — seisukord olevat seda parem ja lootusrikkam, mida halvem ta on. Oo, see polnud nali, vaid tuliuus tõde, mida julges kuulutada Joosuagi Sillamäega vaieldes, kes karjus mõnikord, nii et kas või vaht suu ääres. Ja seda ta ei teinud mitte selleks, et mõnda teist tõde võidule aidata, sest temal ei olnud mingeid uusi tõdesid käepärast. Sillamäe karjus, sest et ta ei suutnud kannatada, kui kellelgi oli midagi, mis temal omal puudus. Aga Joosuat ei peletanud Sillamäe vali hääl põrmugi, eriti pärast seda ülemaalist kongressi, kus ta oli karjunud enda hääletuks, mida kõik pidasid suureks teeneks revolutsiooni ja rahva tuleviku ees.
„Võid karjuda kas või kümme korda suurema häälega, sest jumal on sind selle poolest õnnistanud,“ rääkis Joosua üsna rahulikult ja vaikselt, sest ta kartis oma paranevale kurgule uuesti liiga teha, aga enne kui ta sai jätkata, jõudis Sillamäe vahele karjuda:
„Jäta jumal rahule, see ei kuulu sinu parteiprogrammi!“
„Ega ta sinugi omasse ei kuulu,“ vastas Joosua. „Jumal on meile mõlemile erapooletu isik, sellepärast võin teda väga hästi nimetada.“
Nüüd pääses pikk ja äge vaidlus selle üle valla, kas jumal on erapooletu isik või mitte ja kui ta seda oleks, kas siis Joosual kui sotsiaaldemokraadil on õigus rääkida jumala õnnistusest, liiatigi veel sellise vana radikaallase ja niiöelda jumala isikliku vaenlase suhtes, nagu pidi seda olema Sillamäe, vähemalt tema enda arvates. Joosua muidugi arvas endal selle õiguse olevat, Sillamäe aga eitas seda, sellest siis vaidlus. Oleksid nemad olnud kahekesi toas, siis poleks nad vististi kunagi pöördunud tagasi oma esialgse kõneaine juurde, sest nad oleksid selle lihtsalt unustanud, aga Kuru tüdines varsti jumala rappimisest ja et mehi sellest eemale meelitada, küsis ta üsna süütu näoga:
„On siis ka jumala õnnistus mängus, kui inimestel on seda parem, mida halvem?“
„Te võite ju naerda, niipalju kui tahate,“ ütles nüüd Joosua, „aga minu kui revolutsionääri silmis jääb asi seks: mida raskemas ja lootusetumas seisukorras rahvas on, seda kergem on teda revolutsioneerida, s. t. kihutada vana korda kukutama. Nõnda siis on revolutsionääri esimeseks ülesandeks — rahvast uskuma panna, et tema seisukord on õiguslikult ja majanduslikult viimane, millest armetumat ja ülekohtusemat ei ole ega saagi olla. On inimene selle kord omale kindlasti pähe võtnud, siis lööb ta varsti kõik uppi, lootes, et tuleb, mis tuleb, halvemat tulla ikka ei saa. Selles mõttes võibki öelda, et mida halvem, seda parem, sest mida halvem, seda rutem tuleb revolutsioon, ja see on ometi hea.“
„Aga kui revolutsiooniga tuleb midagi veel hullemat, mis siis?“ küsis Sillamäe.
„Revolutsiooniga ei tule kunagi halvemat,“ oli Joosua veendunud vastus. Et aga Sillamäe oli teises arvamuses, siis arenes sellest äge vaidlus, mis ei vaibunud, enne kui vabrikutorud hakkasid üksteise järele üle kogu linna nagu kurjakuulutavalt hundama.
„Kuulake parem, mis see tähendab,“ ütles Kuru vaidluse vahele.
„See tähendab revolutsiooni,“ vastas Joosua natukese vaikimise järele. „Vägivallale tuleb anda viimne hoop, millest ta enam ei toibu.“
Sellega olid kõik päri, aga abinõudes ei suudetud kuidagi kokku leppida. Ainult töölised tundsid igal kriitilisel silmapilgul õieti oma ülesannet ja täitsid täpselt oma kohust — panid kõik rattad seisma. Rohkemaks polnud jõudnud neid lühikesel vabaduspuhangul keegi ette valmistada. Lisaks tegid nad seekord veel ühte: tõmbasid vabrikuile riigilipu asemele punase. See oli nende arvates suur samm, sest ammus see oli, kui julgeti punane lipp pista ainult metsas puulatva, kus peeti koosolekut, või kui temaga tehti katset linna tulla, lüües kasakatega lahingut! Ja nüüd — vabrikuis riigilipu asemel!
„Siit läheb ta otseteed kubernerilossile,“ kiitlesid ühed.
„Ei, vaid kubermangu vanglale,“ arvasid teised.
„Parem juba Pikale Hermannile,“ parandasid kolmandad.
Aga ometi nurjusid need ennustused, nagu oleks nurjumine kõigi ennustuste paratamatu osa: punane lipp ei tõusnud selle joonega ei kubernerilossile, kubermangu vanglale ega ka Pikale Hermannile, vaid rändas tagasi metsa puu otsa, kus all peeti salajast koosolekut. Selle kohta ütles Viljasoo Indrekule millalgi nagu trööstivalt, kui vangla kubises juba proletaarlasist, radikaallasist ja isegi aatemehist ning mõni teab kellest:
„Ongi parem, et nad ei jõudnud punase lipuga Toompeale, sest mõelge ometi seda koledust, kui kõigi nende peade kohal lehviks praegu punane lipp. See oleks siis see tõelik revolutsiooni hukatus. Aga tsaari lipu all vanglas istuda, see pole kuigi hirmus, sellega oleme juba harjunud.“
Selle politilise tarkusega pidi ka Indrek tahes või tahtmata nõus olema, aga enne kui ta jõudis selle tarkuseni, kahetses ta ühes teistega nii väga, et punane lipp polnud pääsenud Toompeale. Isegi poodnik Vesiroos oleks seda tahtnud, ainult et tema, kui see oleks olnud tema teha, poleks punast lippu tõmmanud ei kubernerilossile, ei vanglale ega Pikale Hermannile, vaid hoopis teise kanti, hoopis!
„Mis tähendus on vabrikul, vanglal või Pikal Hermannil,“ seletas ta Indrekule. „Punase lipu peab tõmbama landstoale, see on ta õige koht.“
Küll püüdis Indrek vastu vaielda, et kuberneriloss on praegu tähtsam kui „landstuba“, aga kaupmees pidas kõikumatult oma arvamusest kinni.
„Lubage, noorhärra, endale öelda,“ rääkis Vesiroos, „et teie olete küll hariduse saand ja teil on võõrad keeled suus, aga teie ei tunne siin nooti. Poliitika on teine kui haridus. Poliitika on see, kui punane lipp tõmmatakse kõige pealt landstoale, aga haridus on see, kui räägitakse aina kubernerist ja vanglast. Kuberner on ju sellepärast, et on mõisnikud, kui poleks neid, siis poleks ka kuberneri. Te ometi nägite endise kuberneriga, kuis oli: laskis teine rahva tulla turule miidingut pidama ja lendas, sest mõisnikud ei tahtnud rahva miidingut. Teie muidugi arvate, et kuberner lendas selle tapmise pärast, mis oli turul, nii et olid need suured vabaduse matused, aga mina ütlen — see on haridus, aga mitte poliitika. Haridus arvab, et tapmise pärast, aga kui on poliitika, siis tänatakse tapjaid, nii et tähendab maladets, karassoo, muud midagi. Sellepärast siis, noorhärra, kui on haridus, siis viige oma punane lipp kus tahate, aga kui on poliitika, siis tõmmake ta landstoale ja kuberner lendab, sest saksad ei taha, et punane lipp oleks nende pea kohal. Eks ole nõnda?“
„Nojah, ega nad nüüd seda küll ei taha,“ oli Indrek nõus.
„No näete!“ kiitis nüüd Vesiroos võidurõõmsalt. „Kui ometi need haritud inimesed, kes seda revoluutsioni teevad ja neid mässuasju ajavad, ka sellest õieti aru saaksid, nii et hakkaksid ometi kord õigest otsast peale. Teate, mis mina teile, noorhärra, ütlen,“ rääkis poodnik vaikselt ja saladuslikult, laskudes letile oma suure kõhuga, nii et see vajus laiali ja andis kogu kehale täispuhutud konna kuju enne talvise une algust, „meie poliitika on suur s…, muud midagi. Mis on majandus? Mõisnik on meie majandus. Mis on aade? Saks on meie aade. Aga milleks siis see majandus ja aated? Parem juba lihtsalt kohe välja, nii et iga matski mõistaks: meie poliitika on mõisnik ja saks. Eks ole nõnda? Ja nagu praegugi: milleks see kuberner ja võmm, milleks neid poigodeerida? Võmmile pista rubla pihku ja saada uksest välja, aga pista kümme pihku, siis on ta tumm ja kurt ning pime veel peale kauba. Aga eks katsu saksale midagi pihku pista. Sellepärast, teate, peab nendega hoopis teisest otsast peale hakkama, hoopis teisest. Nelja silma all eneste vahel öeldud,“ kaupmees vajus letil veel laiemaks ja tema hääl muutus sootuks vaikseks ja saladuslikuks, „nemad tulid ja võtsid meilt, meie lähme ja võtame nüüd neilt — võtame oma tagasi, muud midagi. Nemad tõid meile ristiusu, meie viime neile punase lipu, nii et oleme täiesti tasa. Vorst vorsti vastu, eks! Seda ütlesin ma ka „Rahva Sõbra“ peatoimetajale, sest mina räägin ainult tema endaga, poisikestega mina asju ei aja. Aga tema ütles, et nüüd on teine aeg, nüüd on haridus ja kulduura. Aga ma küsin kas või Jeesuselt Kristuselt endalt, mis haridus ja kulduura see on, kui mõisnik istub alles ülal landstoas ja meie oleme all linnas? Nõnda küsin mina. Kui on kulduura, siis olgu õieti, nii et ka meie istume landstoal, aga kui ei ole, siis on poliitika ning siis ka meie lähme ja teeme poliitikat — hakkame mõisnikust ja saksast peale. Sest ülevõtmine on ju ometi poliitika, mitte aga kulduura. Juba apostlid ajasid poliitikat, aga ei teinud kulduuratööd, sest ka nemad ütlesid, et tooge kõik mis teil on ja pange meie jalge ette. Nõnda teeme nüüd ka meie, nagu tegid õndsad apostlid, et ei oleks kellelgi midagi ütlemist. Õieti öeldud, mis?…“
Aga poodnik ei jäänud Indreku vastust ootama, vaid rääkis edasi, sest teda ei huvitanudki ükski vastus. Nagu hulk teisi, ei mõelnud ka tema ennast kutsutud olevat teotsema, vaid ainult rääkima, õpetama, juhatama. Ja kui ilmas midagi äpardus või viltu läks, siis ainult sellepärast, et ei tehtud nõnda, nagu tema, poodnik Vesiroos, seda õigeks pidas. Nad oleksid pidanud eelkõige tema nõu küsima ja alles siis talitama. Aga kogu maailm pidas end nähtavasti Vesiroosist targemaks ja sellepärast oli igal pool häda. Vesiroos elas ometi, nagu poleks revolutsiooni ega midagi, seda võis igaüks näha oma silmaga. Muidugi, ka temal olid oma pisukesed hädad, aga need olid nii lihtsad parandada. Käba näiteks kolis oma näljaste lastega siit majast välja, läks teise linnaserva ja jättis mõne rubla maksmata. Aga sellised kahjud olid Vesiroosil juba ette nähtud ja kogu majapidamine vastavalt korraldatud — hindadele juurde litsutud, nagu ta seda väljendas, nii et lõpuks „klappis“ kõik suurepäraselt. Sellepärast arvas Vesiroos ka revolutsiooni kohta, et teda võib ajada, nagu peaks kusagil tänavanurgal väikest poodi, kell ukse küljes, nii et oleks kuulda, kui keegi astub sisse või läheb välja.
„Asi peab klappima, kui ta on õieti aetud,“ kinnitas Vesiroos Indrekule mitmel-setmel korral.
Nii imelik kui see ka oli, aga ometi talitas lõpuks Indrek, talitasid ka paljud teised just nõnda, nagu oli arvanud poodnik Vesiroos oma vääramatus tarkuses. Nad jooksid ühelt salakoosolekult teise, kõnelesid arutasid, vaidlesid, tõotasid igaks juhuks valmis olla, aga ometi lõppes kõik nõnda, nagu ei jõuaks nad kuidagi otsusele, millest õieti peale hakata, kas jääda tõepoolest ootama, kuni sind kinni nabitakse ja vanglasse pistetakse, nagu oleks see ainuke õige ja aus tasu selle närvipingutuse eest, mis viimaseil päevil läbi elatud, või asuda maksku mis maksab midagi tegema, kuigi see paistaks praegu ja ka hiljem suurema hulga silmis meeletusena või lihtsalt kuriteona. Otsustajaks ilmus lõpuks üldine seisukord oma sõjaseadusega, mis keelas koosolekud ja muud avalikud eluilmutused. Ja kui sellest ei hoolitud, siis tuli rännata kivikongi. On päris kindel, et seda teed oleks läinud niihästi Indrek kui ka Attila, poleks mitte teatud korral päästjaks ilmunud Meigas, kes tundis ümbrust ja oskas juhust kasutada. Tema abil nad pugesid ühes mitme teisega kõrvale, hiilisid mingisuguste kuuride, virnade ja hoonete vahel, ronisid üle plankude, jooksid läbi juurviljaaedade ja jõudsid viimaks sinnamaale, kus tõmmati kergemini hinge ja arvati, et hädaoht on seekord möödas. Meigas see oligi, kes nagu Vesirooski kinnitas, et sõjaseadus ja kõik muu on mõisnikkude töö ning et sellele peab reageerima, maksku mis maksab.
„Kui olete mehed, siis lähme maale itsi tegema,“ ütles Meigas väljakutsuvalt, „las nad istuvad siin linnas oma sõjaseaduse otsas.“
Ja mehed tahtsid olla kõik, keda Meigas päästnud vangistusest, mis sai osaks nii mõnelegi teisele, kuipaljudele just, seda ei osatud siis umbkaudugi arvata. Lepiti kokku uueks koosolekuks ja seal pidi siis tegevuskava lõplikult selguma. Esiotsa läks igaüks oma teed, et teha ettevalmistusi eelseisvaks retkeks.
Indrekule tegi kõige rohkem muret, mis panna jalga, sest tal oli selge, et valitseva poriga ta ei lähe oma linnakingadega kuigi kaugele — neis saavad jalad märjaks ja nad lagunevad peagi hoopis. Hädas tuli tal hea nõu appi. Lohul ta oli jalas näinud säärega saapaid, mis välimuselt otsustades heas seisukorras. Olgugi, et nad tema jalgele pisut lohmakavõitu, ometi tahtis ta need endale muretseda. Ettekäändena ta tahtis kasutada ema haigust, mille ta vahepeal sootuks unustanud; ta muutis haiguse peaaegu suremiseks, et oleks minek paratamatum.
„Minu saapad pole ju suured asjad,“ ütles Lohk, kui Indrek avaldas temale oma palve.
„Eks nad paremad ikka ole kui minu viksitud kingad,“ vastas Indrek. „Iseasi, kui te neid ei taha või usalda mulle anda, sest praegu on niisuke aeg.“
„Seda muidugi ka,“ ütles Lohk, „sest nüüd hakkab nähtavasti päris mäng peale. Ega maalgi tea, mis seal võib tulla.“
„Mis siis minuga ikka võib juhtuda,“ arutas Indrek, „teed ja teeäärseid tunnen hästi, lähen kas või käsikaudu. Eks ma hoia kõrvale, kui midagi kahtlast märkan. Pealegi mõtlen ma öösise rongiga välja sõita, nii et jala tuleks minna hommikupoole ööd, kus keegi ei liigu.“
„Mina teie asemel siiski ei läheks,“ ütles Lohk viimaks, „aga kui te mu saapaid tahate, siis need võin teile anda. Ainult enne pean ühel jalakõverdusest talla kinni lööma ja teisel tagant sääreõmbluse kinni pistma, siis võite nendega minu pärast kas või ema matuseid pidada. Määret said nad alles hiljuti.“
„Mis sa selle surmaga nõnda lõõbid,“ ütles emand Lohk oma mehele. „Haigused ja surm ei ole ometi naljaasi.“
Need sõnad hakkasid kuidagi valusalt Indreku südamesse kinni. Lohku saapaid parandama jättes ta läks oma tuppa ja istus seal kaua hiljutise vale üle järele mõeldes. Ja äkki tundus talle, et ta polegi valetanud, vaid et ema ongi juba surnud, ilma et oleks jõudnud ära oodata Indreku viidud rohtu. Imeselgena esines talle nägemus tema surmast ja kõigest sellest, mis sündis samal ajal kodu. Selle nägemuse mõjul tegi ta uue otsuse: minna koosolekule ja öelda seal, et tema ei saa kaasa tulla, sest tal on ema suremas ning tema peab sinna ruttama. Jah, tehku seltsimehed mis tahes, aga tema ei lähe nendega kaasa, vaid otseteed Vargamäele, nagu ta seda rääkis Lohulegi saapaid küsides ja nagu seda kuulas kikis kõrvul pealt Kristigi. Õige, Kristile ta ei hakka valetama, olgu teistega kuis tahes.
Aga ometi läks kõik teisiti kui Indrek otsustanud: ta pidi ikkagi seltsimeestega kaasa minema. Põhjus oli väga lihtne: üks salk mehi pidi suunduma just Vargamäe kanti ja Indrek oli teejuhina sinna nagu loodud. Pealegi võis ta muu seas ka koju minna, nii et oleks üks tee ja kaks asja. See kombinatsioon otsustas kõik. Aga koosolekult tulles oli ta süda hirmus raske, nagu oleks ta astunud või otsustanud astuda sammu, millel on saatuslikud tagajärjed. Ometi miski kiskus teda paratamatult teistega kaasa. Oli siin põhjuseks paljas seiklushimu, hiljutisest rahajandist kahtlustamisega tõusnud vimm, paljas tegevustahe, loomusunniline tasumistung või oli tal tõepoolest ühes teistega usku, et nad oma retkega muretsevad suuremal arvul relvi, sellele poleks võinud vastata ei ta ise ega ka ükski teine. Võimalik, et peapõhjuseks polnud midagi muud, kui et Meigas päästis tema ja nii mõnegi teise politsei ja kasakate küüsist. Vastutasuks ta ei tahtnud tema ettepanekut tagasi lükata ega hiljem kord antud lubadusest loobuda.
Koosolekult Indrek tuli veel kord koju, sest Lohk oli jäänud ju esiteks saapaid parandama, lubades pöidadele veel värsket määretki peale panna. Saapad rippusidki toas sooja ahju ääres, kus määre pidi rutemini sisse tõmbuma. Aga aeg oli olnud nähtavasti liig lühike, sest nahk liimendas alles. Lohk ise oli vahepeal välja läinud, kodu olid emand ja Kristi.
„Kas teil on midagi paksemat jala otsa panna, muidu hakkavad saapad käies loksuma, sest nad on teile vististi suured,“ rääkis emand Lohk. Ja et Indrekul midagi paksemat ei olnud, siis soovitas ta oma „meesterahva“ jalanartsusid.
„Mul oleks ka head kapukad,“ seletas emand, „aga nartsud on palju paremad, sest kui neil saavad alumised otsad märjaks — saapad lasevad ehk vett läbi — siis võib need ülesse pöörata ja ülemised kuivad otsad ümber labajala mässida, nii et olete palju paremini aidatud kui kapukatega.“
Indrek kuulas emanda tarka nõu ja võttis nartsud, aga omal kipitses süda vahetpidamata, nagu valmistuks ta kuriteole, mille kaasaitajaks meelitab ka teisi teadmatuid kavala valega. Kui ta omale saapaid jalga seadis ja nendega käia katsus, kas nad ehk kusagilt ei hõõru — sest tal tuleb ju palju käia, seletas ta naisväele — silmitses Kristi teda nii ainiti, et tal hakkas otse piinlik. Sellepärast ruttas ta võimalikult pea oma tuppa, kus pidi olema veel toimetusi. Tal oli raske rääkida, sest iga uus sõna oleks olnud ka uus vale, aga tõtt tunnistada oli hoopis võimata, isegi Kristile. Viimaks oli minekuhetk käes, ta lukustas ukse ja andis võtme emand Lohule.
„Te tulete ju varsti tagasi?“ küsis emand.
„Niipea kui võimalik,“ vastas Indrek ja vaatas ise nagu muremõttes, tõepoolest aga abitult kõrvale.
„Meie ootame teid,“ olid emanda viimased sõnad. „Kristi sõidab varsti ära, tulge ikka enne tagasi, tulge teda saatma.“
„Seda muidugi,“ ütles Indrek vastuseks ja oli õnnelik, kui ta lõpuks leidis enda pimedalt hoovilt, kust astus välja tänavale.
Ilm oli pilves; udutas nagu vihma; taevas tundus madalana, nagu kannaksid teda kõrgemate majade katuseharjad. Kirikutornid on täna poolest saadik taevas, mõtles Indrek ja tal tuli äkki meelde, kuidas lapsena Vargamäel oli arutatud taeva kõrgust ja kaugust. Ta ei tõtanud minnes, sest tal oli aega küll, jõudis muidugi määratud tunniks kohale. Äkki kuulis ta kellegi jooksvaid samme oma selja taga. Tal tekkis mingisugune kahtlus, kargas mõne hüppega lähema maja juurde, kus teadis olevat kõrge välimise trepi, mis jättis enda ja maja vahele pimeda nurga ja pakkus head varju. Hinge kinni pidades jäi ta siin ootama. Jooksja möödus Indrekust täie hooga ja peatus alles lähemal tänavanurgal, kus vahtis pimedusse ning kuulatas. Kelleltki vastutulijalt küsis ta midagi ning, saanud nõutava vastuse, ta tuli joostes tagasi. Alles nüüd silmitses Indrek teda hoolikamalt ja astus oma peiduurkast välja jooksjale vastu.
„Kristi, teie!“ hüüdis ta imestunult. „Keda te otsite ja taga ajate?“
„Oi, kuis ma kartsin, et ma teid enam kätte ei saa,“ hingeldas tüdruk vastuseks. „Katsuge, kuidas mu süda peksab.“ Ta võttis Indreku käe ja surus selle oma südamele. „Tunnete! Kuulsin just, et kostavad sammud ja äkki enam ei ole. Mul hakkas kole hirm!“
„Ja nüüd tahtsite joosta koju tagasi?“ küsis Indrek.
„Ei, vaid teisele tänavale, et vaadata, ehk läksite seda mööda,“ vastas Kristi avameelselt.
„Te vaeseke,“ lausus Indrek. „Ja mina ei tunnud teid esteks ära, alles nüüd, kui tulite tagasi.“
„Tähendab saan rikkaks, kui ei tunnud,“ vastas Kristi. „Ema ütleb ikka nõnda.“
„Ega tea, mis Ameerikas sünnib, kui sinna jõuate,“ arvas Indrek.
Kristi ei lausunud selle kohta midagi. Ta seisis Indrekule üsna ligi ja vahtis tema poole üles, nagu tahaks ta pimeduses talle silma vaadata.
„Teate, ma ei usu, et te koju lähete,“ ütles ta siis. „Seda ma tahtsingi teile öelda. Tahtsin nimelt küsida, kas mul on õigus või mitte?“
„Ei, ma lähen koju,“ vastas Indrek.
„See on nii kole, et ma ei saa teid uskuda, aga ma ei saa kohe, tehke mis tahes. Teie silmad on nagu teised ja teie hääl on teine kui tõtt rääkides. Ja teate, mul tuleb hirm, mul tuleb lihtsalt kole hirm, et ma ei saa teid uskuda. Sest mõelge ometi, mis mul äkki pähe tuli: et teie ei tulegi enam tagasi ja et mina ei näe teid enam kunagi. Saate sellest aru? Öelge mulle ometi puhtast südamest, kas teie ema on tõesti suremas haige?“
„Mul jäi tuppa kiri, mis seda tõendab,“ vastas Indrek. „Kahju, et panin ta kohvrisse luku taha, aga kui soovite, ma annan teile võtme, otsige see kiri sealt välja ja lugege oma südame rahustuseks.“
„Ei, ei, seda ma ei tee, mina teie kohvri kallale ei lähe,“ ütles Kristi, „kui tagasi tulete, siis võite ise mulle seda kirja näidata, eks?“
„Hea küll,“ oli Indrek nõus. „Nii et nüüd usute mind?“
„Nüüd usun,“ vastas Kristi: „Aga süda valutab ikka hirmsasti, nagu tahaks teine lõhkeda. Ja kui ta nõnda valutab, siis ma hakkan uuesti kahtlema, sest ma küsin: miks see süda siis nii hirmsasti valutab, kui midagi ei ole ja kui kõik on korras? Teate, kõige parema meelega tuleksin teiega kaasa.“
„See pole ju võimalik,“ vastas Indrek, ja äkki ta tundis, et ka temal käis millegi pärast hirmuvärin südamest läbi. On see ehk tõepoolest mingisugune kurjakuulutav eelaimus?
„Ma ju tean, et see pole võimalik, aga ma ütlen muidu niisama, nagu oleks see võimalik. See tuleb vist sellest, et mina teie eeskujul olen õppinud kõiksugu võimatuid asju mõtlema, nagu oleksid need võimalikud. Ja kui nõnda mõelda, siis oleks nagu kergem kui mõtlemiseta. Sellepärast mõtlen ma ka nüüd, et mina lähen teiega kaasa ja mõtlen seda kogu aeg, kui teie lähete üksinda ja mina jään üksinda koju.“
„Kui te kord Ameerikasse sõidate, siis mõelge, nagu sõidaksin mina teiega kaasa, kas mõtlete?“
„Ei, seda ma ei saa mõelda,“ vastas Kristi, „olen juba katsunud, aga mitte ei saa. Selle asemel ma mõtlen alati, et ma ei sõidagi Ameerikasse. Ma tean muidugi, et ma sinna sõidan, sest onu saatis juba raha ning kõik, aga mõttes jään ma siia — mõttes sõidab keegi teine, mitte mina. Mõttes lähen seda teist saatmagi ja tunnen temast kahju. Kas teil on mõnikord iseendast kahju?“
„Tänini pole olnud,“ vastas Indrek.
„Aga minul on endast olnud,“ tunnustas Kristi. „Tänagi oli, kui ma seal tänavanurgal seisin ja jooksuga tagasi tulin. Mis sa tühja nõnda jooksed, ütlesin ma iseendale, seda pole ehk kellegile vaja.“
„Teie teete iseendale liiga,“ ütles Indrek ja tahtis Kristi käe haarata, aga äkki ja ootamatult tundis ta, et nad hoiavad selle asemel kõvasti teineteise ümbert kinni, seistes ise pimedas keset kõnniteed.
„Mul on ikka hirm,“ kaebas Kristi, „mõtted ei aita midagi.“
„Te peate koju minema,“ vastas Indrek.
„Muidugi, seda ma pean. Aga ka seal on mul hirm, ükskõik, mis mõtlen.“
„See on täiesti asjata, sest paari päeva pärast olen ma tagasi. Ma saadan teid väravani.“
„Ei, seda mitte,“ vastas Kristi, „parem mina saadan teid selle nurgani, kus ma seisin ja kuulatasin. Tulge, ma saadan, nii hea on saata.“
Nad hakkasid minema, hoides ikka veel teineteise ümbert kinni.
„Kas mäletate, millal me nõnda kõndisime?“ küsis Kristi ja rääkis ilma vastust ootamata edasi: „Siis oli linn valge, valge, sest saksa teater põles. Ja kui me seal seisime ning tuld vaatasime, siis ütlesite, et see pidi olema kuri inimene, kes seda tegi. Ja teate, mis te veel ütlesite? Et kodus isa alati palvetas, kui paistis tulekahjukuma, ja kui oli mitu kuma, siis luges ta ka mitu palvet.“
Üsna õige, Indrekul endalgi tuli nüüd meelde, et ta tol puhul midagi selletaolist oli rääkinud.
Kui nad jõudsid tänavanurgale, haaras Kristi uue hooga Indreku ümbert kinni ja surus end kramplikult tema vastu ning ütles:
„Minge nüüd! Minge kärmesti! Ma kuulan teie samme!“
Ja sõnalausumata Indrek hakkas minema kiirel sammul. Aga ta ei saanud kuigi kaua minna, kui kuulis oma selja taga jällegi kellegi jooksu ning ta pöördus ümber ja läks jooksjale vastu.
„Ma ei saanud muidu, ma pidin teid veel kord nägema, andke andeks,“ palus Kristi.
„See on see pimedus,“ lausus Indrek tüdrukut peaaegu sülle tõstes ja temaga tagasi minnes. „Näete nüüd, et mina pean teid saatma, mitte teie mind.“
Aga kui nad jõudsid endisele tänavanurgale tagasi, kiskus Kristi enese äkki lahti ja ütles:
„Seiske siin, mina jooksen! Ehk ei! Parem teeme nõnda, et jookseme mõlemad, igaüks oma poole. Üks, kaks…“
Aga ta ei saanud veel kolme öelda, kui Indrek haaras veel kord ta ümbert kinni, nii et ta luudkondid rägisesid.
„Ai, ai, ai!“ karjus Kristi, „te murrate mu ära.“ Ja nagu pöörases hirmus vabastas ta enda noormehe kätest ning kadus joostes pimedusse. Indrek pistis teisele poole, niipalju kui jalad raskete saabastega andsid. Kui tal juba hing kippus jooksust kinni jääma, peatus ta äkki kuulatamiseks, aga natukese aja pärast jätkas ta rahulikult oma teed.