Tõde ja õigus III/XXX
XXX.
Inimesed jõudsid ülemaaliselt kongressilt tagasi kärisevate häälte ja kähisevate kurkudega või sootuks hääletult, silmad punased ja tursunud, näod kolkunud ja takused. Aga meeleolu oli hea ja see oli peaasi. Iseteadvus oli suuresti kasvanud, sest nad olid võinud endid niiöelda ülemaaliselt kuulda lasta.
„Kui nüüd ka lahti ei lähe, siis ei lähegi,“ ütles Joosua kähisevalt, pistis käed sügavalt püksitaskuisse ja kaldus kummargil sedavõrt ettepoole, et juuksesalk langes silmile. „Otsused on tehtud, juhtnöörid on antud ja inimesed on mööda maad laiali sõitnud, pole muud kui tuleb ära oodata.“
„Millest siis kõige enne peale hakatakse, kas tulest või verest?“ küsis Sillamäe.
„Miks siis kohe tuli ja veri?“ küsis Joosua vastu. „Rahvas võib oma revolutsioonilist tahet ka muidu avaldada.“
„Seda ma usun,“ ütles Sillamäe, „aga mind huvitab see, mis teevad need, kelle vastu rahvas oma revolutsioonilist tahet avaldab.“
„See on nende asi,“ arvas Joosua.
„Ülemaaline kongress ei ole sind põrmugi targemaks teinud,“ ütles Sillamäe nüüd.
„Ja sina targutad edasi, nagu tegid seda ennegi. Istud siin ja targutad, lähed koju ja targutad ning ei tee midagi, aga niipea kui mõni teine oma kätt või jalga liigutab, siis oled üpris väle seletama, et see on võõriti ja halvasti.“
„Liigutasite teie seal oma käsi ja jalgu? Te liigutasite ju ainult keelt.“
„Kohe näha, et sa ainult targutad ja ise midagi ei tea,“ ütles Joosua nüüd. „Sina arvad, et kui on tegemist aadete ja õigusega, et siis aitab ainult keelest. Teine kord ei jätku kätest ja jalgadestki. Jookse kas või peaga vastu seina, niisuke on seisukord.“
„Kuis on aadetega, seda ma ei tea, aga õigusega on lugu lihtne: paku vastasest üle, siis on võit kindel. Seda ma õppisin siinseil koosolekuil tundma ja ma arvan ülemaalisel kongressil maksab sama seadus. Paku alati üle, muud midagi, ja ära mõtle kunagi tagajärgedele.“
„Seal sa, va vennas, eksid,“ ütles Joosua vaevalt kuuldava kähinaga. „Revolutsioonis mõeldakse ainult tagajärgedele: kas hakkab liikuma või ei hakka, kas läheneme eesmärgile või mitte.“
„Aga ohvrid?!“ hüüdis Sillamäe.
„Sa tuled igavesti oma ohvritega!“ kähises Joosua. „Ilma ohvriteta pole ju ühtegi revolutsiooni.“
„Seda ma tean,“ vastas Sillamäe.
„Mis sa siis tahad?“ küsis Joosua.
„Mina tahan, et need, kes nii väga toonitavad revolutsiooni ohvreid, ise läheksid ohvriks, aga mitte ei aja selleks teisi,“ vastas Sillamäe.
„Ma ei saa sinust aru,“ kähises Joosua. „Talupoeg tahab mõisniku alt vabaks saada ja ega siis ometi minul või mõnel teisel vaimuproletaarlasel pole võimalik selleks muud teha, kui aga ainult juhatust anda. Meie ütleme: jäta rent maksmata, jäta ostuhind tasumata, sest maa on meie esiisadelt vägivallaga röövitud, ta on seega meie põline omandus.“
„Ma palun: mitte röövitud, vaid ainult eksproprieeritud või konfiskeeritud ja see on ju sinu enda silmis hoopis midagi muud, kui on seda röövimine.“
„Kui üksik mõisnik talupoegadelt ja vallalt maa ära kiskus, siis oli see ainult täisverd röövimine, mitte midagi muud ja seda tuleb ükskord lausa välja öelda.“
„Olgu või nõnda,“ oli Sillamäe nõus, „aga kui sellele lausa väljaütlemisele järgnevad vägivallateod ja vägivallategudele tuli ja veri, mis siis? Kes vastutab selle eest?“
„Kes on kunagi revolutsioonides vastutanud tule ja vere eest?“ küsis Joosua vastu.
„Need, kes kannatanud,“ vastas Sillamäe. „Need, kes nõrgemad ja jäävad alla. Ja alla jäävad harilikult need, kes pole ettevalmistatud. Kui mina oleksin revolutsionäär, siis oleksin ma talupoegadele öelnud: tahate mõisnikkude alt vabaks saada, siis varustage endid kõige pealt heade sõjariistadega. Ja kui te siis lõpuks tõepoolest otsusele jõuate, et on õige aeg peale hakata, siis tehke puhas töö, sest kas te mässate pisut nii või teisiti, mõisnik muretseb ikkagi selle eest, et teid kui koeri üles puuakse või nagu varblasi maha lastakse, seda pidage meeles. Sest igas mõisnikus, igas valitsevas klassis, olgu Baltimaal või mujal, on pisut sellest röövloomast, kellele nimeks antud blonde Bestie, ja sel loomal on lugupidamist ainult teise rööviku või murdja vastu. Talupoeg peab kõige pealt näitama, et tema on juba sedavõrt vaba, et ta julgeb tappa, siis võib ta hakata mõisnikkudega sõbralikku juttu ajama. Tapmine on olnud kõige vanemast ajast peale vabade eesõigus ja tapmine on olnud tänini ainuke abinõu vabaduse võitmiseks. See on minu arvamine.“
„Kui kõik läheksid niisuguste targutuste ja ettevalmistustega revolutsiooni tegema, siis poleks maailmas tänapäevani vististi sündinud ainustki revolutsiooni,“ ütles Joosua. „Me peaksime siis ehk veel kümme või paarkümmend aastat ootama, propagandeerima ja ette valmistama, aga siis ehk jääb revolutsioon hoopis tulemata.“
„Aga nüüd võib tulla nii kuumalt, et kõrvetate ainult oma suu, muud midagi,“ arvas Sillamäe.
„Sinna pole enam midagi parata, mis tulema peab, see tuleb,“ seletas Joosua. „Ja kui mina peaksin ise kaasa kõrbema, siis jumala rahus ja täie teadmisega, et olen selle suure asja juures olnud. Näed, nekrutid tõrguvad ja mürgeldavad juba, see on meie otsuste teenus. Kõik peaksid tõrkuma ja mürgeldama, see on minu arvamine. Kõik segi ja uppi lüüa, kõik pahempidi pöörata, see on ainukene abinõu, kui puuduvad kuulipildujad ja suurtükid.“
„Aga miks me siis ise laudu kummuli ei pööra?“ küsis Sillamäe.
„Ka seda tuleb teha,“ vastas Joosua. „Vähemalt mitte enam endist radikaalset soga sortsida, vaid klassiteadlist proletaarlist lehte toimetada,“ kähises Joosua sellise jõuga, et oli kuulda isegi päris häält. Aga need sõnad ärritasid Sillamäed sedavõrt, et ta oma puhanud kõriga, mis polnud kunagi ainustki sõna ülemaaliselt karjunud, lämmatas silmapilk Joosua kähina. Ja kui nemad praegu kahekesi oleksid ülemaalisel kongressil esinenud, siis oleks olnud kuulda ainult radikaalne kodanlane, mitte aga klassiteadlik proletaarlane. Muidugi, mõnes teises kohas oli häältevahekord otse vastupidine: seal kähises või kärises kodanlase kurk ja kõmas proletaarlase rind, aga vihane vaidlus oli mõlemal pool ühesugune.
Sündmused samal ajal aga arenesid nõnda, nagu poleks neil tegemist ei aatemeeste, radikaallaste ega proletaarlastega või nagu kähiseksid suurest vaidlusest kõigi nende kurgud sel määral, et sündmused ei kuule nende juhtivat häält. Oli nagu mingisugune tundmatu jõud, mis tõukas ja juhtis. Hõljus nagu midagi õhus, mis hurmas ja joovastas, nii et inimesed sagedasti mõtlesid ja ütlesid ühte ning tegid järgmisel silmapilgul teist. Ei suutnud kirgesid taltsutada ei kõned, hoiatused ega partei distsipliingi. Inimesed tundsid, et aeg on teotseda ja nimelt nõnda, et see käiks valitsevale korrale risti vastu. Selleks oli valitsus ise lugematu hulk kordi olnud rahvale eeskujuks, tallates jalge alla kõik, millega oldi harjunud, ja sooritades kuritegusid, millele polnud vabandust ega õiget seletustki. Ainult viimasel ajal oli valitsusvõim asunud nagu vaatlevale seisukohale ja kõik ootasid põnevusega, millal ja kuidas ta uuesti astub tegevusse. Kui see lõpuks sündis, tõmmati nagu kergendatult hinge tagasi, sest kõik tundsid jalge all korraga vana tuttavat põhja ja teadsid, et lühike vaheaeg, kus kõneldi õigustest ja usuti vabadust, polnud muud kui ilus unelm, ja et nüüd algab jällegi vana proovitud argielu.
Põrandaalused, kes üürikeses vabaduspuhangus muutunud peaaegu harilikeks kodanikeks, pingutades kuni tülpimuse ja oimetuseni oma närve masendavas töös, võisid olla kindlad, et varem või hiljem nad leiavad ihatud puhkust niiskeis ja kopitanud vangikongides, sest vaevalt leidus suuremal hulgal neid, kes oleksid uskunud uusi vabadusvõite lähemal ajal. Kõik teadsid, et kui vanasti vabadused olid verise mõõga otsas, siis nüüd poevad nad peitu pobiseva kuulipilduja ning haukuva kahuri kurku, ja kes käsutab neid, selle päralt on õigused ja vabadused. Vabadusvõitlejail puudusid need, olgu põranda all või põranda peal, nende muretsemise katsed olid tänini kõik äpardunud — sõjaväe mässud olid veriselt maha surutud.
Relv, millega võideti käesolev üürikenegi vabadus, oli vahepeal suurest tarvitamisest kõlbmatuks muutunud: vabrikud, tehased, asutised, ametikohad, koolid, nekrutid ja jumal teab kes kõik olid vabadusuimas nii palju, nii sagedasti, korratult ja mõttetult streikinud, et streik ei üllatanud enam kedagi, ammugi ei rabanud ta valitsust jalust. Streik oli alguses omataoline püha toiming, millele asuti kõnede ja lauludega, nüüd oli temast saanud nagu poisikeste mäng ja temaga edvistasid isegi koolilapsed. Streik oli alles hiljuti vägev võitlusvahend, aga nüüd tarvitati teda ainult korratuse pisielukana, ja revolutsioonijuhid kas ei mõistnud, mis sündis nende silma all, või nad olid võimetud liikumist mõjustama.
Aga kui streik ise kippus oma kõrget kutset kaotama, kes hoolis siis streigikassastki. Küll tembeldati need, kes streigikassat ei toeta, rahvavaenlasteks, aga seegi hirmus nimetus oli oma esialgse teravuse kaotanud. Kuu, poolteist tagasi tähendas ta valitsuse kaitsjat, politsei pooldajat, sandarmite killameest ja mõisnikkude sabarakku ning see tähendus oli igal juhul korraliku inimese silmis alatu ja põlgusväärne, kuulugu see inimene proletaarlaste või kodanlaste kilda. Nüüd aga juba proletaarlased tembeldasid rahvavaenlasiks kas või iga kodanlase, igatahes aga iga südikama aatemehe, nimetades teda eražandarmiks, politiliseks köietantsijaks ja mustasajaliseks, kes õgib aina elavaid töölisi, kuna aga aatemees omakorda arvas, et proletaarlaste esirinnas kelgivad ainult võllaroad, kõlupealised poisikesed, politikakingsepad ja ladvikud kõrilõikajad oma killameeste röövlite ja varganägudega.
Nii mitmepalgeseks oli muutunud üürikeses vabadusunelmas rahvavaenlase mõiste ja nii väga oli tuhmunud rahvasõbra ainukenegi pale. Boikotiga püüti kaela käänata mitte ainult vägivaldsel võimumehel, vaid ka vastase erakonna lehel, suure suuga mustusevedajal või korstnapühkijal, nagu oleneks neist revolutsiooni nurjumine või õnnestumine. Kelle poole hoiduda selles uisapäisa vehklemises, keda toetada ja kellega kaasa minna?
Ühel ööl oli haruldaselt tugev torm, mis arenes hommikupoole otse pööraseks maruks ja lõppes metsiku välguheitmise ning rahesajuga, nagu poleks praegu mitte hiline sügis, vaid suvelõpp, mis toob ägedaid kõueraksatusi. Õhtul hilja Indrek tuli kusagilt koosolekult, kus arutati üldist seisukorda ja otsiti abinõusid valitsuse uute vägivallasammude vastu, sest need ei pidanud nüüd enam kuigi kaua ennast oodata laskma, nagu arvati üldiselt. Mõned panid suuri lootusi kongressisaadikuile, kes sõitsid antud juhtnööridega üle terve maa laiali ja pidid selle panema varsti kihama nagu sipelgapesa. Teised arvasid, et mis ka need saadikud teeksid, ometi ei või sellel olla kuigi suurt tähendust, sest maal võidakse küll panna tirelit lööma mõni mõisnik, kreisiülema noorem abiline või politseikordnik, aga valitsusvõimu ei kõiguta see põrmugi, sest selle tugipunktid asuvad linnades. Maal võidakse isegi kõik mõisad üle võtta ja kõik vallavalitsused ümber valida neljapügalase valimissüsteemi alusel, valitsusvõimu ei pane see aevastamagi, seni kui keskpunktid on kindlad, kust võidakse parajal silmapilgul sõjajõud üle maa laiali saata ja see rahule sundida. Iseasi, kui maa oleks varustatud sõjariistadega, aga seda ei ole. Sellepärast jäävat ikkagi peaküsimuseks, mis teha linnas, kui vägivallatorm algab siin uuesti. Aga just sellele ei saadudki mingit selgemat vastust. Räägiti relvadest, räägiti püroksüliinist ja pommidest, räägiti vastuhakkamistest, räägiti üksikuist ja salajasist terroriaktidest, kuid kõigest ainult räägiti, ilma et oleks asutud midagi otsekohe tegema või ette valmistamagi. Lõppotsus oli — pidi esiotsa veel ootama ja vaatama, mis valitsus teeb. Pidi ka selgusele jõudma, mis sünnib mujal riigis, kas asutakse laiemalt aktiivsele tegevusele või piirdub tegevus ainult ääremaadega, nõndanimetatud muulastega, millisel juhul poleks peale nurjumise midagi loota.
Kui Indrek öösi üksinda koju hakkas tulema, oli torm nii vali, et pidi tänavanurkadel ja neelukohtadel kogu jõu kokku võtma, et mitte lasta end teelt metsa puhuda või jalust rabada. Ümberringi vihin ja vingumine, tuulelippude kriuksumine, aknaluukide mürin, siltide kolin. Siin-seal lendasid õhus katusepapitükid, vanad roostetanud katuseplekilahmakad, mis langesid kõrvulukustava mürinaga kividele ja lendasid tuules edasi, kuni prantsatasid kuhugi vastu seina või planku, mis võis aga omakorda tormile järele anda ja maha langeda, nii et plekk ragises uuesti kuhugi edasi, kadudes pimedusse.
Indrek kõndis keset porist tänavat, kartes muidu millegagi pähe saada. Tugevatel tormihoogudel tõstis ta loomusunniliselt käed silmade kaitseks ja mütsi hoiuks, et see ei lendaks peast. Aga kusagil kitsal tänaval virutas torm vana kõrge plangu tänavale maha ja sellise hooga, et Indrek jõudis vaevalt tema eest ära karata. Samal ajal lendas talle midagi pähe ja vististi oleks tema pahema silma saatus olnud otsustatud, kui mitte sügavalt pähe tõmmatud paks sonimüts oma varjava nokaga poleks saanud kaitseingliks. Hoop oli ometi nii tugev, et Indrek tuigerdas tagaspidi, komistas vastu langenud planku ja kukkus sinna peale. „Näe, mis hea,“ tuikas tal uimases peas, „et torm plangu ümber viskas, muidu oleksin kukkunud otseteed porisse.“ Ta ajas enda plangult uuesti jalule ja käega haiget kohta hoides ta hakkas uuesti kodu poole minema. Imelikul viisil jalad olid muutunud nagu nõrgaks ja kogu keha tuimemaks. Pooluimasena kobas ta nagu käsikaudu mööda tühje tormiseid tänavaid, kuni jõudis viimaks oma korteri hooviväravasse. Toas tulevalgel peegli ees ta leidis, et hoop oli rabanud põiki üle silma. Külmast kompressist hoolimata silm paistetus hommikuks kinni ja sinetas üleni.
„Minu meesterahvas oli ka eile õhtul väljas,“ rääkis emand Lohk hommikul Indrekule, „aga tema tuli tervelt koju. See oli ju öösel otse nagu mõni hingetorm. Ma ärkasin mitu korda üles ja mõtlesin, et saab näha, mis see õige tähendab, kas viib majal katuse ära või teeb midagi muud. Seal ta nüüd ongi — teie silm üleni sinine, vaata, et jääb eluks ajaks teine pimedaks.“
Aga ei, Indrek seda ei kartnud, sest hommikul oli esimeseks ülesandeks kätega paistetunud silm lahti kiskuda ja proovida, kas ta näeb või mitte. Silm nägi päris hästi ja paistis kenakesti korras olevat oma varjulises koopas. Muidugi, paar päeva kulub ometi, enne kui ta vähegi joonde saab, nõnda arvas Indrek ja tal oli kahju, et ta just praegu peab tuppa jääma, sest üldise olukorra pinevus oli ka tema ergukavva sööbinud. Aga polnud parata.
Emand Lohul oli selles asjas oma arvamus, sest ta ütles Indrekule:
„Saate nüüd ometi pisutki puhata, muidu ei näe öö- ega päevarahu, nagu minugi meesterahvas. Tema tuli ju veel hiljem kui teie, sest ma kuulsin väga hästi, kui te oma toas kobistasite, aga ega siis mina teadnud, et teil niisuke häda oli.“
„Õige,“ lausus Indrek endamisi, „Lohk tuli tükk aega hiljem kui mina ja ometi lahkusime koosolekult ühel ajal. Kus tema küll see aeg võis olla või käia?“
Ja äkki tuli Indrekul meelde, et see pole esimene kord, kus nad on kahekesi samal koosolekul ja kus Lohk tuleb hulk aega hiljem koju kui tema. Aga tänini polnud see kunagi köitnud tema tähelepanu. Miks on see täna teisiti? Vististi on põhjuseks pähe saadud hoop, millest kuumendab veel praegu nagu terve pealuu. Juba unenäod öösi olid kummalised, milliseid ta polnud ammugi näinud, ja teatud määral nad kestavad nagu ilmsigi edasi, muutes iga mõtte imelikult teravaks ja salapäraseks, iga nägemuse selgeks ja tähendusrikkaks. Tema omadki paistavad nagu uues valguses ja vahekordadele teiste inimestega langevad seni tabamatud varjundid, mis annavad kõigele mingisuguse kahtlase ilme. Tal tulevad imelise selgusega meelde tema jutuajamised Kristiga ja äkki tunneb ta tema pärast nagu hirmu, kuigi selleks pole mingeid olulisi põhjusi. Ja ta püüab lohutuda teadmisega, et Kristi sõidab ju Ameerikasse, kuna ta alles hiljuti tundis ärevust just selle sõitmise pärast. Lõpuks ärkab ta nagu raskest uinakust, püüab raputada kogu oma keha, et vabaneda painavaist mõtteist, nimetades kõike kuuldavalt lolluseks, aga natukese aja pärast haudub peaaju uuesti olematuid nägemusi ja arutusi, nagu poleks praegu üldse muidu võimalik elada. Iga ringkäigu järele pöörduvad mõtted esialgsele kahtlusele tagasi, mida Indrek märkab sellest, et ta otsib Lohu hilinemisele mingit seletust ja vabandust. Mina ise olen ju samalt koosolekult tulles nii mõnigi kord hilinenud, lausub ta endamisi nagu vastuvaidlevalt ja püüab meelde tuletada, mis ta neil korril teinud või kus ta käinud, nagu kipuks ta ka iseend tagant järele millegis kahtlustama. Ja tal tuleb meelde, kuis ta üksinda kõndinud mööda tühje tänavaid, kuulates iseoma sammude kaja ning kuis ta kuulmetega jälginud teiste üksikuid samme, mis kadusid kaugusse ja pimedusse. Nõnda kõndida oli imeliselt rahustav ja hea ja oli kordi, kus tal tõusis tundmus, et ta võiks kogu öö nõnda kulutada ja alles siis koju minna, kui tänavad muutuvad uuesti elavaiks. Ehk armastab ka Lohk seda linnatänavate öösist võlu, eriti tormiga, nagu mineval ööl? Ja Indrek kujutles tema tugevat kuju, tema käharduvaid tihedaid juukseid ning millegi pärast tekkis temas arvamus, et selliste juustega inimesed peavad armastama tuult ja tormi. Jah, just nõnda, ainult kui poleks neid väikseid, kavalaid pilusilmi, ainult kui poleks neid.
Veel samal päeval Kristi tõi Indrekule teate, et linnas on teostatud esimesed vangistused.
„Tähendab, algus on käes, mäng hakkab uuesti otsast peale,“ ütles Indrek.
„Sedasama ütles ka Attila,“ vastas Kristi. „Tema ei ole komiteega sugugi rahul, sest see muud kui ootab ja viivitab. Aga tema tahaks kohe peale hakata, kas või nuhkidele itsi teha, kui paremat pähe ei tule. Hakkab valitsus, siis hakkame ka meie, ütleb Attila.“
„Mis ta nii väga kibeleb,“ ütles Indrek, „oodaku pisut, küllap leidub ehk ka temale tegevus.“
„Ennem juba siis vanglasse kui oodata, ütleb Attila. Vanglas vähemalt kannatad oma ilmavaate ja ideede pärast, aga siin, käed rüpes, istudes pole sedagi. Üleüldse ütleb Attila, et sotsialistide-revolutsionääride juures on hoopis teine. Seal pole küll nii häid põhimõtteid, aga seal on selle-eest vahvad teod, pole muud kui põmm ja pomm — nõnda arvab Attila.“
„Noh, eks ta siis lähe sinna, mis muud,“ lausus Indrek.
„Teised keelavad, ei lase, ütlevad, et küll tuleb ka neil oma tegevus,“ seletas Kristi.
Ka Kristi isa oli viimasel ajal kaldunud ikka enam ja enam arvamusele, et peaks energilisemalt ja aktiivsemalt teotsema. Peaks, ühesõnaga, valitsusele näitama, et ta võib oma sõrmed kõrvetada, see ajaks ta ettevaatusele ja tagasihoidlikkusele. Ta seadis lätlasi meile eeskujuks, nagu seda tegi ka Joosua, kui ta vaidles Sillamäega või seltsimeestega omakeskis.
Ka täna Lohk arendas oma sellekohaseid mõtteid, kui ta tuli vaatama Indreku silma ja temale lugeda tooma „Isamaad“, mille ta saanud Passelmanni leselt, kes mehe surmast saadik vihkas kõigest südamest „punaseid“, kirudes neid igal kohasel või ka kohatul silmapilgul. Et ka Lohku tunti kui punast, siis oleks Passelmann ka teda kirunud ja sõimanud, aga et seda millegi pärast ei julgenud, siis pistis ta temale vahetevahel ainult mõne „Isamaa“ numbri pihku, kus leidus midagi hästi soolast punaste kohta. Kuna emand Lohk oleks tahtnud, et tema mees kaotaks pisutki oma punasusest, siis polnud temal selle vastu midagi, et varemalt nii ninakas, mehe surmast saadik aga taltsamaks muutunud Passelmanni „naesterahvas“ tegi tema mehe kallal „Isamaa“ kaudu „miisjonitööd“. Lohk omakorda tuli üks ja teine kord saadud lehtedega Indreku jutule, et üheskoos mõnda küsimust arutada. Nõnda ka täna.
„Mina olen ikka öelnud,“ seletas Lohk, „et lähme tasa ja targu ning jätame revolutsiooni suurte rahvaste teha, nagu soovitab „Isamaa“, või hakkame lihtsalt peale, aga mitte nõnda, et aina räägime revolutsioonist ja ise ootame nagu memmed, et millal see valitsus oma võmmid ja sandarmid saadab meid kinni võtma. Kui õpetatakse võitlust, siis mindagu võitlusse, aga ärgu otsitagu varju vanglas, see on minu arvamine. Lätlastest ma saan aru: kui on revolutsioon, siis olgu õieti — pista tuli otsa ja anna tina.“
„Aga meie pole ju lätlased,“ vaidles Indrek vastu; „meie pole kunagi nõnda talitanud nagu lätlased.“
„Ja mis me sellega võidame?“ küsis Lohk. „Kas võmm vaatab sellepärast meie peale teise silmaga? Või on mõisnik meid vähem mudind? Keda kuraditki! Sellepärast ütlen mina — tuleb ükskord peale hakata, muud midagi, tuleb lagedale minna, saagu või sitem. Me peame oma värvi näitama, muidu kaotab rahvas usu.“