Tõde ja õigus II/XXVIII
XXVIII.
See mõte ajas Indrekut ikka sagedamini külastama Vaarmannide perekonda nende keldrikorteris, sest see oli ainuke paik, kus ta arvas võivat otsida armastust. Siin paistis niipalju vaesust ja viletsust, et kui ei leiduks vastukaaluks armastust, siis peaks elu muutuma väljakannatamatuks, eriti Tiinal, kes on vahete-vahel terved päevad üksipäinis kodu, sest ema käib pesus ja Molli õmblemas. Niisuguseil korril jookseb Indrek mõnikord silmapilguks, mõnikord ka pikemaks ajaks, nagu võimalik, vigase tütarlapse juurde, et vaadata, kuis ta ajaviiteks kogu korteri pahupidi on pööranud ja ajuti ise räbalahunnikusse kuhugi nurka või ka keset põrandat väsinult ja tülpinult magama uinunud. Isegi õhtul, kui ema ja õde koju tulnud, ei ole neil viletsa lapse tarvis aega, sest siis on neil kümme asja talitada.
Muu seas kuulub nende kohuste hulka ka lumevedamine tänavalt hoovi ja aeda. Seda tehakse harilikult ikka õhtul, sagedasti peaaegu südaööl, sest muul ajal pole võimalik. Ükskord, kui lumehanged seisid nagu viljaaunad tänaval, läks Indrek emale ja tütrele appi neid ära vedama, mitte tõsiselt, vaid ainult naljaks, vallatuseks, aga varsti sai sellest esmakordsest naljast päris vana tõsi ise. Ainult ühte kartis Indrek selle juures: teda võidakse näha, kuigi see sündis hilja õhtul. Aga Molli leidis noormehe kartuse summutamiseks peagi hea abinõu: ta andis talle selga isa palitu, mis oli veel järel, ja pähe isa mütsi, mis nii suur, et Indreku pea sinna sisse ära uppus. Kuid seda parem, seda ebatuntavamaks ta tegi. Nõnda oli hea ja soe. Silmad kadusid mütsinoka alla, nii et neid ei näinud keegi ja nendega ei seletanud kedagi, ainult lumehangi ja Mollit, kes soperdas neis tema kõrval. Sest Molli soperdas ikka Indreku kõrval, kelle labidas ei leidnud kuski nii head võttepaika kui just Molli läheduses. Virutad ta paar korda lumme ja siis tuleb niisugune lahmakas, et Molli aina imestab, Molli aina ahaatab ja ohootab, kiljatab ja naerab.
Mõnus pehme tundmus asus liikmeisse nõnda töötades. Selles tundmuses oleks nagu Mauruse poiste tsirkuseuima või luulevaimustust. See on nii hea, et ta voolab mingisuguse eriliselt pehme ja painduva ainena kõigisse ihuliikmeisse, kogu kehakoesse, imbub kõigest läbi, tungib tulvil nagu igasse juuksekarvagi, aurab riietessegi, sest millega muidu seda seletada, et on nii pööraselt magus ja võluv, kui kiires töös puutuvad Molli ja Indreku riided või kui tuulepuhang viskab ühes kerge lumega Indrekule näkku ka neiu juuksesalkude otsad, mis ei taha kuidagi kinni püsida. Öeldagu mis tahes, aga lumevedu nõnda vargsi kuski linnatänaval on kirjeldamatu lõbus, ja inimesi, kes seda tööd võivad teha. tuleb ainult kadestada. Kui Indrek härra Mauruse asutise lõpetab, kui tal on geomeetria ja algebra ning ladina keele grammatika kaanest kaaneni läbi, siis võib-olla hakkabki ta kuski kojameheks, et võimalik oleks tänaval lumes soperdada, või vähemalt lumevedajaks, kes sõidab, heinakott või ka ainult puhas, pehme, valge lumi istmiku all, kui juba heinakott tühjaks saanud või maha unustatud. Jah, seda teeb ta tingimata, kui ta saab ladina keele grammatika kaanest kaaneni läbi.
Vaarmannide lumeveoga oli niisugune lugu, et alguses tegid seda emand ja tema vanem tütar kahekesi, noorem kui kolmas solkas oma karkudel ainult vahel harva natukeseks ajaks teiste tööd pealt vaatama, kui juhtus olema pehmem ilm. Aga karkudega polnud lumes kuigi palju peale hakata ja sellepärast kadus Tiina ikka tuppa, ronis seal aknalauale ja vahtis läbi klaasi, mis väljas tehti. Nõnda oli alguses. Kui tuli Indrek naljatades appi, siis vedasid nad kolmekesi, aga kolmele ei jätkunud hästi tööd, sest väikesele kelgule ei saanud nii suurt kasti panna, et oleks maksnud teda kolme labidaga täita. Sellepärast juhtus nõnda, et kui lumeveosse ilmus Indrek, siis oli emand Vaarmannil kohe mingisugune hädatarvilik toimetus, kuhu ta pidi ruttama. Pealegi oli see küllaldaselt põhjendatud asjaoluga, et Vaarmannidel oli ainult kaks õiget lumelabidat, kolmas oli muidu-labidas ja sellega polnud kuigi mõnus lund kühveldada. Nõnda siis oli lõpuks jällegi kaks inimest lumeveos ning haige Tiina kui kolmas istus aknalaual kägaras ja vahtis neid. Siis ep see Vargamäe Indrek õieti tundiski, kui hea on lumeveo töösoojus, kui on seljas surnud peene puusepa, peaaegu saksa tisleri kuub ja peas tema mütsilott.
Alguses oli nõnda, et kui üks vedas kelku eest, siis teine lükkas takka, või kui üks lükkas juba takka, siis teine läks vedama eest, aga varsti said Indrek ja Molli aru, et see pole kuigi mugav, et see pole see õige kelguvedu lumekoormaga. Lumekelku peab vedama ikka nõnda, et kui üks tõmbab naerdes eest, kui ta sikutab peaaegu kõigest jõust, siis peab teine minema ja aitama tal sikutada, et teisel poleks tarvis kõigest jõust tõmmata. Ja kui ta lükkab takka, kui ta trügib, nii et aina ägiseb, pugiseb, kiljub ja kõkutab, siis peab teine aitama trügida ja kõkutada, sest kaks on ikkagi kaks, mitte üks. Seda teadis ümmarik Molli, sest tema oli lumeveos palju vilunum kui Indrek, ja õpetas ka sellele õiget lumevedu. Nõnda siis juhtuski, et kui nad aias kahekesi lumekoormat käristasid — see oli haruldaselt raske koorem, erakordselt raske, — komistasid nad üheskoos sügavas ning pehmes lumes ja kukkusid. Sest miks ei peaks inimene komistama, kui lumekelk on raske ja lumi jalge all sügav, pehme ja tuhkjas. Kõige halvem, kui ta on tükati kõva, tükati pehme ja tuhkjas: see võtab kõige kergemini jalad alt. Ja just niisugune oli lumi Vaarmannide aias vanade õunapuude all, kuhu nad tirisid lumekelku.
Õieti oli see nõnda, et esiti komistas ja kukkus Molli ja alles siis Indrek ning veel nõnda õnnetult, et neiule peaaegu peale. Ja kui ta katsus pehmes ja sõredas lumes üles tõusta, siis tahtis naerev neiu sedasama; nõnda läksid nende jalad kuidagi segamini, hakkasid üksteisse kinni ning nad kukkusid uuesti ja Indrek veel õnnetumalt kui esimesel korral — veel enam neiule peale. Kõik sündis nagu poolilmsi, poolunes, sest töösoojus, isegi tööuim oli vallanud kogu keha. Ainult ühte märkas Indrek: neiu oli ka külmas ja tuhkjas lumes soe ja pehme, isegi läbi riiete tungis see soojus ja pehmus. Ja kui ta tõusta katsus, siis ta pani veel tähele, et nad olid just selle vana õunapuu all, kust ta kord läbi tahtis minna magava lapsukesega, aga õunapuu viskas paar tiba külma vett ja lapsuke ärkas üles. Sügisel olid sel õunapuul punased õunad, täis oli ta punaseid õunu, välgatas Indrekul silmis, kui ta uuesti kukkus. Aga siis märkas ta äkki, et tema nägu on neiu näole üsna ligi ja et selle naerev suu on avatud, kust lõõtsub hooti palavat hingust, ning et neiu ümmarikud silmad ei olegi praegu nii väga ümmarikud ning läigivad pimeduses. Järgmisel silmapilgul heitis neiu tal teise käe ümber kaela ja nüüd langes Indrek oma suuga suisa neiu suule, ainult pisut viltu ja sellepärast ei katnud tema suu neiu suud täiesti. Jah, muidu oleks pidanud ta ju katma, sest neiul oli nii väike ümmarik suu. Või naeris ta ikka veel avatud huulil? Neid mõtteid mõtles Indrek alles hiljem teadlikult, aga ebateadlikult pidi ta midagi selletaolist juba seal vana õunapuu all mõtlema, sest ta oli ju katsunud oma suu seisangut parandada, aga enne kui ta seda suutis teostada, kadus neiu suu alt hoopis ja huultega ahmis ta külma lund.
„Teie olete nii suur ja pikk, et lämmatate mu ära,“ rääkis neiu ja hakkas kõigest jõust rabelema, et üles saada. Räägitud sõnad ja nagu ei midagi teadev hääl virgutasid Indrekut, kelle liikmeid oli tabanud nagu halvatus. Juba jalul olles tahtis ta midagi otsustavat teha või öelda, aga ometi jäi lõpuks kõik tegemata ja ütlemata. Ainult neiu rääkis, nagu teeks ta seda kahe eest.
Aga kui nad lumeveo lõpetasid, sest et Indrek pidi ära minema, ja kui neiu tuli teda väravale saatma, leidsid nad endid nagu kokkuräägituna peaaegu vastu seina seisva avatud värava varjult, hoides kõvasti teineteise ümbert kinni ja otsides silmaga silma ning huultega huuli. Nüüd ei sattunud enam suud viltu, vaid kindlasti ja kõvasti kohakuti, nii et Indrek tundis, kuidas neiu hambad tema huultesse tungisid, jättes peaaegu veremaigu keeleotsale. Aga valus see ei olnud, mitte põrmugi ei olnud, sellepärast oleks võinud veel kõvemini suruda. Aga neiul polnud rammu, nii et Indrek pidi oma jõu appi võtma, nagu tiriksid nad seal värava taga lumekelku, mis ei tea kuidas sinna kinni joosnud ja kuidagi lahti ei tule. Ah, lumevedu nõnda pimedas salaja on pööraselt ahvatlev, on võluvalt veetlev, nii et Indrek hakkab tingimata lumevedajaks, kui ladina keele grammatika läbi!
Viimaks rabeles neiu suurima pingutusega noormehe käte vahelt lahti.
„Te neelate mu ju siinsamas ära,“ ütles ta nagu etteheitvalt. „Suu matate kinni, nina vajutate lössi; kuis ma siis hingata saan!“
Aga Indrek haaras ta uuesti sõnalausumata kinni ja suudles seni, kuni neiu jalad lõid nõtkuma, kuni pidi teda käte rammuga ülal hoidma ja kuni ta muutus üleni pehmeks ja painduvaks. Polnud tunda enam hambaid, polnud nagu tunda luid-konte, oli ainult midagi sooja ja lõhnavat, mida tahaks juua suurte sõõmudega, sest ta uimastab nii magusasti.
Sellest õhtust saadik seisis Indrekul kõik uue elamuse tähe all. Ilmas polnud enam midagi tähtsat, kui aga see üks, mis pidi tegema sügavaks silma ja sõna, nagu oli öelnud härra Maurus. Tegi, mis ta tegi, ikka tegi ta nagu ainult selleks, et Molliga kokku saada. Nädala- ja kuupäevadelgi polnud kalendris muud otstarvet, kui et võimaldada kohtamine kas või ainult mõneks minutiks.
„Kas sa teadsid, et see nõnda läheb?“ küsis neiu kord Indrekult.
„Ei,“ vastas see. „Kust ma seda pidin teadma?“
„Aga mina teadsin,“ ütles neiu. „Ma teadsin juba siis, kui istusime seal õlekool ja Tiina magas.“
„Kust sa seda teadsid?“ päris Indrek.
„Ma aimasin,“ seletas neiu. „Aga ma uskusin, et see tuleb palju varemini; peaaegu mõtlesin ma, et see oleks võinud tulla juba õlekool, kui Tiina magas.“
Sellest taipas Indrek, et neiu võtab kogu vahekorda palju lihtsamana kui tema. Indreku meelest oli sündinud midagi enneolematut, millest rääkidagi raske. Seda võis teha, seda võis tunda ja sellest võis mõelda ning unistada, aga mitte rääkida, sest polnud ju nii sügavaid sõnu, mis seda oleksid võinud väljendada. Härra Maurus eksis nähtavasti, kui ta ütles, et armastus teeb sõna sügavaks. Armastus oli tulnud, aga sügavaid sõnu ei olnud. Ehk oli ometi õigus Vellemaal, kes väitis, et sügavad on ainult võõrkeelsed sõnad? Peab ehk armastusest ometi rääkima võõras keeles, et avaldada seda, mida tunned?
Aga oli lõpuks üsna ükskõik, kas Indrek õigeid sõnu leidis või mitte, tema saladus kippus päevavalgele ilma sõnadetagi otse ummisjalu. Enne kõike hakkas ta halvasti õppima ja veel halvemini vastama.
„Olete teie, lontrus, armunud või?“ küsis Molotov kord, kui Indrek jällegi oli hiilanud mitteteadmisega. „Mõni emakalkun on teid ära teinud.“
Ja kui Indrek ei vastanud, ainult kõrvuni punastus, rääkis õpetaja edasi:
„Hoiduge naiste eest, seda ütlen ma teile. Matemaatika naisi ei armasta, sest kus on naised, seal on lollus. Naised teevad ogaraks. Naine ongi ilmas selleks, et meest ogaraks teha. Jumal teab, kuhu mees oleks ilmas jõudnud, kui tal poleks seda risti kaelas olnud. Hei, te põrssakesed, kuulge oma seltsimehe sõbralikku nõuannet, kui tahate ilmas midagi kätte saada: hoiduge naiste eest, sest see on ussiseeme.“
Vähe puudus, siis Indrek oleks talle kogu klassi ees öelnud, et armastus teeb sõna ja silma sügavaks, kuid ilma naisteta poleks ju ilmas armastust.
Imeline uim kestis Indrekul segamatult varase kevadeni. Siis hakkas juhtuma, et Mollil polnud võimalik jalutama minna, kui Indrek teda kutsus. Ja mõnikord polnud teda kodugi, kui ta oleks võinud seal olla, kui ta oleks pidanud olema, nagu Indrek arvas. Nõnda pidi Indrek leppima emand Vaarmanniga ja tema noorema tütrega ja ikka pidi ta kuulama juttu sellest, mis emand Vaarmann enne olnud, kus elanud, kellega läbi käinud, kuidas lauda katnud, mida söönud ja mida seljas kandnud. Aga Molli oli ometi jõudnud seisusekohase kasvatuse saada ja tema oleks võinud Peeterburisse kas või saksa bonneks minna, ainult emand Vaarmann ei lasknud, sest tema tütar on niisuguse „neti“ olemisega, et oleks võinud suures linnas minna hukka. Tal on juba siingi kosjas käidud, aga temale kõik ei „valli“, sest tema peab end paremaks.
„Minu tütar otsib meest, kes saaks sada rubla kuus ja lõunest õhtule,“ ütles emand Vaarmann lausa. „Mina olen temale ka ütelnud, et ära jäta, vähemaga ära lepi. Muidugi mõni poisike niisukest palka ei kuule, aga ega siis ole vaja ka poisikesele minna. Eks ole tõsi? Mis naisevõtja poisike on! Noortega amiseeritakse, nendega käiakse patseerimas, aga täiele mehele minnakse. Sest oled kord mehel, ega siis enam amiseeri, siis on muud mured. Sest pole ühti, et mees vanem: vanad armastavad veel rohkem kui noored. Noored hakkavad kohe teiste järel jooksma, niipea kui oma naisel vääks käes. Juba enne hakkavad. Aga vana ei hakka. Vana istub kodus ja, kui läheb välja, siis lõhub tööd teha. Sellepärast ütlen alati oma tütrele: mine aga vanemale, see ei näe teisi seelikuid ja teenib rohkem, teenib kas või sada rubla kuus ja saab lõunest õhtule…“
Rääkis emand Vaarmann, mis ta rääkis, aga ikka saabus ta samale paigale: vanale mehele, kes teenib rohkem, kes teenib sada rubla kuus ja saab lõunest õhtule, nii et on aega oma perekonnale elada. Seda kuulates taipas Indrek lõpuks tahes või tahtmata, et emand Vaarmanni korduvad sõnad peavad midagi erilist tähendama, ja sellepärast tahtis ta maksku mis maksab Molliga kokku saada. Aga et see tal kaua ei õnnestunud, siis oli valul küllalt aega hella südant närida. Ainult kui juhtusid mingisugused erakordsed sündmused, siis jättis valu pisut oma närimise, pidades vahet, nagu oleksid ta hambad nüriks kulunud. Nõnda sai Indrek hinge tagasi tõmmata.