Tõde ja õigus II/XXIX
XXIX.
Üheks niisuguseks sündmuseks oli viimse klassi kevadine lõpupidu, kuhu kutsuti direktor, õpetajad ja eelviimne klass, et ei katkeks viimne side asutise ja lõpetajate vahel. Teised klassid ei kuulunud siia valitud seltskonda. Peol oli külm laud sooja tee, viina ja õllega. Aga see peo aineline külg tundus kõrvalisena, peaasi oli, mida pakuti vaimselt. Selle viimase eest pidid hoolitsema viimse klassi õpilased ise kui peokorraldajad. Nädalate kaupa arutati ja vaieldi, kes ja mis peab kõnelema. See tõi kogu asutisse teatava elevuse, sest kõik kõrgemad klassid arvestasid seda, et varem või hiljem saavad nemad ise viimseks ja siis seisab ta samade küsimuste ees, mille kallal vaevleb praegune viimne klass. Vaidluste peaesemeks oli tänavu nagu ka varematel aastatel, kas kõnedes avaldada direktori ja õpetajate kohta tõtt või jääda „konventsionaalsete valede“ juurde.
„Kui mind ka lõpupeol ei lubata tõtt kõnelda, siis ma ei kõnele ülepea mitte,“ ütles Vellemaa luuletaja paatosega. „Siin elades ja õppides oleme pidanud aastate kaupa tõtt varjama, sest muidu polnud võimalik haridust saada. Mõistate? Haridusesaamiseks pidime tõtt varjama. Aga nüüd, kus me hariduse oleme juba saanud ja õnne läheme katsuma küpsuseksamiga, nüüd tahan ma viimaks ometi tõtt kõnelda, sest tõde on sügav ja see olgu minu esimene samm küpsuseksamiks. Ma lõpetasin.“
„Aga mis siis, kui sa eksamil läbi kukud?“ küsis keegi.
„Kui kukun läbi, siis ei tule ma iseenesestki mõista enam siia tagasi,“ vastas Vellemaa, „sest inimene ei pea sinna tagasi minema, kus ta kord on tõtt kõnelnud.“
„Aga kust sa tead, et see, mis sina tahad kõnelda, on tõde?“ küsiti. „Ega sa ometi usu, et sinu arvamine ja tõde on üks ja seesama?“
„Tõde on kahesugune,“ kaitses end Vellemaa, „objektiivne või subjektiivne. Muidugi mõista, et mina omas kõnes ei mõtle kuulutada objektiivseid tõdesid, sest need on õpetajatel paremini teada kui meil. Aga meie subjektiivseid tõdesid nad ei tea, ei võigi teada, ja sellepoolest on nad meist rumalamad, ja kui meie neid oma viimsel koosviibimisel ei avalda, siis ei saa nad neid kunagi kuulda. Ühesõnaga — nemad on aastate kaupa õpetanud meile objektiivseid tõdesid, nüüd kuulutame meie neile subjektiivseid, nii et nemad pole ainult meile, vaid meie võime ka neile kasulikud olla. See on minu arvamine.“
Kui peopäev juba lähedale jõudis ja ikkagi otsusele ei saadud, kas peab lahkumisel kõnelema puhast ja kibedat tõtt või peab teda segama magusa valega, siis valiti kaheliikmeline komisjon ehk saatkond, kes pidi minema härra Koovi arvamust kuulama. See oli seda soovitavam juba sellepärastki, et ka teistel aastatel oli käidud temalt nõu küsimas, mida võisid kas või vandega kinnitada need, kes olid juba mitu korda küpsuseksamilt härra Mauruse inimestarmastavasse asutisse alistunult tagasi pöördunud. Õieti teati juba ette, mis Koovi arvab, aga ometi taheti veel kord temaga rääkida, nagu oleks lootust, et ta viimase aasta jooksul ehk oma arvamust on muutnud. Aga ei, Koovi ei muutnud oma arvamust. Tema ütles noormeestele pisut nagu piinlikult või kohtlaselt, nagu paluks ta halastust ei tea kas õpetajaile, direktorile või tõele:
„Mis te sellest tõest nii väga taga kiusate! Olete pikad aastad temata läbi saanud, kas siis seda mõnda päeva või tundi enam ei saa! Inimesed tulevad kokku, et süüa ja juua ning pisut juttu ajada, mitte et tõtt kuulda. Kes tõtt otsib, see jääb koju, eks? Ehk mis tõtt võiksite teie härra Maurusele öelda, mida tema poleks veel kuulnud? Või arvate, et tema võtab teie tõe tõsiselt? Ei, tema pöörab ta rumalaks naljaks. Teie tõest saab rumal nali. Ja see on nõnda väga hea, sest mis teevad inimesed tõega, kui nad lähevad sööma ja jooma ning juttu vestma.“
„Hea küll,“ vastas kaheliikmeline saatkond, „aga mis kõnes keelatud, see on ometi söögi ja joogi juures lubatud.“
„See on teine asi,“ arvas härra Koovi. „In vino veritas! Kui keegi purjus peaga tõtt kõneleb, siis pole sest ühti, sest siis ei haava ta. Alkohol paralüseerib tões kibeduse, niisugune imelik mõju on temal. Ja teate miks? Purjus inimene on pisut hullumeelne inimene, aga hullumeelsed võivad alati tõtt rääkida, seda ei panda pahaks. See on isegi väga naljakas, kui hullud kõnelevad tõtt.“
„Poisid, siis tõmbame end täis,“ ütles Vellemaa, kui ta oli kuulnud Koovi arvamust, ja kõik leidsid, et see on ainuke õige tee tõe väljendamiseks niisugusel tähtsal silmapilgul, nagu oli seda lõpupidu.
Nõnda oli see raske küsimus kõigi rahulduseks lahendatud objektiivse kui ka subjektiivse tõe suhtes.
Samal ajal, kui valmistati ette peo vaimset õnnestumist, töötati ka tema ainelise kordamineku heaks: jännati eelarvega, koguti raha, kavatseti, mida ja kuipalju osta. Oli neid, kes mäletasid täpselt, mis ostetud läinud aastal. Tänavused küpsuslased tahtsid tingimata eelmisi üle trumbata, sest nad arvasid, et elu läheb edasi, mitte tagasi, elu edeneb edaspidi, mitte tagaspidi, ja ka nemad tahtsid olla edumeelsed.
Nagu eelmisilgi aastail, samuti pidi ka tänavu valmis tegema terved vaagnatäied, terved lademed igasuguseid võileibu. See praktiline ülesanne veeretati Indreku õlgadele, kes kui eelviimse klassi õpilane pidi ka peost osa võtma.
„Sina oled leiva ja võiga ümberkäimises vilunud,“ öeldi temale, „sellepärast näita nüüd, mis sa härra Mauruse esimese järgu õppeasutises oled õppinud. Vorsti ja sinki pole sa küll näpu vahele ega hamba alla siin saanud, aga kes tunneb põhjalikult võid ja leiba, küllap see oskab hakkama saada ka vorsti ja singiga ning muu sinatsega.“
Peale kõige muu pidi suupistete seas ilutsema ka kalamari ja see oligi see kõige suurem edumeelne samm, mille tahtsid astuda tänavused küpsuslased. Inimene saab elus ainult üks kord küpseks, arvati, nagu ta ka ainult üks kord sünnib ja sureb; sellepärast on küpsekssaamine sama tähtis sündmus nagu elu ja surmgi. Aga siis pole ju sugugi palju, kui inimene pühitseb küpsekssaamist samuti kalamarjaga, nagu ta seda teeb sünni ja surmagagi. Pealegi, ükskord peab selle edusammu ka härra Mauruse asutis astuma. Ainult ühes lepiti kindlasti kokku: poisid ise, olgu nad pärit viimsest või eelviimsest klassist, ei pidanud kalamarjaga võileibu sööma, need pidi hoitama õpetajatele ja härra Maurusele enesele, et ta ometi kordki näeks, mis on kalamari. Ainult tegemise ajal said kõik korraks maitsta, tegid nii-öelda suu seks, et teaksid, et kõik teaksid, mis on tulevastele põlvedele mälestuseks jäetava edusammu tõsine sisu ja maik. Oma kalamarja õige söömise võis peaaegu rahuliku südamega edasi lükata eriti sellepärast, et nii mõnigi tänavune küps pidi tuleval aastal uuesti küpsema tulema ja eelviimne klass polnud niikuinii veel küps, mispärast temal polnud kalamarjast suurt lugugi.
Nõnda lähenes see tähtis päev suurelt ja lootusrikkalt. Viimsest klassist kanti lauad välja ja nende asemele tulid teised lauad, millest tehti midagi hobuseraua taolist. Laudade katteks oli alguses kavatsetud paber, valge paber, aga Indrek muretses omal algatusel proua Malmbergilt helevalged linad, mis see andis ühes õpetusega, et kui veinidega midagi juhtub, siis soola peale, tublisti soola. Aga see õpetus oli üsna asjata, sest kuis sai veiniga midagi juhtuda, kui seda polnud olemaski, vaid oli ainult valge või õlu. Ja milleks veinid või mõned muud magusad joogid, kui on ainult mehed, mitte ainustki naist? Tassid ja klaasid, taldrikud ja vaagnad, mis laoti linadele, tulid samuti proua Malmbergi lahkusest, nagu valged linadki. Istumiseks pikad pingid, paiguti mõni puutool. Ainult härra Voitinski tarvis seisis tugitool ja sellegi oli soovitanud ja andnud härra Slopašev, kes tundis oma sõbra pidulikku nõrkust ning hoolitses tema eest.
Pidu pidi algama kell seitse õhtul, aga külalised viibisid oma tulekuga sedavõrt, et Vellemaa võis oma avamis- või tervituskõne pidada alles kella üheksa paiku. Tema oli küll põhimõtteliselt kõnelemise vastu, kui ei või avaldada subjektiivseid tõdesid, aga et tema arvates polnud ühtegi hinge, kes oleks võinud võrdselt täita tema aset, siis loobus ta üldsuse kasuks oma põhimõttest. Õieti aga hiilis ta temast mööda ja üllatas sellega kõiki. Sest ta pidi ju kõnelema ja kõnegi oli juba valmis kirjutatud, klassile ette loetud ja selle nõuandel temas mõningad parandused tehtud, aga viimsel ööl enne pidu tuli Vellemaal vaim peale ja ta valas oma kõne ümber venekeelsesse luulesse, millega lõikas kõigi poolt tormilist kiitust. Nõnda ei rikkunud ta oma põhimõtet — ei kõnelnud, kui polnud kõnes tõdesid. Ja ometi oli ta sõna pidanud — oli kõnelnud, kas luules või proosas, see oli tema asi. Ainult ühte kahetses ta hiljem, nimelt: miks polnud ta luulekeeles väljendanud neid tõdesid, mis ei sobinud proosale. Luulekeel on ju joobunud inimese keel, on pisut nagu arust ära läinud inimese keel: sellepärast poleks võinud selles avaldatud tõed, olgu nad objektiivsed või subjektiivsed, kedagi haavata. Aga nagu kõigil, samuti tuli ka Vellemaal kahetsus hilja, tuli alles siis, kui pidu juba möödas.
Vellemaa tervitusele vastas kõigepealt härra Maurus ise. Tema sõnades polnud muud, kui aga ainult vabandus, et tema ei või tervitusele vastata väärilisel kujul: tema ei oska luuletada ja vaevalt suudab ta seda vanul päevil veel õppidagi. Aga lõpuks avaldas ta südamlikku rõõmu oma tublide õpetajate suhtes, kes on suutnud kasvandikke õpetada riigikeeles luuletamagi. See tähendavat, et riigikeel muutub meie emakeeleks, nii et meie, eestlased, ei kuulu enam muulaste sekka, vaid oleme täieõiguselised kodanikud.
Seda kõike härra Maurus ütles ükskõikselt ja loiult, nagu ei avaldaks ka tema oma subjektiivseid tõdesid, vaid ainult objektiivseid, mida tunnevad kõik. Ometi arvas kõrgemate klasside vene keele õpetaja Uspenski tarviliseks härra Mauruse kõne suhtes iseenda kui ka oma kaaslaste eest tähendada, et nemad pole oma ülesandest mitte nõnda aru saanud, nagu härra Maurus näib arvavat.
„Minu pühim ja otsekohesem ülesanne on olnud ei midagi muud, mu noored sõbrad,“ pöördus Uspenski õpilaste poole, „kui kasvatada teis inimest, kes armastaks inimsoo kõrgeid voorusi ja mõistaks seda ilu, mis peitub meie surematute vaimuhiiglaste teostes. Et minu ja minu kaaslaste töö selles sihis on vilja kandnud, tõendab tänane õhtu, kus õpetajad oma õpilaste külalisteks. Eriti pean oma kohuseks toonitada, et minu töö on siin kergem olnud, kui nii mõneski teises asutises. Selle eest võlgneme kõik tänu härra Maurusele, kes on osanud luua soodsad tingimused, aga ka õpilastele, kes on niihästi aastatelt kui ka arenemiselt teisest kaliibrist kui harilikkudes õppeasutistes. Uskuge, mu noored sõbrad, teie juures olen ma nii sagedasti leidnud võimalust puhata sellest väsimusest ja tülpimusest, mis valdab iga õpetajat pikkade aastate jooksul, sest teiega olen ma võinud rääkida kui mees mehega, inimene inimesega, kuna muidu on tegemist ainult lastega. Kui teie, mu õpilased, võiksite kanda minu mälestust samasuguse rõõmuga nagu mina teie oma, siis tõstaksin ma liigutatult oma klaasi härra Mauruse auks ja terviseks, kes on osanud luua õppeasutise minu kui ka nii mõnegi teise meelelahutuseks meie väsitavas ja vastutusrikkas töös.“
Uspenski kõnele järgnes, võib öelda, otseteed kõnede sadu, aga nad kõik peeti rohkem moe pärast kui sisemise tule sütitatuna. Vellemaa ja teised õpilased ootasid kärsitusega, millal küll üldine kõnekõma ja õhetavad näod annavad mõista, et on saabunud tõdede ajajärk peo-ühiskonnas, aga sellekohased tunnused ei tahtnud ega tahtnud ilmuda. Ainult härra Slopaševi hääl oli juba valjuks läinud ja temast sattus tujju ka Voitinski oma ainsal tugitoolil, kõõksudes aina naerda ja lüües käega takti, nagu viibiks ta vaimus mitte siin, vaid mõnel kontserdil. Kui Voitinski peenike ja nõrk hääl katsus jäljendada viiuleid, siis Slopašev pani mürisema aina suured pasunad. Voitinski mängis ikka Straussi, Slopašev Offenbachi, seda nõudis nende kunstiline iseloom. Aga kui Uspenski nimetas oma kõnes inimest, siis unustas Slopašev silmapilk Offenbachi ja nõudis sõna, sest ka tema tahtis inimesest kaasa rääkida. Ometi pidi ta kaua ootama ja oodates ajaviiteks jooma, enne kui ilmus võimalus kõnelda. Ta oli vahe peal isegi unustanud, et ta oli tahtnud kõnelda, ja sellepärast ei teadnud ta lõpuks põrmugi, mis oli temal inimesega tegemist. Siiski algas ta täie rinnaga:
„Minu sõbrad söögis ja joogis, minu kaaslased töös! Siin räägiti inimesest, täna õhtul räägiti siin inimesest. Aga mina küsin: Mis on inimene? Kes on inimene? Kus on inimene? Olen mina inimene? On minu parim sõber Ivan Vassiljevitš inimene? Ja need teised kõik — on need inimesed? Aga kui meie kõik oleme inimesed, mis on siis inimene? Inimene on pomm, inimene on dünamiit. Sellepärast hoidugem inimesse puutumast. Minu parim sõber, meie vanim inimene Ivan Vassiljevitš, see on meie suurim pomm. Temas on juba peaaegu kõik maine surnud, on säilinud ainult püha pomm, vaga dünamiit. Ivan Vassiljevitš, sinus on surnud juba kõik, mis on inimeses juhuslikku, on jäänud vaid see, mis on ideaalne ja igavene. Niisugune inimese eeskuju on minu parim sõber Ivan Vassiljevitš ja mina palun kõiki oma klaasid tõsta vanima ja eeskujulikuma inimese terviseks. Elagu Ivan Vassiljevitš!“
Kõik tõusid püsti. Tõusta katsus ka Voitinski ise, võttes samal ajal laualt täidetud klaasi, kuid käsi ei tabanud teda õieti ning klaas langes lauale ja Voitinski ise tugitooli seljakile.
„Igavene inimene on väsinud,“ naljatati.
„Väsida on inimlik,“ vastati.
„Ivan Vassiljevitš!“ hüüdis Slopašev. „Meie joome teie terviseks.“
Aga Ivan Vassiljevitš ei kuulnud nähtavasti.
„Ärgake, Ivan Vassiljevitš, meie tahame teie terviseks juua!“ möirgas Slopašev uuesti, aga kui sõber ka nüüd ei vastanud, tühjendas ta oma klaasi ning teised tegid tema eeskujul.
„Soo, nüüd on pomm niisutatud, nüüd on dünamiit kastetud, enam ta ei plahvata inimeses,“ filosofeeris Slopašev, „nüüd võib sõbrale lähemale astuda.“ Ja ta läks otse Voitinski juurde ning küsis: „Ivan Vassiljevitš, kas magate või olete juba surnud?“
Viimane sõna käis võpatusena kogu ruumist läbi.
„Igavene inimene on surnud,“ ütles Molotov, kes seisis Voitinski ees ja vahtis talle uurivalt näkku.
Nüüd pistis härra Maurus Voitinskile käed külge, nagu tahaks ta teda raputada, aga selle pea langes lõdvalt kõrvale.
„Ivan Vassiljevitš, kullake, mis teiega on?“ küsis Slopašev, kahe käega koolnu pead hoides, nagu otsiks ta tema kustunud silmist elavat pilku. Ja kui ta seda ei leidnud, ütles ta: „Siis oled sa ikka tõesti surnud? Sinu pomm on plahvatanud.“
Ja ta ajas enese sirgu, pöördus ümberseisjate poole ning deklameeris Deržavinist:
„Kus oli maiuslaud, seal seisab surnukirst…“
Ja ilma arupidamiseta võttis ta korjuse toolilt sülle ning hakkas temaga ukse poole sammuma.
„Mis teie teete?“ küsis härra Maurus. „Kuhu teie lähete, härra Slopašev?“
„Koju… minu juurde, seal on Ivan Vassiljevitšil rahulikum,“ vastas Slopašev ja astus edasi, nagu ei suudaks teda keegi takistada. Härra Maurus tahtis temale tee sulgeda, aga Ollino astus ligi ja pani käe direktori õlale ja nüüd ei tehtud Slopaševile enam mingit takistust. Otse selle vastu; tema ees avati uksed ja inimesed seisid koridoris kahes reas, kui Slopašev oma sõbraga nende vahelt läbi läks. Kui ta jõudis tagauksest tänavale, kust lühim tee tema korterini, käisid kõik paljaspäi ta järel. Taevas oli selge ja seal säras kuuta tumeduses musttuhat heledat tähte. Nõnda läksidki kõik paljaste peadega säravate tähtede all. Aga Slopašev ei saanud muidu, kui pidi rääkima oma lahkunud sõbraga Puškini suu läbi, öeldes:
„Proštšai, moi tovarištš, moi vernõi sluga, |
Nõnda lõppes see suurelt kavatsetud ja kaua ettevalmistatud pidu, sest polnud enam ühtegi, kes oleks tahtnud ruumi jääda, mida oli just praegu külastanud surm. Pealegi oli ju paljudel tegemist härra Voitinski korjusega. Inimesed tõttasid siia ja sinna ja küpsuspidu oli ununenud, nagu poleks teda üldse olnudki.
Ja imelikuna tundus peokorraldajaile, et nemad olid mõelnud kõigele, mitte aga surmale. Jah, isegi kalamari oli neil rohkem südamel seisnud kui surm. Aga nüüd seisis kalamari enamasti söömata ja kõik askeldasid surma pärast, sest surm tõmbas kõigest kriipsu läbi. Siin oligi see silmapilk, kus Vellemaa südamest kahetses, et ta vähemalt luulekeeleski polnud öelnud tõtt, ja temaga kahetsesid kaasa kõik need, kellel oli tagavaraks hulk tõdesid direktorile ja õpetajaile. Aga polnud parata, surm oli nendest ette jõudnud ja vaevalt leidub neil veel kunagi juht oma tänaseks valmistatud tõdesid avaldada; sest kuigi juhtuks nõnda, et mõni neist oleks tuleval kevadel jällegi siinsamas, siis võib-olla ei taha ta aasta pärast tänavustest tõdedest enam midagi teada. Muidugi, kui pettunud tõeapostlid oleksid paremini järele mõelnud, siis oleksid nad ilma suurema vaevata mõistnud, et pole kuigi suurt kahju tõdedest, mis pole kõlvulikud enam aasta pärast, aga seda mõtet ei mõelnud keegi. Sellepärast võis Vellemaa täie õigusega öelda:
„Ei märgand teine ka paar tundi varem või hiljem surra, just sel kõige parajamal silmapilgul.“
„Üleüldse on surm üks rumal asi,“ arvas teine.
Aga Indreku meelest oli surm väga imelik asi, kui ta mõtles, kuis ta täna oli tulnud. Tema oli vististi ainuke, kes oli kuulnud surma jalaastumisi juba mõni tund varem, aga ta polnud siis teadnud, et surm astub nõnda. Nimelt ta oli täna Voitinskiga saunas käinud ja seal teda ennast ja tema kehakatteid peo tarvis puhastanud. Ta oli talitanud, nagu juba palju kordi varemalt, aga kunagi polnud Voitinski temaga nõnda rääkinud kui täna.
„Vististi pesete täna mind viimset korda,“ oli Voitinski öelnud, kui ta oma hariliku pudeli õlut oli laval palavas ära joonud.
„Kuis nii?“ oli Indrek arusaamatuses küsinud. „Mõtlete ära sõita?“
Vastuseks oli Voitinski naernud ja öelnud:
„Kuis siis muidu, ikka ära. Või arvate, et olen igavene?“
Alles nüüd oli Indrek taibanud, et Voitinski räägib surmast, ja nüüd ei leidnud ta midagi vastuseks, nagu oleks ta temaga ühes nõus, et aeg oleks tõepoolest lahkuda.
„Saate lahti must vanast raisast,“ oli Voitinski natukese aja pärast jätkanud. „Ja teate mis? Küll olete teie õnnelik inimene, jumala eest õnnelik.“
„Miks nii?“ oli Indrek küsinud ja siis vastuseks saanud:
„Aga kuis siis mitte? Noor inimene, kes minusugust aitab, nagu teie seda teete, peab olema õnnelik, peab saama õnnelikuks, väga õnnelikuks. Teid peavad naised armastama ja miski ei tee meest nii õnnelikuks kui naise armastus. Naise toodud õnnetuseski on rohkem õnne kui kõiges muus. Mina olen poolakas, mina tean seda.“
Nõnda oli Voitinski saunalaval rääkinud, kui ta oli joonud pudeli õlut, ja nüüd oli ta surnud. Pisut nagu kahju hakkas, et polnud enam seda viletsat vanameest, keda aidata ja kelle juttu kuulata. Polnud enam õnneennustajat, polnud enam inimest, kes ütleks, et ta usub su õnne. Nõnda lööb ka su oma usk kergesti kõikuma. Seda tundis Indrek üsna varsti, niipea kui viimased ärevad sündmused mööda, sest siis oli valu enda välja puhanud ja uuesti hakkas ta südant purema. Selleks oli isegi kadunud Voitinski oma sõnadega kaasa aidanud, kui ta rääkis õnnest ja naise armastusest.