Tõde ja õigus II/XVIII
XVIII.
Puškini sünnipäev oli viimne sündmus, mis koondas veel nagu kogu asutise; peale seda algas lagunemine. Äkki oleks nagu kõigil huvi kadunud õppimise ja õpetamise vastu, mõeldi ja räägiti ainult sõidust ja oodati päeva, mil võis oma pambu võtta ja minna.
Indrek oli juba ammugi lubaduse andnud, et ta läheb kevadel kirjutaja juurde tagasi. Aga vähe puudus, et ta oleks viimsel silmapilgul oma otsuse muutnud, sest direktor pidi suvekuudel ära sõitma ja Indrek oleks jäänud ühes Ollinoga koduhoidjaks. Ramildagi oli nagu sellest huvitatud, sest ta ütles kord Indrekule:
„Papa tahaks, et teie jääksite suveks siia, sest teid ta usaldab, teid ja härra Ollinot. Aga siin on suvel vist hirmus igav — suur tühi maja, ainult Jürka käib ja vilistab. Ollinost pole ju seltsi, sest tema ei tee päevade kaupa oma suud lahti. Ja mina sõidan ka ära.“
See viimane lause tegi Indreku keeletuks, sest kui ta siiajäämisest üldse mõtles, siis tegi ta seda ainult selle pärast, kes praegu ütles, et ka tema sõidab. Jumal tänatud, et see teade veel õigel ajal saabus, nüüd teadis Indrek, et inimene ei pea kunagi oma lubadusest loobuma.
„Miks te midagi ei ütle?“ küsis Ramilda.
„Mul ei ole midagi öelda,“ vastas Indrek, omal südames nagu valus haav.
„Teate, mis mina tahaks? Et te sõidaksite suveks ära,“ ütles Ramilda natukese aja pärast.
„Miks nii, preili?“ küsis Indrek.
„Mina ei taha, et teie siia jääte, kui mina ära sõidan, sellepärast,“ vastas Ramilda. „Ja teate, kuhu mina sõidan? Saksamaale. Teie imestate muidugi. Aga ega ma siis ometi nii kergemeelne ole nagu ma räägin. Goethe on muidugi surnud, sinna pole midagi parata, aga mina võin siiski ometi sanatooriumi sõita. Ongi nõnda parem, sest siin pole mul niikuinii midagi teha. Seal saan ma ülesande: hakkan oma tervist parandama, sest muidu lähen ma enneaegu vanaks. Täna vaatlesin end peeglis ja kas te võite arvata, mis ma leidsin? Leidsin oma näost juba väikesed kortsud. Pisitillukesed küll, aga juba on! Kas te saate sellest aru? Ma pole veel elama hakanudki, aga juba näos kortsud! Ja siis mõtlesin ma: kortsud ongi sellepärast, et ma pole veel elama hakanud; aga las lähen Saksamaale, seal hakkan eluga peale, küllap siis kaovad need kortsud. Ja kui seal ka elu ei ole, siis… Teate, mis siis tuleb?“ Ta astus Indrekule lähemale, vaatas talle suisa silma ja ütles siis: „Siis tuleb surm. Kuidas ta tuleb, seda ma praegu ei tea, aga et ta tuleb, seda tean ma kindlasti. Kas teie kardate surma? Ütelge päris otsekoheselt, sest niikuinii läheme kauemaks ajaks lahku. Ajab ta teile hirmu peale?“
„Ei,“ vastas Indrek.
„Kas tõesti?“ päris Ramilda uskumatult.
„Tõepoolest,‘‘ kinnitas Indrek. „Ta ei tule mul meeldegi.“
„Aga minul tuleb,“ seletas Ramilda. „Mõnikord ma ise tuletan ta meele. Mul oli kord sõbranna — see oli mu ainuke — ja tema suri ära. Mina käisin teda surnult vaatamas ja suudlesin teda otsa ette, lugesin enne issameie ja siis suudlesin. Kui ma nüüd tahan surma elavalt meele tuletada, siis mõtlen ma ikka seda suudlust. Et iseennast surnuna mõelda, teen ma nõnda: lähen peegli ette, seisan seal ja vahin iseendale tardunud pilgul näkku; siis sulen silmad, ajan huuled torusse — sõbrannat suudlesin ma nõnda — ja suudlen iseend peeglis. Külm peegliklaas toob judinad kehale, niisukesed õudsed ja head, ning ma mõtlen: see külm oli minu enese otsaesine, surnul on ka niisuke külm otsaesine; tähendab, mina olen surnu-külm, olen surnud. Ja ma ei julge enam silmi avada, sest ma kardan näha iseend peeglis surnuna. Pöördun hirmunult kõrvale, viskun käsikaudu sohvale, peidan pea padjusse ja ainult nõnda saan silmad uuesti lahti. Kui te teaksite, misuke rõõm see on, üksi olla ja tunda, et alles elad, et olid just praegu surnud, aga tõusid tervelt üles, surnust üles. Tädi ei saa sellest midagi aru. Kas teie saate?“
„Mina saan,“ vastas Indrek.
„Mis te saate sellest aru?“ küsis Ramilda.
„Öelda seda ei oska, ei saa, aga ma tunnen, et saan midagi aru,“ seletas Indrek.
„Eks ole?“ kinnitas Ramilda. „See oleks nagu kusagil kukla taga või selja peal, sellepärast ei oska seda öelda. Enne peab tulema otsaette, lagipähe või ka nagu rinnale, siis saab öelda. Aga see surm ja surnust ülestõusmine ei tule sinna. Sellepärast tunned ainult, et oled surnud ja tõused üles, muud midagi. Ning ma mõtlen: kuidas küll Kristus üles tõusis, kas ka nõnda või kuidagi teisiti? Mis teie arvate selle kohta? Öelge ruttu, ma tahaks nii väga teie arvamist kuulda.“
„Seda ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Muidugi ei tea; ka mina ei tea, aga arvata võib ikka. Arvata võib kõike. Mina näiteks ei tea ju põrmugi, kas ma kunagi mehele lähen või kellele ma lähen, kui ma lähen, aga ometi mõtlen ma mõnikord: mis oleks, kui vürst oleks minu mees? mis ma siis teeks? kuis ma elaks? Mis ma teeks, kui mu mees hakkab riistu purustama? Ja teate, mis ma teeks: mina annaks ise talle riistad kätte, ütleksin: säh, võta, purusta, armas mees, kui sa muidu ei või. Teeksin kapiuksed lahti ja laoksin sealt kõik lauale, et mehel oleks lõhkuda. Ole ainult hea ja purusta, sest sina oled mu isand ja käskija, oled majas peremees. Kas te usute, et mina midagi selletaolist teeks!“
„Ei tea, tõesti ei tea,“ vastas Indrek vaikselt, nagu oleks talle liiga tehtud.
„Ikka ei tea, ei tea,“ osatas Ramilda ägedalt. „Kristuse ülestõusmist ei tea, vürsti ei tea. Aga mina tean! Mina tean, et see pole kellegi mees, kes südametäiega hakkab riistu lõhkuma; nõnda teeb ainult minu tädi, kui ta läheb papaga hirmus riidu. Siis purustab ta kõik, mis kätte juhtub, ja nutab pärast, et mõtle, mis see kõik maksab. Mees tuleb südametäiega kallale, see on õige mees. Kui vürst oleks tol korral tädile kallale läind, siis oleks ta olnd see õige. Ta oleks võind minulegi kallale tulla, sest mis oli minul temaga siis rääkimist, aga ka seda ei teind ta. Ma just mõtlesin, et tuleb kallale, aga ei! Lõhkus ainult, lõhkus vanu riistu! Nüüd te teate, mis ma niisugustest meestest arvan, nagu vürst. Aga Kristuse ülestõusmisest ei taha ma teiega rääkida, sest see on patt, ütleb tädi. Minu surnust ülestõusmine on ka patt, sest ükski ei tohi enne tõusta, kui Jeesus laseb viimsel päeval pasunaid puhuda, siis. Üldse ei pea ma teiega kõnelema, sest teie hukutate mu patujuttudele, ütleb tädi.“
„Preili, ma ei hukuta ju, ma ei lausu sõnagi,“ kaitses end Indrek.
„Just nõnda te hukutategi: ise ei räägi, lasete mind, ja nõnda see tulebki siis.“
„Ma ei oska ju nii ilusasti rääkida kui teie,“ ütles Indrek nüüd.
„Ei oska nii ilusasti…“ kordas Ramilda, nagu tahaks ta osatada, küsis aga siis äkki elavalt: „Kas tõesti räägin ma ilusasti?“
„Minu meelest küll.“
„Ausõna?“
„Ausõna,“ kinnitas Indrek.
„Kui ilus see teist on, et te seda mulle ütlesite.“ lausus Ramilda nüüd nagu mingisuguses ekstaasis. „Ometi ükski inimene, kes minus midagi leiab! Aga seda ei ütle ma ühelegi hingele, Saksamaal ka ei ütle. Ja teie ärge öelge ka, ega?“
„Ei ütle,“ lubas Indrek ja tundis millegi pärast äkki häbi.
See oli nende viimne kõnelus, ainustki sõna ei vahetanud nad peale seda. Selle muljega Indrek kodu poolegi sõitis, mille järele tundis nagu igatsust. Aga kaua aega ei saanud ta mõttest lahti, et nad viimaseks olid rääkinud surmast, nagu peaks see midagi tähendama. Alles hiljem mõistis Indrek, et see võis ometi midagi tähendada. Jah, juba siis võis see midagi tähendada, ainult tema ei teadnud seda siis. Tema mõtles vagunis istudes ainult: Ramilda rääkis surmast, tähendab — ta on küllalt tõsine; tema rääkis minuga surmast, tähendab — ta võtab ka mind küllalt tõsiselt. Nõnda mõtles ta ja märkas äkki et ta kunagi varem pole Ramildat nii selgesti näinud, kui vagunis istudes, mille vuravad rattad viisid teda ruttu temast kaugemale. Tänini oli Indrek temast ikka nagu mööda vaadanud, aga nüüd, kus ta temaga juba surmast rääkinud, vaatas ta temale otseteed silma. Ja ennäe, Ramilda silmad polegi nii sinised, nagu ta tänini arvanud, vaid neis oleks nagu midagi rohekat ja ajuti ka muid värve. Rääkimisel ilmub neisse mõnikord nii soe läige, et võimata on neile otseteed vastu vaadata, ja siis tunduvadki nad üsna sinistena. Jah, siis küll, sest siis pöörad sa pilgu kõrvale. Aga kui natukese aja pärast talle uuesti otsa vaatad, on see hiljutine helk kadunud ja Ramilda silmad on siis nagu väikese lapse silmad — suured, ümmarikud ja tõsised, nii suured, et Indrekule tundub, suuremaid silmi polegi või kuigi oleks, siis poleks neid tarvis. Nagu suugi! Milleks peaks ta veel suurem olema, ta ulatub naerdes niikuinii peaaegu kõrvuni. Ja et ta tõsisena võib ajuti peaaegu nööbina koonduda pisut liiga pika nina alla, sellest ei ole midagi; sest miks peaks ta just alati nii kaugele ulatuma, kuigi ta punetuks nagu verine haav. Vahete-vahel võib ta ju ometi väiksem ja kahvatum paista, võib isegi nagu sinaka helgi omandada, mis heitub üle kogu näo, eriti silma-alustele. Peaasi, et otsaesine jääb alati ühtlaseks ja valgeks. Siia ei saa midagi peatuma jääda kumeruse tõttu, vaid veereb ära, läheb üle meelekohtade juustesse, mille hakul paistavad peened sinised sooned. Naerdes muutub otsaesine nagu veel kumeramaks ja siis ei suuda naergi seal peatuda, mis valdab muidu kogu nägu, kogu olevust, — niisugune imelik otsaesine on Ramildal. Ja sedagi näeb Indrek alles nüüd. Muud ei näe ta midagi, ehk olgu siis, et peent kaela, milles tunduks nagu tuiksoone lööke, sest madalamale pole Indreku pilk kunagi langenud, kas häbi või kartuse pärast, mõni seda teab. Iseasi, kui vaadata selja tagant, siis küll, sest seal näeb ta juuksetompu, mis peenele kaelale nagu liigseks koormaks, näeb labaluid liikumas riiete all, näeb kitsaid õlgu ja nõrka keha, mis tunduks imelikult pikana, kui talle piiri ei paneks pisut liiga rasked puusad, kust pilk kargab kärmesti jalgele, pahkluile, et näha, kas need on küllalt tugevad kandma nendele laotud koormat. Aga Indrek arvab, et jalg oleks võinud olla tugevam ja kindlam, kui juba kord on antud niisugused puusad, sest muidu saad millegi pärast nukraks, meel läheb hellaks ja sa ei tahakski muud, kui vaadata neid nõrku jalgu, hellatada neid pahkluid, mis on alati ühesugused avalikud ja otsekohesed, mitte nagu värvis ja suuruses muutuvad silmad ja suu. Jalad harmoneeruksid nagu igavesti sileda, valge ja kumera otsaesisega ja sellepärast peatub Indreku pilk neil kõige kauemini, püüab neid nende välgatudes pika kleidi alt. Veel siiski, kui ta hakkas vastu ööd raudteejaamast jalgsi koju minema, pamp seljas, nägi ta neid jalgu metsa vahel ja tukkuva rukki ääres kõnniteil enda ees, jalgu ja otsaesist, nagu kõnniks Ramilda tagurpidi, silmad tema poole, aina tema poole. Nõnda oli nii imeline minna kodu poole vastu ööd. Alguses tõttas ta, aga siis tundis, et pole vähematki mõtet tõttamiseks valges kevadeöös, kui kukub kägu peaaegu hommikuni, kus algab uue hooga, ja kui karjub rääk ning tuhat soolindu käo väsides. Astud ainult nagu poolunes ja kogu keha täidab magus uim, millest võpatad, kui üle tee hüppab heidutatud jänes või haugatab kuski värava taga äkki koer.
Päike on juba ammugi loojas, aga taevas on alles avar ja kõrge, nii kõrge, et temani ei küüni ükski aur, mis tõuseb helevalgena põldude äärest niitudelt. Jõuab küll paiguti rukkini, jõuab küll mõne taluõueni, kus ahmib sülle õitsvaid sireleid ja pihlakaid, aga taevani ei jõua, väljamäe kõrgema tipunigi ei jõua, kust on ikkagi veel tükk maad taevani. Ka Indrekust hoidub ta pelglikult eemale, nagu oleks ka temas pisut seda kõrget taevast. Näed, et seisab teine kuski nõlvaku ääres teel, aga niipea kui saad sinna, on ta juba läinud — ootab ja hukutab sind teises paigas. Sügisel, siis laseb ta ligi, siis tuleb ta ise sulle vastu ja kahmib su sülle ühes halli taevaga, nagu oleksid sa mõni õitsev sirelipõõsas taluõuel, kus haugatab võõras koer.