Tõde ja õigus II/XVII
XVII.
Köleri surma puhul saadud muljed oleksid võinud ehk kauemini kesta, aga tulid uued ja nende eest põgenesid nad pakku. Tuli Puškini sünnipäev. Esimest korda oli see päev olnud küll juba sada aastat tagasi, aga tol korral ei elanud ilmas veel inimesi, kes oleksid teadnud, et seda päeva peab eriliselt pühitsema. Vaheajal oli Puškin jõudnud ammugi ära surra — 2,702702… korda ta oleks jõudnud vahe peal surra, kui ta oleks elanud igakord oma seatud aja. Selle arvasid Jaan Vainukägu ja Adalbert Sikk kahekesi välja, aga ainult ligilähedalt, nagu nad ütlesid, sest ei olevat enam põhjust nii väga täpne olla, kui inimene juba kordki on surnud. Oma arvutuse tulemusest teatasid nad härra Slopaševilegi, kui see tuletas meelde Puškini sünnipäeva, aga Slopašev vastas neile üsna ükskõikselt:
„Puškin võib tuhat korda surra, elavaks jääb ta siiski, sest samal ajal, kui ta sureb tuhat korda, sünnib ta kümme tuhat korda.“
Sellest järeldasid Sikk ja Vainukägu, et Puškin sünnib kümme korda sagedamini kui ta sureb, ja ütlesid iseendale ja ka teistele: „Tähendab, Puškin sünnib täna 20,702702… korda.“ Nagu eelmise, samuti ei vaielnud keegi ka selle arvutuse vastu ja sellisena tuligi seda sünnipäeva pühitseda.
Kogu linnas, vähemalt õppeasutisis kõrgemast madalamini, püüti teha nägu, et ollakse ärevil või hirmul, nagu kaheldes, kas Puškin ikka tõesti veel kord sünnib või ebaõnnestub see tähtis akt. Härra Slopašev käis juba paar nädalat eriliselt tursunud näoga ümber ja pidas oma sõbra Voitinskiga kollokviume, nagu ta ise ütles. Enamasti tegi ta seda kodu oma toas, aga kui poiste tembud liiga ülemeelikuks muutusid, siis kuski väljas vaikses nurgakeses. Selle tõttu lonkas õppetöö täiesti. Küll katsus härra Maurus Slopaševile tema kohuseid meelde tuletada, aga suuremaid tagajärgi see ei andnud, sest Slopašev vastas direktorile:
„Härra Maurus, mis te tühja räägite! Teie ei saa minust aru. Ütelge mulle näiteks, kes on Puškin; teate seda?“ Ja kui direktor andis jaatava vastuse, jätkas Slopašev suure paatosega: „Luiskate, härra Maurus. Andke andeks minu otsekohesus, aga mina olen venelane, sellepärast ei saa teie minust aru. Ükski ei saa venelasest aru, tema isegi ei saa. Näiteks: saan mina iseendast aru? Eksite, kui seda usute. Sest mõelge ometi: sündis Puškin, sündis suur kirjanik ja kõrgemeelne inimene. Aga teate, kui Venemaal sünnib midagi suurt ja kõrgemeelset, siis saab see tingimata enneaegu otsa, muidugi kui ta paremaks ei arva põgeneda. Tingimata! Nii siis, kui tead, et sündis Puškin, siis tead ka, et ta saab enneaegu otsa, saab jumalamuidu otsa. Sellepärast peaksin ma õigupoolest nutma, suure häälega nutma, et sündis Puškin, et sündis Venemaal. Mujal elaks ta peaaegu saja-aastaseks, aga Venemaal pisut kauemini kui see teine inimesepoeg, kes sündis Petlemmas. Ah? Kas mul pole õigus? Just kui Venemaal elaksid ka aina juudid! Teate, härra Maurus, mis mina teile sõbramehe poolest ütlen: kui jumal veel kord mõtleb inimessugu oma poja verega lunastada, siis sünnib see tingimata Venemaal, sest saime me Puškiniga toime, küllap saame siis ka jumala pojaga, juutide juurde pole vaja ilma lunastamise pärast minna.“
„Härra Slopašev, Puškini ei või ometi Kristusega võrrelda,“ ütles direktor.
„Näete nüüd isegi,“ hüüdis Slopašev võidurõõmsalt, „teil pole aimugi, kes on Puškin! Sest mis on nende kahe vahe? Eks ei ole mõlemad luuletajad, suured luuletajad, ainult et Puškin kirjutas oma luuletused ise, Kristus laskis teisi kirjutada, sest ta ise võib-olla ei tundnud seda käsitööd. Teie arvate muidugi, et Kristus on luuletajana Puškinist suurem, aga ootame parem, kui ka Puškini sünnipäev saab kahetuhande-aastaseks, räägime siis.“
„Kristus oli õnnistegija ja…“ tahtis direktor öelda.
„Aga kust teie teate, et Puškin midagi muud oli?“ küsis Slopašev vahele ja rääkis siis suure hoo ja häälega edasi: „Isegi seda ei või öelda, kas ta ehk surnust pole üles tõusnud. Pidage, pidage, pidage! Laske ma räägin, sest muidu ei mõista te mind!“ karjus Slopašev, kui direktor tegi katset midagi öelda. „Kuulake! Kujutlegem nõnda: Puškini surmast on neli, viis, ütleme kümme tuhat aastat ära. Vene keelt ei räägi enam ükski. Euroopat kui niisugust pole olemaski. Aga tema hukkumisel pääsesid kolm tarka Aasiasse, kes viisid sinna teate, et millalgi kuski on olnud vene keel. Ja siis äkki leitakse kaevamisel kustki mingisugune kivi — vanad õigeusu-kiriku varemed, tähendab, — ja kivil on kiri, mida ükski ei tunne ja mille lugemiseks tulevad kokku kogu maailma keeletargad. Kiri on muidugi venekeelne ja temas seisab Puškini „Mälestussamba“ algus: „Ja pamjatnik sebe vozdvig nerukotvornõi, k nemu ne zarostjot narodnaja tropa.“ Ja mis te nüüd arvate, kui targad kangesti uurivad ja veel kustki vene kirja leiavad, kas nad siis ei või viimaks otsusele tulla, kogematagi, et Puškin on surnust üles tõusnud? Mina ütlen, et võivad, sest kui Puškin on oma kümme tuhat aastat mullas olnud, siis on ta rohkem väärt kui Kristus, kes on istunud kaks tuhat aastat jumala paremal käel, ja kui kellelgi on juba kord nii hirmus suur väärtus, siis on ta tingimata surnust üles tõusnud. Tingimata!“
See seletus ei rahuldanud härra Maurust põrmugi, aga et tal aega polnud või õigem — et tal võimalust polnud õiget seletust anda, sest härra Slopaševil oli valjem hääl kui temal, siis jättis ta venelase tema arvamuse juurde ja lahkus. Ainult möödudes Indrekust, kes istus suures toas laua ääres, vehkis ta parema käe haarakil sõrmedega üle prillide vahtivate silmade ees, andes nõnda selgesti ja lühidalt mõista, mis ta peab venelasest ja tema arvamusest. Direktori äkilise lahkumise tõttu sattus Slopašev paratamata seisukorda: hea jutu ots oli lahti tehtud, aga jätkata polnud võimalik, sest puudus kaasrääkija, õigemini kuulaja, oli ju Voitinski parajasti kuski ametis. Sellepärast ei jäänud tal paremat nõu üle, kui talitada härra Mauruse eeskujul — pöörduda ka Indreku poole, sest see ei saa kuhugi põgeneda.
„Imelik inimene on see härra Maurus,“ ütles Slopašev, „tuleb ise ja hakkab minuga Puškinist rääkima, aga niipea kui saad õige jutuotsa parajasti kätte, jookseb ära. Nagu võiks keegi Puškini-küsimuse paari sõna ja minutiga lahendada. Iseasi, kui ta alles elaks, siis oleks iseasi, aga ta on ju surnud ja surnust teame kõik, sest surnu ei lähe eest ära, kui teda tundma õpid. Elav, see ei lase end õieti tundma õppida, see põgeneb. Mina näiteks lähen minema, mind ei saa tundma õppida, aga Puškin ei lähe, enam ei lähe. See ongi, millest härra Maurus aru ei saa ja sellepärast ei mõista ta mind ega Puškinit, mitte kumbagi. Ka teie kui noor inimene ei mõista õieti mind ega Puškinit, sest teie ei oska õiget vahet teha elava ja surnu vahel. Aga kord tuleb aeg ja siis ütlete teie: Aleksander Matvejevitš Slopašev polnud ainult venekeeleõpetaja, vaid ka suur eluteejuhataja. Sest pole midagi, et ta mõnikord jõi, peaasi, tal oli selge aru. Et õpetaja joob, see pole suur häda; õpilane peab kaine olema, sest õppida on raskem kui õpetada. Õpetada võib ka siis, kui ise aru ei saa, aga õppides peab tingimata aru saama, muidu pole võimalik…“
Nii kõrgelt käisid Puškini sünnipäeva eellained Slopaševi erutatud vaimus.
Tema erutus näis infitseerivat ka õpilasi mitte ühes vaid mitmes klassis. Käis agar ettevalmistus mingisuguse saladuskatte all. Eriti palju oli tegemist Liblel, Vutil ja Vainukäol. Kõik olid nagu ärevil ja ootasid midagi, nagu peaksid nad oma silmaga nägema Puškini sündi. Kui siis viimaks kätte jõudis oodatud päev ja tund, oli ilmastikus tunda otseteed elektripinget.
Slopašev ilmus klassi ülevas tujus ja ta nägu õhetas, kui ta asus kateedrile.
„Täna, lapsed, räägin ma teile Puškinist, maailma suurimast ja geniaalsemast kirjanikust. Puškinist kui inimesest tahan ma teile rääkida, armsad lapsed.“ Nõnda algas Slopašev oma kõnet, kui oli võtnud istet kateedril. Aga ta ei saanud kuigi kauaks istuma jääda, sest ta vaimustus peagi iseoma sõnust ja nõnda pidi ta tõusma esiti püsti, siis kikivarbaile ja lõpuks, ekstaasi kõrgeimal hetkel, seisis ta, käed veheldes laiali, rinnukil vastu kateedrit, nagu tahaks ta lendu tõusta ja Puškini vaimuna lehvida õpilaste peade kohal, omal nägu tursunud ja silmad punased kui verelomp.
See oligi silmapilk, kus haampalgi tagant laest laskus härra Slopaševi virvendavate silmade ette midagi pisikest ja nigelat, mis vehkles pisut oma ihuliikmetega ja kadus siis sama ootamata, nagu ta ilmunudki. Slopaševi pahem käsi, mis õpilaste poole välja sirutatud, jäi kivistunult kangeks, kuna parem tegi mingisuguseid ebamääraseid liigutusi ja kattis siis silmad, nagu tahaks ta sealt midagi kinni kahmata. Nüüd jõudis ka pahem käsi silmile ja, kui neid natukene aega hõõrutud, avas ta nad pilgutades ja küsis kohkunult:
„Midagi nägite?“
„Ei,“ karjusid poisid kooris, aga kõige valjumini Lible oma peene häälega tagumisest pingist.
„Tõepoolest ei näinud?“ imestas Slopašev.
„Aga mida siis?“ küsisid poisid vastu.
„Mulle nagu viirastus midagi,“ seletas õpetaja.
„See oli Puškini vaim,“ vastati.
„Ärge rüvetage oma rumalate naljadega õilsaima mälestust,“ ütles Slopašev nüüd ja algas oma kõnet uuesti. Ei võtnud kuigi palju aega, kui ta sai oma kõnest pisarateni liigutatud. Aga siis ilmus see nigel kuju haampalgi tagant uuesti ja vehkles oma valgete ihuliikmetega Slopaševi vesistunud silmade ees, mida tõttasid nüüd katma ja hõõruma mõlemad käed korraga.
„Ometi hakkab see jälle,” lausus ta siis endamisi.
„Mis hakkab jälle?“ küsisid õpilased.
„Teie ei saa sellest veel aru, lapsed, teie pole veel sinnamaale elanud,“ ütles Slopašev nukralt.
„Meie saame kõigest aru, kui teie seletate,“ vastasid poisid.
„Ei, ei, lapsed,“ ajas Slopašev vastu, „enne Puškin, siis see.“
Jällegi hakkas ta kõnelema, aga enam ta ei saanud endist ekstaasi ega meeleliigutust kätte, nagu ei kõnelekski ta maailma suurimast ja geniaalsemast luuletajast. Ainult hääl katsus paar korda kuke moodi laulda, nagu see sündis ikka, kui Slopašev sattus tõelikku vaimustushoogu. Seda tühipaljast hääletempu võttiski vaim, kes piilus haampalgi taga, uue tõsise vaimustusena ja julges jällegi laskuda alla Slopaševi silmade ette karglema. Aga nähtavasti ajasid mehe selgemad silmad vaimule hirmu peale, sest ta tahtis ülepeakaela põgeneda, kuid takerdus ei tea miks silmapilguks haampalgi serva taha ning nõnda oligi ta järgmisel hetkel härra Slopaševi peos, kes katkestas poolel sõnal oma kõne suurimast ja geniaalsemast kirjanikust ja möirgas otse lõvihäälega: „A…a! O…o! Mis see on?“ Ja enne kui ükski jõudis sõnagi seletuseks lausuda, oli see väike valge papist vaimuke, kelle ihuliikmed vehklesid ainult niitide abil, mis seisid otsapidi Lible käes, puruks kistud ja klassile näkku paisatud. Ainult irvitav molu jäi veel oma niidi otsa kõlkuma. Seega oli siis kogu ettevõte paljastatud ja nagu võidurõõmsalt karjus Slopašev:
„Tean! See oled sina, Piilu! Sinu käed on laua all!“
Nende sõnadega kargas ta oma raske kehaga kateedrilt, et minna Piilut püüdma. See oligi silmapilk, kus see õige sünnipäevavaimustus valla pääses. Sest kogu laudadeesine ja ka nende vaheline koridor oli täis külvatud paberist tonge ning nad ei puudunud isegi laudade all ei siin ega teistes klassides, et õpilaste jalad võiksid neid kokkuräägitud silmapilgul tabada. Kui nüüd härra Slopašev täis püha viha kateedrilt maha kargas, et püüda arvatavat kurjategijat, siis hakkas tema jalge all hirmus ragin ja paukumine. Õpetaja eeskujul hakkasid ka õpilaste jalad laua all ragisema ja paukuma, esiti selles klassis, siis aga ka naaberklassides riburada mööda, kuni ragises ja paukus kogu maja kolmel korral. Ainult kaks kõige kõrgemat klassi ei ragisenud ega paukunud, nii kõrged olid need. Ja ragina ning paukumisega seltsis poiste karjumine ja vilistamine, nagu oleksid nad äkki kõik hulluks läinud — kogu härra Mauruse esimese järgu asutis. Õieti karjuti ainult siis, kui õpetaja julges oma pilgu klassilt pöörata, muidu olid kõik vakka, sootuks vakka, paugutasid ainult laudade all, kui õpetaja jalad liikudes paukuma hakkasid. Aga et õpetaja pööras pilgu kord klassile, sealsamas klassilt ära, siis oli see vaheldamisi tumm või täis põrgukisa. Kõrvalt kuulates oleks võinud arvata, et härra Maurus on omale mingisuguse imeliku mänguriista ostnud, mille mehanismi praegu proovitakse, kas teda võib silmapilkselt hääletuks ning siis häälekaks teha, et õppeasutisest oleks saanud nagu loomaaed.
Paukumine ühes vaheldamisi karjumise ja vaikimisega valdas kogu maja tükiks ajaks. Õpetajad, kes polnud selleks ette valmistatud, kaotasid pea ja jooksid minema. Kõik nõudsid härra Maurust, keda polnud kodu. Ollino abi ei aidanud, sest ta ei saanud iseomagi klassist jagu. Samal ajal, kus nõutud õpetajad all suures toas seisukorda arutasid, omandas asi Slopaševi klassis teise pöörde: seal jäädi uuesti vaikseks, kuigi teistes klassides alles paugutati ja karjuti. See sündis kõigile ootamata. Slopašev katsus Piilut kätte saada, ähvardades selle nõnda hävitada, et märga laikugi järele ei jää, aga kui poiss laudade alla lipsas ja seal kaasõpilaste jalge vahel paigast paika ronis, et õpetaja teda kätte ei saaks, tundis see end natukese rähklemise järele lööduna, läks pikkamisi kateedrile tagasi, istus, kattis silmad kätega kinni ja ei teinud enam väljagi ei paugutamisest ega karjumisest. Ning kui ta viimaks käed silmade eest ära võttis, et vaikseks jäänud klassi vaadata, siis nägid kõik, Liblegi nägi, kes juba laudade alt välja roninud, et härra Slopašev nutab, sest tema nägu on märg ja tema silmist jooksevad veel praegugi pisarad, nagu kõneleks ta endamisi Puškinist, sellest maailma suurimast luuletajast. Selleks polnud keegi ette valmistatud ja sellepärast rabas ta kõiki ühtemoodi. Slopaševi pisarad tundusid poistele peaaegu ilmutusena. Nüüd võisid teised klassid paugutada ja karjuda niipalju kui süda kutsub, Slopaševi klass ei piiksatanudki enam. Ja selles vaikuses küsis Slopašev sama vaikselt:
„Lapsed, miks te mulle seda tegite?“
Aga ükski ei vastanud.
„Olen ma teie vastu halb olnud?“ küsis Slopašev uuesti. „Paas, teie olete juba täiskasvanud, ütelge teie, olen ma halb olnud.“
„Ei,“ vastas Indrek.
„Aga miks te siis teete minuga nõnda?“
„Te olete sagedasti purjus, härra õpetaja,“ vastas Indrek nüüd.
Aga seda vastust ootas Slopašev nähtavasti kõige vähem. Ta jäi suurte tardunud silmadega Indrekule otsa vahtima ja alles tüki aja pärast laskis ta pilgu ka teistel nägudel ümber liikuda. Kui pilk viimaks uuesti Indrekule tagasi jõudis, ütles Slopašev nagu alistunult:
„Õige, ma olen tänagi purjus ja purjus peaga kõnelesin teile maailma suurimast luuletajast ning õilsamast inimesest. Sellest näete, missugune siga võib olla inimene. Ainult inimene! Ja ma ei häbene seda ütlemast, sest see on tõde. Aga eeskujuks ärgu olgu see teile mitte, sest mitte iga õpetaja ei kõlba teile eeskujuks. Isegi Puškin ei kõlba teile igas asjas eeskujuks, kuis siis veel mina. Vaadake, armsad lapsed, seep see ongi ilma häda, et siin on nii vähe eeskujulikku, aga õige kasvatus eeskujus ongi. Ei milleski muus! Aga ütelge nüüd ise, mis eeskuju mina teile olen, kui ma räägin purjus peaga teile maailma suurimast luuletajast. Või mis peab teist, armsad lapsed, saama, kui teil on minusugune õpetajaks? Ainuke õnn, et olete siin enamasti vanemad ja targemad kui teistes koolides. See on teie ainuke õnn! Teie taipate ehk juba, et ka õpetaja on ainult patune inimene, kes tahab süüa, ja juua, peaasi juua, sest janusse sureb inimene enne kui nälga. Aga milleks kõlbab minusugune? Ei millekski! Ainult teisi võin ma veel õpetada ja nõnda omale ülalpidamist teenida. Kuid niisuguse müraga, nagu täna, kaotan ma varsti oma tunnid, sest härra Maurus saadab mu minema. Teie, armsad lapsed, arvate muidugi, et see oleks väga õige, aga mina ütlen teile: see pole mitte õige. Sest ma joon juba ammugi, jõin juba enne kui siia tulin, ja härra Maurus teadis seda. Aga miks ta võttis mu omale õpetajaks? Lapsed, miks? Ja kui ta on minuga tänini kannatanud, miks ta siis ei või edasi kannatada. Teiegi, armsad lapsed, kas te ei tahaks minuga edasi kannatada, kui ma teile luban, kui ma pühalikult tõotan surematu luuletaja Puškini püha nime juures, et tänasest päevast peale tahan ma end parandada. Ja kui ma peaksin uuesti eksima, siis tuletage mulle mu püha vannet meelde ja mina tahan teie sõna järele teha. Ja küll teie näete, armsad lapsed, minust saab veel vanas eas asja, kui teie hakkate mind kasvatama. Üldse, teate, talitatakse kodu kui ka koolis vastuoksa: vanemad ei peaks lapsi ja õpetajad õpilasi kasvatama, vaid lapsed vanemaid ja õpilased õpetajaid, sest vanemad ja õpetajad on ometi rohkem rikutud kui lapsed ja õpilased. Eks ole nii? Seda mõtleski Kristus, kui ta ütles: Laske lapsukesed minu juurde tulla. Ütles ta: laske vanemad? ei, vaid: laske lapsukesed. Mõistate? Nii et teie ise, armsad lapsed, peate omale õpetajad kasvatama, peate neile eeskujuks olema, küllap siis asi peagi paraneb. Teie, noorte, päralt on maailm ja tema tulevik, ja kui teie ei taha, et ta hukka läheb, et meie, vanad, ta hukka ajame, teid oma halva eeskujuga põhjalikult ära rikume, siis peate ohjad pingul pidama. Teie istute Kristuse süles, mitte meie, vanad, ja kui…“
Slopašev ei saanud lõpetada, sest härra Maurus astus klassi. Aga ta oli nähtavasti väga üllatatud, et siin valitses täielik rahu, kuna teistest klassidest kostsid ikka veel üksikud paugud ja hulgalised karjatused. Tema teada pidi olema otse vastupidi. Sellepärast polnud tal aega siin enne peatuda, kui oli rahu jalale seatud kogu majas. Alles siis tuli ta uuesti tagasi ja ütles kurikavalalt:
„Härra Slopašev, täna juhtus minuga imelik asi, väga imelik asi.“
„Mis siis?“ küsis Slopašev nagu uudishimulikult.
„Kui ma voorimehega mürinal üle silla sõitsin, kuulsin ma äkki hirmsat müra ja kisa. Ma ütlesin siis voorimehele: „Härra voorimees, kas teil on head kõrvad?“ Ja voorimees pidas hobused kinni ning ütles: „Miks saksad seda küsivad?“ Mina vastu: „Härra voorimees, on teil head kõrvad või ei ole?“ Nüüd ütles see voorimees: „Pole teised suuremad asjad, üks alati lukus ja teine ajab pilli.“ Siis küsin mina: „Härra voorimees, kas kuulete midagi?“ Ja tema vastab: „Nagu kuuleks midagi.“ — „Mida te kuulete, härra voorimees?“ pärisin ma. „Üle jõe vist jälle loomaaed, nagu mullugi,“ ütleb mulle see poolkurt voorimees. Ja teate, mis tegin mina? Ma tulin voorimehelt maha, maksin ta kinni ja andsin lisaks kahekümnese selle eest, et ma temaga lõpuni ei sõitnud, ning ütlesin: „Tänan väga, härra voorimees, aga kahjuks ei saa ma teid tarvitada, sest teie pole päris kurt. Mina võin oma maja ette sõita ainult üsna kurdi voorimehega, muidu hakkab mul häbi.“ Nõnda tulin ma jalgsi. Ja kui ma kodu hakkasin küsima, siis ütlesid kõik: „Härra Slopašev teab.“ Ning nüüd tahaksin ma teada, mida teie teate?“
„Härra Maurus,“ ütles Slopašev, „teie panete mu klassi ees piinlikku seisukorda, sest ma ei tea midagi selletaolist, millest teie räägite. Ainult Puškinist kõneldes sattusin ehk suuremasse vaimustusse kui õpetajale kohane ja hukutasin sellega õpilasi. Just praegu seletasin neile, et iga liigsus tuleb iseloomunõrkusest ja et inimesel peab olema kindel iseloom. See peab olema igal üksikul ja ka kogu rahval. Meil venelastel ei ole kindlat iseloomu ja sellepärast oleks hea, härra Maurus, kui te klassilt küsiksite, eesti keeli küsiksite, mida mina ei mõista, nii et ei tarvitse vastates mind häbeneda. Või ehk soovite, et ma üürikeseks lahkun?”
„Ei, ei,“ vastas direktor, „minu poisid julgevad ikka tõtt rääkida.”
Aga see kiidetud julgus pidi olema üsna kahtlane asi, sest direktor pöördus Lible poole eesti keeles, nagu Slopašev soovitanud.
„Sina, suur võrukael,” ütles ta, „räägi ilma salgamata, mis siin sündis, ja ära valeta, sest härra Maurusel on kõrvad ja silmad, mis ulatavad üle jõe ja läbi müüride. Räägi, ehk muidu…“
„Härra Maurus, siin ei sündinud midagi,“ vastas Lible silmi pilgutamata.
„Teie ei karjunud?“ päris direktor.
„Ei,“ vastas poiss.
„Mitte sugugi?“
„Ainult natukene, nagu mõnikord ennegi.“
„Miks te siis karjusite?“
„See oli nii naljakas, mis härra Slopašev Puškinist jutustas.”
Härra Maurus pöördus mitme poisi poole, aga vastused kõlasid samalaadised. Viimaks jäi ta Indreku ette seisma ja lausus sellele:
„Aga teie, vana pikk tõsine iisraelimees, kelle sees pole kavalust, mis teie ütlete?“
„Ei midagi muud kui teisedki, ainult et…“
Indrek peatus, sest ta kahetses, et oli tahtnud midagi rohkem öelda kui teised.
„Noh, öelge välja, mis siis,“ sundis direktor.
„Ainult et härra Slopašev sai Puškinist pisarateni liigutatud ja meie naersime,“ lõpetas Indrek lause.
„Kuidas teil häbi ei olnud!“ hüüdis härra Maurus.
„Meil pärast oli,“ lausus Indrek nagu vabandavalt.
„Lible, kas sinul ka oli?“ küsis direktor.
„Oli küll,“ vastas poiss, nagu räägiks ta tõtt.
„Noh, siis on kõik hea,“ ütles direktor ja, Slopaševi poole pöördunud, jätkas ta vene keeles: „Neil on häbi ja nad kahetsevad, et nad Puškini sünni puhul naersid. Aga andke neile andeks, sest noored ei tea, et sünd on sama raske ja tähtis kui surmgi. Meie vanad teame seda ja satume vaimustusse, aga neile ajab see naeru peale.“
Sellega lahkus direktor klassist.
„Ma tänan teid, lapsed,“ ütles Slopašev siis ja tahtis midagi juurde lisada, aga sõnad jäid millegi pärast kurku kinni ja sellepärast tõstis ta ainult parema käe, tegi sellega mingisuguse liigutuse ja järgnes härra Maurusele, sest kell oli juba ammugi helisenud.
Alles pärast tunde küsis direktor Indrekult neljasilma all:
„On see tõsi, et teie ütlesite härra Slopaševile klassi ees, tema on purjus?“
„Ei,“ vastas Indrek, „vaid et tema on sagedasti purjus ja et see ei meeldi meile.“
„See oli väga hea,“ kiitis härra Maurus. „Mind ta ei kuula, ehk kuulab ta ometi teidki, vana häbeneb noort ikka ennem kui teist omasugust. Muidu on ta ju tark ja hea inemine. Pealegi on ta venelane, kel tutvused. Üks vend Riias, teine Peeterburis, kus nende sõna mõjub. Niisuguseid on härra Maurusel vaja, mõistate? Sest kuis me muidu elame, kui meil pole mehi, kelle sõna maksab!“