Prohwet Maltswet/16
16.
Lõhmus kuulis siis weel kõrtsmiku suust, et Maltswetti ülemuse poolt juba jälle kimbutatawat. Nagu paari aasta eest, nii pidada saksad teda ka nüid rahwa ülesässitajaks, nimelt „soojale moale“ rändamise õhutajaks. Püitawat teist igalt poolt, aga kätte ei saadawat, sest ta tallekesed olla nobedad ja kawalad teda peitma. Ka siinsele talitajale antud kõwa käsk, „mässajat“ wangi wõtta, kui ta Kuglile peaks ilmuma. Tema jüngritele keelatud palwetundide pidamine siin ja igal pool ära, aga wõi see midagi aidata — salaja peetawat koosolekuid nüid sagedamini kui seni awalikult!
Et asjade juurde jõuda, mis tal südame peal pakitsesiwad, püidis Taawet jutnpuhujat üleüldiste seletuste juurest enam üksikute kohaliste isikute poole wiia. Ta hakkas ühe ja teise küla-elaniku käekäigu järele pärima, et nõnda, ääri-weeri mööda, sihile jõuda.
Kuda siis Pärtli rahwas elada? Mis tema tragi poolõde oma usutõbise wanamehega teha?
Kuulis, et Pärtli Willem waheajal päris totraks läinud. Tal käia „tojud“ peal. Näha teine päise päewa ajal tontisi ja kõiksugu wiirastusi. Wahel tõendada, et talle lepikus leegitsewate riietega ingel wasta tulnud, kes teda käskinud oma usupõlgajast naisest lahti lüia, kui ta tahta õndsaks saada; teine kord jälle näinud katuse-harjal wana-sarwikut istuwat, kes suure isuga ta patust küljeluud nosinud süüa, nii et Juulast ainult weel labajalad järel olnud. Sellest hoolimata saanud seesama Juula hiljuti jälle priske pojaga maha, sest wanamees ei olla ingli käsku tänapäewani täitnud. Kentsakas mehike! Ei teha enam muud, kui paluda aga; töö jätwat kõik patust pöörmata naise ja teenijate hooleks. Palumise ajal minna, nagu ta rääkiwat, kämli-laiune tükk taewast lahti, ja ta näha läbi augu selgesti, kuda Isa, poeg ja Pühawaim särawal aujärjel istuda ja inglid nende ümber kannelt lüies halleluja laulda…
Sanglepa omadest teadis Tihane westa, et need kindla-usuliste maltswettide, iseäranis kohaliste abiapostlite, põlgtuse alla langenud. Leitud teiste laualt minewal jõulul kogemata hea käntsakas sealiha, ning mõni aeg hiljem joonud peremees enese kusgil pulmas nii raskesti seda wa’ äraneetud põrgulaket täis, et peaaegu enam oma jalal koju pole saanud. Aga mis weel halwem: purjus peaga laimanud Maltsweti usku kõwasti, mis inimest elust rõemu tunda ei lubawat, ja laulnud pulmas selle usu peale tehtud pilkelaulu nii mis laksub. Nüid hoida kõik maltswetid temast ja ta jõledast majast eemale, ning mõlemad „lugejad“ külas, Tõnu-Peetri Madis ja Kiisa Mihkel, olla nad prohweti nõusolemisega „wande alla“ pannud.
Kentsakal kombel ei olla sarnane saatus Alt-sauna Tõnist weel mitte tabanud, ehk küll kurjad keeled ammugi juba kinnitada, et ta salaja niihästi kärakat kui ka tubakat pruukida. Aga see tulla wist sellest, et Wiiu, tema waga teinepool, ta patud oma lõõmawa usutulega ikka jälle tasa põletada. Kiisa Mihklil ja Tõnu-Peetri Madisel ei olla oma lugemistel külas agaramat ohkijat ja silmawee-walajat, kui Alt-sauna Wiiu. Iseäranis kindlaks ja kõikumataks olewat Wiiu usk seeläbi saanud, et tal wiimasel paaril aastal, peale kaksikute sündimist, enam last pole olnud. Seda olla ta uue usu kaudu Jumalalt juba kaua palunud, ja ennäe — palwet täidetud ometi wiimaks! Oma piibu ja wahel salaja lõmpsatud wiinatilgakese pärast saada aga wa’ Tõnis kannatada küllalt, nagu ta ise mõnikord sõpradele kurta…
„Ega mu naisewennaga selle poolest wist paremat lugu ole!“ tähendas Lõhmus wahele.
„Muidugi mitte!“ naksas kõõrdsilm ainest, mis nähtawasti põnew tõotas olla, elawalt kinni. „Ma usun, nad teewad selle hea poisi warsti päris lolliks — toat ja eit muidugi. Hulgubgi juba, pea norus ja silmad moas, nagu eilast päewa wõi mullust lund otsides, ümber. Õhtuti ja pühapäiwiti kodunt teda ei leita. Teeb töö ää, sööb ja kaob. Istuda teine siin ja seal üleaedsete juures — Alt-saunas, Jaani ja Triinu juures Lõhmuse saunas, Seenepalul — tundide kaupa nurgas, ilma et suust rohkem tuleks, kui just küsitakse. Aga see põle ime. Nad on temaga juba kõiksugu tükid ää teind. Togind teist kodu niikaua, kui poisi kops wiimaks koa üle maksa läind. Hakand wanamehele wasta. Tõmmand tal malaka käest ära ja hüind: „Kui sa minusse weel kord puudud, siis löön su wasta põrandat, ja kui sa koa kaks korda mu isa oleksid!“ Mihkel peab nõu ära ja läheb wallakohtu palwele, et see poisile õpetuseks hea keretäie annaks. Aga tallitaja, mõistlik mees, wasta! „Jäta täis mees togimata, ei ta sulle siis wasta hakka! Usku ei wõi sa talle ometi malakaga sisse parkida. Ole sina oma usku, jäta teda oma usku. Kohus karistab neid, kes teistele liiga teewad, mitte neid, kes oma nahka wägiwalla eest kaitsewad!“… Mihkel pika ninaga tagasi. Aga ta arwab Jumala ees oma kohuse olema, poja hinge peasta, maksku mis maksab. Ja nõnna wõtab hullu aru pähe ja tahab poisi tänawu sügise soldatiks panna! Üks poeg juba soldatiks, enesel töötegijat hädasti waja, Mikk töömees, et otsi teist sarnast tulega — ja tema tahab poissi mundrisse lasta toppida, et aga oma pöörast usujonni ajada ja poisile nii rasket karistust peale panna, et ta oma hinge peale hakkab mõtlema!… Wõtabgi kätte ja läheb mõisa parunile ette panema, et see tema ülekäte läind poja nekrutiks toimetaks. Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna wana kui noore paruni ees palju maksab. Ehk tead juba isegi, Taawet, et Kiisa Elts warsti peale sinu äraminekut mõisa teenima läks!“
„Ma tean.“
„Nojah, Elts palub wenna pärast saksu ja teeb neile selgeks, et Miku äraandmine püsti hullus oleks, ja parun peseb siis ka wanal usuwennal, kui see talle oma soowi ette weeretab, tublisti pead ja soadab ta, kus tühi. Aga wist põld Else eestkostmist wajagi. Parunid, wana kui noor, wedasid Kiisa Mihkli peale juba muidugi ninawingu, mitte üksi ta Maltsweti usu ja lugemisetundide pärast, waid ta käis nende kallist toatüdrukut ja neid endidgi wahel mõisas tülitamas. Tema ja ta naine kordamisi. Eks Elts läind, kui wanemate pesast peasis, wäga ilmalikuks. Wiskas mõisas hallid ja mustad patukahetsemise-riided, kus tühi, pani enesele mamsli-ehted ümber, üks wärwikam ja toredam kui teine, hakkas sõrmuseid ja kõrwarõngaid kandma ja juukseid palmitsema. Aga wõi see Mihkli ja Liisu hinge sisse mahtus! Nende laps oli jo, nagu nad ette kart’, mõisas kuradi küisi sattund! Waja teist noomimas käia, waja ta waest hinge pahareti käpast peasta püida, ennekui hilja on! Mõisas teati juba: niipea kui Mihkel wõi Liisu jalad sisse pistab, lähab urin-porin lahti, mis lõppeda ei taha. Tüdruk oli igakord, kui ta nende hingenäpistusest läbi käind, nagu ära puretud. See põld sakstele, kui jälgile said, mitte meelepärast, ja wana kui ka noor parun — see aitab nüid mõisa walitseda — ajand nad poar korda mõisast minema. Aga wõi see aitas! Mihkel wõtab ühel heal päewal südame rindu ja lähab saksu endid noomima, et miks need tüdrukule kõiksugu põrgust saadana käest tulnud ehteid kingiwad, mis tema hinge hukatusesse ajada. Julgeb koa tüdrukut koju tagasi nõuda. Noh, muidugi tehti teisele jälle tulised jalad! Seekord ja weel ükskord hiljem. Siis kui ta nende juttude pärast mõisas käis…“
Tihane jättis lause nii kahtlase toonitamisega pooleli, et Lõhmus sunnitud oli küsima:
„Mis juttude pärast?“
„Näh, reagitakse, et Kiisa Elts mõisas —“ kõrtsmikule tuli korraga köha peale, ja kui ta sellest wõitu sai, tegi ta weel wäikese tõrkuwa peatuse, ennekui edasi jätkas — „et Kiisa Elts mõisas enam prouaks kui toatüdrukuks olla… Ühed ütlewad, et noor parun temaga wäga sügawasti sõbrustada, teised lorawad, et patune wanasaks ise ta peale silma heita…“
Kõõrdsilm uuris mist oma sõnade mõju pealtkuulaja näost, sest ta piiluwad silmad wahtisiwad sellest näost ristamisi jookswa pilguga kaugele eemale, kuna ta suu jälle wahet pidas. Et aga Lõhmus mingit märki ei awaldanud, kui puudutaks asi äritawalt tema sugulase-tundmusi, siis lisas kõrtsmik juurde, mis weel juurde lisada oli:
„Augutakse weel enamgi. Küll wist mõisateenijate käest on lori laiali läind, et Elseke niihästi isale kui pojale wahel salaja küllesoendajaks olla. Mõlemad olla maiad ta nooruse ja ilu peale. Mine tea! On inimesi, kes wannuwad, et lugu nõnna olla — see ja see teenija näind midagi oma silmaga, kuuld midagi oma kõrwaga; on aga koa neid, kes kas kõik waleks ajawad, wõi wähemast seda, et isa ja poeg oma liignaist teineteisega jägawad — Elts olla noore paruni kallike üksi…“
Lõhmuse wiinast punetaw palg oli pilwe löönud; kortsus kulmul wahtis ta leti ette maha.
„Kuradi maltswetid!“ litsus ta hammaste wahelt wälja, kuna ta tige pilk nagu põranda sisse auku puuris.
„Õige neh — päris õige!“ Tihane oli nüid selgusel, et kõrtsiline temale ta juttu mitte pahaks ei pannud. „See tüdruk tuleb Maltsweti hinge peale — Maltsweti ja niisama Mihkli ja Liisu hinge peale! Eks ole jo teada, et tütarlaps sellepärast heameelega mõisa läind, et aga kodusest usuleilist peaseda. Kiisal peeti teist jo nagu wangis — muud kui palu ja hulu, ja wõmmi soand teine enam kui süia… Noor inimene — wõi see ime on…“
Et külaline rohkesti wiina ja õlut kihwa pani, siis ei tulnud kõrtsmikul jutuainetest weel ammugi mitte puudust kätte, ning Kiisa Elsele järgnes terwe rida walla elanikka, kellest Tihane, see sõnumileht inimese-kujul, ühte ja teist kuulamise-wäärt uudist teadis pajatada. Nõnda sai Lõhmus muu seas weel teada, et Seenepalu Andres, tema sõber — see tema ainus sõber, kes mitte ta kõrtsisõprade liiki ei langenud — talitaja-ametist tänawu suwel järsku lahti lastud — muidugi mõisa poolt, kus teda liig pehmeks ja lõdwaks ametnikuks peetud, kes wallarahwa „ülekäte“ laskwat minna. Olla teine peksuasjus liig kokkuhoidlik ja mõisa wõlanõuete wastu enam kui leige. Peetud meest haagrehi juures paar nädalat kinnigi ja hädawaewalt peasenud weel wa’ tuttawa karistuse alt, kus juures kõõrdsilm käega hoopide ladumist järele tegi.
Tihane tahtis nüid weel Tibukännu rahwast midagi jutustama hakata, aga pealtkuulaja kannatus oli lõppenud. Ta tegi asjata ootamisele, et kõrtsmik iseenesest Anu ja Tõnu-Peetri Madise wahekorra kohta midagi ilmutaks, otsa peale ning pahwatas küsimisega wälja:
„Mis siis minu eide waga usuwend koa teeb? Kas käiwad teised ikka weel wirgasti koos Piibli peal ninasi kokku pistmas?“
Tihane naeratas peenelt. Kuna ta pikkamisi pead pööras ja küsijast wiiliti pilgu mööda laskis lennata, liikusiwad ta ninasõermed just kui nuusutawal linnukoeral.
„Nagu reagitakse,“ wastas ta aeglaselt ja tagasihoidlikult, otsekui inimene, kes kõnelda ei tahaks, aga siisgi kõneleb. „Eks pühakiri ole suur ja nõua seletamist, ja et mõlemad lesed on, waja koa troosti otsida…“
Et oma sõnade kehakeelsust warjata, ütles ta seda wõimalikult pealiskaudse, ilmasüita tooniga.
„Lesed?“ küsis Lõhmus, ja ta liigetest käis halwasti peidetud nõksatus läbi. „Kas siis Madise teine naine jälle surnd?“
„Mitte just surnd, aga niihästi kui surnd,“ wastas Tihane hinge tagasi tõmmates, nagu wõtaks ta uue huwitawa asja puhumiseks hoogu. „Tõnu-Peetri perenaine jäi mõne kuu eest pimedaks. Silmawalgus täiesti kustund. Mõlemad silmad… Eks see ole niisama hea kui surnd…“
„Kuda see siis tuli?“
„Wäga raske rõugehaigus… Mustad rõuged… Woakus elu ja surma wahel — peases küll, aga pimedalt…“ Ja Tihane jutustas haiguse-loo pikemalt ära ning kujutas lõpeks, kuda õnnetu naine nüid päewad otsa nurgas järi peal istuda ja sukka kududa — ainus töö, mida ta weel teha wõiwat, ja ta ainus ajawiide lõppemata öö pimedusel, mis tema ümber nüid walitseb.
Lõhmusele torkas midagi meelde. Tuhmilt, nagu läbi une. Kui ta wärisewal ärewusel Tõnu-Peetri akna taga seisis ja wirwendawal silmal mõlemaid kokkupuutuwaid päid waatles, märkas ta tumedas tagaseinas riiwamisi, umbkaudselt, tumedat kogu, mille kohta ta selgusele ei püsinud saada, kas see eluta wõi elustatud oli. Nüüd, tagajärel, kus teadmine appi tuli, selgus talle, et see kogu inimene, ja et see inimene wist Tõnu-Peetri Mai oli.
Ennäe, kui kawalasti nad oma asja oskawad ajada! käis tal piste peast ja südamest läbi. Usuwenna naine on ju juures, kui nad kahekest pühakirja uuriwad ja palwetunnikest peawad — kes neist siis paha tohib mõelda! Ja tuhmi walu hulka, mis ta südame-augus puuris ja kääris, woolas ojake kõrwetawat wiha, kukkus lonks kuuma kibedust. Ta sülitas ruttu ja tugewasti, nagu oleks talle sellest sisemisest mõrudusest midagi keele peale kerkinud. Siis korraga tundis ta rinna nagu lahedamaks minewat, käärimine andis nagu järele. Ja walu ja wiha aset täitis äkitselt mingi muu tundmus. Ma maksan neile kätte! surises ta hingelisest sisemusest läbi, ma kisun neil waiba pealt, mille alla nad endid petlikult peidawad, ma teen nende wahekorra awalikuks, nii et nad mu ees häbi peawad tundma! Ja isewärki ahne lõbu täitis ta meelt selle peale mõeldes, kuda Anu ta ees seisab, silmad maha löödud, ning tunnistama peab, et ta eksinud, et ta mehe ja oma usu wastu raskesti patustanud. Minule pole tal siis enam midagi ette heita, rõemustas Taawet, sest ta pole minust enam parem, ta on minuga ühewääriline; minu peale kaetsedes alla waadata tal enam ei maksa!
Ja ta leidis korraga, et nõnda üsna hea on, et ta niisuguse olukorraga wäga hästi leppida wõib. Ja selle rahustawa kergenduse peale, mis kättemaksu-mõte talle tõi, tellis Taawet uue mõedu wiina, ja seda rüibates oli ta nägu salalik-rõemus nagu kahjurõemsal inimesel, kes teisele mingi augu kaewanud, ja ta silmad läikisiwad nagu saaki nägewal kassil. Wiin maitses talle järsku parem kui siiamaani.
Paar minutit hiljem sähwis ta kuumast peast erutaw meeldetulek läbi. Ta oli juba kõigi käekäigu järele pärinud, oma lapse, oma waese wigase pojukese järele polnud ta weel kordagi küsinud! Niisugune unustus! Kust see ometi wõis tulla? Kiisal oli ta silm ainult naist otsinud, mitte last, kes talle ka ise pilku ei puutunud, ja Tõnu-Peetri aknast sisse piiludes oli ta jälle ainult Anu peale mõelnud, mitte ka oma Juku peale. Ning Tihasele — seni mitte sõna wäikesest sandist!… Lõhmus lõi omale käe pähe ja kobas ja sügas kukla-tagust. Tal oli häbi. Üsna kohmetuks tegi teda see tundmus. Ta oli pahane enese peale ja ühtlasi kohkunud. Teel, enne Kuglile jõudmist, oli tal poiss sagedasti meeles olnud, emaga ühes, ikka emaga ühes; linnas oli ta tema jaoks pihutäie pränikuid ostnud, need oliwad tal põue-taskus, ning wiimasest kõrtsist oli ta weel wärsket saia mõelnud wõtta — aga nüid, sestsaadik, kui ta Kugli kruntkonda jõudnud — poiss peast nagu ära pühitud!
„Tihane, kas mu laps weel elus on?“
„Ei ole surmast kuulda old.“
Ahaa, siis ta oli wist emaga Tõnu-Peetril kaasas, muudkui ma ei näinud teda, mõtles Lõhmus, ja ta suu, mis küsimisel pool-lahti jäänud, matsus jälle kokku ning ta põnewalt wahtiwad silmad pugesiwad enam laugude alla. Leti ligemale tõmmatud pingi otsa peale wajudes, jäi ta korraga nii mõttesse, et kõõrdsilm uut jutuainet ei otsinud, waid tasakesti wilistades rahasahtli kallal talitama hakkas.
Nad on ju üks, sellepärast wist… kobas mõte Taaweti peas. Nagu ühte kaswanud… Mõtled ühe peale — teine nagu käsi wõi jalg külles… Nagu teise wari… Kurat, ja siis see südamewalu teise pärast! Nagu kinni mattis kõik… Unustada — kudas ma teda wõisin unustada, — ta oli mul ju ikka meeles…
„Kõrtsmik, kas saia on weel?“
„On.“
„Anna poarikümne kop’ka eest — pärast unustan ära.“
Lõhmus jäi nüid leti ette raske kerega istuma ja salalikult kaswawa januga jooma. Pea wäsis mõtlemisest, rind tüdines tundmisest aegamööda ära, ning järele jäi midagi udust, umbset, heljuwat, mis aga lõbu sünnitas, kehalist ja waimlist lõbu. Joojal oli tundmus, nagu õõtsuks ta soojade, pehmelt paitawate laenete peal ja puhkaks tinarasket wäsimust. Tal oli hea olla. Ja ümberringi kuuldus mõnus suigutaw kohin. Ja see poolwalgus, mis teda piiras, ja kõik, mis talle selle seest kujutalt ja kehatalt silma paistis, oli sõbralik ta wastu ja näis naeratawat. Wahete wahel tuksatas tal weel midagi põues, kerkis pitsitawa jugaga alt üles, nagu walust soiku jäänud hammas ennast ajuti jälle meelde tuletab. Aga see kadus ruttu, ja soe lõbu laienes… Ja kõrtsmik nägi joojat naerunäol enda ette maha wahtiwat. Joojat, kelle palg seni nii tume ja tusane olnud, kelle südame peal nähtawasti mingi kiwi lasunud. —
Kõrtsi-uks käis — keegi astus teretades sisse. Oli naisterahwas. Takune tekk ümber, mille peal wihmapiisad läikisiwad. Tuli ja pani laia kõhuga pudeli leti peale. Teki serw puutus niiskelt Lõhmuse käe külge.
„Tere õhtast, Mall,“ wastas Tihane, kes tüdruku enam pudeli kui näo järele ära tundis. „Mis pidu Kassil siis täna õhta jälle on?“
„Perenaise wend Arawetelt.“
„Wõi külalised… Kas täis wõi poaleli?“ Ta laskis pudeli käes küllakile.
„Täis ikke.“
Lõhmus waatas ülesse. See pehme, willane heal oli talle tuttaw.
„Näeh, Mall — wõi sina!“
Tüdruk lõi silmad ka tema peale — waatas — tunnistas ja — punastas ära.
„Kas sa siis jälle Kuglil oled?“ hüidis Taawet, terwe kehaga tema poole pöörates.
„Jah, kewadest saadik.“
Weidi tõrkuwalt pistis tüdruk käe Lõhmuse wäljasirutatud pihku.
„Nojah, nojah,“ naeratas Tihane, pudeliga wiina-ankru poole kumardades, „üks näeb endist peremeest, teine endist teenijat — ega liigud wist tulemata jää…“
Niiske käsi, mida Lõhmus pihus hoidis, oli tüma ja kerkiw nagu wärske sai, ja wiinastanud mehel jooksis midagi särisewat alla südamesse. Ta laskis pilgu, milles elawuse sädemed üles süttinud, naisterahwa näost ja terwest kogust uudishimulikult üle käia. Pehme ja heljuw oli kõik, mis talle Malle külles silma puutus. Tüdruk oli kehast paksemaks läinud sest saadik, kui ta teda wiimast korda näinud, ja näost laiemaks, ning lõuast rohkem lotti. Praegu oli Malle nägu kiiresti jookswa werega nii üle ujutatud, et ta wäikene, laia-wõitu nöbi-nina nagu saia-sarweke punase seest wälja walgendas, kuna ta wagusate, rõemsa läikega silmade sina iseäranis sügaw paistis. Midagi soojendawat, kaisutawat, ligimeelitawat imbis sest turd-terwest, were- ja liharikkast kehast Taawetile wastu, ja Malle kätt ikka weel kinni hoides, nihkus ta temale pinki mööda ligemale.
„Liiku joome neh!“ hüidis ta Tihase poole, kuna ta õhetawa näo peal rõemsa ärewuse paiste laiale lagunes. „Otsi Mallele midagi magusamat… Ja saia anna koa weel!… Wõi sina Kuglil tagasi — mõne hea oasta pärast,“ lõi ta silmad jälle tüdruku peale, „ja Kassil teenid nüid. Kassi Matsi juures?… No reagi koa, kuda su käsi kõik see aeg on käind!“ Ja tugewasti pigistas ta Malle kätt, kuni tüdruk selle ta pihust wiimaks lahti poetas.
„Parem reagi, kuda sinu käsi käib,“ sai Taawet wastuseks.
See wastus ajas Tihase salaja naeratama. Lõhmus aga, kes tüdrukule otsa waatas, ei leidnud ta wastusest midagi torkawat. Lõhmus nägi kaht sinist silma enda peale maha waatawat, oma äralõppenud näost ja riide-räbalatest üle käiwat, ning neis silmades ei seisnud pilget ega põlgtust, waid midagi hoopis selle wastast, midagi, mis waese hulguse põue sooja, tänulise tundmusega täitis.
„Mis nüid minu käsi koa wõib käia,“ wastas ta naeratamisega, milles enesepilge häbi maha püidis suruda. „Tulen praegu trellide tagant ja ei tea, kuhu pea pean maha panema, sest kes niisugust pidalitõbist wasta tahab wõtta. Joon siin Tihase juures praegu julgust, enne kui teie küla wagade hulka südandan astuda… Rüipa, Mall, — mul nii hea meel, et jälle tuttawat nägu näen!“
Kõrtsmik oli klaasi punast wiina tüdruku ette pannud, mõne timpsaia ulatas juurde. Tõrkumata wõttis Mall klaasi, lõi endise peremehe waskse kortliga kokku, ja kuna ta jõi, ilmus ta töntsi nina ja paksuhuulelise punase suu ümber kelmnaljakas naeruwine, mis ta näole nii kohane ja loomulik näis olewat. Mall oli oma kohmetuse üle nähtawalt wõidu saanud.
„Kiisalt sa wist küll ulualust ei soa,“ ütles ta, õlade peale wajunud teki otsakesega suud pühkides, „ja teiste maltswettide juurest ehk koa mitte, aga eks sa lähe ilmalaste poole, need patused on ligemise wasta wahel heldemad.“
Tihane naeris ja Lõhmus ise naeris ka. Wiimane tõmmas Malle kättpidi pingi otsa peale istuma, nad jõiwad jälle, ning Taaweti sundimisel hakkas tüdruk nabinal saia sööma, kus juures ta helewalged hambad punaste huulte tagant wälkudes nähtawale tuliwad.
Nüid sattus Taawet suurde lõbutujusse. Ta nägu naeris ja silm hiilgas. Ta tellis weel kibedat ja weel magusat ja ka õlletoopi laskis uuesti täita. Ja kui Mall minekut kippus tegema — ta wiinapudel seisis leti peal ammugi walmis, — siis palus ta teda ikka weel silmapilk kannatada ja enda wana peremehega juttu westa — küll wa’ Kassi Mats jõuda oma wõeraga trimbata — terwe öö weel ees! Lõhmus oli nüid täieliselt sellele alkoholi läbi sünnitatud hingelisele järjele jõudnud, kus haiglaselt äritatud aju enam tõtt ei räägi, waid luuletab, sonib, — lihtsa, labase tõeilma asemele omawoliliselt wiirastuslise pette-ilmakese nõidub. Taawetil ei olnud enam naist, kelle järele ta süda igatses, kelle pärast ta armukade oli, kelle peale ta walus wingerdawa hingega mõtles — ta armastas nüid seda paksu tüdrukut, kes ta kõrwal istus, kellega ta kogemata kokku juhtunud, kellest ta weerand tunni eest ei teadnud, kas teda weel ilmas on — tüdrukut, kellega ta mitme aasta eest oma armastatud naise wastu inetumalt eksinud, nii et ta selle peale kainetel silmapilkudel alati häbi ja kahetsemisega mõtelnud. Praegu leidis ta selle „armastuse,“ selle wõimsa tungi, mis ta lihast ja werest palawalt läbi käis, mis ta pea kihama ajas, kõigiti sündsa ja luulelik ilusa olewat. Ta oli liigutatud. See inimene oli nii hea ja lahke tema wastu — wõis ta teisiti, kui tänulik olla ja teda armastada? Magus pakitsus täitis ta rinda. Ta silmad tõmmasiwad niiskeks. Hea meelega oleks ta Mallele kaela ümber langenud, nii õnnelik oli ta…
Tüdruk weskis ladusasti juttu, riputas üsna mõnusat naljakest sekka ja laotas enda olemisega seda lõbusust wälja, mis mõne inimese isikuga lahutamata ühendatud on. Wabalt, julgelt istus ta pingi peal oma wõerustaja kõrwal, ilma pirtsakuseta rüipas ta klaasist wiina, toobist õlut ning pistis saiatükka suhu, kuni ta wiimaks üles tõusis ja kindla otsusega minekut tegi. Naerdes seletas ta, et tal nüid juba muidugi keretäis soolas olewat. Ta ümargused põsed lõkendasiwad, ta silmadel oli elaw sära.
Ka Taawet tõusis istmelt.
„Oota, Mall, ma tulen koa… Lähme koos külasse… Tunned ehk paremine teed…“ Ja wärisewate näppudega andis ta kõrtsmikule raha.
„Näh, oleksid ka minu juure öömajale wõind jääda,“ tähendas Tihane, sahtlist peent tagasi andes.
„Ole terweks, — katsun mujale sisse soada — wast Seenepalule.“
Nad andsiwad teineteisele sõbralikult kätt. Mall oli juba uksest wäljas, kui Lõhmus, jalgade peal kaunisti taarudes, üle kõrge läwe kobis ja ukse enese järel natuke liig paukuwalt kinni tõmmas. Kojast wälja saades sirutas ta käed otsides wälja, sest pimedus oli ta walguse-helgist tulnud silmadele pilkane. Ta käest hakati kinni. Soojad, lihawad sõrmed lõiwad ta ramme ümber kokku.
„Ära sa komista, Taawet, siin on kiwa!“
Lõhmus laskis ennast tõmmata, talutada, ta ei lausunud sõna. Nad jõudsiwad tee peale ja kõndimine sai korralikumaks. Nüid pani Taawet käe, mille tüdruk lahti lasknud, talle piha ümber. Mall laskis seda sündida. Natuke aega sammusiwad waikides. Taawet tõmbas tüdrukut paar korda oma külje wastu. Läbi takuse teki, mis Malle ülemist keha kattis, arwas Lõhmus seda äritawat, nõiduwat elusoojust tundwat, mis Malle tugew, terwe keha wälja õõgus.
„Mall, kas ehk magad weel wäljas?“
„Tahtsin weel wiimast ööd magada — oli haruldane soe seni — — mis siis?“
„Siis ehk wõid sina mulle öömaja anda… Tahaks hilja õhta enam kedagi tülitada…“
„Kus?… Minu juures lakas?“
„Neh… Ehk oled üksi…“
Taawet komistas, Mall kahmas hoolakalt waba käega ta hõlmast kinni.
„Aidalakas olen küll üksi…“
„Siis ehk läheb —?“
Mall ei wastanud kohe. Nagu peaks aru. Ta käik muutus pikaldasemaks, oli nagu takistatud…
„Aga su naine…?“
„Mul ei ole naist… Niisugusel hulgusel ka weel naine!… Olen nagu lind oksa peal…“
„Waene wees!“
Äkiline tuulepuhang, külm ja märg, paiskas neist üle. Nad liginewad koomale. Taawet tundis Malle sooja pead oma kaela lähedal.
„Olime kord sõbrad, Mall…“
„Olen su peale wahel mõteld, Taawet…“
Nende healed kostawad nagu sosin tuule ja pimeduse seest, nagu õhkamised õhust.
„Siis jah?…“
„Tule!… Aga — ma ajan su enne walget üles…“
Tõnu-Peetri kambri-aken oli juba pime, Kiisal kustutati tuli praegu ära.
Tuul mühises üle wainu. Koerad aukusiwad. Kusgil hirnus hobune waljusti ja kirgliselt.