Prohwet Maltswet/15
15.
Wäsinud rändajal, kes wiina-kuu hakatusel 1860, widewiku eel, Kugli külale lähenes, pakitses süda rinnus nii wäga, et ta wahetewahel seisatama jäi, sügawasti hinge tõmmas ja käega põue mööda kobas, nagu tahaks ta elukat, kes ta südant nii wäga pitsitas ja küinistas, kinni tabada ja metsa wisata.
Tundmusele, mis ta hinge kallal wägiwalda tarwitas, ei teadnud ta nime anda. See kogunes ja ühines mitmest üksteise wastu käiwast jõust. Lõkendawa rõemuga heitles winduw kartus, naeratawa lootuse rõhus tuhmilt hauduw umbusaldus maha, lõbusa ettekujutuse kustutas hirmuga segatud kahtlus nagu nõgise käega ära. Ja siis algas wõitlus ümberpöördult. See oli see teadmatuse erutaw, wintsutaw, õgiw tundmus, mida enese sünnitatud aimdused soetawad, head ja halwad aimdused, üksteise wastu üles ässitatud. Aga seda näriwat pakitsemist tunneb ainult rind, millel wõimsaid tundmusi on, milles midagi elab, liigub, käärib, millel jõudu on mässata, tormitseda…
Üksainus põhjus täitis rändaja põue selle suure nimeta wõitlusega. Üheainuma elawa täpi ümber keerles kõik see märatsew laenetus, mis ta hinge kinni tahtis matta, mis ta jalgadest jõu ära wõttis, nii et ta, kätt südame wastu surudes, seisatama pidi jääma.
Kudas ta meel nüid peaks olema?
Mida ta nüid minust peaks mõtlema?
Kuda wõtab ta mind wastu?
Mida loen ma weerand tunni pärast tema silmast? Mis otsuse mõistawad ta silm ja suu minu üle?
Need ei olnud uued küsimised, mis ta enesele ette pani. Ta oli neid juba rohkem kui poolteist aastat peas weeretanud — niikaua, kui ta temast lahus olnud. Aga praegu, kus suur silmapilk nii lähedal seisis, oliwad nad nagu uueks saanud, nende sisu oli elawaks, põnewaks muutunud.
Pole õige, et aeg ja lahutus armastatud inimese ununema, südames ja mälus kahwatama paneb! Hoopis selle wastu — see inimene wõidab omale lahutuse ja ajaga põues ja peas kuju, mis särawam, ihaldatawam, nõiduwam on kui kunagi enne: Kõik kahwatab, kustub ja kaob ainult, mis tema juures wähem-meeldiwat, mitte-soowitawat olnud. Tema kuju ümbert häwineb iga wari ja järele jääb selge, kuldne walgus.
Oh, et see nõnda oli!
Sellest just see kartus, see kahtlus, see umbusaldus rändaja rinnas.
Nõnda oli inimene, keda ta armastas, aga kudas oli ta ise! Kuis kadus tema tume isik selle helendawa kuju kõrwal ära, kuis pidi ta pelgu pugema selle sära eest!
Ma ei ole ju wäärt, et ta mu naine on! Ma pole wäärt, et ta minu peale mõtleks, et ta mind nende silmadega, selle suuga wastu wõtaks, nagu mu süda himustab!
Taawet Lõhmus mõistis enese paljudest süidest, mida seadus ja ilm süiks pidasiwad, priiks. Aga süid, mis ta Anu wastu teinud, wõttis ta enese peale — endamisi wähemast. Ja ta läks patukahetsemise-pilkudel ja igatsuse-tundidel koguni nii kaugele, et ta nende arwu märksa kaswatas, et ta omale süisid arwesse pani, mis süid ei olnudgi, mida Anu ise süideks ei pidanud. Ta kaebas enese peale hoolimatuse, waljuse, külmuse pärast, mis naisele sugugi tuntawaks polnud saanud.
Kui temalt praegu keegi oleks küsinud, kas ta seda patuks peab, mille pärast teda aasta ja kuus kuud wangis peetud, siis oleks ta ei kostnud. Aga ta oleks juurde lisanud, et ta seda omale raskeks süiks loeb, miks ta asja nõnda ei toimetanud, et naisel selle all poleks kannatada olnud — miks ta warguse-saladust ka naise eest ei warjanud. Ta ohwerdaks poole oma elu, kui ta need kaheksateistkümmend kuud oma minewikust maha wõiks kustutada, et kuritööd uuesti ette wõtta ja nõnda toime saata, et Anu selle üle ei tarwitseks oma silmi niisutada ja südant walutada lasta.
Kudas ta meel peaks olema?
Kaks korda oli ta teda selle aja sees Tallinna wangikojas waatamas käinud. Aga tema olekust, tema sõnadest ei selgunud selle weerand tunnikese wältusel, mis neile koosolemiseks anti, midagi. Ta seisis wangi ees, laskis silmad tema hallist rüist üle käia, waatas tumedas ruumis ringi, ja kui ta pilgu wiimaks mehe näo peale heitis, warjas selle selgust hall wesi ja weel mingi tihe hall loor, millest Taawet läbi ei suutnud tungida. Ja tema suu, see ei mõistnud muud kuuldawale tuua kui: „Palu Jumalat, Taawet, palu ööd ja päewad Jumalat!…“ Wangi ärewus jällenägemise üle oli aga nii suur, et ta niigi mitut sõna suust ei saanud, et ta määratud aja enda rahustamisega ära wiitis ja alles siis midagi ütelda oleks leidnud, kui juba lukustatud uks jälle nende wahel seisis. Ja kuidas oli ta kuude kaupa enne juba ära mõelnud ja walmis seadnud, mis ta temalt tahtis küsida, mis temale rääkida!…
Tema meelest oli, nagu poleks ta teda terwe aeg näinud ega kuuluud, nagu oleksiwad nad kõik need kaheksateistkümmend kuud üksteisest täiesti eemal olnud. Sellest see pakitsew põnewus, millega ta tema meeleilmutusele wastu waatas. Tal oli kindel nõu, kohe, esimesel jällenägemise tunnil, tema hinge sisse tungida, kõigist katetest läbi, mis usuline haigus ja, wõib olla, mõned muud mõjud selle ette oliwad kudunud.
Sahistas teist päewa wahet pidamata külma, pool-udust sügise-wihma sadada. Surmakujud tantsisiwad selle otsatuma nutu sees üle aasa ja nurme, põgenewal jalal üle mustawate kalmu-ridade heljudes, metsa taha kadudes ja uutele hallendawatele koolja kujudele maad andes. Leina-waikus oli nii sügaw, et rändaja igakord kohkudes üles tuksatas, kui mõni wares kurtwa krooksumisega kuuse ladwast lendu tõusis. Poristel teedel oli wähe käijaid. Taawet jõudis Kugli esimeste urtsikute juurde, ilma et talle keegi omapoolsetest inimestest wastu oleks tulnud.
Esimesed tule-täpid, tillukesed nagu jaani-ussid, lõiwad siin ja seal wilkuma, uduse pimeduse sees wärisedes, nagu kustutawa tuule wastu wõideldes. Urtsikute lömmitawad kogud wenisiwad laiemale, kaotasiwad oma wiimased terawamad ümbrusjooned ja sulasiwad pimedusega kokku.
Siin ja seal hakkas koer haukuma, kui Taawet õuewärawast mööda läks — tema esimesed teretajad. Ta tundis nad healest kõik ära. Ja koera heale järele teadis ta, missuguse pere juurde ta jõudnud. Midagi rõemlikku, midagi julgustawat, upitawat helksatas ta hingest läbi neid klähwiwaid heali kuuldes. „Pandakse tähele!“ mõtles ta tahtmata ja naeratas niisama tahtmata. Ja kui Seenepalu Muri haukumise korraga seisma jättis ja sõbraliku wingumisega saba liputades rändaja juurde keerles, käis liigutuse-woog Lõhmuse südamest läbi. Ei puudunud palju, ja ta oleks koera pea, mida ta meelitades silitas, oma suu wastu tõmmanud.
Muri tundis tema ära ja rõemustas ta tuleku üle. Pidi see heaks märgiks olema?
Ta tõukas oma jämeda kepi tugewasti pori sisse ja astus edasi — enda tundes nagu kergemal sammul.
Kuid warsti kuulis ta koera-healt, mida ta mitte ei tundnud, ja see heal oli wihane. Ühest õuest tormas, määratuma holpsuga üle aiamulgu hüpates, suur, must raksuja põlewate silmade ja paljaks kistud hammastega wälja, kes külamehe märjast hõlmast räginal kinni oleks hakanud, kui teda jäme kepp mitte wiimasel pilgul taganema poleks sundinud. Kibeda peale tikkumisega, pead salalikult maha ja keha hüppel hoides, järgnes ta wihaselt haukudes wõerale mehele, ja see sai temast alles rahu, kui ta temale wäikese matsu nina peale andnud, nii et ta kilkawa kiunumisega aia taha põgenes.
Taawet peatas sammu ja lõi pilgu tumeda lasu poole teisel pool aeda, mille teisest otsast kollane tulesilm wälja kiilus. Talle tõusis rinnast midagi kibedat kurku. Siin, kus teda nii tigedalt teretati, oli tema kodu. Tema endine kodu. Ta teadis juba, et seal ammugi wõeras walitses, ning selles teadmises ning pimeduse pärast pidi ta talust tähelpanemata mööda minema. Must koer sundis teda seisatama jääma ja andis ta mõtetele mõruda pöörde.
Üheainuma laia, kõrwetawa hooga käis tal kõik hingest läbi, mis teda selle mustawa tahma-koopaga seal aia taga ühendas. Seal oliwad tema wanemad ja wanemate wanemad asunud, ning jutud ja lookesed nende minewikust, mis hambuta suud talle westnud, oliwad tal poisikesena nagu magusad muinasjutud meeles mõlkunud. Teadis ta ju enese ka ühe neist Lõhmustest olewat, kelle tugewusest wõi osawusest, tarkusest wõi wirkusest järeltulewatele põlwedele weel teati rääkida. Ja seal ei asunud nüid mitte enam Lõhmused. Wiimane Lõhmus hulkus kerjajana, peawarjuta hulgusena, Lõhmuse wärawast mööda ja oli kade huntide ja rebaste peale, kellel pesad ja augud on. Ja sellest Lõhmusest ei teatud muud jutustada, kui ainult porist ja süsimusta. See Lõhmus oli inimese-killast wälja tõugatud… Ta peast wiltsatas läbi ta lühike, aga õnnelik lapsepõli nagu kitsas päikese-kiir; teda oli teraseks, wäledaks, hea peaga ja weel parema südamega lapseks kiidetud. Kuis oleks kaunis olnud, kui ta selles eas ilmast oleks kaduda wõinud! Ema paitaw käsi pea peal, isa naerataw silm põse peal. Nende hea pojana. Nende pai lapsena, keda waadates nende truud südamed sulama lõiwad. Aga nad oliwad mätta alla pugenud teadmisega, et nende Taawet wäärteed kõnnib, et ta hukatuse poole libiseb, ja nende kustunud silmad leiti märjad olewat… Kui ta neid silmi weel kudagi oleks kuiwatada wõinud!
Ja lõpeks tuli talle meelde see eluke — lühike, aga lai wööt särawat walgust — mis ta Lõhmuse urtsiku õlgkatuse all Anuga ära elanud. Iseäranis esimesed kaks ja pool aastat, kuni wigase lapse sündimiseni. Kui Taawet õnnemõistet enesele kujuliselt waate ette tahtis seada, siis mõtles ta selle aja peale. Nad oliwad sel ajal üksteist kõige paremine mõistnud — peaga ja hingega. Ka peaga. Küll oli Anu juba siis jumalakartlik inimene olnud ja tema loomulik mõistus ei ulatanud tawalisest taluinimese-mõistusest üle. Aga waimlisest põdemisest, millega usuhaigus ta sisemised jõud kõdunema pani, oli ta waba, ja mis tal peas puudus, seda tasus ta hingeliste ja iseloomuliste kullateradega ohtrasti ära. Taawetit õnnistas, soojendas, toitis tema imewääriline headus, heldus ohwrimeelsus ja see lapselik-waga ja lapselik-puhas wiis, kuda tema nende omaduste peal põhjenenud arwamised elu kohta ta suu läbi awalikuks saiwad. Anu ei kõnelenud tarkust, aga ta kõneles armastust, halastust, andeksandmist. Ja mida ta hing tundis ja suu kõneles, sellest läikisiwad tema silmad, need ilusad silmad, milledel Taaweti kohta ka tema kõige kurjematel tundidel nii suur mõju oli…
Seal, selles urtsikus, mille peale sügisene pimedus oma musta tiiwa heitnud, oli ta Anuga õnnelik olnud. Kus on urtsik, kus ta niisugust elu weel wõiks maitsta? Mõne päewagi? Mõne tunnigi?
Ruttu tegi ta minekut. Kiisa pere, Anu praegune asupaik, kerkis talle silma ette. Nagu kare käsi hakkas ta südame ümbert kinni ja pigistas seda. Wägise hurjutas ta pealetormawad mõtted minema, surus nad jällenägemise-ootuse põnewuse alla ning kõndis tee kuni Kiisa talu õueni peaaegu jookstes ära. Wärisewa, kobawa käega awas ta madala ukse, ja kui ta sisse astunud, ei seletanud ta silm esimesel pilgul midagi peale peeru tule, mis talle nagu läbi paksu udu kollaka kumana wastu paistis. Siis alles hakkas ta warjusid, kogusid, kujusid märkama. Esiotsa weniwates joontes. Aega mööda tundis ta nad ükshaawal ära.
Seal istus Kiisa Mihkel tule juures, lauluraamat põlwede peal. Tema lähedal perenaine Liisu, takku ketrades. Wokki keerutas ka Tiina, kuna Maril sukawardad käes oliwad. Jüri näis peerulõmmu kallal ametis olewat. Mikku toas ei olnud. Ja toas ei olnud ta seda, kelle pärast külalise süda põues nii wägewasti peksis, et ta terwe keha nagu põrutust tundis. Eltse ei tulnud talle meeldegi.
Nad kõik oliwad märksa wananenud. Wanad kui noored. Ja wananedes ärakuiwanud. Nagu puud liig lahja maa sees. Wanadel oli rohkesti mulda näos ja noortel rohkesti wanadust. Mihkli pikad juuksed hallendasiwad juba nagu kuuse sammal ning mure kraawid kulmude wahel ja nina-nurkadest suu-äärteni ulatawad wagaduse-woldid lõikasiwad sügawale ihu sisse. Liisu terwe nägu oli kokku tõmmanud, krimsu kiskunud, kolletuks kõdunenud nagu kuiwatatud õun; ta silmade ümber oli nii palju äralõdwenenud nahajaokesi kogunud, et terad peaaegu üksi weel wälja paistsiwad — isewärki luurawa, torkawa pilguga. See nägu oli usutule ja murepõua kätte nagu ära kõrbenud.
Need nähtused, mis külaline ühe waatega, sekundi jooksul, ilma oma tahtmiseta, enesesse wasta wõttis, täienesiwad niisama kiirelt, kui ta silm, mis hoopis muud isikut otsis, lendawalt weel kord kolme noort inimest riiwas. Senise wangi meelest oli, kui näeks kolme kaaswangi enese ees. Kahwatanud, kuiwetanud, nälginud. Inimesed wähese leiwaga ja weel wähema õhuga. Need kolm on üles kaswanud, Lüllist on Jüri, Mannist Mari, Tiinast noor tüdruk saanud. Aga nad on ainult kuiwa kondi poolest kaswanud, mitte selle poolest, mis kondi ümber ja kondi sees. Werewaene Tiina — kitsa kolletanud neapsu-näokesega — ja punase peaga Jüri — kõwera kuklaga tedre täheline poisi-kõõlus — — nad on nagu pimedas keldris pikaks weninud kartulikaswud, ja ainult lombak Mari oma madalama, masajama kehaga tuletaks weidi elujõudu meelde, kui ta wistrikkudega kaetud nurgelisest näost wähegi elawust wälja paistaks. Aga seda pole ka teistel. Waimliselt on nad niisama keldri taimed nagu Marigi. Nürilt, töntsilt, peaaegu lollakalt wahiwad nad tuppa ilmunud mehele wastu, ilma tükil ajal äratundmise märkisid awaldamata.
Läheb aga ka aega, enne kui mõlemad wanad teadwad, kellega neil tegemist on. Wõera teretuse wõtawad nad enne wastu, kui nad teda lähemalt wahtima hakkawad. Tema healt ei näe nad tundwat. Siis tõstawad päid, keerawad kaelu ja tunnistades roomawad nende pilgud kogu mööda alla ja alt jälle ülesse.
Mees on narune, porine, märg. Jalas on tal katkised Wene saapa-tükid, säärteni paksu sawise mudakorraga kaetud. Seljas laia kraega sinihall mantel, räbalas, lõhkiste hõlmadega, narmendawad otsad wöörihma wahele pistetud. Ta nudiks piiratud pead katab wana pleekinud suwi-müts, millel nokk eest ära kistud. Kaela ümber on wõimatu paksult midagi seotud, millest aru ei saa, kas see kokku keeratud takune särk, jahu-kott wõi midagi muud on, kuid sall ega rätt pole see mitte. Ja nende räbalate seest wahib nägu wälja, mille peale rohkem kui poolteist aastat looma-taolist ahela- ja kütke-elu oma mitmesugused pitserid on wajutanud.
Kuna nad teda wahiwad ja tunnistawad, jääb üks ja siis teine wokk seisma, ning waga peremehe põlwelt kukub lauluraamat maha, mille ta ülesse tõstab, aga seejuures unustab ta raamatule suud andmast, mida ta muidu ikka teeb. Ja kui nad ta ära on tundnud, tekkib sügaw waikus, ning ainult kõige noorem liblistab huulte wahelt pool totra imestusega: „Taawet!“
Õnnetumale ei astu üksgi wastu, keegi ei siruta kätt ta poole wälja, ühegi näo peale ei ilmu teretawat helkigi.
Ja ta on nende perekonna-liige. Ja ta on neist aasta ja kaheksa kuud eemal olnud. Ja ta oli seal, kus õnnetumad elawad.
Isegi lapsed, kelle sõber ta enne oli, ei lähene talle. Isegi nende palgedel ei seisa peale kartliku wõerastuse midagi.
Õnnetumale näib koguni, nagu nihkuksiwad nad kõik koomale, nagu tagasi-tõrjumiseks, nagu wastuseismiseks ühinedes.
Ja nüüd märkab ta, kuda äia ja ämma silmades, pikkamisi, nagu weewlitikk tuld wõtab, midagi kiirgama lööb, ja kuda nende närtsinud ja ärapõudnenud nägudel uued kortsud, krimsud ja woldikesed sünniwad, mis sisemisest käärimisest märku annawad. Ja see käärimine peab waenlik olema.
„No, mis sina, külamees, siit perest otsid?“
Pikkamisi ja rahuga tulewad sõnad Jumala sulase suust, aga nad on mürgi sisse kastetud.
„Oma naist.“
„Oma naist? Kas sinusugusel siis ka weel naine on?“
Ta mehike oskab noomija tooni wäga hästi järele teha. Pilkawa, torkiwa, targutawa noomija tooni. Pikaldane sõna, wenitaw lause — ja nii ülewalt alla…
„Kes ta minu käest siis ära wõttis?“
„Eks see, kes kärnaseid lambaid terwetest ikke lahutab.“
„No, siis põle weel mingit lahutamist olnud, ja parem oleks, Mihkel, kui sa mulle ütleksid, kus ma oma naisega wõiksin kokku suada.“
Wäikese kihwtise waheaja järele:
„Wõi seda kokkusaamist siis nii hädasti waja on… See wõib ju aina lühikeseks silmapilguks olla, ja eks sellega sua edaspidi kord aegu, kui juhtub…“
Lõhmusel suriseb weri kuumalt südamest wälja, paiskab läbi soonte ja tõuseb pähe. Tuba ta ees kõige inimestega kaob üirikeseks ajaks jälle udu, punaka udu sisse.
Mida tahab see inimene sellega öelda? Kas Anu wahest otsusele on jõudnud — —? Aga ei, ta ei taha ärewusesse sattuda selle mehe ees, kes teda oma kristlikus wagaduses esimesel jällenägemise-minutil piitsutama hakkab, nagu koera.
„Kas meie kokkusaamine lühikeseks jääb wõi pikaks wenib, eks see ole meie mõlemate asi,“ wastab ta wälise rahuga. „Sinu käest ei küsi ma jo muud, kui et, kus Anu praegu on.“
Kuna Mihkel põlglise jonnakusega waikib, wõtab Liisu sõna. Ta krimsus nägu kisub kokku nagu siili-nahk ja mõlemad silmakesed kurtsukete sees süttiwad sädemeteks. Ta ei oska wanamehe wiisi sõnadega winduda, asja ümberringi hiilida, targutawate mõistukäänetega mängida, waid kopsatab asjale otsekohe pihta.
„See jäägu küll wiimaseks korraks, Taawet, et sa oma jalad meie läwe üle tõstad. Siin on maja, kus Jumal elab ja tema püha sõna — jõledatel ei ole siin aset, warga- ja rööwli-pesaks ei lase meie oma koda teha…“
Ta lõug hakkab tudisema, ja kuna ta woki tagant üles tõuseb, paneb ta oma wagad käed rinna peale kentsakalt risti.
„Ja oma naisest reagid. Sinusugusel ei wõi meie majas naist olla. See, kes meie juures elab ja — Jumal paraku — enne sinu naine oli, on meie jumalakartlik tütar, kellel kurjategijate ja Jumala pilkajatega tegemist ei tohi olla. Sina arwasid wist, kui kuradi korterist wälja said, et lähen aga nüid Kiisale naise juure — eks äi ämm anna ulualust ja kõhu täidet temale ja minule. Aga sa eksid, mees! Wargatele, lakarditele ja Jumala põlgajatele ei anta Kiisal öömajagi! See oleks patt, mis taewane isa meile andeks ei annaks.“
Ei ulualust, ei kõhutäidet, ei öömajagi wäsinud, nälginud inimesele! Ja seda ütleb taewase isa nimel see hea südamega, helde loomusega inimene! Taaweti suu ümber lööb naeratamine tuksuma, mis ennem kaastundlik kui mõru on.
„Kulla ämm,“ wastab ta peaaegu pehmelt, „ma põle jo Teie käest ei süia ega juua, ei peawarju pikemaks ajaks ega öömaja tänaseks ööks palunudgi! Minu suust põle muud sõna tuld, kui küsisin, kus Anu on.“
„Sa näed, et teda kodu põle,“ wõtab Mihkel jälle sõna. „Ja mis sa ta järele nii wäga pärid, kui kuuled, et temast sinule enam naist ega sinust temale enam meest ei sua. Jumala ja meie tahtmine seisab teie wahel. Sellepärast, mees, annan sulle nõu: mine ära meie silmist — sinu nägu juba on meile hirmus — ja wuata, kuda sa oma raisku läind eluga toime saad… Astu uksest wälja!…“
Sõbralist wastuwõtmist ta nende inimeste poolt küll ei oodanudgi. Aga et nad ta wastu ööd tänawale wihma ja külma kätte wiskasiwad, et nad teda weerand tunnikest jalgugi ei lubaks puhata oma katuse all, et nad tema wastu kõige wiimast inimlikku kaastundmust üles ei näitaks, seda poleks ta ometi mitte uskunud. Ta waatas ühe pealt teise peale, ja ta rinnas tuikas tundmus, mis wihast ja mõrudusest kaugel eemal oli. Ta nägi enese ees kahte inimest, kes ei teadnud, mis nad tegiwad — ta nägi enese ees kahte haiget. Seepärast pööras ta neile sõnalausumata selja — iga wastus oleks asjata suukulutamine olnud — ja astus uksest wälja.
Wälja wärawa taha jäi ta aru pidades seisatama. Kust Anu leida? Nähtawasti kiuste pärast ei tahtnud nad talle öelda, kus nende tütar on. Et ta kodumailt eemal pole, et ta Kiisal elab nagu ennegi, see oli nende sõnadest selgesti wälja kuuldunud. Järelikult pidi Anu külas ja kusgil teises peres olema.
Taawet ei tarwitsenud kaua pead murda, et otsusele jõuda, kust talust naist kõige pealt otsima minna. Muidugi talust, kus tema „usuwend“ elas. Ja kähku pööras ta sammud Tõnu-Peetri poole.
Niipea kui ta tänawal uuesti külma pori oma jalgade ümber ja kalki wihmamärga oma pea ja keha ümber tundis, lagunes ta põues ärarääkimata rõhuw tühjuse- ja üksikusetundmus laiali. Raputaw wärin käis ta liigetest läbi ja pani ta hambad lõgisema. Ta meelest oli, kui hakkaks ta ihu tarduma ja hing sellest ihust hirmul wälja kippuma. Pimedus ta ümber lõi pilkaseks, läbitungimatuks, ja kaugelt eemalt kuuldus nagu nutlik hulumine. Ahastaw küsimine: „Kas ma üksi, tõesti üksi olen?“ puhkes ta hingest ülesse ja pitsitas ta kurgust karjatawa ohkamise wälja.
Tõnu-Peetri kambri-aknast paistis tuluke. See tõmmas üle mustawa õue, üle raagus sireli põesaste ja üle nõrguwate aiaroigaste wasekarwaliselt kumawa walguse-wöödi. See ei wõinud ahju külles põlew peerutuli olla, seks oli ta liig hele, waid akna taga, laua peal pidi küinal põlema. Ja ligemale astudes nägi Lõhmus, et ta õieti arwanud. Raswaküinal rahutumalt loitlewa leegikesega tuli aknaklaasi tagant selgesti nähtawale. Lähema waatega märkas ta kahte inimese-pead tulukese juures. Et aknakese pisikesed ruudud wihmast märjad oliwad ja kõik, mis klaasi tagant paistis, sume oli, siis ei tundnud Lõhmus mõlemat inimest ära. Wastupanemata tung ajas teda aknale ligemale. Ta waigistas koera, kes tema peale haukunud, meelitamise ja taskust leitud leiwakoorukesega ära ning astus siis üsna aknakese lähedale. Sügawa pimeduse pärast pidi wõimata olema, teda toast näha; pealegi hoidis ta ennast natuke walgusepaistest kõrwale.
Ta polnud eksiteel, kui ta naist siit talust otsis.
Usuwenna juurest.
Seal ta istus.
Ja seal istus ka ta usuwend.
Nad istusiwad kõrwuti wäikese akna-aluse laua taga ja oliwad kõhuka raamatu kallal ametis, mis nende ees lahti seisis.
Muidugi Piibel.
Anu luges — tema heale-kõla oli läbi akna tumendatult kuulda — ja wahete-wahel peatas ta, et usuwenna poole üles waadata ja tema wahelerääkimist kuulata, mispeale nad lühemasse ja pikemasse mõttewahetusesse sattusiwad. Nähtawasti püidsiwad nad endile wastastikku loetawaid pühakirja-kohtasid seletada. Mees akna taga tundis oma põlwi nõtkuwat, kui ta pilk esimest korda naise pea peale langes. Ta tundis selle pea ära, enne kui ta nägu nägi. Mõlemate kätega asus ta tugewasti oma kepi ümbert kinni, sest pähe tõusnud palaw weri tegi ta silmad kirjuks. Ja siis järgnes tundmus, millest ta ei teadnud, kas see hingelik wõi ihulik oli. Ta sees lõi midagi põletawalt walutama, midagi hakkas nagu rebenema wõi lõhkema. See tundmus astus puredes ta kallale, kui ta naise pea pealt mehe peale waatas. Mõlemad pead oliwad nii ligistiku, et ta ühte nähes ka kohe teist pidi nägema.
See kõik oli alles midagi aimduse-sarnast, midagi ette nägewat, tekkinud ainult nende mõlemate sõbralikust koosistumisest, nende peade ligistiku-olemisest. Aga weel mõni silmapilk, ja waritseja akna taga hakkas tähelepanekuid tegema ja nähtusi koguma, mida ta nagu tuliseid süsa hunnikusse ajas, kuni neist armukadeduse kihwtine lõke üles leegitses.
See mees seal — missuguste silmadega wahib ta oma kõrwal istuwa naise peale!
Need on silmad, mis imewad, neelawad, õgiwad…
Ja kuda wastab naine nende pilkude peale? Kui ta näo tema poole pöörab, kui ta laod üles lööb, siis lendab midagi hiilgawat, särawat, midagi wagusas, rõemsas tules lõõmawat ripsmete alt wälja selle mehe himukalt naeratawa näo peale…
Aga waritseja kogub weel enam süsa.
Kui Anu loeb, wõi kui ta jutu sees, harutatawat Piibli kohta weel kord üle waadates, silmad raamatu peale lööb, siis nihkub Madis sagedasti temale ligemale, tehes, nagu waataks ta ka raamatusse, ja siis puutuwad nende õlad, külled, wist ka põlwed kokku. Ja wahel tikub see mees naisele nii ligi, et tema otsaesise parempoolne nurk Anu lõua külge puutub. Ja nüid puutuwad mõlemate põsedgi kokku, ja see wõib ainult sellepärast sündida, et naisel midagi selle wastu ei ole, et ta seda keelata, selle eest hoida ei püia.
Ei, ta on sellega nõus! Ta wõtab seda lõbuga wastu!
Weel enam: ta teeb sedasama ka ise!
Sest kas polnud praegu tema see, kes pea mehe põsele nii ligi lõi, et need kokku puutusiwad, kui ta raamatu teise ette lükkas, et selles temale ühte kohta näpuga näidata!
Kes neid mõlemaid seal nõnda näeb istuwat, ei wõi teisiti arwata, kui et nad pruut ja peigmees wõi naine ja mees on…
Waritseja hingest mühab silmapilguks midagi läbi, mis teda käsib akent puruks lüia ja seda naist seal karwupidi wälja kiskuda.
Aga ainult silmapilguks.
Hirmsale wapustusele, mis ta sisemuse mässama ajab, järgneb wastand: nõrkus, lõtwus, ärarääkimata rusutud olek. Ta tunneb enese nagu läbi peksetud, jalge alla tallatud, tümaks muritud olewat. Ja kirjeldamata kurbtus asub ta hingesse, see jõuetu kurbtus, mida pikaldane põdeja wahel tunneb, kurbtus, mis nutab ja nuuksub ja kaastundmust mangub.
Lõhmus astub akna kõrwalt ära, tuigub, kepiga teed kobades, üle porise õue ja astub Tõnu-Peetri wärawast wälja, ilma talusse sisse astumata, ehk ta küll siit oma naist tuli otsima…
Kuhu ta jalad teda nüid wiiwad, seda ta ise ei tea. Ta kõnnib ainult, kõnnib nagu liikuma pandud masin. Ta ei märka, et ta wahel kraawi wõi wihma-loikudesse astub, kus külm, porine wesi tal peaaegu põlwini ulatab; ta ei pane tähele, kui ta siin ja seal rinnaga wastu aeda wõi wärawat põrkab, sest pimedam kui ilm on tema waimline sisemus.
Mitte ainult, et tal mingit mõtet peas ei ole — tal pole ka enam mingit kindlamat tundmust rinnas. Kõik on nagu tuimenenud walujõuetuse sisse ära angunud, nagu halwatud — hing ja ihu. Tal pole aimugi, kui kaua ta nõnda mööda tänawat, mööda wainut, mööda küla ääri ümber rändab. Seal tunneb ta korraga janu. Janu millegi järele, mis uputab, mis sellegi tume-tuima käärimise, mis tal südame all weel laisalt liigub, ära kustutaks, maha uinutaks. Ta tunneb wastupanemata himu wiina järele.
Ja kuna ta, meelemärkamisele ärgates, ringi waatab, leiab ta enese kõrtsi ligikonnas olewat. Need kaks walgustatud akent seal on Tihase lõbuhallika omad — ta tunneb nad enam instinktliselt kui silma nägemise järele ära. Ja tõtates seadab ta sammud nende akende poole.
Kõrtsi ees, ukse lähedal, seisawad kaks märga, külmetawat hobuse-konti, pead norus. Aknatest paistew nõrk walgus langeb nende wäsinud peade peale ja tülpinud kehade peale. Rahwast ei wõi kõrtsis palju olla, sest waljumat healte-kõma pole kuulda. Seda parem. Lõhmus ei tahaks kellegiga sõna rääkida. Oleks hea, kui ta üksina wõiks olla, tummalt nurgas istudes uimastust ja uputust segi maitsta.
Ta leiabgi kõrtsi suures toas peale kõõrdsilma ainult kaks inimest eest, keda ta kumbagi ei tunne. Wõerad läbi sõitjad wist. Nad seisawad leti ees, üks wiina, teine õlut rüibates, ja ajawad wa’ Tihasega laia juttu. Lõhmuse sisseastumist ei panda tähelegi. Kõrtsmik on mingi naljaloo ära westnud, sest kõik kolm naerawad täiest suust.
„Mine nüüd kirikupappisi reakima — üks niisama hea nagu teine!“ lisas wiina rüipaja kuuldud jutu jätkuks juure. „Kui sa neid reastoolis kuuled maanitsusi maha puistama ja palweid taewa poole wihtuma, siis mõtled: ega see mees ise teagi, mis patt on, see elab Jumalaga nagu wend wennaga — päris peaingel ise — ja nutab aina meie waeste pattude pärast. Aga näe!“
„Jah, nagu meie Paulsengi Amblas,“ wõtab õllejooja, piipu toppides, sõna. „Kirikus kuula aga teist! Küll ta teab, mis must on, ja küll ta teab, mis walge on. Koguduse juures muidugi. Mees joodikuid witsutama, mees hoora-elu hukku mõistma, mees kasusse läind tüdrukuid hurjutama. Aga mis ta ise teeb! Kogudus kasulapsi teisel täis, niihästi poegi kui tüdrid. Ei tunnegi mees kõiki oma liignaisi enam, nii palju on neid… Ega tea, kas olete kuuld, mis meie waga hingekarjasega mõne aja eest ühe sohilapse pärast juhtus? Lugu, et naera lõhki! Terwe kihelkond nüid menu täis…“
Tihane ega teine kõrtsiline ei tea, miks säherdust juhtumist Ambla mees mõtleb, sest õpetaja Paulseni kohta käis palju kentsakaid juttusid ringi. Seepärast paneb mees, kui piip tossama hakanud, toru hüidma.
Eks õpetaja wõta ühel pühapäewa-hommikul köstrega seltsis rahwast lauakirjutusele. Ilmub koa Kukewere mees Kernu Juhan kirjutusele. Mees astub laua ette.
„Kas soowid lauale?“ küsib kirikherra.
„Ei, õpetaja herra. Palun last ristida.“
„Kelle laps see on?“
Selle ja selle tüdruku laps.
Kui lapse nimi ja waderid ülesse kirjutud, tuleb wiimane küsimine:
„Mis lapse isa nimi on?“
Mees waikib.
Õpetaja küsib weel kord.
Mees wahib nagu abi otsides kord õpetaja, kord köstri, siis rahwa peale, maigustab mokki, nagu tahaks midagi öelda, aga sõna ei tule suust wälja.
„Kas siis lapse isa teada põle?“ pärib õpetaja kärsitult.
„On küll.“
„No, miks sa siis ei ütle?“
Ei midagi — mehel suu jälle kinni.
Nüid katkeb küsija kannatus; ta kärgatab:
„Ma küsin, kes on lapse isa?“
Wiimaks ometi peasewad Juhani keele paelad lahti, ja ta wastab kartlikult:
„Õpetaja herra ise, nagu tüdruk tunnistab…“
Oi sa jägaja! Kõik kuulawad kikkis kõrwul, ja kui Juhani suust wastus kukkund, warjawad kõigi pilgud kirikherra peale…
See on näost punaseks ja siniseks läinud ehmatuse ja wiha pärast. Wiskab sule sõna lausumata laua peale ja kaob teise tuppa…
Rahwa seas naeru kõhin ja sosin: „Ei tunne enam oma naisi! Wõi need Marid ja Liisud siis kõik meeles seisawad!“… Ja suure põnewusega oodatakse, mis edasi sünnib.
Natukese aja pärast ilmub hingekarjane kirjutuse-tuppa tagasi, kogeldab häbemata walest ja teotusest, ähwardab aagrehiga ja ütleb wiimaks Kernu Juhanile:
„Juhan, sa tuled pärast jutlust minu jutule!“
Kuuljaid oli palju, lugu lendab kirikuliste seas sedamaid ringi, ja igal pool näed sosistawaid suusi ja naerwaid nägusi. Et õpetaja elukombed tuttawad on, siis teab igaüks, et walest ja teotusest juttugi põle, ja see tuleb ka warsti wälja. Pärast jumalateenistust läheb Juhan õpetaja herra juure, nagu kästud. Kardab natuke koa — ähwardati jo aagrehiga. Siisgi wõtab südame rindu ja mõtleb: Mis ta mulle ikke wõib teha! Tüdruk ise tunnistab — ega mina süidlane ole!
Õpetaja wõtab Juhani jutule. Seisab kõige oma wägewa laiuse ja pikkusega mehe ees ja küsib sügawa healega nagu tõrre põhjast:
„Ütle ometi, Juhan, kuda sa julgesid hulga rahwa ees oma hingekarjasele niisukest häbi teha ja tema peale niisukest jõledat rumalust reakida?“
Mees tõendab, et tüdruk ise seda kindlasti tunnistada.
„Soo!“ Ja õpetaja pöörab näo kõrwale. „Noh, kui ma kui lihalik inimene seda rasket pattu ka olen teinud, — ja ma tahan Jumalat paluda, et ta seda mulle armulikult andeks annaks, — siisgi põleks sina pidand sihukest sala-asja rahwa ees wälja lobisema. Häbi sulle selle eest!“
„Aga õpetaja härrad nõudsid nii waljusti, et ma pidin lapse isa nimetama…“
„Wait! Sa oleksid waremini minu juure pidand tulema ja mulle seda nelja silma all teada andma. Nüid aga läheb rumal jutt üle terwe kihelkonna laiale…“
Sellega lõppes lugu.
Tihane ja teine kõrtsiline itsitawad naerda.
„Waat’ sulle tükki! Ja oleks siis weel noor mees wõi lesk!“ tähendab wiimane. „Kui õieti arwan — ma nägin teda alles paari kuu eest Amblas — peab ta kaugelt peale wiiekümne olema, ja proua olla nagu ahi kodu.“
„Na wiiekümne wiie ümber,“ kinnitab naljaka loo jutustaja, wööd pingumale tõmmates ja minekut tehes. „Wõite isegi arwata, mis ta weel siis tegi, kui noorem oli!“…
Mõlemad teekäijad lähemad, kui nad Tihase sõbralikult Jumalaga jätnud, minema, ja nüid alles märkab kõrtsmik uut külalist lähemalt, kellest ta elawa jutu pärast seni ainult nagu warju näinud.
Wiimane istub käsipõsekil pika pingi wiimase otsa peal, poolpimedas, ja wahib oma jalge ette maha. Miks ta oma kõrwetawa janu-tundmuse maha surus ja teiste kõrtsiliste eest siia nagu peitu puges, seda ta ei tea wist isegi. Meeste juttu ta ei kuulatanud, ainult nende healed tungisiwad talle nagu kaugelt eemalt kõrwu. Näib, nagu oleks ta teiste äraminekut oodanud, sest niipea kui waikus teda ümbritseb, ärkab ta üles, ajab enese pikkamisi ja kangelt püsti ning hüiab peaaegu wihase karedusega:
„Kortel wiina!“
Wana kõõrdsilm wahib poriga kaetud narusele külalisele tunnistades ja nagu umbuskliku wiiwitamisega wastu. Heal oli ta kõrwale nähtawalt tuttaw. Ta tunneb aga endise Lõhmuse peremehe alles ära, kui see täiel kogul leti ette, ahju lõugades põlewa peeru-tule walgusesse, on astunud.
Kõõrdsilma olek awaldab wilu tagasihoidmist. Ei ta siruta oma endisele sagedale külalisele kätt wastu, ei tereta ta teda suusõnal — wahib aga ristamisi ühe silmaga siia, teisega sinna seina ja teeb, nagu poleks ta wiina-tellimist kuulnud. Hakkab wiimaks koguni, kui ta nii suud mööda: „Näe, see ju kaugelt inime!“ tähendanud, leti peal wiina- ja õllemõetudega klõbistama.
Wangist tulnud warga wastu ei olda ju ka teisiti, liiategi, kui sellel räbalad ihu peal ning teadmata on, kas ta wiina jõuab wälja maksta.
Lõhmus mõistab, ja põlglik naeruwõru liigub silmapilguks ta suu ümber.
„Tihane, kas ma sulle omal ajal midagi wõlga jäin?“
„Ei — ei wist.“
„Ma maksaks nüid ää“ — ja wiskab kolmerublase leti peale.
See on kõik ta wara. Wangist wälja tulles tegi ta peale nädala sadamas tööd, et teeraha teenida ja mitte just ilma kopikata koju jõuda.
Waewalt on Tihane raha näinud, kui wiinakortel klõbiseb ja ääreni täis nõrgub. Ja kõrtsmiku kuiwetanud näo peal on nagu koidu wõitlust öö wastu märgata. Kätt ei anna ta nüidgi weel, aga juba tuksub ta jutukas suu ainet otsides, ning mõlemad ristamisi wahtiwad silmad saawad selle mõnusa läike, millega ta oma naljatustele nagu hoogu oskab anda. Krabinal wõtab ta paberi leti pealt ja teeb ta wõiduslise rutuga hõbedaks ja waseks.
„Wõi jälle kodumail tagasi — no see on mõistlik!“ algab ta käsa õerudes, mis tegewus wiimaks, kui külaline jutu sabast hästi kinni ei taha hakata, sõrmede naksutamiseks muutub. Tihasel on see amet wäga selge. Tal naksub iga sõrm. Ta wõib neid ükshaawal naksutada, ilma et üksgi naksu wõlgu jääks, ja kõiki koos walju raginaga.
Lõhmus wõtab kortli, ilma kõrtsi papale pealt pakkumata. See on tema kättemaksmine. Ta rüipab ise kergesti, ja siis wõtab lonksu, mis mõedu pooleni tühjendab.
Lähemal silmapilgul, kui elustaw wedelik kurgust alla poole walgunud, sisekonda kõdistawa, sütitawa käärimise ja pitsitamisega täitnud, lööb jooja silmas kerge wine sellest lõbuhelgist läikima, mis alkoholi-tarwitajate juures joomise puhul tawalik, ja ta külmast kohmetanud näosse ilmub weidike wärwi.
Hakatus oli hea. Ruttu haarab ta kortli uuesti pihku ja joob ta laia lonksuga tühjaks.
„Toop õlut!“
Ta sülitab wiina-kibeduse põrandale, ja kui ta wahutawast toobist hea janu joonud, hakkab ta wanast põiekotist piipu toppima. Ta silmade elaw hiilgus ja põskede täpiline puna annawad märgata, et sisemine küte ikka enam mõjule jõuab.
Ja keelepaelad — need lõdwenewad ja peasewad warsti hoopis wallale.
„No, mis Kugli pool siis nüid koa kuulub? Wana wiisi kõik?“
Ta on julge, et ka Tihase suu nüid, kus ta kõrtsilisel raha teab olewat, paisu ei tunne. Ja ta ei eksi. Kõõrdsilm laseb rinnuli leti peale ja awab wesiwärawa. Et ta iseenesele kõige ligemal seisab, siis alustab ta juttu oma käekäigu seletusega.
„Eks siin ole mõnda wana wiisi, aga paljud rohkem uut wiisi. Endised head ajad on mööda, seda näen oma käest kõige paremini. Maksa kõrget renti — lisatakse aga ühte lugu juure — ja kõrts tühi nagu kell…“
„Wähe raha inimestel?“
„Wähe neh, — waesus alatasa kaswamas. Ja küla maltswettisi täis, kes wiina wande alla on pand. Ja mitte üksi wiina — ka ilmasüita õllemärjukese! Ei pista need Jumala tallekesed enam jalgagi kõrtsiläwe üle — olla maapealne põrgu, ja mina ise wa’ sarwik sees… Ja wõi see meil üksi nii on — maltswettisi kõik kohad täis… Ela wõi ole siis nõnna!“
„No eks sa ole seda wa’ nodikest Kuglil juba küll kokku aand,“ tähendab Lõhmus suitsupilwe seest. „Wõid omale wist juba karjamõisa osta.“
Tihane tõrjub käega ja teeb nukra näo. „Tühja kah! Põle seda nodi nii ränka, kui arwatakse. Eks ma siis oleks jo ammu kergema põlwe peale läind… Aga ma tahtsin juure lisada, et lugu weelgi hullemaks kipub minema. Inimesed nagu pöörased — tahawad meie maalt ära minna ja maad tühjaks jätta! Eks sa ole wist juba kuuld — wisatakse kohad käest ära ja walmistakse kihinal-kahinal sinna minema, kus maa ja taewas kokku puuduwad…“
Türmi-elanik polnud sellest midagi kuuluud, ka Tallinna sadamas tööl olles mitte!
„Kuhu nad tahawad siis õieti minna?“
„Eks soojale maale. Üks ütleb Saratohwi, teine Samarasse. Maltswetid unistawad Kaananimaast. Wana prohwet pidada neid Egiptusest ära wiima tõotud maale, kus piima ja mett jookseb… Kas sa seda siis külas weel ei kuuld — Kiisa rahwas jo koa minekul —, wõi põle sa weel külasse saanudgi?“
„Ei ole,“ luiskas Taawet, kuna ta kulmu üle pilw lendas. „Westa aga kõik ära, mis siin ligi kahe aasta sees on juhtund — mulle on see kõik uudis. Astusin sinu juure kõige enne sisse.“
Ja et kõõrdsilma tasu mitte liig wähene ei saaks, nõuab ta weel poole hunti ja laseb teda seekord pealt rüibata.
„No hulle tükka oleme siin selle aja sees küll palju näind — ega ole kõik enam meelesgi,“ lausub Tihane suud pühkides. „Warsti peale seda, kui sina ära läksid, pidi jälle kord wiimne päew tulema. Prohwet olla oma püha suuga uuesti kuulutand. Endised kuulutused ei olla sellepärast täide läind, et Maltswet patustele weel armuaega palund. Nüid aga olla Issanda tund ukse ees. Mõnel oli kuu, teisel nädal, kolmandal koguni päewgi teada, milla taewast tuld ja kõrwa hakata sadama, wõi suur weeuputus kätte jõuda. Ka meie külas kahin suur. Paluti ja huluti ööd ja päewad. Naised muidugi kõigi ees. Naised ja abiprohwetid, nagu Tõnu-Peetri Madis ja sinu wa’ äi. Mindi juba mõni päe lauldes ja haleluia hüides külawainule ja pärast küla taha karjamaale kokku Issanda tulekut ootama, kes pidi tulise wankriga pilwetest alla sõitma. Kõige naljakama tembu tegi — ää pane pahaks! — sinu wa äiapapa, Kiisa Mihkel, ää. Eks tema roni üks õhta kasukas seljas, oma suure kuuse otsa öömajale. Üteld mees ise, et Jumala waim teda seal wägede Jehowa tulekut käest ära oodata, aga ilmalapsed naerawad, ta taht oma lihalikku elukest tunni wõi poole wõrt pikendada, sest ta arwand maailma otsa weeuputusega tulewat. Kutsutud küll teist puu otsast maha, aga ei tule! Jäänd teine terweks ööks — mõned reagiwad koguni, et kaheks wõi kolmeks ööks kuuse otsa, kuni wiimaks nälg ja kange külm maha ajanud — oli jo talwe-aeg… Wiimne päew jäi muidugi seegikord tulemata, ja nüid on sellest lorast jälle natuke rahu old…
Aga mõne aja pärast tulnud uus jampsimine. Ja Tihane westis pikalt ja laialt Madise kiriku Kristuse kujude loo ära. Naiste seas, kes puust ristikuju kõrwaleheitmise pärast kõige suuremat kära teinud, olnud „paraku“ ka Lõhmuse naine ja ämm. Wiimasest ei olla seda nii wäga imeks panna — Mihkel olla ta waesekese oma palwe hullusega pool nõdraks teind — aga et Anu, see wagane, mõistlik inimene, nii sügawale jampsimise sisse wõinud sattuda, seda tulla päris kahetseda. Ema ja tütar olnud siit nurgast esimesed, kes kirikus palwe ajal püsti jäänud ja teisi püsti jääma sundinud, kes usurändamist kabelis olewa wana risti juurde aidanud toime panna ning ähwardustega õpetaja peale käinud, et ta puust Õnnistegija jälle wana koha peale seadaks, muidu kistawat tal sõja-rist rinnast ja kiriku mantel seljast.
Lõhmus ootas ärarääkimata põnewusega, kas kõõrdsilm Anu ja Tõnu-Peetri Madise wahekorda puudutab. Aga seda ei sündinud. Kas kawalpea meelega wõi kogemata sellest asjast mööda läks — kes teab.
Ta jõudis oma jutuga nüid maltswettide Tiskres käimise ning waga neitsi Miina ja tema jumaliku ilmutuse juure, mis maltswettide wäljarändamise-tuhinale põhjust andnud. Naljakalt kujutas ta kentsakat rändamist, millest ka Kiisa rahwas Anuga osa wõtnud, ning oskas Miina Renningi terwet ilmutuse-etendust nii pilkawalt naeruwääriliseks teha, et isegi Lõhmus, kes kõrtsmiku jutukast suust hoopis teist asju kuulda igatses, huwitatud kuulatamisesse sattus.
Tihase meelest oli terwe ilmutuse-asi Maltsweti wäljamõeldud komet, kelmi tüdruku abil toime pandud pettus. Olla ju Miinaga, kui ta jälle kord ära surnud, kangeks tarretanud ja siis taewalikka asju jutustama hakanud, proowi tehtud, kas ta tõesti eluta ja tundmuseta on. Ja seal tulnud wälja, et ta wõrukael aina tembutanud.
„Rannas olla keegi maltswet, nimega Idu Juhan,“ westis kõrtsmik, „kelle usk nii kõikuw old, et ta kord ise taht järel katsuda, kui palju Miina tempudes tõtt on. Kui Miina surnuks kukkund, siis ajand teisele wõimalikult ligi, et hästi näha. Tuba old pimeda-wõitu, ja Juhan wõt nõuks katsuda, kas ta südagi ei tuksu. Aga et kätt põue ajada ei saand, hakand teise jalgu katsuma: need peawad jo surnul külmad olema. Katsunud labajalgu, siis sääri, ajanud käe riiete alt edasi ja katsunud ka põlwi. Mõteld: on ta nüüd surnd, siis ei karda ta mingit katsumist; aga kui ta midagi kohta ihu külles kardab, eks tal siis ole hing sees… Koband siis käega weelgi kõrgemale — korraga kargab surnu püsti ja hüüab wihaselt: „Hurjah häbemata!“ Ja usklikkude poole: „Teie seas on pilkajaid, sellepärast kadus waim mu pealt!“
„Hee, kurat, su wigurid olema!“ öeld Idu Juhan ja pöörand sellest päewast peale Maltsweti usule selja.