Põrgupõhja uus Vanapagan/XI
XI
Nõnda arutledes Ants leidis, et asi on väärt sügavamaks juurdlemiseks. Sest kui inimene teab ja mõistab nii hirmus vähe sellest, mida nimetab surnud looduseks, kuipaljuke võib ta siis teada elavast Vanapaganast. Et see on elav, selles Ants ei kahelnud. Ja et tuua asjasse selgitust ning leida uutele mõtetele algatust, Ants hakkas lugema suuri ja väikseid raamatuid. Kuna meie oma kirjandus oli viimasel ajal nii hoogsasti arenenud, siis tegi Ants oma uurimustes sellega hakatust. Aga siit ei leidnud ta midagi, mis oleks meenutanud Vanapaganat. Polnud kusagil mõistmatut jõhkrust ega ogarlist totrust, vaid kõik oli nii ilus ja õilis, suur ja sangarlik, ideaalselt reaalne või reaalselt ideaalne, nagu keegi seda võtab, tunneb või näeb. Peaasi – näeb! Sest asjadega on ju nõnda, et kõik oleneb sellest, kust või kuidas neid näha. Laud on ju servalt vaadates kitsas triip, kepp otsast vaadates punkt, ja kes võib alati kindlasti ütelda, millal saab laiast lauast kitsas triip ja pikast kepist ümarik punkt või vastupidi?
Leidus siiski kaks kirjanikku, kes köitsid Antsu tähelpanu. Üks tegi lüürikast eepikat, eepikast romantikat, romantikast dramaatikat või vastupidi. See tuletas nagu Jürkat meelde: Vanapagan, inimene, õndsus või – õndsus, inimene, Vanapagan. Mitte küll täiesti nõnda, aga pisut ometi, nii et nagu vahelduv elektrivool. Teine kirjanik rääkis otseteed Vanapaganast, aga siin ei leidunud ainustki märki, et Jürka oleks põrgust tulnud või sinna tagasi tahtnud, kui ta on maa peal õndsaks saanud. Nõnda siis mõtles Ants väliskirjanduse kallale asuda. Aga asjatundjad laitsid selle tal üksmeelselt ära: väliskirjandus seisvat viimasel ajal täiesti kodumaise mõju all või olgu siis, et Ants hakkaks uurima igivanu raamatuid. Seda viimast aga Ants ei tahtnud teha, sest tema armastas tänapäeva rohkem kui kõike muud: maailma-ajalool ei olnud suuremat ja õilsamat ülesannet ega eesmärki, kui et ükskord sünniks tema, Ants, kes kardab Vanapaganat.
Pealegi, kui Ants tõesti tahtis teada, kas vanus raamatuis leidub midagi huvitavat Vanapaganast, siis võis ta õpetaja poole pöörduda, sest see pidi ometi vanu kirju tundma. Seda Ants lõpuks tegigi, et küsida – muidugi tasa ja targu –, kas ehk Jürka kindla usu taga, tema olevat Vanapagan, ometi ehk midagi reaalset ei peitu.
„Mis sa mõtled reaalsega, armas Ants? Või mis reaalsust sa mõtled, usu- või elureaalsust?“ küsis õpetaja omakorda.
„Kas neid kahte ei saaks kuidagi ühendada?“
„See on üpris raske, armas Ants. Ainult üks on kindel – maailmas ei tehtagi muud, kui katsetatakse, kuidas need kaks ühendada. Aga esiotsa on see täbaram kui tuletegemine vees. Sa oled ehk kuulnud, et keegi vana kreeklane leiutanud millalgi ammu vesise tule, aga kas Kreekas avastati ka usu- ja elureaalsuse ühend, sellest pole ma midagi lugenud. Kui see ehk tõesti sündis, siis polnud see igatahes õige ühend, sest siis polnud veel õiget uskugi. Õige usk tekkiski sellest, et Kreeka hukkus ühes oma märja tulega. Ja kui sestsaadik vaadelda usku ja elu, siis pole kahtlust, et mida õigemaks ja puhtamaks või õndsakstegevamaks usk muutub, seda enam eemaldub ta elust. Õndsusel, mis usus ja usuga, pole eluga midagi tegemist, sest õndsus asub taevas, elu maa peal; aga meie usul pole mõtet, kui pole õndsust. Elu nõuab seda, mida võimalik maitsta, tunda, mõõta, kaaluda, usk – mida ei taba ükski meel, nii et usuanded seisavad siin- või sealpool elu. Ja kui me nii-öelda enestevahel kahekesi küsime: kas oleme päris kindlad, et usu lubatud õndsus on tõesti olemas? siis peame tahes-tahtmata vastama: et seda kindlasti uskuda, peaksime juba enne õndsad olema, s.t õndsus peaks juba meie juures maa peal olema. Kuid see käib usu vastu, mis õpetab, et õndsus on ainult taevas, mitte maa peal ja et mitte elav, vaid ainult surnud inimene võib õndsaks saada.“
„Kallis hingekarjane,“ ütles Ants siinkohal, „ma pean sind pisut segama, sest muidu unustan, mis mul keelel. Nimelt: sa ütlesid, et õndsust uskuda on nii raske, et enne peaks õnnis olema, siis suudaks seda. Oli see nõnda või kuidas?“
„Pisut nõnda, kuid mitte päris, armas Ants.“
„Pisut siiski?“
„Pisut ehk.“
„Sellest aitab, rohkem pole vaja. Nii et – kui keegi peab uskuma, et ta on inimene, siis peab ta juba enne inimene olema, vähemalt pisutki?“
„Pisut peab olema.“
„Aga kas koer või hobune võiks uskuda, et ta on inimene?“
„Loomal ei ole usku, armas Ants.“
„Miks?“
„Usk on ainult seal, kus elav ja igavene hing.“
„Kas loomal ei ole siis igavest hinge?“
„Ei, armas Ants.“
„On see kindel?“
„Nii tõesti kui usume lunastust ja õndsakssaamist.“
„Aga siis peab ju Põrgupõhja Jürka olema tõeline Vanapagan, kes on pugenud inimesenahka, et maa peal õndsaks saada.“
„Kuis nii?“ küsis õpetaja üllatatult, sest ta ei mõistnud Antsu hüppavat loogikat.
„Aga muidugi, õpetaja!“ hüüdis Ants. „Kui koer või hobune ei või uskuda, et ta on inimene, kuidas siis inimene võiks uskuda, et ta on Vanapagan! Ja Jürka usub seda kaljukindlalt, nii kindlalt, et see, kes nõnda usub, peab seda tõesti olema.“
„Ei, armas Ants. Siin sa eksid.“
„On siis hobusel raskem end uskuda inimeseks kui inimesel end Vanapaganaks?“
„Raskem, tingimata.“
„Aga me elame ju hobusega nii kaua külg külje ääres, kuna aga…“
„Ei aita, armas Ants.“
„Kuna aga Vanapaganat on ainult mõned üksikud näinud.“
„See ongi peaasi: kui pole näinud, hakkad uskuma, näed, ei hakka. Pealegi, sa unustad, et meie hingeline sugulus Vanapaganaga on palju suurem kui loomaga: meil mõlemal on igavene hing, ainult et Vanapagana hing ei saa õndsaks.“
„Aga kui ta usub lunastust nagu inimenegi?“
„Ega ta ei usu ju. Jürkagi ütleb, et lunastus ei loe.“
„Nii et ka Jürka ei või õndsaks saada?“
„Ilma lunastuse usuta ei või keegi õndsaks saada.“
„Nii et kuigi ta oleks tõepoolest Vanapagan, kes tuli selleks maa peale, et õndsaks saada, siis ikkagi ei saaks?“
„Ikkagi ei saaks.“
See oligi õieti, milles Ants tahtis selgusele jõuda: et kui Jürka oleks tõepoolest Vanapagan ja tahaks õndsaks saada, kas ta siis saab või ei. Sest kui ta õndsaks ei saa, siis lähevad inimesed lunastuse tõttu taeva ja nõnda võib Jürka olla kas või kümnekordne Vanapagan, Antsul pole sellest sooja ega külma. Praegu on ta tema rentnik Põrgupõhjal, sellest esiotsa aitab. Mis aga sellesse puutub, et peab lunastust uskuma, kuna ju muidu võib Jürka juurde põrgu minna, siis see ei tee Antsule kuigi suurt muret. Tema pole küll kõva usumees, aga nii palju suudab ta ometi, et enne surma natukene aegagi lunastust tõsiselt võtta. Ja peaasi selles ongi, mis teed surres, kas usud või ei.
Nõnda siis läks Ants üsna rahuliku meelega koju ja tegi juba teel kavatsusi, kuidas Jürka suurt tööjõudu kõige paremini kasutada, kas rakendada seda tervena Põrgupõhjal, mis on nüüd tema, Antsu oma, või jõlgutada teda vahetevahel ka mujale, nagu tarvidused nõuavad. Suusoojaks rääkis ta sellest Jürka endagagi, kui ta teda vaatama läks, püüdes peale selle temalt teada saada, kui kauaks ta mõtleb Põrgupõhjale jääda.
„Kuni saan õndsaks,“ vastas Jürka.
„Aga kui ei saagi?“ muheles Ants nagu kiusujuttu ajades.
„Saan,“ kinnitas Jürka kõhklemata.
„Ning peale seda lähed põrgu tagasi, mis?“
„Muidugi.“
„Aga kui põrgus ometi selgub, et sa pole õndsaks saand, mis siis?“
„Tulen maa peale tagasi.“
„Jälle Põrgupõhjale?“
„Ei, sest siin ei saa õndsaks.“
„Aga kuhu siis?“
„Kuhu Peetrus tunnistuse annab. Võib olla Kaval-Antsule.“
„Seal olen ju mina.“
„Sina oled siis surnd.“
„Kust sina seda tead?“
„Inimene sureb enne kui Vanapagan.“
„Inimene on igavene, kuigi sureb.“
„Muidu ei tuleks ta põrgu, sellepärast.“
„Ega siis jumal inimest ometi põrgu pärast loonud.“
„Mispärast siis?“
„Ma ei tea, aga…“
„Usu, siis tead.“
„Et seda uskuda, peaks enne õnnis olema.“
„Usu, siis oled.“
„Olen õnnis ja lähen põrgu, mis?“ küsis Ants juba teatud ärritusega.
„Õndsal ükskõik,“ vastas Jürka üsna rahulikult.
„Kuidas võib inimesel ükskõik olla, kas ta läheb põrgu või taeva!“
„Küllap võib, kui aga usub.“
„Siis on ju inimesel mõtteta uskuda.“
„Ongi, sest tuleb ikkagi põrgu.“
„Miks siis just põrgu?“
„Kui mina saan õndsaks.“
„Aga kui ei saa?“
„Saan.“
See oli otse hirmus, kuidas Jürka tallas oma õndsakssaamisel, aga Antsu meelest oli veel hirmsam, et tema ise kippus Jürkaga vestes tahes-tahtmata mõtlema ja tundma samuti. Et iseoma mõtlemisviisi muuta, katsus ta Jürkat tema usus kõigutada. Aga see ei õnnestunud tal kunagi, ammu enne sattus ta oma väidetega ummikusse. Kõige enam häiris teda lunastuseküsimus, sest ikka ja jälle tõusis tal kahtlus, kummal on õigus, kas õpetajal või Jürkal (s.t Vanapaganal, kui ta ehk tõepoolest seda on): kas lunastus loeb või ei? Kumb neist tunneb paremini salajasi jumalariigiasju?
Aga samal ajal läks igapäevane elu oma rada: Ants aina juhatas ja õpetas, keelas ja käskis ning Jürka tegi, ängeldas päevad ja pooled ööd. Et tema tööindu turgutada, seletas Ants mitmesugustes teisendites:
„Tee nüüd, kuidas arvad, aga mina olen seda mõelnud ainult sinu kasuks. Sa kinnitad ju alati, et tahad õndsaks saada, aga õpetajagi ütleb, et kõige kergemini saab seda tööga. Alles hiljuti pidasime kahekesi aru, et kuidas küll sinu põlve pisut kergendada, aga õpetaja arvas, et muidu ju võiks, ainult kuidas jääb õndsakssaamisega. Tahad sa tingimata seda, siis…“
„Mina tahan,“ kinnitas Jürka Antsu sõnade vahele.
„Siis pole parata, arvab õpetaja, peab edasi rühmeldama, töö viib su turra keha kas või läbi nõelasilmagi taeva.“
„Mina lähen põrgu.“
„Õndsal on ju ükskõik kuhu,“ kordas Ants Jürka oma sõnu.
„Ükskõik,“ lausus Jürka nõustuvalt ja küsis natukese aja pärast: „Nii et mida raskem töö, seda rutem õndsaks?“
„Mida raskem töö ja mida rohkem tööd, seda rutem,“ vastas Ants. „Sest kui lunastus ei loe, siis tuleb selle asemele töö.“
Ja Jürka töötas. Ta kaevas kraavi, juuris puid, raius mättaid, lõhkus ja rükkis kive, tegi uut põldu, laastas heinamaad, nagu Ants seda talle kätte juhatas, suurendas karja laudas ja laste arvu toas. Mõned neist surid haigustesse, teised leidsid õnnetut otsa, nagu see väikene, kes istus Jürka juures mättal, kus uss teda hammustas. Teda oleks võidud ehk päästa, aga keegi ei pannud üldse midagi tähele. Nähti ainult, et laps muutus uniseks ja jäi mättal magama. Noh, seal ta siis Jürka enda juures magaski, kui see juuris puid ja mättaid, ning lõpuks ei ärganudki oma magusast uinakust. Keegi ei leinanud teda õieti, sest selleks polnud aega, või kel oli aega, sel polnud leinaks aru, nagu teistel väikestel õdedel-vendadel.
Rohkem meelehärmi oli vanemate ja suurematega. Noore Jürka käsi käis alguses Antsu juures hästi, sest tal oli hakkamist ja taipu. Sellepärast pandi ta poodi, mis asus teelahkmele ehitatud majas. Aga siin läks noore Jürka elu viltu, nagu lasuks sellel majal mingi vanne. Häda oli selles, et siin nägi teda Antsu tütar Eleonore, kel oli koolivaheajal poodi asja. Samuti sai Jürka siin vastamisi ka noore Antsuga, kes ei kannatanud, et tema õde vahetas mõnikord paar sõna Jürkaga.
„Minu õde jäta rahule, või muidu…“ ütles noor Ants ja tõstis oma keppi.
„Ütle parem oma õele, et ta minu rahule jätaks,“ vastas noor Jürka.
„Pea oma häbemata suu, sa Vanapagan!“ karjus noor Ants ja läks.
Aga järgmisel päeval ilmus preili Eleonore jällegi. Ta nõudis kaupa ainult noorelt Jürkalt.
„Sa oled eile minu vennale öelnud, et ma ei anna sulle rahu,“ ütles Eleonore.
„Preili vend ütles, et ma ei anna preilile rahu,“ vastas noor Jürka.
„Ütles ta seda?“
„Ütles: minu õde jäta rahule või muidu…“
„Mis muidu?“
„Ma ei tea. Noorhärral oli kepp käes.“
„Tahtis ta sind sellega lüüa?“
„Tehku ainult proovi!“
„Ähvardad sa minu venda või?“
„Ei, ma ainult ei karda teda.“
„Ta on väga tugev, usu. Tema vastu ei saa keegi.“
„Mina saan.“
„Sa pole ju veel katsunud.“
„Mul on sarved peas, sellepärast.“
Eleonore pistis laginal naerma. See juhtus preiliga nii harva isegi omasuguste seas, rääkimata sellest, et isa palgaliste keskel.
„Miks preili naerab?“ küsis noor Jürka.
„Sa oled nii naljakas!“ Ja preili naeris veel kord.
„Ma pole üldse naljakas.“
„Ja sul on tõesti sarved peas?“
„Päris tõesti.“
Preili vahtis poisile natukene aega tõsiselt otsa ja tema muidu nii selged silmad kattusid nagu kerge uduvinaga, seda küll üürikeseks, kuid ometi nii, et noor Jürka pani seda tähele. Eleonore nõudis veel midagi, ja kui poiss seda värisevate sõrmedega – Jürka tundis, et ta sõrmed kipuvad värisema – paberisse mässis ning sidus, ütles preili talle tasakesti sootuks ükskõikse näoga:
„Täna öösel rukki ääres vastu metsa.“
Ütles, viskas pea selga ja jättis teistele head päeva, mitte aga Jürkale, nagu poleks teda olemaski. Eleonore viimased sõnad kumisesid poisil kõrvus, ilma et ta alguses oleks taibanud nende mõtet, siis aga arvas ta äkki, et ta mõistab kõik. Ja öösel läks ta rukki äärde. Aga Eleonore asemel ilmus pika ootamise peale noor Ants, hea tümikas käes.
„Mis sa südaöösel siin vedeled, päeval siis silmad kinni. Mine minema!“ karjus ta poisile.
„Ei lähe,“ vastas see.
Noor Ants tõstis tümika, et lüüa, aga Jürka püüdis langeva käsivarre õigel ajal kinni ja väänas noorhärral tümika käest. Nüüd pani see rusikad mängu, sest ta oli linnas poksi õppinud, kuid varsti leidis ta enda selili rukkist. Ta tõusis jaluli ja proovis uuesti, tulemus endine. Nüüd läks ta sajatades minema.
Möödus mõni päev, enne kui Eleonore näitas poes nägu, siis ilmus ta tükki šokolaadi saama.
„Miks sa siis ei tulnud?“ küsis ta noorelt Jürkalt.
„Ma olin seal.“
„Et minu vennaga kakelda? Häbi!“
„Tema kakles minuga.“
„Ja kaklemine oli tähtsam kui mina, mis?“
„Preilit ei olnud ju.“
„Või ei olnud! Täna sealsamas.“
Noor Jürka pidas aru, kas minna või mitte, sest ta ei teadnud, kas Eleonore räägib tõtt või veab ta teda ninapidi. Lõpuks ometi võttis minemise-kirg võimust ja Jürka läks jällegi öösel rukki äärde. Täna tuli noor Ants kahe kaaslasega, mõlemad parajad poisid. Jürkat nähes karjus Ants kohe:
„Jälle oled sa siin! Tee, et sa minema saad!“
Ja veel enne, kui Jürka jõudis midagi vastata või teha, kargasid nad kolmekesi talle kallale. Aga nüüd süttis noores Jürkas tuline viha, miks kolm tulid ühe vastu. Ja sellest hoolimata, et ta sai hulk siniseid muhke, peksis ta lõpuks kõik kolm läbi, nii et nad pidid üksteise järele sääred tegema.
Järgmisel päeval kutsuti noor Jürka vana Antsu ette.
„Miks sa, koer, noorhärrat peksid?“ küsis see.
„Tema peksis mind.“
„See kulus sulle ära, sest mis sa tallad öösel seal rukki ääres. Aga noorhärra on vigastatud, selle eest tuleb sul vastust anda.“
„Nad tulid kolmekesi mulle kallale,“ kaitses end noor Jürka.
„Sina läksid neile kallale, kõik kolm tunnistavad.“
„Siis nad valetavad.“
„Seda me näeme, kes valetab. Aga ütle ometi, mis sa otsid südaöösel sealt rukki äärest?“
„Preili kutsus.“
„Misuke preili?“
„Preili Eleonore.“
„Sina häbemata jõmpsikas!“ karjus Ants ja laskis oma ainukese tütre kutsuda, et teda silm silma vastu panna noore Jürkaga. Aga Eleonore viskas pea selga ja ütles isale:
„Oled sina ka! Niisuguse asja pärast mind kutsuda! Nagu oleks ma aru kaotanud!“
„Kas kuulsid?“ ütles Ants, kui Eleonore oli läinud, ilma et oleks heitnud Jürkale ainustki pilku.
„Kuulsin,“ vastas noor Jürka.
„Olekski metsik, kui minu tütar…“
„Preili tahtis näha, kas mul on sarved peas, sellepärast,“ vastas noor Jürka.
„Ja selleks kutsus su südaööl rukki äärde, mis?“
„Milleks siis.“
„Et sulle lasta su totruse ja häbematuse eest kere peale anda, selleks.“
„Noh, kui nii, siis on kõik korras. Teised said sama palju kui mina.“
„Aga sina lähed veel pulkade taha, seda pead teadma.“
„Kui mina lähen pulkade taha, siis löön ma ühe neist kolmest maha, kes mulle rukki ääres kallale tulid.“
„Ah sa ähvardad veel!“
„Ei ähvarda, ma ütlen ainult, mis sünnib.“
„Sa oled Vanapagan nagu su isagi.“
„Olengi, miks muidu sarved peas.“
Ants jättis poisi sinnapaika. Mõne päeva pärast ilmus Eleonore jälle kauplusse. Ta oli kõrk ja uhke, aga viibis kauemaks, kui ehk vaja. Viimaks leidis ta paraja silmapilgu, et Jürkale öelda:
„Sa oled ka isale rääkinud, et sul sarved peas.“
„Ta ei uskunud muidu, et preili mind rukki ääre kutsus.“
„Kas siis uskus?“
„Siis uskus.“
„Mis ta ütles?“
„Et preili kutsunud mind rukki ääre keretäit saama.“
„Isal võib olla õigus, aga võib olla ka mitte.“
„Isal pole mitte õigus.“
„Ära ole nii kindel.“
„Ma tean, mis ma tean.“
„Mis sa siis tead?“
„Et meeldin preilile natukene.“
„Või natukene. Ei tea miks?“
„Et mul sarved, sellepärast.“
„Oinal on ka sarved.“
„Need sarved on oina peas.“
„Sa oled vastik!“
See tuli nii südamepõhjast, et kostis nagu ussi sisisemine, ja järgmisel silmapilgul oli Eleonore läinud.