Põrgupõhja uus Vanapagan/X
X
Kuigi kohtuprotsess lõppes Jürkale nii soodsalt, ometi muutus tema seisukord päev-päevalt halvemaks: pingutas mis võis, aga laenu tasuda ei suutnud. Rääkis Antsule, küsis nõu, mis teha. Peaasi – kuhu viib ta oma naise ja lapsed, kui kaotab koha. Ants kuulas ja mõtles ning ütles lõpuks:
„Oled tubli töömees, ega ma lase sind lommi lüüa, küll me kuidagi välja pukerdame.“
Nõnda siis Jürka vireles edasi, kuni polnud enam mingit lootust, et temalt võidaks laen tagasi saada, siis läks Põrgupõhja, nagu mitmed teisedki, enampakkumisele, ja kuna pakkujaid juhtus vähe olema, omandas Ants koha saiaraha eest, nagu ta ise suurustas.
„Noh, näed, Jürka,“ ütles ta siis sellele, „ütlesin, et aitan su hädast välja, ja aitasingi: nüüd võid kuni surmani Põrgupõhjal elada, pole enam karta, et keegi sind liigutab, kui aga ise mees oled.“
„Olen ikka mehe eest väljas olnud,“ ütles Jürka.
„Loodame, et oled ka tulevikus.“
„Küllap vist.“
„Ainult üks asi tahab klaarimist,“ jätkas Ants.
„Mis asi?“ küsis Jürka, aimates nagu halba.
„Aga see maja, mis Põrgupõhja laenuga minu teelahkmele ehitasime. Sest vaata, Jürka, see on ju nii-öelda Põrgupõhja maja, sest et tema maaparanduslaenuga ehitatud, ja seni kui sina olid Põrgupõhja peremees ja omanik, olid sa ka selle maja omanik, sest tema käib ju Põrgupõhja külge, nagu oleks ta osa Põrgupõhjast. Aga nüüd ei ole sa enam Põrgupõhja omanik, vaid omanik olen mina, sina jääd ainult rentnikuks, nagu olid alguseski. Aga siis sul ei olnud maja, sest polnud ju maaparanduslaenu, see tuli alles siis, kui said omanikuks. Mis sa nüüd ise sellest asjast arvad, aga mina riskeerin nõnda, et kui sa oled ainult rentnik, mitte omanik, nii et sul ei olegi enam Põrgupõhjat, kas sul saab siis olla majagi, mis kuulub Põrgupõhjale, sest et on osa temast. See oleks samuti, kui et, ütleme, sul on kirves ühes varrega ja sa müüd selle kirve ära, kas sa võid siis öelda, et vars on veel sinu oma, kui juba kirves on müüdud ja teine ta välja maksnud?“
„Ei vist.“
„Nii et ka vars on selle oma, kes ostis kirve ühes varrega, arvad sa?“
„Küllap vist.“
„Noh, siis on meie vahel kõik selge. Põrgupõhja on see kirves ja maja minu teelahkmel tema vars, ning kuna mina ostsin Põrgupõhja, teiste sõnadega kirve, siis ostsin ühes sellega ka varre, mis on ära seletatud maja.“
„Jah, sest Põrgupõhja oli enne kui maja.“
„Just, seda minagi,“ nõustus Ants. „Oli Põrgupõhja, tuli maja, läks Põrgupõhja, läks ka maja, sest mis teha varrega, kui pole kirvest. Ja et asi oleks meie vahel täiesti selge, siis teeme täna nõnda, et kõik, mis tänini meie vahel olnud, olgu lõpetatud, minul pole enam sinult saada ega sinul pole enam minule maksta, nii et kriips kõigele peale. See, mis vanast ajast jäänud, selle ma kingin sulle, sest sul on niikuinii tänini raskusi olnud. Peale selle on sul suur pere toita, see pole mänguasi. Sa ära pane pahaks, Jürka, sest kõik sünnib sõprade vahel, aga ma olen üks ja teine kord sinu elule seal Põrgupõhjas silma löönud, olen näind, mis teed, kuis oled ja mis sööd. Ja usu, va vennas, minu sead ja koerad söövad paremat toitu kui sinu eit ja lapsed. Seda asja katsume muuta, sest nüüd pole enam endine aeg. Olid omanik ja elasid, kuis süda kutsus, aga nüüd ei ole enam omanik, sest omanik olen mina, ja nüüd vaatan mina pisut, kuis minu süda kutsub.“
„Ega kedagi, eks muidugi,“ lausus Jürka vahele nii-öelda viisakuse pärast, sest asja enda kohta polnud tal arusaamatuse tõttu midagi öelda. Elu oli kiiremalt liikunud kui tema aru, sündmused olid ratsutanud temast üle.
„Nii et tänasest peale hakkab meie vahel uus rehnut, teine sott,“ jätkas Ants. „Sina hakkad jällegi Põrgupõhja rentnikuks ja nüüd vaatame, mis seal teha annab. Mina olen seda mõtet haudund, et kui õige nüüd hakkaks maaparandusega peale. Sest mis on õieti muutunud? Ei midagi. Põrgupõhja on endine, sina oled endine, mina olen endine ja maja, mis ehitasime, on endine.“
„Ainult, et nüüd oled sina omanik,“ tahtis Jürka nagu vastu vaielda.
„Ainult see ja see on kõik, muidu on kõik endine,“ rääkis Ants ruttu vahele. „Aga see on pisitilluke täpp kogu asjas, see on paljas tilk ämbri uurdes. Sest mõtle hästi järele: sina olid omanik, enam ei ole. Minuga võib samuti olla: olen ja varsti ei ole. Aga mis sest. Põrgupõhja ja maja jäävad ning meie armastame neid mõlemaid ühetasa. Sa ju armastad Põrgupõhjat, eks?“
„Armastan,“ vastas Jürka.
„Noh, see ongi peaasi. Täna oled omanik, homme ei ole, sest omanik on keegi teine, aga armastus jääb, see on igavene, see Põrgupõhja armastus.“
„Küllap vist.“
„Ja kui me kedagi nii väga armastame, siis katsume teda ka jõudu mööda parandada – mina parandan maja, sina Põrgupõhjat. Sa ju tänini ka parandasid teda, sõid naise-lastega loomatoitu ja parandasid, sest et tahtsid õndsaks saada.“
„Aga kui loomatoitu ei söö, kas siis ka õndsaks saab?“
„Saab,“ vastas Ants ja lisas: „Aga tööd peab tegema, kõvasti tegema, sest muidu tulevad kurjad mõtted ja himud.“
„Kas sina ka tahad õndsaks saada?“ küsis Jürka Antsult.
„Kuis siis muidu, ikka ka,“ vastas Ants valmilt.
„Aga sina tööd ei tee.“
„See ongi minu häda, et ma tööd ei tee, sellepärast ongi mul nii raske õndsaks saada. Aga pole parata, igaüks peab oma risti kandma. Minu tervis on nimelt hädine, juba maast madalast, see on see vanne, mis jumal mulle peale pand. Ainuke, mis ta mulle selle asemel on kinkinud – hea ja helde südame, nii et kui sina saad tööga õndsaks, siis saan mina heategemisega. Kunagi poleks ma Põrgupõhjaga jändama hakand, kui ma sinule poleks taht head teha – sind lasta selles armsas paigas rahulikult edasi elada. Mõni teine oleks su kohe ühes naise-lastega sealt välja kupatand ja ise sisse kolind, aga minul pole seda vaja, sest mul on omal juba kenakene elamine ja olemine olemas, nagu sa isegi tead.“
„Küllap vist.“
„Nõnda siis ostsin Põrgupõhja puhtpaljalt heategemiseks ja minu ainukene soov on, et su pere endiselt kosuks ja kasvaks. Ainult ühest pole ma kunagi õieti aru saand, nimelt: miks ripud nii väga oma õndsakssaamise küljes?“
„Aga kui olen Vanapagan,“ vastas Jürka.
„Peab siis Vanapagan õndsaks saama?“
„Muidu ei tule inimesed põrgu.“
„Elavad siis inimesed põrgus?“
„Aga kus siis?“
„Maa peal.“
„Kuniks nüüd seda! Vaat kui tuled põrgu…“
„Mina lähen taeva.“
„Aga kui Peetrus sisse ei lase?“
„Miks mitte, kui usun lunastust.“
„Peetrus ütles, see ei loe änam.“
„Ütlesid sa ka õpetajale seda?“
„Ütlesin.“
„Ja tema?“
„Läks valgeks kui lubi.“
Nüüd oli Antsul tundmus, et ka tema läheb näost valgeks, nii et Jürka võib seda tähele panna ja hiljem sellest ükskõik kellele samuti endastmõistetavalt rääkida, nagu ta praegu teeb seda õpetaja suhtes. Kui ometi võiks teada, kas õpetaja tõepoolest „läks valgeks kui lubi“ või paistis see ainult Jürkale nõnda! Kas õpetaja tõesti tundis sedasama ebamäärast ja seletamatut hirmu, mis läbistab mõnikord Antsu südame ja neerud, kui Jürka nii kindlasti ja lihtsalt ütleb, et tema on Vanapagan ja on inimesena maa peale tulnud selleks, et kõiki teisi inimesi oma õndsusega põrgu viia. See kõik on muidugi täiesti ebausutav ja võimatu, et jumal, kes laskis oma poja maa peal ristipuus surra, annaks lunastatud inimsoo kuradi meelevalla alla, teeks inimese põrgu- või taevamineku olenevaks vanatäpilise õndsusest inimesena maa peal. Aga ometi, kes neid ilmaasju ja jumala mõtlemisi teab, kes julgeb siin päris kindel olla, mis on võimalik, mis võimatu. Mis siis, kui Jürka on ometi Vanapagan ja kui ta saab kõigest aru, mis tema ümbruses ja tema endaga sünnib, ainult mängib lolli, et näha, kusmaale Ants ja teised inimesed oma tegudega lähevad. Ja kui siis ükskord astud viimse kohtu ette ning püüad taeva saada, ilmub Jürka ja küsib: aga kuis oli selle maaparanduslaenuga? kuis oli majaga, mille ehitasime selle laenuga? kuis oli minu teoorjusega? kuis oli minu naise ja laste toiduga? Miks sõid sinu koerad ja sead paremat toitu kui minu naine ja lapsed? Hea küll, et lapsed, sest neil olid sarved peas nagu vaesel Vanapaganal kunagi, aga miks sõi minu Juula sedasama toitu? Olid temal ka sarved peas?
Antsul välgatasid ainult silmapilguks niisugused mõtted ja nad kadusid sama ruttu, nagu nad olid tulnudki. Oli ainult korraks tundmus, nagu oleks ta lauakirikus ja põlvitaks altari ees, siis oli kõik läinud ja Ants endine, nii et võis muheledes küsida:
„Aga mis sa teed, kui õpetaja sulle põrgu kätte saadetakse?“
„Mis ikka. Sedasama, mis teistega.“
„Aga kui mina tulen?“
„Ükskõik, sina või õpetaja.“
Jürka ütles seda nii lihtsalt ja endastmõistetavalt, et Ants tundis jälle kord, kuidas hirmukirvendus jooksis tal mööda selgroogu üles ja alla, puutudes nagu iga üksikut lüli eraldi. Ja imelik: tänini oli ta Jürkas näinud nagu kodulooma, kelle oli pannud iseend orjama ja ta paljaks röövinud, kui see otse üleloomuliku jõu ja visadusega enesele pisut varandust oli soetanud. Aga nüüd äkki ei saanud enam aimusest lahti, et sel koduloomal pole sest sooja ega külma, kas külvad ta kullaga üle või riisud ta paljaks, sest tõepoolest polegi ta see, kelleks teda peetud, vaid jumal teab kes või mis. Ometi katsus ta edasi muheleda, kui ta küsis:
„Mis sa mu'ga põrgus teed – pistad tulle?“
„Põrgus ei ole tuld,“ vastas Jürka.
„Aga mis seal siis on?“
„Kui tuled, näed.“
Hirmujudinad puutusid jälle Antsu selgroolülisid, ometi pidi ta tahes-tahtmata edasi küsitlema:
„Miks sa ei taha öelda, mis põrgus on, kui seal tuld ei ole?“
„Ei saa.“
„Miks?“
„Olen inimene, sellepärast.“
„Aga sa ju ütlesid, et oled Vanapagan.“
„Maa peale tulin inimeseks, et õndsaks saada.“
Kõik kordus, kõik käis ringi: Vanapagan, inimene, õndsus, põrgu; Vanapagan inimene, õndsus põrgu. Mõtteta oli jätkata, sest see ei allunud hästi inimese loogikale. Ometi polnud see päris mõtteta, sest võib siiski kujutella, et nagu põrgust ei saa aimu anda inimkeelel, samuti ei saa ka põrguline mõelda inimaruga. Kuidas see just kõik on, ei tea, aga küllap see juba kuidagi on. Ja et vististi tõepoolest midagi on, tõendab kõige paremini see, et Jürka vastab küsimustele nii lihtsalt, selgelt ja lühidalt, kuigi sagedasti arusaadamatult ja ebatäpselt. Aga ta teeb seda nõnda ehk sellepärast, et tema tunneb peale siinse maailma veel midagi muud. On ehk midagi selletaolist, nagu on elektri ja inimesega: sellele on raudtraat kõva ese, elektrile aga auk õhus. Õhk omakorda on inimesele nii jumalik jook, et kui ta teda suuremal hulgal koos näeb, siis nimetab teda taevaks, kuna ta aga elektrile on kõva kui kalju, mida peab suure raginaga purustama, kui tahab temast läbi pääseda.
Ja milleks elekter õieti nii hirmsa raginaga õhku purustab, kas teab keegi? Kas sel pole ehk sama selge ja arusaadav otstarve nagu kaljude purustamisel inimese poolt, ainult et inimene ei saa elektri purustustöö eesmärgist aru ja elekter ei mõista inimesest midagi, kui see näeb vaeva kaljude purustamisega? Nii nad elavad kahekesi kõrvuti – just elavad! Sest kes suudaks tõestada, et elekter pole samuti elav olevus nagu inimenegi? Me kasutame elektrit, aga elekter meid ei kasuta… Kust me seda teame? Võib-olla on just elekter see, mis ajab meid kõiki seda tegema, mis me tõelikult teeme? Võib-olla ei taha ükski inimene sõda, aga elekter sunnib peale, sest talle meeldib mängida inimesega. Laseb teda, vaest looma, uurida iseend ja muid asju, laseb teda ehitada suuri maju ja sildu, laseb teha masinaid ja mööbleid, pilte ja kujusid, raamatuid ja helisid ning järgmisel silmapilgul laseb kõik purustada. Kogu meie tuhandeaastane töö ja vaev langeb nagu laste pappmajakene kokku võib-olla ainult sellepärast, et me ei mõista elektrit, pidades teda jumal teab milleks, kuna aga tema on elav olend, kes heidab inimesega, selle oma meelest suure ja targaga, rumalat nalja, sest ta võib-olla peab meid samuti eluta looduseks nagu meie tedagi. Ja see polekski nii väga pentsik. Sest kui heita pilk inimsoo-ajaloole, vaadeldes rahvaste ja kultuuride tõusu ning mõõna, eks siis tärka meis enesteski tundmus, et inimene talitab samuti nagu tuul ja vesi, mis kuhjab mägesid ja uuristab orge, või nagu kuumus ja külm, mis paisutab ja purustab, ilma et oskaks öelda, miks või milleks. Aga mis oleks, kui inimese tegevust vaatleks selline võimas ja igavene olend nagu elekter, kes põhjavalgusel ratsutades tunneb mitte ainult inimese saamist ja sündi, vaid ka kogu maakera kihte ja koopaid, ilma et tal tarvitseks uurimusteks visata ainustki labidatäit mulda? Sellise olendi silmas oleks inimene arutum kui rohutirts või kui tuul, tuli ja vesi. Sest võib aru saada, kui purustatakse, aina purustatakse või kui ehitatakse, aina ehitatakse, aga on võimatu mõista olendit, kes täna ehitab ja homme purustab ning tunahomme jällegi uuesti sedasama ehitab. See, kes nõnda toimib, on arutu nagu looduski tema ümber, või kuigi tal oleks aru, siis peaks see olema midagi vahelduva elektrivoolu taolist.