Mahtra sõda/2
2.
Pärast lõunat tõi kubjas Wõllamäe Päärnale wäljale käsu, ta pidada õhtu paruni juurde minema. See oli inetu kollane pilk, mille ta seejuures teomehe peale heitis. Päärn ei lausunud kubjale musta ega walget, waid hüüdis oma kõrwile: „Wagu!“ ja kündis rahuga edasi.
„Kas kuuled, õhtu herra juurde!“ kordas Prits kähisewa healega.
Kui Päärn ka nüüd midagi ei kostnud, näitas talle kubjas selja tagast rusikat ja hakkas siis suure hoolega tema kündi uurima. Künd oli aga nii laituseta, et teomehe kõige wihasem waenlanegi selle juurest miskit wiga ei leidnud. Kubja-Prits sammus siis ka warsti keppi wangutades minema.
Kulbi Kaiele tõi aidamees kardulimaale käsu, et ta õhtul herra juurde mõisa pidawat minema. Ehk küll tüdruku süda paha oli aimanud, ehmatas ta siiski nii ära, et ta käed wärisema hakkasiwad.
„Herra juurde?“ küsis ta. „Mis ma kurja olen teinud?“
„Kust mina seda tean?“ wastas aidamees. „Mind ju ööse reheliste juures ei olnud.“
Et rehest jutt oli, siis teadis Kai wäga hästi, missuguse asja pärast teda paruni juurde kutsuti.
„Ta peksis mu ju weriseks, ja nüüd kutsutakse weel kohtu ette!“ hakkas ta nuttes kaebama, kuna tal paksud pisarad üle tolmuse ja porise palge weeresiwad.
„Aga sa ei tohi sundijat sõimata,“ lisas aidamees noomiwalt juurde, kuna ta, et tüdruku kurtmistest peaseda, ruttu edasi kõndis. —
Päärn ja Kai saiwad õhtul herraga juba mõisa-õues kokku. Parun Heidegg tuli põllult ja pööras parajaste ümber wiinaköögi nurga mõisamaja poole, kui teomees talle, kübarat tõmmates ja alandlikult kumardades, lähenes.
„Paruni herra on mind täna mõisa kutsund.“
„Kes sa oled? Ah soo — Wõllamäe Päärn!“…
Parun pööras oma terwe kehaga teomehe poole ümber ja lõi oma terasekarwa hallid, läbitungiwad silmad, mida imelik wesine kord ja suured sügawad kulmukortsud ümbritsesiwad, nagu raudnaelad Päärna näo külge kinni. Teomehe hiiglakeha seisis natuke aega küürus tema ees, käed kobasiwad nagu harjunud kombe järele herra säärte poole, siis aga, kui parun sammu tagasi astus ja ta nägu ikka waljumaks, tagasitõrjuwamaks muutus, ajas Päärn enese sirgeks ja seisis nüüd oma täiel wägewal pikkusel ja jämedusel mõisniku ees.
„Päärn,“ ütles parun Heidegg pehmemalt, kui ta kurja, walju näo järele oleks wõinud arwata, „Päärn, sa ei ole oma meelt weel sugugi parandanud. Sa oled weel seesama wastane hunt, kes sa kahe, kolme aasta eest olid.“
„Paruni herral on õigus.“
„Soo — wõi mul on õigus!“ Parun astus mehele sammu lähemale „Kui sa ütled, et mul õigus on, siis tähendab see, et sa oma meelt parandada ei tahagi? Mis?“
„Tahan küll, aga paruni herra sundijad ei lase.“
„Ei lase? Sina, häbemata, kargad täieste ilma asjata kubja kallale ja peksad teda kõigi teomeeste ees, ja julged mulle weel öelda, et minu sundijad sind ei lase meelt parandada?“
„Kubjas lõi mind ilma asjata, ja mina ei peksnud teda mitte, waid wiskasin ta oma kallalt ära lepapõesasse.“
„Pea lõuad! Kubjal on õigus sind lüüa, ta wõib sind lüüa, milla tahab — see on minu käsk! Aga sina ei tohi kubjast lüüa — kas kuuled! Sina ei tohi kubja külge näppugi pista — kubjas on minu käsu peal wäljas, kubjast peab iga ori kartma nagu mind ennastki!“
„Aga see ei wõi paruni herra käsk olla, et kubjas ilmasüüta inimesi tohib peksta.“
„Wait! ilmasüüta inimesi teie seas ei olegi! Teie olete kõik kelmid, wõrukaelad, wargad ja laisklejad! Tänage Jumalat, et teil weel nii helde herra on, nagu mina olen. Iga hoobi, mis teile antakse, olete auusaste ära teenind… Ja sina, wastane karu, sina julged mulle suu sisse öelda, et kubjas sind ilma süüta löönd? Sa oled ju kubjast kõigi ees häbemata sõnadega sõimand. Sa oled temale ‚siga‘ öelnd?“
„Ei, ‚elajas‘!“
„Ja mispärast ütlesid talle seda?“
„Sellepärast, et ta tüdrukule pähe lõi, nii et weri wälja tuli.“
„Kas see sinu asi oli?“
„Ei old.“
Wist kunagi polnud parun Heidegg ühe teomehega, pealegi niisugusega, kelle peale ta raske süü pärast wihane oli, nii kaua juttu ajanud. See suur, tugew ‚wõllanägu‘ aga, kes praegu ta ees seisis ja kes kõige oma talupojalise rumaluse juures midagi awaldas, mida teiste temasuguste juurest naljalt leida ei olnud — nimelt julgust ja wastutahtlist loomulikku nalja — see huwitas wägise parun Heideggi wägiwalla-armastuse peal põhjenewat rüütlimeelt.
„Kas Kai sinu naine wõi pruut on?“ küsis ta.
„Ei ole.“
„Wõi hea sõber?“
„Mitte põrmu.“
„No, miks sa tema eest siis seisid?“
Selle küsimise peale jäi Päärn wastuse wõlgu. Ta silm otsis rahutult herra jalgade pealt seletust. Wiimaks kohmas ta:
„Ma ei wõi werd näha.“
Kui mitte nii raske süüalune ta ees ei seisaks — parun pahwataks selle wastuse üle wististe naerma. See hiiglakaswuga kiskja seal, ja ei wõi mitte werd näha!… Parun ei naera aga mitte, waid hüüab waljult:
„Ma saadan su haakenrihtri juure!“
„Kas mõisas witsu ei ole?“ küsib Päärn.
Parun wahib talle otsa, pöörab siis selja, kõnnib mõne sammu edasi-tagasi, urgitseb oma kepi-otsaga maad ja küsib wiimaks:
„Mõisa witsad on sulle siis armsamad kui haakenrihtri omad?“
„Armsad pole nad mulle kumbki,“ wastab teomees. „Aga kui paruni herra mind aagrehi juure soadab, siis peab paruni herra mulle kirja kaasa andma, ja kas paruni herral seda tööd ja tüli waja on?“
Wõllamäe Päärn teab nimelt oma õe käest, kes mõisas toatüdrukuks on, et paruni herra kõigist maailma asjadest midagi nii wäga ei wihka kui kirjutamist. Iga kirja — ka kõige lihtsama — kallal istub ta mitu tundi, on wihane kui lõwi, karjub igaühe peale, kes tema uksest sel ajal mööda läheb, loobib ühe sule teise järele nurka ja wiib, kui kole töö wiimaks walmis, ta proua kätte parandada. Proua teeb aga kirjast hoopis uue kirja, ja selle peab siis parun ümber kirjutama. Seejuures wannub ta kui pagan, ja ta tuju on terweks päewaks rikutud.
Wõllamäe Päärn teab siis wäga hästi, mida ta „paruni herra töö ja tüliga“ tahab öelda.
„Kui ma teaksin, et sa meelt parandaksid, Päärn, siis ei saadaks ma sind mitte haakenrihtri juurde,“ ütleb parun oma suuri hallisid wurrusid keerutades.
„Paruni herra teab, et aagreht ka mitte suur meeleparandaja ei ole. Paruni herral on ehk minu kadund isa weel meeles?“
Päärn ütleb seda healega, millest tasane wärin wälja kuuldub, ja ta mõnus, rahuline nägu on korraga hirmus tõsiseks muutunud.
Ka paruni palgel on muutust märgata. Ta pahem silma-äär hakkab tuksuma, ta pikad wurrud liikuma, ja ta nihkub teomehest pisut, pisut eemale…
„Hea küll, Päärn,“ ütleb ta, „sa pead mõisa tallis wiiskümmend soolast saama.“
„Nelikümmend, paruni herra, ja mitte soolast,“ wastab teomees.
„Sa tingid? Hea küll — nelikümmend, aga nelikümmend soolast! Ja nüüd pea lõuad!“
Seega pöörab parun Heidegg Kulbi Kaie poole, kes terwe aja nuttes ja lõdisedes Päärna selja taga seisnud.
„Mis su nimi on?“
„Kai!“
„Kelle waim sa oled?“
„Tooma-Tõnu Mihkli.“
„Sa oled kubjast sõimand — saad mõisa tallis kolmkümmend soolast.“
„Kulla, pai paruni herra —“
„Wait!“
„Armu, paruni herra, armu!“
Kai langeb põlwili maha, sirutab käed paludes wälja; parun pöörab talle aga selja ja teeb ruttu minekut… Ta on aga waewalt wiis sammu edasi saanud, kui Wõllamäe Päärn korraga ta kõrwal seisab.
„Paruni herra! Weel üks sõna!“
„Mis sa weel tahad?“
„Milla paruni herra mulle mu isa koha jälle tagasi annab?“
See on kõige häbematuse tipp! Mehe käest on wastuhakkamise pärast koht ära wõetud, ja nüüd, kus ta wastuhakkamise pärast jälle kaebtuse all seisab, tuleb ta kohta tagasi nõudma!
Parun Heidegg ei tea, mida ta peab wastama. Kui ta seda hiiglast mitte ei kardaks — ta ei tea isegi õieti, miks ta teda kardab — ja kui ta temast mitte lugu ei peaks — ta ei tea isegi õeti, miks ta temast lugu peab — siis laseks parun Heidegg selle häbemata kinni siduda ja haagikohtuniku juurde wedada tema kohutawa häbematuse pärast. Et aga parun Heidegg seda meest kardab ja temast lugu peab — wahest ka tema tööwirkuse ja tööosawuse pärast — siis ei wasta ta muud kui:
„Isa koha annan sulle tagasi, kui meelt oled parandand ja sundijatele enam wasta ei hakka. Oma küsimise eest saad aga kümme soolast juure… Talli juure mõlemad!“
Ütleb, ja läheb eel talli poole. Mõlemad süüalused pikkamisi taga järele.
„Wahimees, kus witsad?“
Küllap sel witsad walmis on!
„Wahimees, kahele soolwett!“
„Walmis, paruni herra!“
Kolmas nuhtluse-alune on nimelt weel. Selle on opmann üles andnud. Neljateistkümne-aastane poisike. Kündis hooletumalt. Jättis kiwide ääred terweks ja ajas looklewad waod. Wiisteistkümmend hoopi ilma soolaseta.
„Soolaseks“ nimetatakse X. mõisas nimelt seda, kui witsad enne peksmist ja peksmise ajal soolwee sisse kastetakse. Haagikohtuniku juures sada hoopi, ehk X. mõisas wiiskümmend „soolast“ — see on ükskõik. Et paruni herra mitte hea meelega kaebekirju ei kirjuta ja haagikohtuniku herrad mitte iga tühja asja pärast tülitada ei taha, siis püüab ta oma mõisas ise korda pidada, ja walib raskemate süüde tarwis „soolase“. Tagajärg üks ja seesamune. Auukartus mõisapolitsei eest aga seda suurem.
Esimene, keda tallis käsile wõetakse, on neljateistkümne-aastane teomees, kes õigeid wagusid ei taha künda. Ta lõdiseb kui haawaleht, nutab, kui sünniks talle suur ülekohus, ja ei mõista ärewuse pärast oma püksinuppusid lahti teha, waid nabistab särgi-preesi kallal, nagu oleks selle lahtipeastmist waja. Wahimees läheb talle appi. See mees teab, mida waja on. Warsti on poisi punane ihu paljas ja saab ruttu weel punasemaks. Ta karjub nii, et terwe mõisaõue kajab. Esimesed hoobid panewad ta karjuma, järgmised juba röökima. Inimesed, kes mõisa-õues liiguwad, kahwatawad ära ja jooksewad ruttu tuppa. Naisterahwad pistawad näpud kõrwadesse ja poistel kukub süda saapasäärde. Parun Heidegg seisab aga tallis karjuja juures, näeb, kuda iga hoop werised worbid selle ihusse lõikab, ja julgustab pekswat wahimeest taga, et ta mitte õigust silmast ei kaotaks… Parem Heidegg ei taha ja ei tee ju muud kui õigust. Süüdlasi peab karistatama, muidu lähewad inimesed hukka…
Poisi järele wõetakse tüdruk käsile. See palub weel ikka armu, ehk ta küll teab, et see midagi ei aita. Ta on poolsurnud häbi pärast, et ta meeste ees oma ihu peab paljastama. Wahimees, tugew, tumeda näoga wanamees, kastab witsad püti sees olewa soolase wee sisse, ja ta kurb tegewus algab. Tüdruk kisendab weel heledamalt, weel pöörasemalt kui poiss. Ta heal muutub pärastpoole paljaks kiilumiseks, mis igale kuulatajale kuni üdini tungib.
Siis järgneb Wõllamäe Päärn. Tema ei karju. Ainust healt ei tule ta suust. Ilma sunduseta on ta ennast ihukattest wabastanud, ilma sunduseta heidab ta maha. Ta surub pea käte wahele ja pigistab hambad tugewaste kokku. Ta tunneb, kuda soe weri ta ihu mööda maha hakkab tilkuma, ja alles päralt neljakümnendat hoopi tungib ta rinnast tasane, mahasurutud korin, mis wiimaks ähkimiseks muutub… Kui nuhtlusejagu täielikult käes, kargab ta maast üles, kohendab oma riideid ja heidab seejuures paruni peale ühe pilgu, millest wiimane selgeste aru ei saa: peitub selles meeleheitlik wiha wõi üksnes walu.
Mõnel mõisnikul on wiisiks, peksetuid witsakimbule suud anda ning herrad karistuse eest tänada lasta. Parun Heidegg ei nõua seda. Ta noomib nuhelduid ainult mõne isaliku sõnaga, et nad nüüd õpetust wõtaksiwad ja edaspidi endid süütegude eest hoiaksiwad. Siis pöörab neile selja ja sammub tallist wälja. Ta on waheajal hea söögi-isu saanud, ja õhtu-laud ootab teda. — —
Selle aja sees, kui tallis süüdlasi karistatakse, sünnib mõisa puiestikus wäikene juhtumine.
Seal jalutab X. mõisa koolipreili parun Heideggi neljateistkümne-aastase tütre ja kümne-aastase pojaga. Preili Juliette Marchand[1] on alles mõnda päewa siin ja ülepea Eestimaal. Ta tuli Peterburist siia. Pärit on ta Prantsuse Schweitsist. Wenemaale asus ta umbes aasta eest.
Preili Marchand juhtis parajaste laste tähelpanemist sügisese looduse luulelise ilu peale, näitas neile, kui maalimisewäärt kena on mets oma mitmekarwalise ülikonnas, kui kosutawalt tema rõemus, rahuline waikus inimese hinge kohta mõjub. Seal korraga kahwatas noor Prantsuse neiu ära, ta põrkas sammu tagasi ja asus nagu kaitset otsides tütarlapse ja poisikese ümbert kinni. Ta suured mustad silmad wahtisiwad ärarääkimata ehmatusel mõisa poole — sinna poole, kust praegu üks heal tungis, mis tal were soontes tarretama pani.
„Mu Jumal, mis seal on?“ karjatas ta wärisedes.
Paruni lapsed waatasiwad teineteise otsa ja naeratasiwad.
„Seal tapetakse kedagi! Mu Jumal — appi, appi!“
Ja preili Marchand tahtis jooksu panna, lapsi enese järel rebides.
Kuna wäikene Kuno preili ehmatuse üle waljuste naerma hakkab, tallist tulewa kisa pärast aga näpud kõrwa topib, ütleb Ada von Heidegg koolipreilile waigistades:
„Ärge ehmatage, see pole midagi!“
„Kuidas? See pole midagi? Seal karjub ju üks inimene, kellele wist elu kallale kiputakse!“
„Ei, teda karistatakse. See on keegi, kes midagi kurja on teinud ja kellele papa laseb witsu anda.“
„Witsu? Aga see ei ole ju mitte lapse heal!“
„Miks peab tal siis lapse-heal olema?… Aa soo“ — lisab preili Ada juurde, „Teie arwate, et ainult lastele witsu antakse? Ei, meil saawad ka täiskaswanud inimesed witsu, kui nad paha on teinud.“
Preili Marchand wahib tütarlapse otsa, nagu arwaks ta, et see temaga nalja heidab. Preili von Heidegg on aga üsna tõsine.
„Ja suuri inimesi lüüakse nii, et nad karjuwad — et nad nõnda karjuwad?“ hüüab prantslane.
„Ja, preili Marchand! Mida Teie siis arwate? Neid ei lööda ju mitte nalja pärast, waid neid karistatakse süü eest.“
„Aga kas Teil siis kohtuid ei ole?“
„See on kohus, preili Marchand!“
Wäljamaalane wahib tütarlapse peale, kes nii rahulikult kõneleb, ja ta nägu kujutab arusaamatust, meeleheitlikku hirmu ning ikka mõrudamalt nähtawale tulewat õudu.
„Preili von Heidegg, kas Teie siis ehmatust ei tunne? Kuno, miks sa ära ei põgene?“ hüüab ta käsi kokku lüües.
„Preili Marchand,“ kostab noor tütarlaps, „meile ei ole see enam miski uudis. Meie oleme seda juba ennem mitu korda kuulnud. Meie peaksime küll mamma tahtmist mööda toas olema, et meie seda inetumat kisa ei kuuleks, aga mis teha — meie jäime natukene hiljaks wälja. Nüüd aga, preili Marchand, ruttame kohe koju!“
Kuid preili Marchand polnud põgenemise peale sugugi nii walmis. See südant-lõhestaw walukisa, mis läbi wäikse puiestiku lõikas ja linnud puude-oksadelt lendu hirmutas, näis neiu jalgu nagu maa külge naelutawat. Ta tõstis ainult ristis käed taewa poole ja hüüdis paluwalt Ada von Heideggi poole, kes oma kõrwu ka kätega kinni hoidis:
„Kas Te ei wõiks oma papa juurde jooksta ja selle inimese eest paluda?“
Ada raputas ägedalt pead.
„Kuhu Te mõtlete, preili Marchand! Papa ei salliks iganes, et lapsed oma nina tema asjade wahele topiwad.“
„Aga mida on see inimene siis süüd teinud?“
„Taewas teab? Wahest hooletu, wõi laisk, wõi wastane olnud, wahest ka warastanud. Inimesed on ju nii hukas, nagu papa ja walitseja alati ütlewad. Ilma kepita ja witsata ei saa sugugi läbi. Ja nõnda on lugu igas mõisas, mitte üksi meil, preili Marchand.“
Preili Ada seletas seda wana inimese tõsiduse ja rahuga, kuna ta ilusast näost nagu murelik tusk paistis inimeste ilmparanemata halbtuse üle.
Kisa lõpeb korraga. Preili Marchand tõmmab kergemalt hinge. Ta äigab käega oma helewalge otsaesise üle, mille peal külm higi seisab. Preili Ada ja Kuno on näpud kõrwadest wõtnud. Wiimane naerab ja ütleb uhkustades:
„Küll Teie aga olete arg, preili Marchand! Waadake mind — kas mul hirmu on? Mitte põrmu! Mina olen ka mees, aga Teie olete naisterahwas, preili Marchand.“
„Kuno, sa meeldiks mulle rohkem, kui sul ka hirmu oleks,“ wastab koolipreili rõhutud rinnast.
Nad hakkawad kiireste mõisa poole sammuma. Kiirestaja on preili Marchand. Ta hoiab laste kätest kinni ja tõmmab neid enesega kaasa. Ta tõttab, kas tahtes wõi tahtmata, otsekohe sinna poole, kust hädakarjumine kostnud. Nad on aga waewalt paari sammu edasi jõudnud, kui koolipreili jalg äkitselt peatab ja ta peent, õrna nägu uus kahwatus katab.
„Weel üks õnnetu!“ sosistab ta. „Ja — naisterahwas!“
Talli poolt kajab nimelt Kulbi Kaie läbitungiw kiilumine.
„Lähme ruttu koju, preili Marchand!“ hüüab nüüd ta Ada von Heidegg weidi kartlikult, sest koolipreili hirmus ehmatus hakkab temale nähtawalt külge.
„Ada, kas siis ka naisterahwaid witsadega peksetakse?“ küsiwad Prantsuse neiu kahwatanud huuled.
„Ja, preili Marchand!“
„Kes neid peksab?“
„Wahimees.“
„Meesterahwas?“
„Ja.“
„Ja kus Teie papa on?“
„Seal juures!“
„Waatab pealt, kui naisterahwast lüüakse? Palja ihu peale lüüakse?“
„Ja, ja, ja!“ hüüab preili Ada kärsitult, ja ta punased, wärsked huuled lähewad pahaselt mossi. „Ma ei saa aru, mis siin nii palju küsida on? Papa ise on ju kohtumõistja, ja tema käsu peale karistatakse iga süüdlast, olgu see meeste- wõi naisterahwas!“
„Preili Marchand,“ küsib Kuno, kuna ta oma kepikesega rohu- ja lillepäid tee kõrwal maha niidab, „kas Teile ei meeldi, et pahad inimesed lüüa saawad?“
„Ei, ma ei ole sellega mitte harjunud.“
„Kudas Teie kodus siis pahu inimesi karistatakse?“
„Neilt wõetakse wabadus mõneks ajaks ära, wõi nad tasuwad oma süüd rahaga.“
„Wõetakse wabadus ära?“
„Ja, nad pandakse üksikusse tuppa elama, kus nad teistest inimestest eemal on.“
„Ei muud midagi?“
Kuna wäike Kuno kasteheina päid peksab, on preili Marchand Ada piha ümbert hellalt kinni hakanud.
„Ada,“ ütleb ta pool paluwalt, „kas meie ei wõiks neid inimesi näha saada, keda praegu löödi?“
„Näha saada? Mis tarwis?“
„Ma tahaksin nendega paar sõna rääkida.“
„Millest siis?“
„Neilt küsida, mis süüd nad on teinud.“
„Seda saame papa wõi walitseja käest paremine teada.“
„Ada, ma tahaksin nende enestega kõneleda, kolm sõna paljalt!“
Ada von Heidegg kehitas õlasid, nagu inimene, kes teisest põrmugi aru ei saa. Siis jäi ta preili kahwatanud näo peale wahtima, ja naeratas. Koolipreilidel on enamiste ikka oma isesugused weidrad tujud! Tal oli peaaegu himu seda Juliette Marchandile öelda, aga ta sai weel sõna-sabast kinni ning tähendas selle asemel:
„Noh, kui see Teile just nalja teeb, siis wõime neile ju tee peale wasta minna. Aga papa ei tohi meid seejuures mitte näha.“
Nad pöörasiwad põigiti läbi puiestiku mõisa kaugemate kõrwaliste hoonete poole, kust tee mööda küla poole wiib. Peksetawa naisterahwa hirmus kiljumine oli waheajal waikinud, talli poolt ei tulnud enam mingit kahtlast healt. Nad jõudsiwad puiestikust wälja, aida ja wiinaköögi wahele, kui esimene karistusealune, neljateistkümne-aastane teopoiss, sealt juba mööda oli läinud. Sellewastu lähenes aga talli poolt nuheldud tüdruk. Ta nuuksus kramplikult, pühkis silmi ja lonkas. Preili Marchand, Ada ja Kuno hoidsiwad endid aia äärde, suurte remmelgate warju. Kui tüdruk mööda oli minemas, hüüdis teda preili Ada Eesti keeli.
Kai tahtis nuuksudes ja longates mööda minna, Kuno jooksis aga ta juurde ja hüüdis karedalt:
„Kuule, sina, preilid tahawad sinuga rääkida!“
Tüdruk waatas oma nutust tursunud silmadega ümber, ja kui ta nägi, et pikk, sirge preili mõne sammu tema poole astus, jäi ta alandlikult seisma.
Ada hakkas Prantsuse neiule tõlkijaks.
„Koolipreili tahab teada saada, mis süüd sa oled teinud, et täna witsu said?“
„Kubjas peksis mu weriseks, ja ma ütlesin talle ‚mõrtsukas‘.“
„Miks kubjas sind peksis?“
„Mu silmad olid natuke kinni läind — olin wäga wäsind.“
Preili Marchand laskis küsida, kas tal wäga raske töö olnud. Kai wastas, et ta kaks päewa ja kaks ööd järjest ilma magamata tööl olnud.
Preili Marchand pigistas käed kramplikult risti ja heitis tüdruku peale niisuguse pilgu, et see nagu koer, kes hea südamega inimest aimab, tema juurde jooksis ja ta mõlemale käele suud andis. Preili Marchand ei märganud oma kohmetuses muud teha, kui wabastas oma käed tüdruku pihust ja paitas ta poriseks nutetud põske… Siis lonkas Kulbi Kai küla poole edasi.
Warsti lähenes ülemalt talli poolt hiiglasuurune, karuturjaga talupoeg. Ta tõmmu nägu punetas, silmadel oliwad weripunased, punsunud ääred, ning suu oli ta nii kõwaste kokku litsunud, nagu ei peaks sealt mõnel ajal enam ainust sõna wälja tulema.
Seda meest pidasiwad kolm ootajat esimeseks peksetuks, kes nii kohutawal wiisil karjunud. Eel ära läinud waimupoissi polnud nad näinud. Ada tundis Wõllamäe Päärnat, sest see oli ju toatüdruku Maie wend ja käis wahel mõisas õde waatamas.
„Päärn, miks sa täna peksa said?“ hüüdis tütarlaps heleda healega.
Noor talupoeg ei peatanud sammu, ei lausunud sõna, aga ta heitis tee ääres seisma peene seltskonna peale pilgu, mis preili Marchandi südame silmapilguks tuksumast seisma pani. Sellest pilgust wälkus midagi wälja, mille sarnast Juliettele weel kunagi inimese-silmast wastu polnud lennanud. Nagu kaitstes ja ühtlasi kaitset otsides hakkas noor neiu Ada ja Kuno ümbert kinni ja kiskus nad tee äärest tagasi.
Tummalt, sirgelt, kangelt sammus Wõllamäe Päärn nendest mööda.
Mitte asjata ei kutsutud seda meest kangekaelsete kuningaks…
- ↑ Ütle: Shüliett Marschang.