Mahtra sõda/1
1.
„Uusi ahteid maha, teie wedelworstid! Mis palwetundi te peate? Paluge, kui palju tahate, põrgu lähete siiski kõige oma laiskusega!“
Ta polegi nii kuri, see laia lõuaga, tugewa, jändriku kehaga must wanamees seal tahmase ukse kõrwal tolmupilwe sees; ta pragab ja kirub ainult wiisi pärast, ja ka sellepärast, et ta muud abinõuu ei tunne, et neid weniwaid, lossi langenud tondikujusid seal põhkude sees wähegi elustada, ning lõppeks sellepärast, et temalt walju wastutamist nõutakse, kui ta mitte ei praga ja ei kiru, kui ta oma „wedelworstisid“ mitte elustada ei suuda, kui töö mitte õigeks ajaks tehtud ei saa. Ja kuna ta kärgib ja paugub ja ikka tüsedamaid sõimusõnu otsib, tuksub ta laia suu ümber wahel sala naeratamine, mis pikkamisi ta lagedat lõuga mööda alla tiheda habeme sisse ronib, habeme sisse, mis nagu wildist wõru ta kurgualust ja poolt kaela ümbritseb. Ei, Widiste Mart, X. mõisa rehepapp, polegi nii kuri, kui ta suuga püüab olla, ja et kõik wedelworstid seda teadwad, siis laseksiwad nad endid kõige suurema südamerahuga põrgu põhja needa, kui mitte kilter kepiga ka rehes ei seisaks, ja kui see pikk, kondine, jutukehw pilwetõukaja mitte alati nii pahas tujus ei oleks, et ta suu asemel ikka keppi tarwitab, millel palju selgem keel on kui Rehe-Mardi sõimurikkal suul.
„Uusi ahteid maha! Ärge warastage mõisaherra ööd, nagu te tema päewi warastate! Kes teid toidab, kui te mitte mõisnikku ei toida!“
„Me toidame teda ja iseendid koa“, uriseb üks noor teomees, süsimusta, porist higi põselt pühkides.
„Ja jah, sina oled mees teisi ja ennast toitma!“ algab nüüd ka kilter laisa, läbi nina tulewa nohisewa healega. „Just sina, see laiskworstide peamees! Mis sa oma pindast nii kaua tunnistad? Tahaksid talle wist elu sisse puhuda, et ise lööma hakkaks?… Ja sina, Triinu, juba jälle kükitad maha, nagu munas kana! Juba su kintsud jälle kipitawad! Oota, ma lasen su tösstädi warre otsa siduda ja su laisa kehaga ahtele pihta anda!“
Juba lähenebki oma kardetud pajukepiga. Aga küll nüüd tüdrukutel-poistel jalgu on! Kiltri-Kaarli kepi eest kaob kõik, millel weel wähegi elu sees on. See, kes paigale jääb, on wäsimuse pärast nii kange ja tuim, et ta lööki enam kartagi ei märka.
Warsti on uued ahtelademed maas, pindad wõetakse warnast, paarid heidawad kokku ja edasi läheb öösine töötants üle sahisewa wilja, läbi paksu, halli tolmu, ning pillimänguks on jälle pintade igawene ja kõigile nii tuttaw kilk—kõlk! kilk—kõlk! kilk—kõlk!
Rehepapid teadwad palju tontidest jutustada. Öösised warjud petawad nende silmi, öösised healed nende kõrwu. Öö peidab oma musta tiiwa all palju saladuslisi wiirastusi. Unine, poolmagaw silm wõiks terwet pilti, mida rehealune praegu pakub, suureks wiirastuseks pidada. Tõmmu-hall kuni süsimust on terwe ruum. Raswaküünlad tahmastes laternates oma kurwa kollase helgiga on tontide silmad. Kiired, mis neist suure waewaga läbi tolmuse ruumi poewad, kahwatawad eemal ikka enam ja enam ära, saawad surnukarwalisteks. Pikad, laisad warjud roomawad üle põranda, roniwad seinu mööda üles, tõstawad oma hiiglapäid sarikateni. Wäljas hulub sügisene tuul, nagu tahaks ta terwe ilma walu ja wiletsust ühises wägewas nutulaulus, suures, ilma ääreni kostwas ahastusekisas kuuldawale tuua. Rehewärawad nuuksuwad, katus ägab ja oigab, pilwed aga puistawad pisaraid alla — ojadena, nagu tahaksiwad nad uputuse läbi kõike kinni matta, mis alt mustawast sügawusest nutu ja kaebe kujul ülespoole kerkib — ilmaruumi jumalikku rahu ja waikust rikkuma.
Kari tontisid, waimusid, kooljaid, mis seal tuhmi tolmupilwe sees, nelja tahmast mustawa seina wahel liigub! Neil ei ole silmi, neil pole suud, nina ega kõrwu; neil pole ka aju enam, mis mõtleks, ega südant, mis tuntawalt tuksuks. Nad on tööriistad, nagu need kaks kokkuseotud puud nende käes, mida nad pindaks kutsuwad. Pint ja Mihkel — Mihkel ja pint; Liisu ja pint — pint ja Liisu — kõik üks, ütle, kudas tahad! Tummad mõlemad, kurdid mõlemad, tundmuseta mõlemad. Ühel pole rohkem soowisid kui teisel, ühel pole rohkem nälga ja janu kui teisel. Sest nälja ja janu tundmiseks on tundmust waja — pindal aga tundmust ei ole ja Mihklil ja Liisul ka mitte.
Neljas rehi nädalas! Nelja rehe wahel üks öö puhkamist. Kaks päewa ja kaks ööd järjestikku rasket tööd, siis üks öö magamist, ja jälle kaks päewa ja kaks ööd järjestikku rasket tööd! Ning leiwakotis haganane leib!
Kilk — kõlk! Kilk — kõlk! Mats —pots! Mats — pots! Juba hakkawad löögid oma heledat kõla kaotama, juba käib mõni pindapaar nõrgalt potsudes ja matsudes maha. Mõni toetab, kui ladem läbi löödud, seljaga wastu reheseina ja jääb sinna kui puutomp seisma. Ükski ei lausu enam teisele sõna, ükski ei waata enam teise peale, nad ei näe enam üksteise nägusid, ei tunne enam üksteise kogusid, nad aimawad ainult, et nende ümber inimesed liiguwad ja et nad ka ise liiguwad. Kõik on nagu paksu, läbitungimata udu sees, healed kajawad neile nagu kaugelt, kaugelt metsa wõi mere tagant kõrwu. Mõne silmad on täieste kinni, nad liiguwad ainult kehalise tunde järele; teised wahiwad klaasiste, tardunud pilkudega oma ette maha.
Kaks noort ja nõrka, poiss ja tüdruk, üks ühest, teine teisest lademest, on ahte pööramise ajal salaja pimedasse nurka istunud. Kilter, kes ise ka unega meeleheitlist wõitlust peab, lööb silmad lahti, wahib waljult ringi, näeb teist laisklejat, läheneb talle warwaste peal ja tõmmab poisile hea wopsu mööda kumargile wajunud selga. Magaja ärkab üles, aga ta nägu ei awalda mingit walutundmust, ta ei sa arugi, mis sündinud, ei süga selgagi, ja tahab uueste norusse lasta. Alles teine ja kolmas hoop ajawad ta jalule. Tüdruk on terasem ja õrnem — ta suust lipsab esimesel hoobil wäike „ai!“, ja enne kui järgmine maha sajab, on ta töö juurde põgenemas.
„Teie üleannetumad! Teie weankaelad! Wõi siin on teie magamisekamber!“ nohistab kilter läbi nina, kuna ta silmad wägise jälle kinni kipuwad.
„Liigutage käsi, liigutage käsi!“ noomib rehepapp ka oma poolt, kuna ta wärawa wahelt wälja wahib ja murega ikka heledamaks minewat koidukuma märkab.
Sõimu ja kepi waral aetakse elusatele ja eluta tööriistadele uut jõudu tardunud liigetesse. Jälle tõusewad ja wajuwad käed, jälle kõlksuwad ja matsuwad pindad, jälle sahisewad õled, jälle soriseb wili sawist põrandale, kena kuldne wili, millest mõisas nii peent walget püüli, nii puhast, magust leiba tehtakse, leiba, milles haganaraasu ega kliipõrmu ei ole.
Kui päikese-tera taewaserwal sätendades põlema lööb — wihm on üle läinud — on rehi pekstud— neljas sel nädalal, juba nii mitmes sügise jooksul.
Kuidas? Kas neil hea meel pole, et töö tehtud? Kas neil ainust sädetki sellest elustawast, õnnestawast tundmusest rinnas üles ei tärka, mida inimene lõpule jõudnud ja korda läinud raske töö järele maitseb?
Oh ei! Nad magawad püsti-jalal ja ei tunne juba sellepärast midagi. Ning teiseks pole nende töö weel ammugi mitte lõpul. Nende töö algab alles! See siretaw tulekuul seal halli taewa serwal, mille kuldsed kiired praegu unest ärkawat, karastatud loodust suudlewad, see on neile öösistele töötontidele kohutawaks märgutuleks, et neid uus niisama ränk tööjärg ootab. Weel kaksteistkümmend tundi tööd, sõimu, keppi, haganast leiba, unega heitlemist — siis alles tuleb puhkeaeg, kallis, magus laupäewa-õhtu…
Kilter annab waimudele käsud kätte ja paneb mõisa poole. Kubjas pole weel ilmunud. Seda silmapilku tarwitawad mõned, et leiwakotist palukest kuiwa leiba pihku kahmata ja seda kinniste silmadega nosima hakata; teised ei tea enam, mis nälg ja janu tähendawad, nende ülemaks waraks on uni, tinaraske, wägiwaldselt maha rõhuw uni. Terwe maailm wiie-minutise suikumise eest! Nad langewad jala pealt maha, nagu oleks neid püssikuul tabanud. Warsti kükitab neli, wiis norskajat rehe wälise seina ääres — mitte mõisa pool külles, waid seal pool, kuhu kubja wõi opmanni silm mitte kohe ei ulata. —
See warastatud uni ei kestnudki paraku kauem kui wiis minutit. Äkitselt, nagu maa seest kerkinud, seisis kubjas rehe nurga ääres. Waewalt oli ta pilk räästa all suikuwatest kägaras inimesekogudest üle riiwanud, kui juba ta uus toomingane wemmal tõusis ja lähemale uinujale pihta wopsus.
See oli üks noor tüdruk, kes süües magama jäänud. Ta hoidis leiwatükki käes, ta huuled oliwad leiwapurused ja suu nähtawalt weel täis. Uni oli näljast wõitu saanud, enne kui sööja suutäit alla saanud neelata.
Et ta esimesel hoobil mitte kohe püsti ei karanud, siis andis kubjas talle weel teise. See käis talle otsekohe pähe, ja nii õnnetumalt, et juukste seest sedamaid werd hakkas tilkuma.
„Elajas!“
See lühikene, wagune hukkamõiste tuli urisewal passihealel ühe hiiglasuuruse teomehe suust, kes paari silmapilgu eest rehest wälja astunud, et magajate seast oma talu waimupoissi üles wapustada. See suikus peksetawa tüdruku lähedal.
„Kes ütles: ‚elajas‘?“
„Mina!“
„Kes on ‚elajas‘?“
„Sina!“
Nagu kramplik wapustus käis noore kubja terwest kehast läbi. Ta seadis end hüppele kui murdja. Ta wälkuwad silmad õgisiwad juba wastast. Siis wingus wemmal läbi õhu ja langes raske wopsuga teomehe tugewa karuturja peale.
Wõllamäe Päärn seisis paigal, nagu peaks ta aru, mida nüüd teha. Pikaline, nagu ta suur keha liikumises, oli ka ta aju mõtlemises. Ta jõudis alles otsusele, kui weel teine wemblahoop ta õla peale sadas. Nüüd pahwas ta silmast nagu must tuli, kaks päratumat weresoont ta otsaesisel paisusiwad päris maukudeks — siis oli ta mõlema käega kubja kraes kinni, tõstis ta enne üles õhku, tuuseldas teda paar korda sinna tänna, ja lähemal silmapilgul lendas wäiklane, kõhn mehike paari sülda eemale, otsekohe lepapõesasse.
See kõik sündis üheainsama silmapilguga, nii et ükski wahele poleks saanud minna, kui seda keegi oleks tahtnudki. Wiimane näis aga wäga kahtlane olewat, sest kõik töölised seisiwad liikumata paigal, ja kes wäsimusest liig tuim polnud, selle näole ilmus kerge kahjurõemlik naeratamine wõi ehmatus sündmuse tagajärgede pärast.
Kubjas oli ruttu jälle jalal. Esimeses wiha- ja häbituhinas tahtis ta uueste teomehe kallale tormata, aga kuna ta oma mahakukkunud wemmalt üles tõstis, näis ta teisele otsusele jõudwat. Tõmmupunase, tuksuwa näoga ja wärisewa suuga pööras ta töörahwa poole:
„Teie kõik nägite, mis siin praegu sündis! Kui see kõrilõikaja aagrehi juures mitte sada tükki pinna peale ei soa, siis tahan ma oma wanad püksid ära süia! Mina tahan sind õpetada, Wõllamäe Pearn! Minu kepp soab sinu seljas weel mõnigi kord tantsima, kuni su wastane kangus tagumisest otsast wälja on wemmeldatud. Siga, lurjus, krants — niisuke!…“
Ta oleks oma wõimetumas wihas weel edasi sõimanud, kui mitte werine waimutüdruk nüüd ta tähelepanemist poleks äratanud. See oli waheajal oma olekust aru saanud. Ta nägi werd oma käte ja riiete peal, ja põletaw walu peas ja selja peal tegiwad ta täieste ärksaks. Ta hoidis nuttes pead kinni ja waluwiha litsus ta suust susistawa hüüde wälja:
„Niisuke mõrtsukas!“
Kubjas kähwas kõige kehaga tüdruku poole ringi.
„Ah sina sõimad mind mõrtsukaks? Sina, kuradi lirwa, julged mulle wastu hakata! Sina — sina —“
Enne kui ta suu uusi sõnu leidis, tõusis ja wajus wemmal ta käes, matsatas aga wastu maad, sest tüdruk oli kassi wäledusega eest ära karanud ja puges meeste selja taha. Kui lööja talle sinna järel tahtis tormata, jooksis ta Wõllamäe Päärnale otsekohe wastu rindu.
„Wõiksid ta nüüd juba rahule jätta, ta on juba werine,“ urises wiimane rahulikult, nagu poleks tema ja kubja wahel midagi sündinud.
„Kas see sinu kuradi asi on? Ma wõin teda peksta, et ta enam oimugi ei liiguta. Mul on herra käest käsk, inimesi õpetada, kui nad wastased on. Mina kannan oma keppi auuga — sina aga, sina lurjus, sina lontrus, sina — sina —“ Ta heal lõi wihaseks wingumiseks, heledaks kriiskamiseks ümber, kuna ta suu ääres nagu kramplik wihanutt tuksus.
„Sina, Pearn, sina saad mu käest weel niisugust õpetust, et sa oma sündimise ära nead!“
Ta sattus nüüd säherduse sõimu- ja sajatusetuhina sisse, et ta tüdruku hoopis ära unustas. Ta linawalged juuksed, mille pealt kübar maha kukkunud, seisiwad kõrwade äärest turris nagu wihasel kassil; ta kollakad silmad tulipunases näos, walgete ripsmete wahel ja niisama walgete kulmukarwade all, pildusiwad otse sädemeid; ta kitsaste, kahwatanud huultega suu, mida lumiwalge, harw ja lühikene piimahabe piiras, seisis kollakal wahul. Kes teda nõnda nägi, pidi arwama, et ta meest, kelle peale ta oma sappi wälja kallas, kõige oma ihu- ja hingejõuuga weriselt wihkab.
„Küll sind tuntakse juba, sa kangekaelsete kuningas! Kus ialgi wastuhakkamist ja tõrkumist on, seal oled sina ninamees! Koha pealt kihutati sind menema — nüüd, sa näljarott, oled teise mehe ori! Juba su isa oli mässaja, su terwe suguselts on praegu mässajad. Wargad, rööwlid, mõrtsukad, laiskworstid, uurdekoapijad on su wanemad ja wanemate wanemad olnud, aga kõige suurem wõllanägu oled sa ise!… Juba sa wist aega oled soanud omale uut nahka kaswatada. Küllap me selle warsti maha koorime!… Ja kelle eest sihuke lurjus seisma hakkab? Kulbi Kaie, selle ilmamoa lidu eest, selle nurgataguse eest, kelle peale õige inimene sülitadagi ei taha“…
„No noh, oled tal ju isegi küllalt wõersil käind!“ tuli poolsurutud, itsitaw hüüe eemalt poiste seast.
„Süda täis, et Kai teise minewa sui aidalakast maha wiskas,“ lisati teiselt poolt niisama poolwaljult juurde.
„Kes teab, kes Kaie wäntsiku õige isagi on!“ torkas keegi weel tagatipuks, mispeale poiste- ja tüdrukute-salgast tasane naerukõhin läbi käis, nagu tuul kuiwi lehti sahistab. Põnew tüli kubja ja teomehe wahel oli nende roidunud waimusid wähe erutada suutnud.
Kubja-Prits tegi, kui ei kuuleks ta midagi. Ta märkas, et kõik tema wastu oliwad, ning see tundmine teeb ka kõige wägiwaldsema ettewaatlikuks, Et aga oma salakartust peita, kärkis mees seda südimalt oma wiha-aluse peale edasi:
„Tunnista üles, mis sul selle kasunaisega tegemist on?“ karjus ta. „Mis sul sellega asja oli, kui mina seda unekotti tööle ajasin? Mis saladused teil teine teisega on? On sul nõu temaga papi juure minna? Wõid ju minna, kes sind keelab? Ega sest kellegil kahju ole, et nii palju kälimehi soad! Aga ära sina, lontrus, tule mind keelama, kui ma herra käsku täidan ja laisklejatele jalgu alla teen!… Wasta, nadikael, mis salasõprust sa selle tüdrukuga pead?“
Iga wastuse asemel tõukas Wõllamäe Päärn oma suure tolmuse, kaabu kuklasse ja pööras käratsejale selja. Kas tahtmata wõi tahtes sülitas ta hästi kuuldawalt haopinu peale ning sammus teomeeste- ja waimude-salgast wälja…
Kubja-Prits nägi ainult hirwitawaid nägusid. Ta punetawad paled tõmmasiwad sinakaks, kramplikult hakkas ta käsi wembla ümbert kinni, aga ta jäi paigale. Tundmus, et ei ükski, aga ka mitte ükski, tema poolt ei olnud, tema sõnu ja tegu heaks ei kiitnud, rõhus teda nähtawalt maha. Ta aimas ka wäga õiete, kust see tuli. Nad wihkasiwad ja põlgasiwad teda. Seda tegiwad nad esiteks ta liialdatud waljuse, ta kurja loomuse pärast, ja teiseks sellepärast, et ta alles kuue kuu eest üks nende seast oli olnud, nüüd aga kubjakeppi kandis. Kuue kuu eest oli ta alles nendega ühes herrat ja opmanni, kubjast ja kiltrit maa alla wandunud, oli nendega ühes kuue hõlma all käe rusikasse kiskunud, kui kellegile ülekohut sündis, oli nendega ühes keelatud und maganud, oli nendega ühes kannatanud, kui sundija kepp nende pihta parkis. Ja nüüd seisab ta nende ees ja keerutab ise keppi, mõistab hukka, mida ta ise kaasa teinud, peab kohut nende üle, kes tema kaaslased olnud, nuhtleb neid süü eest, mida ta ise enne mitte süüks ei pidanud. Nad peawad teda äraandjaks; seda märkab Prits oma terase mõistusega wäga hästi, ning seepärast jätab ta tegemata, mida ettewaatus mitte tingimata tarwiliseks ei arwa.
„Noh, mis te wahite seal weel?“ kärgib ta korraga. „Tüdrukud, kas kilter teile ei öelnud, kus kardulimoa on? Ja teie, mehed, kas te kord kündma ei soa?“
Ja wihasel, hammustawal toonil annab ta teomeestele, kes minema pöörawad, weel mõned tarwilised juhatused.
Seejuures weeretab ta aju palawiku-kiirusel kättemaksmise-mõtteid. Mitte ainult Päärnale ja Kaiele ei taha ta kätte maksta, waid, kui wõimalik, neile kõigile, kes tema üle julenud hirwitada, jah, teda kõigi ees narrida ja määrida. Kuna teomehed ja waimud oma leiwakottisid ja kuubesid korjawad, nuusib kubjas rehe ümber seiswaid hao- ja puuwirnasid. Ta teab ju oma käest, et neis ikka midagi peitub, misüle hea kubjas mõlemad silmad kinni pigistab. Pritsul pole aga asja pime olla. On nad ju kõik tema waenlased.
Ahaa — kotikene rappe-rukkid! Kui osawaste pinusse pistetud!… Ja siin — ahaa, weel kotike rappe-rukkid!…
„Mehed — pidage! Kelle need kotid siin on?“
Mehed on juba minemas, pöörawad aga kubja möirgawa hüüde peale kaelad kangelt tagasi.
„Siia tulge!“
Pöörawad küll ringi ja wahiwad, aga kubja ja ta kottide juurde ei tule keegi.
„Siimu-Jüri Mats, see on sinu kott!“
„Ei ole!“
„Mis sa waletad, lurjus!“
„Ei ole!“
„Ja see kott on Tõntsu Joagupi oma!“
„Waletad!“
„Sinu neh!“
„Waletad!“
„Mehed, tunnistage, kelle need kotid on!“
Ja Prits weab kotid meeste juurde, kes mitte tema juurde ei taha tulla.
„Kas need pole Matsi ja Joagupi kotid?“ karjub ta neile näosse.
Mehed wahiwad, tunnistawad, raputawad päid — mitte ükski ei tunne kottisid…
Kubjas katsub tüdrukutega õnne. Seesama pahatahtlik, pilkaw, narriw waikimine. Üks ninatark astub ette ja teeb, kui nuusutaks ta kotikeste haisu. Teised pahinal naerma.
„Kasige minema!“ hüüab Prits. „Küll opmann teie warganägude jälgedele soab!“
Ja kuna töölised minema pöörawad, lohistab kubjas kottisid rehe poole. —
Rehes on waheajal wäike nali sündinud, mille nägemiseks Kubja-Prits õnneks liig hilja tuleb.
Kuna Rehe-Mart rehe all peksetud wilja juures toimetab, poeb Hansu-Jüri Jaan rehetoast wälja, tema kannul Widriku Willem. Mõlemad wahiwad kartlikult ringi, kui wäljast Kubja-Pritsu kärkimist kuulewad. Kaks teist poissi on weel rehes. Need pilgutawad teineteisele silma, kui Jaani ja Willemit näewad. Üks neist wõtab pinda seinalt ja torkab selle warrega Jaani suure wiltkaabu külge. Sedamaid on Jaan wiljasambaks muutunud: kõik, mida kaabu oma suures sisekonnas peitnud, sajab teomehe keha mööda maha rehe põrandale!
Poisid itsitawad, Jaan ise kahwatab ära. Rehe-Mart pöörab aga selja poiste poole ja hakkab kõigest wäest aewastama…
„Willem!“ hüüab ta korraga.
„Mis?“
„Tule seie!“
Willem läheb.
„Kas sa, kurat, ei kuule, mis õues on? Ruttu lähed rehetuppa tagasi!“
Willem kaob kui tuul rehetuppa ja tühjendab seal oma kaabu ära…
Teine kord, kui õues waiksem ja — pimedam on!…
„Head päewa, Mart!… Head päewa, Mart!“
„Head päewa, wõrukaelad!“
Kuna mehed rehe tagumisest wärawast wälja poewad, tikub kubjas Prits eespoolsest kotikestega sisse.
„Rehepapp, mis pagan see on, et kõik haopinud rapperukkid täis on?“
„Hea wiljakas oasta — mis muud?“
„Soo, wõi wiljakas oasta! Moa keeli hüütakse seda aga warguseks!“
„Warguseks neh! Aga mis tarbeks sa siis haopinusid käisid mõetmas?“
„Ma ei mõetnud neid, waid otsisin wargust.“
„Kuda see koht sulle siis nii tuttaw oli?“
„Kuda tuttaw?“
„Kuda sa’s just sealt teadsid wargust otsida?“
Prits heidab luurawa pilgu musta wanamehe poole, kuna ta kotid tema jalge ette maha wiskab.
„Mul on õigus igalt poolt wargust otsida — selleks olen ma mõisa kubjas,“ kostab ta kõrgilt.
Rehepapp jääb wahelite kätega tema ette seisma ja mõedab teda oma naeratawa pilguga jalatallast pealaeni.
„Prits, need ehk on su enese kotid, mis sa minewal sügisel pinude sisse unustasid… Sul oli neid ju wahel nii palju, et sa kõiki ei jõund meeles pidada“…
Kubja-Prits… Kubja-Prits — ei ütle midagi.
Kubja-Prits — teeb teist juttu.