Lord Jim/XXXII
←XXXI
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
KOLMEKÜMNETEINE PEATÜKK.
„JIM valis endale kohase seisupaiga ja ajas nad karjasena ühes summas läbi ukse välja: kogu aja püsis tõrvalont väikeses käes püsti, ilma et see oleks värisemagi löönud. Kolm meest kuulasid sõna, olles täiesti tummad ja liikudes automaatlikult. Jim seadis nad ritta. „Käe alt kinni!“ käsutas ta. Nad tegid seda. „Esimene, kes vabastab oma käe või pöörab pead, on surnud,“ ütles ta. „Marss!“ Nad hakkasid kangel, ühisel sammul astuma; Jim järgnes neile; tüdruk, kes käis kõrval, seljas pikk valge rüüd, mustad juuksed kuni vööni, kandis tuletungalt. Sirgena ja hõljuvana näis ta liikuvat, ilma et puutuks maapinda; ainukeseks kõlaks oli siidpehme pika rohu sihin ja sahin. „Paigal!“ hüüdis Jim.
„Jõekallas oli järsk, alt tõusis suur jahedus, valgus langes tasasele ja tumedale veeservale, mis seisis ilma vähimagi virvenduseta; paremal ja pahemal pool sulasid majade kujud teravalt joonestatud katuseharjade all ühiseks hulgaks kokku. „Viige minu tervitused Sherif Alile, kuni ma tulen ise,“ ütles Jim. Mitte ükski kolmest ei liigutanud oma pead. „Hüpake!“ kärgatas Jim. Kolmest laksatusest sai üks ja vesi pritsis üles, mustad pead ilmusid kramplikult veepinnale ja kadusid; kuid tugev puhkumine ja veesolin kestis edasi, muutudes nõrgemaks, sest nemad ujusid hoolega vee all, kartes lahkumiseks laskmist. Jim pöördus tüdruku poole, kes oli olnud tähelepanelikuks vaatlejaks. Tema süda näis äkki rinna tarvis liig suureks paisuvat ja kurgus lämmatavat. See tegi ta vististi nii kauaks tummaks ja neiu, kes vastas tema pilgule, viskas põleva tuletungla käega tugevasti hoogu võttes jõkke. Punakas tulehelk tegi pika lennu läbi pimeda öö ja langes kurja sisinaga vette ning vaikne, pehme tähtede valgus voolas takistamatult nende peale alla.
„Jim ei öelnud mulle, millised olid ta esimesed sõnad, kui ta sai oma kõnelemisvõime uuesti tagasi. Ma ei usu, et ta oleks võinud olla väga jutukas. Maailm oli vaikne, ööhingus ümbritses neid; see oli üks neist öist, mis näib olevat selleks loodud, et varjata õrnust, sest on ju silmapilgud, kus meie hinged vabanevad nagu oma tumedast kestast ja hõõguvad imelises tundlikkuses, mis muudab mõned vaikimised arusaadavamaks, kui on seda sõnad. Tüdruku suhtes ütles mulle Jim: „Tema langes pisut kokku. Erutus — mõistate. Reaktsioon. Ta pidi olema pagana väsinud — ja muud selletaolist. Ja — ja — pagan võtku — pealegi, mina meeldisin talle, saate isegi aru… mina ka… ei teadnud, muidugi… see ei tulnud mulle kunagi pähe…“
„Siin tõusis ta püsti ja hakkas ärritatult kõndima „Mina — mina armastan teda südamest. Enam, kui mõistan seda öelda. Muidugi, seda ei saa öelda. Oma tegudele vaatate kohe teise pilguga, niipea kui taipate, niipea kui teid pannakse igapäev uuesti taipama, et teie olemasolu on vajalik — mõistate, hädavajalik — kellelegi teisele. Mina olin sunnitud seda tundma. Imeline! Kuid katsu ainult mõelda, mis on tema elu tänini olnud. See on liig harukordselt kole! Eks ole! Ja nõnda leidsin ta siit — just nagu oleksin välja läinud uitama ja tabanud kellegi uppumas kuski üksikus pimedas paigas. Issand! Ei või ju silmapilkugi kaotada. Noh, ka selles peitub usaldus… Ja mina arvan, et olen sellega võrdne…“
„Pean siinkohal tähendama, et tüdruk jättis meid mõni aeg tagasi omapead. Jim lõi vastu rindu. „Jah! Mina tunnen seda, kuid ma usun, et olen võrdne kogu oma õnnega!“ Temal oli anne kõiges, mis temaga sündis, leida erilist tähendust. Samuti vaatas ta ka oma armuloole; see oli idülliline, pisut pühalik, kuid ka tõepärane, sest tema usul oli nooruse kõigutamatu tõsidus. Mõni aeg hiljem, ühel teisel juhul, ta ütles mulle: „Ma olen ainult kaks aastat siin olnud ja nüüd, ausõna, ei suuda ma enam mõista, kuidas võisin ma kuski mujal elada. Paljas mõtegi välisilmale ajab mulle juba hirmuvärinad ihule, sest, mõistate ju,“ jätkas ta mahalöödud silmil, vaadeldes oma kinga tegevust, mis katsus kuivanud mudatükki puruks sõtkuda (meie lonkisime jõekaldal) — „sest mina pole veel unustanud, miks tulin ma siia. Veel mitte!“
„Mina hoidusin talle otsa vaatamast, kuid ma arvan, et kuulsin lühidat ohkamist; me vaikisime üürikeseks. „Minu hingeõnnistuse ja südametunnistuse nimel,“ algas ta jällegi, „kui midagi sellist võidaks unustada, siis, arvan ma, võiksin ka mina ta oma hingelt heita. Küsige ükskõik kellelt siin“… tema hääl muutus. „Kas pole see imelik,“ jätkas ta vaikselt, peaaegu nukralt, „et kõiki neid inimesi, kõiki neid, kes oleksid valmis minu heaks kõik tegema, ei saa kunagi panna mõistma? Mitte kunagi! Kui te mind ei peaks uskuma, siis ei saa ma neid inimesi tunnistajaiks kutsuda. See tundub kuidagi karmina. Ma olen rumal, eks ole? Mida ma veel peaksin vajama? Kui te neilt küsite, kes on vahva — kes tõepärane — kes õiglane — kes on see, kelle kätte nad usaldavad oma elu? — siis ütleksid nad: tuan Jim. Ja ometi ei suuda nad mõista reaalset tõde…“
„Seda ütles ta mulle meie koosviibimise viimsel päeval. Ma ei vastanud musta ega valget: tundsin, ta tahab veel rohkem öelda ja ometi ei pääsenud ta asja juurele lähemale. Päike, mille koondatud kuumus pisendab Maakera alaliiklevaks tolmupõrmukeseks, oli langenud metsa taha ja opaalse taeva hajunud valgus näis heitvat varjutule ja helgitule maailmale rahuliku ja mõtliku suuruse ilme. Ma ei tea, miks ma Jimi kuulates nii selgesti pidin märkima jõe ja õhu samm-sammulise tumenemise, öö aeglase, kuid paratamatu teotsemise, langedes vaikselt kõigile nähtavaile vormidele, kustutades piirjooned, mattes kujud ikka sügavamale ja sügavamale nagu vahetpidamata sadeneva ja tabamatu musta tolmu alla.
„„Issand!“ algas ta järsku, „on päevi, kus inimene on liig rumal kõigeks; ainult seda tean, et teile võin kõik öelda, nagu süda kutsub. Ma räägin, nagu oleksin sellega juba valmis — selle neetud asjaga, mis istub mul kuklas… Unustatud… Tõmmatagu mind või võllasse, kui ma tean! Ma võin sellest rahulikult mõelda. Lõpuks, mis see on tõestanud? Ei midagi! Arvan, teie ei mõtle nõnda…“
„Ma ümisesin vasturääkivalt.
„„Ükskõik,“ ta ütles. „Ma olen rahuldatud… peaaegu. Mul tarvitseb ainult esimesele vastutulijale näkku vaadata, et eneseusaldust tagasi võita. Nendele pole võimalik arusaadavaks teha, mis sünnib minu sisemuses. Mis sellest? Olgu! Ma pole ju nii halvasti talitanud.“
„„Mitte nii halvasti,“ ütlesin mina.
„„Aga ometi ei tahaks te mind omal laevalgi näha — mis?“
„„Pagan võtku teid!“ hüüdsin mina. „Lõpetage.“
„„Ahaa! Näete,“ hüüdis ta lihtsalt minu üle rõõmutsedes. „Ainult,“ jätkas ta, „katsuge sellest siin kellelegi rääkida. Nad peaksid teid lolliks, valelikuks, või millekski veel halvemaks. Ja nõnda suudan seda taluda. Mina olen nende heaks paar asja teinud, aga nemad on minu heaks seda teinud.“
„„Kallis poiss,“ hüüdsin mina, „teie jääte neile alati seletamatuks saladuseks.“ Selle peale me vaikisime.
„„Saladuseks,“ kordas tema enne silmade tõstmist. „Noh, siis laske mind alatiseks siia jääda.“
„Pärast päikeseloojakut näis pimedus meile ligi tungivat, lisandudes iga kerge tuulepuhanguga. Elavaiaga piiratud jalgteel nägin seismas Tamb’ Itami kõhna, valvsat ja nagu ühejalgset kuju; ja üle hämara platsi seletas minu silm katusepostide varjul midagi valget, mis liikus edasi-tagasi. Niipea kui Jim, Tamb’ Itam tema kannul, oli andunud oma õhtusele ringkäigule, läksin mina üksinda koju, kus tüdruk pidas mind kohe ootamatult kinni, nagu oleks ta seda juhust juba ammugi varitsenud.
„Raske on öelda, mida ta just tahtis minult välja pigistada. Arvatavasti oli see midagi sootuks lihtsat — kõige lihtsam võimatus maailmas, nagu näiteks pilve vormi täppis kirjeldus. Tema vajas kinnitust, tõendust, seletust, tõotust — ma ei tea, kuis seda nimetada: sel pole nime. Katuseviilu all oli pime ja ma ei näinud muud, kui aga tüdruku valge rüü lehvivaid jooni, tema näo väikest, kahvatut ovaali ühes välgatavate valgete hammastega ja minu poole pööratud suuri, tumedaid silmarõngaid, milles tundus justkui kerge virvendus, nagu võiksite seda märgata ilmatu sügava kaevu vee pinnal, kuhu heidate oma pilgu. Mis see liigub seal? küsite endalt. On see mõni pime peletis või maailma kadunud helk? Mul kerkis äkki mõte — ärge naerge — et kuna kõik asjad on ilmas ebasarnased, siis see tüdruk oma lapselikus teadmatuses on arusaamatum kui sfinks, kes esitas möödaminejaile lapsikud mõistatised. Tema toodi enne Patusani, kui ta oli avanud oma silmad. Tema oli siin üles kasvanud; tema polnud midagi näinud, polnud midagi tundma õppinud, tal polnud millestki aimu. Küsin endalt, kas ta üldse uskus, et maailmas on midagi muud olemas. Millised ettekujutused olid tal välisilmast, see on mulle arusaamatu: tema ei tundnud sellest muud kui aga petetud naist ja õudset veiderdajat. Ka tema armastaja tuli sealt, olles ehitud võitmatute ahvatlustega, aga mis sünniks siis, kui ta pöörduks jällegi sinna arusaamatusse maailma, mis nõuab harilikult oma tagasi? Tüdruku ema oli teda selle eest surisängil pisarsilmil hoiatanud…
„Tüdruk haaras mul kõvasti käsivarrest kinni, aga niipea kui mina peatusin, vabastas ta käe kohe. Ta oli julge ja pelglik. Tema ei kartnud midagi, kuid teda takistas sügav kindlusetus ja äärmine võõrapärasus — vahva isik, kes kobab pimeduses. Mina kuulusin sinna tundmatusse, mis võib Jimi iga silmapilk kui oma tagasi nõuda. Mina tundsin selle tundmatu loomust ja eesmärki; mina olin ähvardava saladuse usaldusmees; olin võib-olla relvastatud tema võimuga! Arvan, tema oletas, et mina võin ainsa sõnaga Jimi tema käte vahelt ära näpata; mina olen kindlasti veendunud, et kogu meie pika kõneluse vältusel kannatas ta kõige raskemaid hirmuiilinguid, kannatas tõelikku ja talumatut piina, mis oleks võinud teda isegi ajada minu tapmist kavatsema, kui tema hinge ägedus oleks olnud võrdne tekkinud vapustava seisukorraga. See on minu mulje ja see on kõik, mis ma võin teile teatavaks teha: kogu asi hämardus ainult pikkamisi minule ja kord-korralt ikka selgemaks saades masendas ta mu aeglase, uskmatu hämmastusega. Ta pani mind ennast uskuma, kuid pole minu huulil sõnu, mis võiksid edasi anda tema äkilise ja ägeda sosina, pehme ja kirgliku hääletooni, järsu hingetu peatuse ja tema ruttu sirutatud valgete käte paluvate liigutuste mõju. Nad langesid alla; viirastuslik kuju hõljus nagu peenike ja pikk puu tuules, näo kahvatu ovaal vajus madalamale; võimata oli eraldada tema näojooni, silmade tumedus oli mõõtmatu; kaks laia käist kerkisid nagu lahutatud tiivad ja tema seisis vaikselt, hoides kätega pead.“