Lord Jim/XXXI
←XXX
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
KOLMEKÜMNEESIMENE PEATÜKK.
„VÕITE isegi kujutella, millise huviga mina kuulasin. Kõigil neil üksikasjul pidi olema kakskümmend neli tundi hiljem oma tähendus. Hommikul ei teinud Cornelius öösiste sündmuste kohta vähimatki märkust. „Ma arvan, et tulete minu vaesesse majja jällegi tagasi,“ ta lausus tusaselt, hiilides parajasti samal silmapilgul Jimi juurde, kui see vabastas lootsikut, et sõita üle jõe Doramini kampongi. Jim nokutas ainult pead, ilma et oleks tõstnud silmi. „Teile teeb see nähtavasti nalja,“ lausus teine mõrul toonil. Jim kulutas päeva vana nakhoda juures, jutlustades seal buugiste peameestele võimsa tegevuse vajalikkust, olid nad ju kõik kokku kutsutud suureks nõupidamiseks. Ta tuletas rõõmuga meelde, kui väga sõnakas ja veenev tema oli siis olnud. „Sel korral oskasin neile pisut selgroogu kasvatada, selles pole kahtlust,“ ta ütles. Sherif Ali viimane röövkäik oli riivanud juba asunduse servi ja mõned linnanaised olid ära viidud vaenlase postaia taha. Sherif Ali käsilasi oli päev tagasi nähtud turuplatsil, kus nad olid uhkustades kõndinud oma valgeis mantleis ja kiidelnud oma isanda ja radža sõprusega. Üks neist seisis puu varjus, toetudes püssirauale, ja kutsus rahvast palvele ning patukahetsusele, käskides neid tappa eneste keskel kõik võõrad, kellest mõned on uskmatud ja teised veelgi halvemad — muhamedi usu katte all saatana lapsed. Räägiti, et paljud radža inimesed, kes seda kuulsid, avaldasid valjult oma heakskiitmist. Hirm lihtsate inimeste keskel oli suur. Jim oli oma päevatööga väga rahul ja läks enne päikese kadu üle jõe tagasi.
„Kuna ta oli saanud buugised vääramatult tegevusele õhutada ja oma hingele võtnud vastutuse ettevõtte õnnestumises, siis oli ta nii ülendatud meeleolus ja süda nii kerge, et püüdis maksku mis maksab Corneliuse vastu olla viisakas. Kuid Cornelius muutus selle tõttu metsikult rõõmsaks ja seda palju suuremal määral, kui et Jim oleks suutnud kuulata tema teeseldud naerukõõksumist ja näha tema väänlemist ning silmade pilgutamist, mille juures ta ise äkki haaras endal lõuast kinni ja kummardus segasel pilgul üle laua. Tüdruk ei näidanud ennast ja Jim tõmbus varakult tagasi. Kui ta tõusis, et soovida head ööd, kargas ka Cornelius jalule, lüües oma tooli ümber, ja kummardas, nagu tahaks ta mõnda pillatud asja üles võtta. Tema „head ööd“ kostis kähisedes laua alt. Jim jahmatas, kui nägi teda tõusvat lõdiseva lõua ja jõllitavate, tobedalt hirmunud silmadega. Cornelius haaras lauaservast kinni. „Mis on? Olete haige?“ küsis Jim. „Jah, jah, jah. Rasked valud kõhus,“ ütleb ta. Ja Jim arvab, et see oli tõsi. Kui nõnda, siis tõendas see, et tema polnud oma kavatsetud teo vastu veel küllalt ükskõikseks muutunud, millise nähu suhtes peab andma talle täieliku tunnustuse.
„Olgu kuis on, aga Jimi und segas nägemus vasetaolisest taevast, mille all kõmas tugev hääl, hüüdes talle: „Ärgake! Ärgake!“ ja seda nii valjusti, et oma meeleheitlikust otsusest hoolimata, edasi magada, ärkas ta ometi tõepoolest. Punase, praksuva leegi helk keset õhku torkas talle silma. Paksu musta suitsu pilved keerlesid mingi viirastuse, ebamaise olevuse pea ümber, kes oli üleni valges, nägu karm, kurnatud, kohkunud. Silmapilgu järele tundis ta tüdruku, kes hoidis väljasirutatud käes tõrvalonti ja kordas pealekäival, tungival, ühesugusel toonil: „Tõuske üles! Tõuske üles! Tõuske üles!“
„Äkki ta kargas jalule ja kohe pistis tüdruk talle pihku revolvri, mis rippus harilikult naela otsas ja oli sel juhul laetud. Ta võttis selle vaikides ja jahmatanult, pilutades silmi heleda valguse pärast. Jimi huvitas, mis ta võiks tüdruku heaks teha.
„See küsis ruttu ja tasa: „Kas võite sellega neljale mehele vastu astuda?“ Jim naeris seda jutustades, sest tal tuli meelde tema tollekordne viisakas valmisolek. Näis, et ta oli selle poolest olnud üpris helde. „Kindlasti — muidugi — kindlasti — kasutage.“ Ta polnud veel õieti ärkvelgi, teadis ainult, et oli tüdruku vastu neis haruldasis tingimusis väga viisakas ning kõhklematult ustav ja vastutulelik. Tüdruk lahkus toast ja Jim läks talle järele; koridoris heidutasid nad kedagi vana eite, kes hoolitses juhusliku keetmise eest majas, kuigi ta oli juba sedavõrt nõder, et suutis vaevalt taibata inimeste keelt. See tõusis üles ja tuigerdas neile järele, pomisedes oma hambutu suuga. Purjeriidest rippuv lamamisase, mis kuulus Corneliusele, lõi rõdul kergelt kõikuma, kui Jim puutus teda küünarnukiga. Ta oli tühi.
„Patusani kaubamaja nagu kõik teisedki Steini Kaubandusühingu äriasutised, koosnes alguses neljast ehitisest. Kaks neist esitasid veel ainult teivaste, murdunud bambuse ja mädanud õlgkatuse hunnikut, mille nurkadel kummardusid nukralt kõvad puupostid: pealaduruum oli siiski alles ülal ja seisis elumaja vastas. See oli pikergune mudast ja savist ehitatud onn: ühes otsas oli tal tugevaist plankudest suur uks, mis polnud tänini veel hingedelt maha langenud, ja ühel küljel oli seina sees neljanurgeline avaus, midagi akna taolist, kolm põikpuud varjuks ees. Enne trepist allaastumist vaatas tüdruk üle õla tagasi ja lausus ruttu: „Teie magades pidi teile kallale tungitama.“ Jim ütles mulle, et teda vallanud pettumus. See oli ju vana lugu. Ta oli neist tema elu kallale kippumisist juba tüdinud. Neist häireist oli tal juba villand. See oli talle läila. Ta kinnitas, tema saanud tüdruku peale pettuse pärast vihaseks. Jim oli ju tüdrukule järele läinud arvamises, et see vajab tema abi, ja nüüd tahtis ta peaaegu kanna pealt ümber keerata ja pahaselt tagasi minna. „Mõistate,“ seletas ta, „ma polnud sel ajal terved nädalad enam ma ise.“ „Oh ei! Te olite seda siiski,“ pidin ma tahes või tahtmata vastu rääkima.
„Kuid tüdruk läks ruttu edasi ja Jim järgnes talle hoovi. Seda piirav aed oli juba ammugi maha langenud; naabrite pühvlid astusid hommikuti aeglaselt läbi aukude nohisedes sisse, isegi metsapadrik tungis juba siia. Jim ja tüdruk peatusid lopsakas rohus. Neid ümbritsev valgus muutis kõik kaugema pilkaseks pimeduseks, ainult nende peade kohal helkis tähtede rikkalik sära. Jim ütles mulle, see olnud ilus öö — üsna jahe ja tuuleõhuga jõe poolt. Näib, et ta märkas ka selle sõbralikku ilu. Peab meeles pidama, et see, mis ma praegu jutustan, on armulugu. Nõiduslik öö tundus neile vastu hingavat lembet hellust. Tõrvalondi leek lehvis ajuti praksudes nagu lipp ja üürikeseks oli see ainuke häälekõla. „Nemad ootavad laduruumis,“ sosistas tüdruk; „nad ootavad märguannet.“ „Kes peab seda andma?“ küsis Jim. Tüdruk kõigutas tõrvalonti, mis lõi sädemeid pildudes leegitsema. „Ainult teie magasite nii rahutult,“ jätkas tüdruk tasakesi. „Mina valvasin ka teie und.“ „Teie!“ hüüdis Jim sirutades oma kaela, et neiule otsa vaadata. „Teie arvate, et ma valvasin ainult sel ööl!“ ütles tüdruk teatud meeleheitliku vihaga.
„Jim ütleb, temal olnud tundmus, nagu oleks ta saanud hoobi rindu. Ta hingeldas ja tundis, et tema on olnud kuidagi kole jõhker, ja nüüd valdas teda kahetsus; ta oli liigutatud, õnnelik ja ülevas meeleolus. Lubage veelkord enestele meelde tuletada, et see on armulugu; seda võite näha tema rumalusestki, mitte vastikust rumalusest, vaid nende sündmuste ülevast rumalusest, nende eneste seismisest tuletungla helgil, nagu oleksid nad siia ilmunud peidetud mõrtsukaile vaimuvalgust jagama. Kui Sherif Ali saadikuil oleks olnud pisutki julgust — tähendas Jim —, siis oleks just praegu olnud õige silmapilk mulle kallale kargamiseks. Tema süda peksis — mitte hirmu pärast —, vaid talle näis, nagu kahiseks rohi, ja ta astus järsku valgusringist välja. Midagi tumedat, ebamäärast vilksatas nägemispiirist minema. Ta hüüdis valju häälega: „Cornelius! Cornelius!“ Järgnes sügav vaikus: Jimi hääl ei näinud ulatuvat kahekümne jala kauguselegi. Tüdruk ilmus jällegi tema kõrvale. „Põgenege!“ ütles ta. Vana naine tuli nende juurde; tema murdunud kuju hõljus väikeste, vigaste hüpetega valgusringi serval; nad kuulsid tema pominat ja kerget, oigavat ohet. „Põgenege!“ kordas tüdruk ärritatult. „Nemad on nüüd hirmunud — see valgus — hääled. Nad teavad, et olete valvel — nad teavad, et olete suur, tugev, kartmatu…“ „Kui olen tõesti seda,“ algas Jim, kuid tüdruk rääkis ruttu vahele: „Jah, täna öösel! Aga mis sünnib homme öösel? Järgmisel ööl? Pärast seda — kõigil, paljudel öil? Suudan mina alati valvata? Nuuksuv hingeldus ütles Jimile rohkem, kui suutsid seda räägitud sõnad.
„Jim ütles, tema pole kunagi end tundnud nii väikesena ja jõuetuna — ja mis on mul kasu oma julgusest? mõtles ta. Ta tundis end nii abituna, et isegi põgenemisel polnud mingit mõtet ja kuigi tüdruk ei jätnud palavikulise tungivusega sosistamast: „Minge Doramini juurde, minge Doramini juurde!“ mõistis ta ometi, et temal pole seal mingit kaitset selle üksilduse eest, mis tegi kõik hädaohud sajakordseks, et kaitse selle eest on ainult — selles tüdrukus. „Ma mõtlesin,“ ütles Jim minule, „et kui lahkun temast, siis on kõigel nii või teisiti lõpp.“ Ja kuna nad ei võinud igaveseks siia seisma jääda, siis otsustas ta laduruumi minna vaatama. Ta ei keelanud tüdrukul temale järele tulemast, nagu oleksid nad juba lahutamatult ühendatud. „Ma ei karda, ega?“ kiskus ta läbi hammaste. Tüdruk hoidis teda käsivarrest. „Oodake, kuni kuulete mu häält,“ ütles ta ja jooksis tuletunglaga ümber nurga. Jim jäi üksi pimedusse, silmad vastu ust: teiselt poolt ei kostnud vähimatki häälekõla, hingamistki mitte. Vanaeit laskis kuski tema selja taga kuulda oma õudset oigamist. Siis märkas Jim kõrget, peaaegu kiljuvat hüüdu tüdruku suust! „Nüüd! Lükake!“ Ta tõukas tugevasti; uks avanes kriiksudes ja rägisedes ning näitas tema suureks imestuseks madalat koopataolist sisemust, mida valgustas tume, värisev helk. Suitsutomu keerles alla tühjale võrekastile, mis seisis keset põrandat; närude ja õlgede lade näis tahtvat lendu tõusta, kuid sai end ainult pisut liigutada tõmbetuules. Tüdruk oli tuletungla aknaaugu põikpuie vahelt sisse pistnud. Jim nägi tema ümmarikku paljast käsivart väljasirutatuna ja kangena tuletungalt hoidmas, nagu mõni raudkang. Keeglitaoline vanade mattide hunnik tõusis kuski kaugemas nurgas peaaegu laeni ja see oli kõik.
„Jim seletas, et tema oli seda nähes kibedasti pettunud. Tema julgust oli nii paljude hoiatustega kiusatud ja teda oli nädalate kaupa ümbritsetud nii paljude hädaohu ähvardustega, et tema vajas lõpuks ometi midagi tõelist, midagi kehalikku, mida võiks kohata. „See oleks vähemalt paariks tunnikski õhku puhastanud, kui mõistate, mis ma mõtlen,“ ütles ta mulle. „Issand! Ma olin päevade kaupa elanud, kivi rinnal. Nüüd lõpuks ometi ta arvas, et saab midagi kätte ja — mitte midagi! Ei jälgegi, ei märkigi kellestki. Ukse avanedes oli ta tõstnud oma sõjariista, kuid nüüd langes ta käsi alla. „Tulistage! Kaitske end!“ karjus tüdruk väljast hirmunult. Tema, kes oli pimeduses, käsi kuni õlani läbi väikese augu sees, ei võinud näha, mis seal sündis, ja ta ei julgenud ka kätt tagasi tõmmata, et ümber nurga väravale joosta. „Siin pole kedagi!“ hüüdis Jim valjusti põlglikult, kuid tema aje pursata vihaselt naerma suri ilma vähimagi kõlata; just ümber pöördudes märkas ta, et tema vahetab pilkusid silmapaariga, mis mattide hunnikus. Ta nägi mingit üürikest valget helki. „Tule välja!“ karjus Jim tulises vihas pisut kaheldes ja mustanäoline pea, pea ilma kehata, tõusis prügihunnikust, imelikult eraldatud pea, mis jõllitas talle kindlal pilgul vastu. Järgmisel hetkel liikus kogu matimägi ja vaikse urinaga tuli ruttu terve mehekogu nähtavale ning kargas Jimi poole. Mehe taga seisvad matid hüppasid ja lendasid, mehe parem käsi tõusis kõverdatud küünarnukiga, peost ulatus esile krissi tume tera, pisut kõrgemal kui tema pea. Niuete ümber mässitud riie paistis säravalt valgena pronksnaha kõrval; tema paljas ihu läikis, nagu oleks ta märg.
„Seda kõike pani Jim tähele. Ta ütles mulle, tema tundnud kirjeldamatut kergendust ja joovastavat tasumishimu. Ta hoidus laskmisest täie teadmisega. Ta hoidus laskmisest üks kümnendik sekundit, mille jooksul inimene võib teha kolm sammu — mõtlematult pikk aeg. Ta hoidus laskmisest, et võida lõbuga endale öelda: „See on surnud mees!“ Ta oli endas ja oma võimises täiesti kindel. Ta laskis teda läheneda, sest sel polnud tähendust. Igatahes surnud mees. Ta märkas laialipuhutud ninasõõrmeid, päranisilmi, näo pingutatud, ahnet vaikust ja siis andis ta tuld.
„Pauk oli kinnises ruumis kõrvulukustav. Ta astus sammu tagasi. Ta nägi mehe oma pea selga löövat, käed ettepoole viskavat ja krissi maha pillavat. Pärast tegi ta kindlaks, ta oli temale lasknud otse suhu, pisut alt ülespoole, nii et kuul tuli ülalt kuklast välja. Mees lõi järsu hooga pisut ettepoole, tema nägu kiskus moonutavalt kokku, käed kobavalt laiali, nagu oleks ta äkki pimedaks jäänud, ning nõnda langes ta hirmsa hooga kummuli maha, just Jimi paljaste varvaste ette. Jim ütles, et tema silmist ei möödunud väiksemgi pisiasi. Ta tundis enda rahulikuna, vaigistatuna, ilma vihata, mõnusana, nagu oleks selle mehe surm lepitanud kõik. Ruum hakkas tuletungla nõgist suitsu täis saama, milles leek põles vaiksena, veripunasena ja vilkumiseta. Jim astus otsustavalt üle laiba sisse ja sihtis revolvriga teise palja kuju pihta, mis paistis ebamääraselt ruumi teises otsas. Kui ta oli valmis triklist tõmbama, heitis mees oma lühikese raske oda eemale ja tõmbus kõverasse oma istmikule, selg vastu seina ja kokkupandud käed jalge vahel. „Tahate elada?“ ütles Jim. See ei teinud häält. „Kui palju on teid veel?“ küsis Jim uuesti. „Kaks veel, tuan,“ ütles mees üsna pehmelt, vahtides suurte, võlutud silmadega revolvrile suhu. Nõnda siis roniski kaks teist meest mattide alt välja, hoides oma tühjad käed silmatorkavalt ettepoole.