Lord Jim/XLIII
←XLII
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XLIV→
|
NELJAKÜMNEKOLMAS PEATÜKK.
„TAMB’ ITAM seisis tema tooli taga nagu kõuest rabatuna. Kõne avaldas määratut mõju. „Laske nad minna, sest see on minu arusaamise järgi, mis pole teid veel kunagi petnud, praegu kõige parem,“ toonitas Jim. Valitses vaikus. Pimedast hoovist kostis tasane sosin ja paljude inimeste jalgade kobin. Doramin tõstis oma raske pea ja ütles, et inimeste südameid võib sama vähe lugeda, kui käega taevast katsuda, kuid — tema on nõus. Teised avaldasid oma arvamist kordamööda — „nii on kõige parem,“ „laske nad minna“ ja nõnda edasi. Kuid suurem hulk ütles ainult, et nemad „usuvad tuan Jimi“.
„Seisukorra tuum peitub selles lihtsas vormis, millega avaldati nõusolekut tema tahtele — nende usk, tema truudus; ja tunnustus tema truudusele, mis tegi ta tema enese silmis nende rüvetamatute inimeste sarnaseks, kes polnud kunagi kuldselt keskteelt kõrvale kaldunud. Steini sõnad: „Romantiline, romantiline!“ näivad kõlavat üle nende kauguste, mis lahutavad teda tema eksitusile ja voorustele ükskõiksest maailmast ja sellest kuumast ning ustavast armastusest, mis keeldub pisarate ohvrist oma suure valu ja igavese lahutuse ahastuses. Sellest silmapilgust peale, kus tema kolme viimase aasta elu tõemeelsus võidab inimeste rumaluse, kartuse ja viha, ta ei ilmu mulle enam sellisena, nagu nägin teda viimsel silmapilgul — ei ilmu valge laiguna, mis koondab enesele kogu tumedal rannal ja merel järelejäänud valguse — kuid suuremana ja kaastundeväärsemana oma hinge üksilduses, mis jäi isegi sellele, kes armastas teda kõige rohkem, julmaks ja seletamatuks saladuseks.
„On selge, Jim usaldas Browni; polnud mingit põhjust kahelda tema loo tõepärasuses, mida näis ka kinnitavat tema jõhker avameelsus, teatud mehine otsekohesus oma tegude tagajärgede ja kõlbluse hindamisel. Kuid Jim ei tundnud Browni peaaegu arusaamatut enesearmastust, mis ajas teda oma tahte takistuse ja nurjumise puhul otse hulluks, sattudes viha ja kättemaksu märatsusse, nagu isevalitseja, kellele astutakse vastu. Aga kuigi ta usaldas Browni, ometi kartis ta nähtavasti, et võib tekkida arusaamatusi, mis lõpevad kokkupõrkega ja verevalamisega. Just sellepärast ta küsiski Kalliskivilt, niipea kui malailaste pealikud olid läinud, pisut süüa, et kohe kindlusest lahkuda ja linnas juhatust oma kätte võtta. Tüdruku vastuvaidlusel Jimi väsimuse põhjusel vastas see, et võiks ehk midagi juhtuda, mida tema ei andestaks endale kunagi. „Mina pean vastutama iga elu eest maal,“ ütles ta. Alguses oli ta tusane. Tüdruk kattis laua ise oma käega, võttes vaagnad ja taldrikud (Steini kingitud lõunaserviis) vastu Tamb’ Itamilt. Natukese aja pärast selgines Jimi meel; ta ütles tüdrukule, et see jääb veel üheks ööks kindluse käsutajaks. „Meil pole aega magada, mu tüdruk,“ ütles ta, „kui meie rahvas on hädaohus.“ Edasi ütles ta naljatades, et tema, Kalliskivi, olevat kõigist kõige parem mees. „Kui sina ja Dain Waris oleksite täitnud oma tahtmist, siis ei elaks neist viletsaist täna enam ühtegi. „Kas nad on väga halvad?“ küsis tüdruk, kummardudes Jimi tooli üle. „Inimesed toimivad mõnikord halvasti, ilma et oleksid ise halvemad kui teised,“ ütles Jim natukese kõhklemise järele.
„Tamb’ Itam järgnes oma isandale maandumissillale, mis väljaspool kindlust. Öö oli selge, kuid ilma kuuta, ja jõe keskpaik oli pime, kuna mõlemapoolsed kaldaäärsed peegeldasid paljude tulede helki, nagu Ramadani[1] ööl,“ seletas Tamb’ Itam. Sõjapaadid libisesid kuulmatult mööda pimedat viiru või seisid liikumatult ankrus lohistavate lainete keskel. Sel ööl oli Tamb’ Itamil palju sõudmist lootsikus ja maal jooksmist oma isanda kannul: edasi-tagasi tampisid nad mööda tänavat, kus põlesid tuled, ja ka sisemaa poole, linnaservale, kus väikesed meesterühmad valvasid põldudel. Tuan Jim jagas käske ja teda kuulati. Lõpuks nad läksid radža postaia juurde, mille sel ööl võttis oma võimu alla rühm Jimi mehi. Vana radža ise oli juba hommikul vara suurema osa oma naistega põgenenud väikesse majja, mis asus kuski metsakülas jõeharul. Kassim, kes siia oli jäetud, võttis nõupidamisest osa ja püüdis oma eelmise päeva diplomaatiat heaks teha usina askeldamisega. Teda koheldi külmalt, kuid ometi oskas ta alal hoida oma naeratuse ja rahuliku elavuse ning avaldas suurt rõõmu, kui Jim ütles talle süngelt, et seks ööks võtab ta tema postaia oma kätte. Peale koosoleku lõppu oli kuulda, kuis ta valjul häälel pöördus ühe ja teise pealiku poole tänulikul toonil, et kaitstakse radža varandust tema enda puudumisel.
„Umbes kell kümme marssisid Jimi mehed sinna sisse. Postaed valitses lahesuud ja Jim mõtles seniks sinna jääda, kui Brown on mööda läinud. Väljaspool postaeda tasasel, rohisel platsil tehti lõke ja Tamb’ Itam pani sinna äärde väikese lamamistooli oma isanda tarvis. Jim ütles talle, ta katsugu magada. Tamb’ Itam võttis mati ja heitis natuke maad eemale maha; aga ta ei saanud magada, kuigi teadis, et enne öö möödumist on tal tähtis teekond ees. Tema isand käis tule juures edasi-tagasi, pea rinnal ja käed seljal. Tema nägu oli kurb. Igakord, kui isand lähenes temale, teeskles ta magamist, sest ta ei tahtnud, et isand teaks tema unetust. Lõpuks jäi isand seisma, vaatas tema peale alla ja ütles pehmelt: „Aeg on käes.“
„Tamb’ Itam tõusis kohe ja teostas ettevalmistused. Tema ülesandeks oli mööda jõge alla minna, tund või enam enne Browni, ja öelda Dain Warisele kindlasti ja lõplikult, et valged tuleb ilma tülitamata läbi lasta. Seda toimetust ei usaldanud Jim kellegi teise hoolde. Enne lahkumist küsis Tamb’ Itam nii-öelda vormi pärast (sest tema seisund Jimi juures oli ju kõigile teada) mingit märki, öeldes: „Sest, tuan, teade on ju tähtis ja mina viin sinu enda sõnad.“ Tema isand pistis käe esiti ühte tasku, siis teise ja võttis lõpuks oma esisõrmest Steini antud hõbesõrmuse, mida ta harilikult ikka kandis, ning andis selle Tamb’ Itamile. Kui Tamb’ Itam lahkus, paistis Browni laagrist mäe otsast ainult väike lõke läbi valgete meeste poolt mahavõetud puu okste.
„Hilja õhtul oli Brown saanud Jimilt kokkupandud paberitüki sõnadega: „Saate vaba tee. Lahkuge, niipea kui teie paat hommikusel veetõusul hakkab ujuma. Laske oma mehed olla hooles. Põõsad mõlemal pool lahte ja postaed lahe suus on täis relvastatud mehi. Teil poleks edu lootust, kuid ma ei usu, et sooviksite ainult verevalamist.“ Brown luges seda, kiskus paberilipaka väikesteks tükkideks ja pöördudes Corneliuse poole, kes selle toonud, ütles irvitades: „Elage hästi, mu suurepärane sõber.“ Cornelius oli käinud kindluses ja oli hiilinud pärast lõunat Jimi maja ümber. Jim valis tema selle sedeli viimiseks sellepärast, et ta rääkis inglise keelt ja et Brown teda tundis, mispärast polnud karta, et mõni mees ta hirmuläbematuses maha laseks, nagu oleks võinud sündida mõne malailasega, kes oleks pimeduses lähenenud.
„Cornelius ei läinud pärast paberi üleandmist mitte minema. Brown istus väikese lõkke ääres, kõik teised lamasid. „Ma võin teile midagi öelda, mis teie ehk teada tahaksite,“ pomises Cornelius tusaselt. Brown ei pööranud vähimatki tähelepanu. „Teie ei tapnud teda,“ jätkas teine, „ja mis te selle eest saate? Muidu oleksite saanud radžalt raha, pealegi oleksid teile saagiks langenud buugiste majad, aga nüüd jääte kõigest ilma.“ „Parem tehke, et olete siit läinud,“ urises Brown, ilma et oleks Corneliuse poole vaadanud. Kuid see laskus tema kõrvale ja hakkas ruttu sosistama, puutudes aegajalt tema küünarnukki. Tema sõnad ajasid Browni esiti kirudes istukile. Cornelius oli temale lihtsalt teatanud Dain Warise relvastatud meesterühmast, mis asus allpool jõel. Alguses nägi Brown end täiesti müüduna ja petetuna, kuid silmapilkse mõtlemise järele oli tal selge, et siin ei võinud olla mingit kavatsetud äraandmist. Ta ei öelnud midagi ja kui Cornelius tähendas, et on olemas jõelt merele veel teine pääsetee, mida tema tundvat hästi, lausus ta kõrvu kikitades: „Ka seda teada on hea.“ Ja nüüd hakkas Cornelius jutustama kõigest, mis sünnib linnas, ning kordas ka seda, mis räägiti koosolekul, sosistades Brownile kõrva vaiksel alatoonil, nagu kõneldakse magajate keskel, keda ei taheta äratada. „Tema arvab, et on teinud mu kahjutuks, eks arva?“ pomises Brown üsna vaikselt… „Jah. Tema on ju loll. Väike laps. Tema tuli siia ja röövis mu puhtaks,“ sumises Cornelius edasi, „ja pani kõik inimesed ennast uskuma. Aga kui sünniks midagi, nii et nad enam teda ei usuks, mis saaks temast siis? Ja buugislane Dain, kes ootab teid all jõel, kapten, ongi just sama mees, kes ajas teid siia üles.“ Brown tähendas hooletult, et temast võib ju kõrvale hoiduda, ja Cornelius jätkas endisel ükskõikselt mõtlikul näol seletust, et tema tundvat mingit kõrvalharu, mis küllalt lai, et Browni paat pääseks Warise laagri tagant läbi. „Kuid te peate vaiksed olema,“ ütles ta tagant järele, „sest ühes paigas läheme otse laagri juurest läbi. Päris juurest. Nemad on kaldal laagris, ka lootsikud on kuivale tõmmatud.“ „Oo, meie oskame kui hiired vaiksed olla, ärge kartke,“ ütles Brown. Cornelius leppis kokku, et kui tema peab Browni merre lootsima, siis võetagu tema, Corneliuse lootsik köie otsas paadile järele. „Ma pean ju ruttu tagasi olema,“ seletas ta.
„Kaks tundi enne hämarikku teatati välispidiseilt valvureilt postaeda, et valged röövlid tulevad alla oma paadi juurde. Lühikese ajaga olid kõik Patusani relvamehed valvel, ometi jäid jõekaldad nii vaikseks, et peale loitvais leekides põlevate tulede näis linn üleni magavat nagu rahuajal. Raske udu seisis madalal veepinnal nagu petlik hall valgus, milles ei paista midagi. Kui Browni paat lahest välja liugles, seisis Jim madalal maaninal radža postaia ees — just seal, kus ta esimeseks pistis oma jala Patusani pinnale. Virvendas mingi suur vari, liikudes halluses ja üksilduses ning kippudes vahetpidamata silmist kaduma. Vaikne kõnekõma kostis sealt. Brown, kes istus tüüril, kuulis Jimi rahulikult ütlevat: „Tee on vaba. Kõige parem on voolu usaldada, seni kui kestab udu; kuid see kerkib peagi üles.“ „Jah, varsti näeme selgesti,“ vastas Brown.
„Kolm-, nelikümmend meest, kes seisid postaia taga laskevalmis püssidega, pidasid hinge kinni. Buugis, see laevaomanik, keda nägin Steini rõdul ja kes oli nende meeste seas, ütles mulle, et paat, mis peaaegu madalat maanina riivas, paistis silmapilguks suurena, seistes nagu mägi madala pinna kohal. „Kui arvate kasulikuks ühegi päeva välismerel oodata,“ hüüdis Jim paadile, „siis katsun teile midagi saata — ühe härja, jamsjuuri ja mis võimalik.“ Vari liikus edasi. „Jah. Saatke,“ ütles kellegi hääl üksluiselt ja tumedalt udu varjust. Mitte ükski neist hoolsaist kuulatajaist ei teadnud, mis need sõnad tähendasid; ja peale seda ujus Brown ühes oma meestega minema, kadudes viirastusena, ilma vähimatki häälekõla tegemata.
„Nõnda lahkub Brown udus nägematuna Patusanist külg külje vastas Corneliusega, istudes paadi pärapingil. „Võib-olla saate väikese värsi,“ ütles Cornelius. „Oh jaa. Värsi. Jamsjuuri. Teie saate, kui tema seda lubab. Tema räägib alati tõtt. Tema varastas minult kõik, mis mul oli. Ma arvan, teie armastate väikest värssi rohkem kui kogu saaki, mis jäi paljudesse majadesse.“ „Ma annaksin teile nõu oma suu pidada, muidu viskab ehk mõni teid üle parda neetud uttu,“ ütles Brown. Paat tundus seisvat paigal; polnud midagi näha, isegi piki jõge mitte, ainult tihendatud veetolm lendas ja uitsetas nende habemetele ja nägudele. Oli õudne, ütles Brown mulle. Igaüks neist tundis, nagu istuks ta üksipäinis tüürita lootsikus, kus kummitab mingi ebamärgatav kahtlus ohkavate ja lausuvate tontide suhtes. „Tahate mind välja visata, mis? Kuid mina teaksin, kus ma olen,“ pomises Cornelius tusaselt. „Mina olen siin hulk aastaid elanud.“ „Mitte küllalt kaua, et selles udus midagi näha,“ ütles Brown ja tõmbas käe tagasi, mis jumalamuidu kõikus tarbetul tüüril edasi-tagasi. „Ometi. Ka selleks küllalt kaua,“ urises Cornelius. „See on ju siis väga kasulik,“ seletas Brown. „Pean ma uskuma, et teie leiate selle kõrvalharu isegi kinnisilmi nagu praegu üles?“ Cornelius urises. „Olete aerutamiseks liig väsinud?“ küsis ta natukese vaikimise järele. „Ei, jumala eest mitte,“ hüüdis Brown äkki. „Siis aerud välja.“ Kostis kõva kolin, mis muutus varsti korrapäraseks kriiksumiseks nägematute aerude ja tollide vahel. Muidu polnud midagi muutunud ja ainult vettekastetud aerude laksatused ei lasknud pettepilti tekkida, nagu sõidetaks õhupalliga läbi pilvede, ütles Brown. Peale seda ei avanud Cornelius enam suud, ehk olgu siis, et nõudis riiakalt vee väljapildumist oma lootsikust, mis oli paadipäras kinni. Kord-korralt valgenes udu ja muutus eespool säravaks. Pahemal pool märkas Brown midagi tumedat, nagu vaataks ta eemalduvale ööle järele. Äkki ilmus tema pea kohale lehtedega kaetud jäme oks, mille vaiksed ja veepisarais rao-otsad paindusid sitkelt alla. Cornelius võttis vaikides tüürikaika tema peost.
- ↑ Muhameedlaste üheksas kuu — paastukuu.