Mine sisu juurde

Lord Jim/XLII

Allikas: Vikitekstid
XLI
Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

NELJAKÜMNETEINE PEATÜKK.

„MA ei usu, et ta oleks midagi rohkem saavutanud, kui et võis ainult pilgu heita sellele teerajale. Ta näis olevat sellest hämmastunud, mis talle seal silma puutus, sest enam kui üks kord peatus ta jutustades, et hüüda: „Ta oleks mul peaaegu käest ära lipsanud. Mina ei saanud temast kuidagi taipu. Kes ta oli?“ Ja kui oli mulle metsikult otsa vahtinud, jätkas ta rõõmutsedes ja irvitades. Minule paistab praegu selle kahe kõnelus seal üle lahe kõige surmlikuma kahevõitlusena, mida saatus lõppu teades vaatles külmal pilgul. Ei, tema ei pööranud Jimi hinge sisemust väljapoole, kuid ma ei arva eksivat oletusega, et vaim, mida tema kuidagi ei küündinud mõistma, pidi küll maitsma selle võitluse kogu kibedust. Need olid saadikud, keda maailm, millest ta oli loobunud, läkitas teda tema paos taga kiusama — valged mehed „sealt väljast“, kus elamiseks tema ei arvanud end küllalt heaks. See oli kõik, mis teda tabas — ähvardus, vapustus, hädaoht tema tööle. Mina arvan, et just see nukker, poolpahane, pool-alistunud tundmus, mis läbis siin-seal öeldud Jimi vähesed sõnad, hämmastaski Browni nii väga tema iseloomu selgitades. Mõned suured mehed võlgnevad oma suuruse eest tänu just võimele, avastada neis, keda nad valinud oma tööriistadeks, selle erilise tugevuse, mis hädavajaline tehtavaks tööks, ja Brown, nagu oleks ta tõepoolest suur, omas saatanliku ande, et leida oma ohvris selle nõrgemad ja tugevamad jooned. Tema tunnustas mulle, et Jim polnud sellest sordist, keda võidetakse roomamisega, ja nõnda siis hoolitses Brown selle eest, et esineda mehena, kes astub kõhklematult vastu õnnetusele, hukkamõistmisele ja hädale. Mõnede kahurite salajane sissevedu pole ometi kuigi suur kuritegu, seletas ta. Mis aga puutub Patusani, siis kellel on õigus öelda, et tema poleks tulnud kui paluja? Sealne põrgurahvas tulistanud teda mõlemalt jõekaldalt, ilma et ükski oleks esitanud talle ainustki küsimust. Selline seletus oli selge häbematus, sest tõepoolest oli Dain Warise energiline teotsemine kõrvaldanud suure õnnetuse. Brown ju ise jutustas mulle, et nähes asunduse suurust, tema oli kohe otsustanud peale toetuspunkti leidmist tule pista pahemale ja paremale poole hoonetesse ning hakata maha põmmutama iga elavat hinge, lootes nõnda rahvast kohutada ja alistumisele sundida. Jõudude suurus oli sedavõrt ebavõrdne, et see oleks olnud ainus abinõu, millega oli pisutki lootust jõuda oma eesmärgile — arutas ta köhahoos. Kuid Jimile ta seda ei öelnud. Räägitud kannatusist ja näljast olid nad tõepoolest läbi käinud, need olid seega reaalsed; seda tõendas pilk tema salgalegi. Läbilõikava vilega laskis ta oma mehed puupakkudele püsti tõusta, nii et Jim võis neid oma silmaga selgesti näha. Mis puutub mehe tapmisse, siis seda tehti — nojah, seda küll —, kuid kas ei olnud see sõda — verine sõda — meeleheitlik sõda? Ja nende mees tapeti korralikult, kuul rindu, mitte nõnda, kui tema vilets mehike, kes lamab praegu lahemudas. Nemad olid pidanud kuus tundi tema valukisa kuulama, sest tema sisikond olnud metallitükkidega purustatud. Igatahes läks siin elu elu eest… Ja see kõik oli öeldud tüdimuse ja ükskõiksusega, nagu räägiks inimene, keda õnnetus seni taga kiusanud, kuni ta enam ei hooli, kuhu tormab. Kui ta küsis Jimilt mingi jõhkralt meeleheitliku avameelsusega, kas siis tema tõesti — otsekoheselt öeldud — ei mõista, et kui „tahetakse pimeduses elu päästa, siis ei hoolita sellest, kui palju teisi — kas kolm, kolmkümmend või kolmsada — otsa saab“ — jah, kui ta seda küsis, siis tundus, nagu oleks saatan ise need sõnad talle kõrva sosistanud. „Ma panin ta võpatama,“ kiitles Brown. „Peagi jättis ta oma õigluse mängu minu vastu. Ta seisis seal, ilma et tal oleks olnud midagi öelda, nägu must nagu müristamine — vahtides mitte minu, vaid maamulla poole.“ Brown küsinud Jimilt, kas siis temal enesel elus mitte midagi poolvillast pole olnud, et ta on nii halastamatu inimese vastu, kes katsub esimese kättepuutuva abinõuga põrguaugust välja saada — ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ja läbi jõhkra kõne hõljus peen viibe nende ühisele verele, oletus nende ühiseile kogemusile, vastik näpunäide ühisele süüle ja salajasele teadmisele, mis tundus nende meelte ja südamete köidikuna.

„Lõpuks viskus Brown nii pikk kui ta oli maha ja vahtis Jimi oma silmanurkadest. Jim seisis oma pool lahte mõtlikult püsti ja lõi endale vitsaga vastu jalga. Nähtavad majad olid vaiksed, nagu oleks katk pühkinud sealt igasuguse elava hinguse; kuid paljud nägematud silmad vahtisid seest kahele mehele, kelle vahel seisis laht, maale tõmmatud valge paat ja pooleldi mudasse vajunud kolmanda mehe laip. Jõel liikusid jällegi lootsikud, sest Patusan võitis tagasi usu maailmakorra püsivusse, niipea kui koju oli jõudnud valge isand. Parempoolne kallas, majade esised, kaldaäärsed sillad, isegi supelusonnide katused olid kaetud inimestega, kes pingutasid oma nägemist mäekingu poole, mis seisis radža postaia taga, kuigi see kõik oli liig kaugel kõrvale ja peaaegu ka silmale. Metsade ebakorralikus ringis, millest murdis kahes paigas läbi jõehelk, valitses vaikus. „Kas lubate rannalt lahkuda?“ küsis Jim. Brown tõstis oma käe ja laskis jällegi langeda, märgiks, et tema on kõigega nõus — võtab vastu paratamatu. „Ja annate ära oma sõjariistad?“ jätkas Jim. Brown tõusis istukile ja vaatas üle lahe. Sõjariistad ära anda? Mitte enne, kui tulete võtate nad meie kangenud kätest. Teie arvate, et ma olen hirmuga ogaraks läinud? Oh ei! Need ja siis närud, mis mul ümber, on kõik, mis mul maailmas olemas, peale selle mõned takkalaetavad laeval; ja mina loodan kogu kupatise müüa Madagaskaril, kui ma üldse kunagi nii kaugele saan — kerjates ühe laeva juurest teise juurde.“

„Jim ei öelnud selle kohta midagi. Lõpuks visates vitsa käest, ta ütles nagu endaga rääkides: „Ma ei tea, kas mul on see võim.“… „Teie ei tea! Ja sealsamas tahate, et mina annaksin sõjariistad käest! See on kena,“ karjus Brown. „Mis oleks, kui nad ütlevad teile ühte ja teevad mulle teist?“ Ta rahunes silmanähtavalt. „Minu arvates on teil see võim või mis mõte oleks muidu meie rääkimisel?“ jätkas ta. „Milleks tulite siis siia? Et aega viita?“

„„Väga hea,“ ütles Jim, tõstes äkki pea pärast pikka vaikimist. „Teie saate vaba tee või korraliku võitluse.“ Ta pöördus oma kandadel ümber ja läks minema.

„Brown kargas kohe jalule, kuid ta ei läinud enne mööda mäge üles, kui Jim oli kadunud esimeste majade vahele. Tema ei näinud teda enam kunagi. Oma teel tagasi ta kohtas Corneliust, kes lonkis, pea õlgade vahel. Ta jäi Browni ette seisma. „Miks te ei tapnud teda?“ küsis ta mõrul, rahulolematul häälel. „Sellepärast, et võin paremat teha kui seda,“ vastas Brown kavala naeratusega. „Ei kunagi, ei kunagi!“ vaidles Cornelius energiliselt vastu. „Paremat polegi! Mina olen elanud siin palju aastaid.“ Brown vaatas talle uudishimulikult otsa. Selle tema vastu relvastatud paiga elul oli mitu külge, millest tema kuidagi õieti jagu ei saanud. Cornelius hiilis rõhutud meeleolus jõe suunas minema. Ta lahkus oma uutest sõpradest; võttes pettumust tekitava sündmuste arengu tusase kangekaelsusega vastu, mis näis tema väikese, kollase näo veel enam kokku kiskuvat, ja alla minnes heitis ta kõõrdi pilke siia ja sinna, ikka veel olles vallatud oma alalisest mõttest.

„Siit edasi arenevad sündmused takistuseta, voolates inimeste südameist, nagu jõgi kustki tumedast allikast, ja meie näeme Jimi nende keskel enamasti Tamb’ Itami silmade läbi. Ka tüdruku silmad vahtisid teda, kuid tema elu on Jimi omaga liig läbi põimitud: siin on tema kirg, imetlus, viha ja eel kõige tema kartus ja lepitamatu armastus. Ustava teenija suhtes, kes on mõistmatu nagu kõik teisedki, tuleb arvesse ainult tema truudus; truudus ja usk oma isandasse sel määral, et isegi jahmatus allub teatud nukrale oletusele mingist salapärasest eksitusest. Temal on silmad ainult ühe kuju nägemiseks ja läbi kogu segaduste rägastiku tema hoiab alal oma valvsuse, sõnakuulmise ja hoolitsuse ilme.

„Tema isand tuli valge mehega kõneluselt tagasi ja läks pikkamisi tänaval olevasse postaeda. Kõik rõõmustasid, nähes tema tagasitulekut, sest kuni tema oli ära, ei kardetud mitte ainult, et teda võidaks tappa, vaid ka seda, mis tuleb siis. Jim läks majja, kus asus vana Doramin, ja jäi kauaks ajaks buugiste asunikkude peamehega. Kahtlemata arutas ta seal, kuidas nüüd talitada, kuid ükski polnud nende kõnelust kuulamas. Ainult Tamb’ Itam, kes hoidus uksele võimalikult lähedale, kuulis oma isanda ütlevat: „Jah. Mina annan kogu rahvale teada, et selline on minu soov, kuid teiega, oh Doramin, räägin ma kõige enne ja nelja silma all, sest teie tunnete minu südant sama hästi, nagu mina teiegi oma ja tema suurimat soovi. Ja sama hästi teate ka seda, et minul pole muud südamel, kui aga rahva hüve.“ Siis tema isand, kergitades ukseesise riide, astus välja ja tema, Tamb’ Itam, sai heita üürikese pilgu vanale Doraminile maja sees, kes istus toolil, käed põlvil, ja vahtis oma jalgade vahele. Peale seda ta järgnes oma isandale kindlusse, kuhu oli kutsutud kõik buugiste vanemad ja Patusani elanikud nõupidamiseks. Tamb’ Itam oli lootnud, et tuleb võitlus. „Mis seegi muud oleks olnud, kui teise mäe võtmine?“ hüüdis ta kahetsedes. Siiski, paljud arvasid, et röövhimulised võõrad, nähes linnas nii palju relvastatud ja võitlusvalmeid mehi, ise paremaks peavad ära minna ja et oleks hea, kui nad tõepoolest läheksid. Sest ajast saadik, kus Jimi tulekust teatati kahuripaugu ja suure trummi põristamisega, kadus hirm Patusanist, vaibudes nagu laine kaljul, kuna järele oli jäänud ainult ärevuse kobrutav vaht, uudishimu ja lõpmatud oletused. Pooled elanikud olid kaitsmise otstarbel oma majadest välja aetud ja elasid pahemal pool jõge tänaval, koondudes kindluse ümber ja hirmul oodates, et nende mahajäetud eluasemed võivad iga hetk leegitsema lüüa. Üldine tahe oli, et asi korraldataks võimalikult ruttu. Kalliskivi hoolitsusel jagati põgenikele toitu. Ükski ei teadnud, mis teeb nende valge härra. Mõned tähendasid, et asi olevat halvem kui Sherif Ali sõjas. Siis ei hoolinud paljud millestki, nüüd aga oli igaühel midagi kaotada. Huviga peeti silmas lootsikute liikumist kahe linnajao vahel. Paar buugiste sõjapaati seisis keset jõge ankrus ja mõlema ninast tõusis suitsujuga; mehed keetsid parajasti oma lõunariisi, kui Jim pärast kõnelust Browni ja Doraminiga sõitis üle jõe ja läks oma kindlusse vesivärava kaudu. Sees asuv rahvas surus tema ümber, nii et ta vaevalt pääses majja sisse. Nemad polnud teda varemalt näinud, sest hommikul pärale jõudes oli ta ainult mõned sõnad vahetanud tüdrukuga, kes oli selleks otstarbeks tulnud alla maandumissillale, ja oli peale seda läinud kohe pealikute ja relvakandjate juurde teispool jõge. Inimesed hüüdsid talle tervitusi järele. Keegi vana naine sünnitas sellega naeru, et ta murdis rahva vahelt läbi Jimi juurde ja nõudis temalt tõreleval häälel oma poegade silmaspidamist, kes Doramini saatkonnas, et nad röövlite käes kuidagi ei kannataks. Mitmed katsusid eite eemale kiskuda, kuid see punnis vastu ja karjus: „Laske mind minna. Mis see siis on, oo moslemid? See naer on ebakohane. Kas need ei ole julmad, verejanulised röövlid, kes himutsevad tappa?“ „Jätke teda,“ ütles Jim ja kui sai äkki valitsema vaikus, lisas ta pikkamisi juurde: „Ühegi elu pole hädaohus.“ Tema astus majja, ennekui vaikisid kergendusohked ja kõnekõmin.

„Pole kahtlust, ta oli otsustanud, et Brown saab vaba tee merele. Tema kätt juhtis ta mässutõstnud saatus. Esimest korda pidi ta oma tahte läbi suruma teiste oma vastu. „Räägiti palju ja alguses minu isand vaikis,“ ütles Tamb’ Itam. „Saabus pimedus ja mina panin küünlad pikal laual põlema. Pealikud istusid mõlemal pool lauda ja tüdruk seisis isanda paremal käel.“

„Kui ta hakkas rääkima, näis ebaharilik raskus tema endist otsust ainult kindlamaks tegevat. Valged mehed ootasid tema vastust mäel. Nende juht rääkinud temaga omas keeles ja avaldanud asju, mida oleks raske arusaadavaks teha mõnes teises. Need olevat eksinud inimesed, kelle arusaamise heast ja halvast on seganud kannatused. Olevat õige, et on juba kaotatud elusid, kuid milleks kaotada neid veel rohkem? Tema ütles oma kuulajaile, koosistuvaile rahvapealikuile, et nende hüve on ka tema hüve, nende kahju ka tema kahju, nende lein ka tema lein. Ta vaatas teda ümbritsevaid tõsiselt kuulavaid nägusid ja tuletas neile meelde, et nemad olevat võidelnud külg külje kõrval. Nemad tundvat tema vahvust… Siin katkestas tema kõnet sõnasumin… Ja et tema pole neid kunagi petnud. Nemad on mitu aastat koos asunud. Tema armastavat tõsiselt seda maad ja rahvast, kus ta elanud. Tema olevat valmis vastutama oma eluga iga häda eest, mis sünnib, kui need habemikud valged lastakse vabalt minna. Nemad olevat küll kurjategijad, aga nende saatus olevat ka kuri. On ta kunagi andnud neile halba nõu? On tema sõnad kunagi toonud rahvale kannatust? ta küsis. Tema uskuvat, et on kõige parem, kui lastakse need valged ühes nende pooldajatega minna elusalt. See olevat väike annetus. „Mina, keda olete proovinud ja alati leidnud olevat truu, palun teid, et laseksite nad minna.“ Ta pöördus Doramini poole. Vana nakhoda ei teinud mingit liigutust. „Siis,“ ütles Jim, „kutsun ma Dain Warise, teie poja sisse, mu sõber, sest selles asjas ei taha mina juhatada.“