95
Teie homme hommikul liigwäsimuse pärast paigast liikuda ei suudaks wõi — taewas hoidku seda tulemast! — koguni haigeks peaksite jääma! Kui raske, kui hirmus wõib see õnnetu teereis, mis nüüd paraku weel pikemaks ähwardab wenida, Teie meelest olla!“
„Ei sugugi!“ tõendas Agnes ilma mõtlemata. „Ma ei ole wist ialgi rõõmsam ja — rahulisem olnud.“
Selle pääle ei teadnud Gabriel muud midagi wastata, kui kummardas häkilises liigutuses, sasis neiu käed pihku ja andis neile suud. Kust ta korraga selle julguse wõttis? See on tärkawa armastuse saladus. Agnes tõmbas käed ruttu tagasi ja kattis nendega oma silmi. Wäsimuse karw oli ta näost häkiste kadunud.
Gabriel soowis neiule weidi kõikuwa häälega rahulist und ja läks küünist wälja. Ukse taga heitis ta rohu sisse pikali maha, kindla nõuuga, mitte uinuda, waid öö läbi walwata. Tema hingeline ja tundmusline seisukord tegi selle nõuu täitmise kergeks. Ta ei tundnud kõige wähemat wäsimust, ta liikmed oliwad kerged, pää roosikarwalisi mõtteid täis. Looduses walitses waikus ja pimedus, misgi asi ei seganud Gabrieli mõtete rida. Ta pani käed pää all risti ja wahtis üksisilmi tumesinisesse taewasse, kus tähed armsaste särasiwad. Gabriel ei näinud ühtgi tähte, tema silma eest libisesiwad wiimaste päewade mälestused mööda. Kaswawa rõõmuga tuletas ta kõiki neid juhtumisi meelde, mis Agnese külge puutusiwad, ja oli juhtumiste rida otsas, siis hakkas Gabriel ilma tüdimata teisest otsast uueste pääle. Aeg
