94
„Minu jõud on küll lõppemas,“ õhkas Agnes wäsinult pehme heina sisse langedes.
„Oh mina juhm!“ pahandas Gabriel enese pääle ja hakkas kohe aset kohendama, mille pääle ta oma pika ülikuue laotas. „Mis mu arus oli, et ma selle pääle waremalt ei mõtelnud! Mis asi kihutas mind kui kiilis looma ühtepuhku edasi tormama? See oli minust andeksandmata eksitus, see oli otse kuritegu! Kuda wõisite Teie, noor ja õrn naesterahwas, uneta öö järele weel pikka ja rasket teereisi wälja kannatada?“
„Mul oli lõbus seltsiline.“
Gabriel raputas kahtlaselt pääd.
„Teie ise eksitasite mind, preili Agnes. Teie olite terwe päewa rõõmus ja erk, kust pidi mulle siis wäsimuse mõte pähe tulema? Oleksite Teie ühe ainsagi korra wäsimuse üle kaebanud!“
„Ma ei tundnud päewa ajal kordagi wäsimust.“
„Ma mõistan nüüd: Teie sammusid tiiwustas kuum igatsus armsa isa ja — wahest pisut ka kena junker Hansu järele —“
„Herra Gabriel!!“
Agnese häälest kõlas nii palju häkilist, õiglast meeleärritust wälja, et Gabrieli süda — imelik küll! — kohe rõõmu pärast hüppama hakkas.
„Kas saapad ei õõrunud?“ õhkas ta silmakirjalise nukrusega.
„Mu jalad on praegu nii tuimad, et walu ei wõigi tunda.“
„Waene, waene preili! Mis peame nüüd pääle hakkama? Ma langeksin igawese nuhtluse alla, kui
