71
põlgamise ja wihkamise wääriline mina olen, siis kuulge weel: Minu isa oli Wenelane ja mina ise olin weel paari nädala eest Wene sõjamees, see on: Teie sugurahwa ja Liiwi orduriigi waenlane!“
Agnese näo pääl wahetas kahwatus punaga.
„Siis olete ometigi…“ kogeles ta surija häälega.
„Mis?“
„See, kelleks junker Risbiter Teid arwas…“
„Wene salakuulaja?“ täiendas Gabriel kergeste punastades. „Ei, ma ei ole mitte salakuulaja, ei ka mitte isamaa äraandja. Ma olen auusaste Sakste ja Rootslaste wastu sõdinud ja ma soowin niisama auusaste, et nende walitsus sel õnnetul maal lõppeks. Kurjemaks ei wõi selle maa pärisrahwa elujärg ialgi minna, kui ta Sakste raske käe all olnud, küll aga wõiks ta Moskwa walitsuse all paraneda, sest tsaar Iwan Wassiljewitsh, kes „Hirmsa“ nime kannab, on küll wali mees, aga tema rahwas on waba[1] ja tema hirmsa waljuse ees wärisewad kõige päält kangekaelsed bojarid, kuna alam rahwas rahus elada ja kosuda wõib. Moskwa tsaarid on suured hariduse sõbrad, selle pärast oli see ammugi nende püüdmine, Lääne mere äärseid maid ja sadamaid, kui Lääne-Europa hariduse wärawaid, oma kätte saada, ja waremalt wõi hiljemalt peawad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõuus aitab, see wähendab meie õnnetu kodumaa waewa ja kiirendab rahulise, õnneliku aja algamist.“
- ↑ Sel ajal oli pärisorjus Wene maal weel tundmata.
