70
rahwa werd siriseb. Kuda wõib see mulle häbiks olla, et minu esiwanemad wägiwalla sunnil pärisorjusesse on sattunud? Kui inimene ilma enese süüta wangi sattub, on see siis häbi? Teie ise olite eile weel waba ja rikas, nagu kuninga tütar kunagi, täna olete waene põgeneja — kas Teie ennast sellepärast põlgate? Minu esiwanemad on oma priiuse eest wahwaste wõidelnud ja priiuse waim ei ole nende järeltulijate sees weelgi kustunud. Minu wanaisa oli nende talupoegade eeswedaja, kelle ees kuueteistkümne aasta eest Saksa rüütlid wärisesiwad. Teil on põhjust, mind weel enam wihata, kui põlata. See oli minu wanaisa, kelle käe läbi Koluwere lahingus Teie peigmehe isa Johann von Risbiter langes. Talupoegadel ei olnud sel korral õnne. Nad kaotasiwad lahingu, minu wanaisa sattus wangi ja sai Teie isa käsu pääle kui mässaja hirmsal wiisil surmatud.“
Agnes wahtis pärani silmil Gabrieli otsa ja kogeles kahwatades: „Teie teadsite seda ja siisgi — siisgi olete minu elu päästnud!“
„Mina ei sõdi tütarlaste wastu,“ ütles Gabriel naeratades.
„Teie peaksite mind ju hirmsaste wihkama!“ hüüdis Agnes käsa risti pannes.
„Ei, ma ei wihka Teid mitte. Ma päästaksin Teid hää meelega weel sada korda suuremast hädaohust, aga ma arwan, Teie nääte nüüd isegi, et ma kauemine Teie — tuttawaks ei wõi jääda, kui just hädaste waja. Et põhjani teaksite, kui suure
