Mine sisu juurde

Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/6

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

6

„Kisud sa riidu?“ hüüdis Risbiter. „Ära unusta, Delwig, et mul mõõk kaasas on!“

„Siis tarwita seda parajal paigal!“ kostis Delwig kärsitult. „Ma ütlen weel üks kord: oma Põltsamaa wägiteo pärast ei ole sa weel ammugi Agnes von Mönnikhuseni käe wääriline. See ei ole suur asi, paari saja mehega lahtise alewi kallale kippuda, naisi ja lapsi tappa ja seitsmekümne aastast wanameest wangi wõtta. Oleks see wähemast kuningas Magnus ise olnud! Aga waewalt oli üks kuri naljahammas hüüdnud: „Wenelased tulewad!“ — sääl olid sina esimene taldu näitamas.“

„Pidin mina üksipäine wastu hakkama, kuna kõik teised plagama paniwad?“

„Mina ei pannud mitte plagama — seda tunnistab minu lõhki raiutud nägu. Aga see’p see meie õnnetus on, et üks oma süü ikka teise kaela ajab. Wenelased on ühes nõuus ja seisawad ühe käsu all, meie aga oleme alati lahus, igaüks püüab oma nahka päästa ja teisi kilbiks ette lükata. Nõnda läheme kõik hukka.“

„Sina ise oled kõige suurem Wenelaste kartja.“

„Ma kardan neid, sest et meie nõrkust tunnen. Meie oleme suured prassijad ja hooplejad, kuna waenlane kaugel on, aga seisab ta häkitselt meie ees, siis poeme pakku. „Jookske, jookske!“ — seda hüüet on Wenelased meie suust nii sagedaste kuulnud, et seda meie sõjahüüdeks arwawad.“

„Need on äraandja sõnad!“ kärgatas Risbiter.

„Kes tõtt räägib, on walelikkude ees ikka ära-