5
jaga tutwust. Kõige päält olgu see sinule, Delwig, meelde tuletatud,“ pööras ta ennast ühe seltsimehe poole, kes teistest pisut tõsisem näis olewat. „Sina oled tuntud päänorutaja, ja päälegi oled sa ilusa Agnese pärast minu pääle kangeste kade. See teeb mulle haiget, aga ma ei wõi parata, et Agnes sind ei tahtnud.“
„Tasa, tasa, junker Hans von Risbiter,“ kostis Delwig pilkawalt naeratades. „Wõib küll olla, et Agnes von Mönnikhusen mind ei tahtnud, aga kas ta selle pärast sind nii wäga himustab, on wähemast kahtlane. Esiotsa on ainult nii palju kindel, et Agnese isa sind oma wäimeheks tahab wõtta.“
„Selleks on tal ka põhjust,“ kiitis Risbiter. „See olin mina, kes oma käega Põltsamaal kuninga Magnuse riiginõuniku ja Mönnikhuseni weriwaenlase Fahrensbach’i wangi wõtsin.“
„Kange tegu, wana rauka sängist wälja kiskuda!“ pilkas Delwig. „Minu suur hagijas Diana oleks sellega wist weel paremine toime saanud.“
Need sõnad tegiwad seltsimeestele tuska.
„Ära puudu rüütli auu külge, Delwig,“ noomis junker Gilsen.
„See ei ole õige, Mönnikhuseni wäimehe ja koera nime korraga suhu wõtta,“ nurises junker Aderkas.
„Paned sa mind oma koeraga kõrwu?“ küsis Risbiter ähwardades.
„Oh ei,“ naeratas Delwig, „ma pean oma Dianast nii suurt lugu, et teda — kellegi wastu ei wahetaks.“
