237
eest, et Agnese siia tõite,“ ütles ta nõrga, waewalt kuuldawa häälega. „Ma tean kõik ja olen kõigega rahul. Agnes on hää laps, ta annab mulle mu waljuse andeks ja kahetseb mind pääle kauba. Ma wõin nüüd rahulise südamega surra.“
„Ärge mõtelge surma pääle, rüütel,“ püüdis Gabriel trööstida. „Teie peate preili Agnese rõõmuks weel kaua elama.“
„Minu elupäewad on loetud,“ kostis Mönnikhusen wagusalt. „Kas teate, würst, et Teie ülemal käsuandjal wäga tark Saksa ihuarst on? Ta on nimelt just niisama tark, kui mina ise, sest ta kuulutas mulle ette, et ma homset päewa enam ei näe, ja mina — arwan niisamuti. Ärge püüdke mind asjata waigistada, lapsed, mul ei ole waigistust waja. Ma suren rõõmuga. Mis kasu minust weel on? Mis asi peaks mulle siin ilmas weel nalja tegema? Minu sõjakuulsuse läik on kustunud, mu isamaa, Liiwi orduriik, on hukka läinud, kõik mu wara on ära pillatud, oma ainsa lapse olen ma ise õnnetuks teinud ja tema tigedama waenlase kätte piinata andnud —“
„Armas isa, ära räägi nõnda!“ palus Agnes isa käest kinni wõttes ja seda oma pisaratega kastes.
„See on hää, Agnes,“ sosistas Mönnikhusen naeratades. „Hoia mu käsi peos, see annab mulle jõudu wälja rääkida, mis mul weel südame taga on. Jah, lapsuke, ma olen sulle rasket ülekohut teinud.
