236
„On minu isa siin?“ küsis Agnes tasa.
„Ta on siin ja ootab sind,“ wastas Gabriel. „Astu tasakeste tema juurde ja — ole mõistlik, Agnes! Meie ülema käsuandja ihuarst on tema juures. Ma loodan julgeste, et suuremat häda karta ei ole. Mina pean teid mõneks ajaks üksi jätma, aga lõuna ajal tulen teid waatama. Juhtub midagi waja olewat, siis ootawad telgi juures mitu meest sinu käskusid.“
Agnes astus sõna lausumata telgi sisse, Gabriel aga istus saani ja kihutas uueste Pirita kloostri poole, mille seisukohast paks suitsusammas märku andis. Paari tunni pärast tuli ta säält sõjameestega, wangidega ja saagi koormatega tagasi. Wangid ja ühe jao saagist läkitas ta ülema käsuandja würst Mstislawski kätte, teise jaotas ta oma meeste wahele ära. Omale ei wõtnud ta kõigest kloostri warandusest muud kui ühe ainsa tüki, aga see oli ka kõigist kõige parem, sest see oli — Agnes.
Meie ei tea, mis waheajal isa ja tütri wahel läbi oli räägitud. Kui Gabriel neid lõuna ajal waatama läks, istus Agnes punaseks nutetud silmadega isa haigewoodi ees. Wana rüütel oli täiel mõistusel, aga tema näo pääle oli lähenew surm juba oma kohutawa warju heitnud. Wiimse jõuga sirutas surija Gabrielile käe wastu ja püüdis lahkeste naeratada.
„Ma tänan Teid, würst Sagorski, selle rõõmu
