viha sepa vastu tõendas ta sellega, et kuuldud sõnadele hirmsaid sajatusi ja sõimusõnu juurde luuletas, mida sepp rüütlite ja sakste kohta olevat tarvitanud. Teadmata on, kumb asi Risti Krõõta enam äraandmisele avatles, kas hirm poja elu pärast või himu sepale kahju teha.
„Näete nüüd ise, komtuuri-härra, et Priidul sugugi süüd ei ole, vaid et kõik pagana sepa süü on, kes vist praegu juba siin teie ja kõigi sakste elu varitseb,“ lõpetas Krõõt oma jutu.
„Sinu poeg on ise süüdlane,“ ütles komtuur kulmu kortsutades. „Ta on rahutu inimene, keda talupoegade hulka ei tohi jätta. Tänu pärast tahan ma temale sinu palvet mööda elu kinkida, aga ta jääb igaveseks ajaks vangi... Vait! Mitte sõna enam! Sina ise jääd ööseks siia vahi alla, et su vallalise keele läbi kahju ei sünniks. On su poeg tõesti esimese ree peal, siis lasen ta elusalt kotist välja tõmmata ja sa võid teda viimast korda näha. Pärast ei näe ta enam päevavalgust, ja niisama käib sinu käsi, kui sa iialgi veel lossi ligidale tuled.“
„Komtuuri-härra, veel üks sõna!“ kisendas Krõõt hirmsas ahastuses; aga komtuur oli juba uksest välja läinud ja ukse lukku keeranud.
Seni oli sepp Villu sõjameestega soojas toas priskesti purjutanud. Meeste näod lõkendasid, mõned norskasid, käed pea all, laua ääres, mõned juba selili põrandal, kuid sepp valas kannud ikka uuesti täis ja tõendas, et kaks vaati täna tühjaks pidavat saama.
„Olgem täna rõõmsad, sest homme võime surnud olla!“ naeris ta salalikult.
Sulased ei lasknud end sundida, vaid jõid vahvasti, kiitsid sepa lahket kätt ja mõnasid rüütlite ihnust, kes neile nii häid pidusid iialgi ei valmistanud.
