rääkida. Täitke mu palvet, komtuuri-härra, muidu sünnib hirmus õnnetus.“
„Tule mu järele,“ ütles komtuur. Orduvendi käskis ta edasi sõita ja viis Krõõda väravavahi tühja kongi. „Nüüd räägi, naine, ja hoia ennast tühja lori eest!“ ütles ta karedalt.
„Enne tõotage mulle üht palvet täita,“ palus Krõõt. „Ma ei palu muud kui oma poja elu.“
„Kes siis tema elu tahab võtta?“
„Teie ise, komtuuri-härra.“
„Oled sa hulluks läinud?“
„Teie käes seisab võimus Priidu elu ja surma üle. Kui teie mulle tema elu kingite, siis pääsete ise surmast.“
„Räägi ruttu, küll siis näeme.“
„Ei, enne tõotage, et teie mu poja, kui ta teie kätte satub, mulle elusalt tagasi annate.“
„Aga kui ta süüdlane on?“
„Temal ei ole mingisugust süüd. Ta on ennast kurjade kiusajate läbi nii kaugele eksitada lasknud, et vahest hirmsa süü osaliseks võiks saada. Selle eest tahan mina teda hoida.“
„Kui tal süüd ei ole, siis ei võta ka keegi ta elu. Aga nüüd räägi ruttu, muidu lasen sinu suu vägisi lahti teha.“
„Tõotage enne...“
Komtuur tõukas ukse lahti ja hüüdis sulaseid.
„Komtuuri-härra, ärge hüüdke sulaseid, ma tahan kõik tunnistada!“ karjatas Krõõt. „Teie näete siis isegi, et Priidul süüd ei ole, vaid kõik on äraneetud sepa süü!“
Komtuur käskis sulaseid, kes juba joostes tulid, oodata ja tõmbas ukse jälle kinni. Nüüd rääkis Krõõt kõik ära, mis ta vana kantsi varemetes oli kuulnud. Oma kustumatut
90
