kui sa aga ütled, kus ta praegu on. Ära piina mind, kulla mees! Võta, mis tahad, aga näita mulle üksainuke kord mu tütrekese nägu!“
„Ma ei ole Maie näinud,“ kordas sepp kinninööritud kõrist.
Tema hääles värises nii tõsine ehmatus ja ahastus, et viimaks Risti Krõõtki, nii visa kui ta oma umbusalduses oli, teda süütuks pidi tunnistama.
„Siis on kiskjad elajad mu tütre ära murdnud!“ kiljatas vaene ema ja nõrkes silmapilguks nii ära, et sepp teda oma kätega pidi jalul hoidma. Krõõt sai kohe oma nõrkusest jagu, käskis seppa tulelontisid nõutada ja tõttas siis uuesti metsa, tütre jälgi otsima. Sepp oma sellidega läks kaasa. Kaheksa inimest, kõigil tulelondid käes, luusisid metsa jälle risti ja põigiti läbi, ajuti üksteise ja kadunud tüdruku nime hõigates, seisatades, mõnda jälge uurides, pead raputades ja murelikult ikka jälle uuesti otsides. Metselajad põgenesid hirmuga nende eest, unised kaarnad ja varesed kaebasid kraaksudes rahurikkumise üle. Koidupuna hakkas kumama, aga ei Risti Krõõt ega Villu tundnud väsimust ega pannud tähelegi, et sellid ja sulased vaevalt veel jalgu liigutada jaksasid ning vahel püstijalu magama jäid. Üks sulane oli koguni kere maha pannud; Krõõt leidis ta sealt ja andis talle tulelondiga niisuguse meeldetuletuse, et magaja püsti kargas, lendavate sädemete üle ehmatades jooksu pistis ja tagasi vaatamata vähemalt viissada sammu edasi sibas.
Tulelondid olid kustunud ja päike tõusmas, kui sepp Villu müriseva häälega kõiki enese juurde kutsus. Risti talu lähedal oli ta lumelapikeselt hobuste jäljed leidnud ja nende keskel inimese jälje, mille suurus ja näomood selgesti ta sünnitajat ilmutasid.
