Ajuti kuuldi öökulli kisa ja hundi ulgumist, mis valusasti Krõõda südamesse torkas. Oli Mai vahest metselajate roaks saanud?
Sulased jäid tukkuma. Priidu kõndis unega võideldes sajandat korda ümber maja. Krõõt üksi seisis liikumatult ukse ees, kuulatas ergu kõrvaga iga väiksemat kõminat ja vahtis kängunud silmil pimedusesse. Südaöö oli ammu möödas, kui sepa rasked sammud kuuldavale tulid ja ta pimedusest suurendatud kuju puude varjust välja liikus. Krõõt läks talle vastu, hakkas kahe käega julgesti sepa rinnust kinni, katsus teda koguni pisut raputada, mis kuidagi korda ei läinud, ning ütles viha ja valu pärast kähiseval häälel:
„Sina, röövel, kuhu oled sa mu tütre pannud?“
„Risti Krõõt!“ hüüdis sepp ilmatu imestusega — sest ta oleks ennemini mõnda sajapealist lendavat madu või vanapaganat ennast oma ukse eest lootnud leida kui seda naist.
„Jah, Risti Krõõt, kes sind, õelat röövlit, lahti ei lase, kuni sa talle tütre tagasi annad,“ kiristas õnnetu ema.
„Mis sa jampsid? Mis tütart sa minu käest tahad?“ kogeles sepp, imestusest ehmatusse sattudes.
„Mul ei ole ju enam kui üksainuke, ja nüüd on seegi kadunud. Miks sa mind veel pilkad, kurivaim? Sa tead, kus ta on. Too ta välja!“
„Ma ei ole Maie mõnel päeval näinud,“ kostis Villu õnnetust aimates väriseval häälel.
Risti Krõõt sai aru, et vägivald ja ähvardamine siin midagi ei aidanud, ja hakkas sellepärast, nagu see naiste viis on, korraga paluma:
„Pai kulla Villu, ära vaeva õnnetu ema südant. Sa oled vist Maria, nagu see talupoegade vana viis on, omale pruudiks röövinud. Ma annan sulle kõik hea meelega andeks,
54
