kõige tugevamad ja julgemad näisid olevat, välja astuda ja oma pealmised riided maha võtta. Kui nad siis, niueteni paljad, värisedes ja hambaid lõgistades talvise külma käes seisid, kõneles komtuur neile veel mõne õpetava ning manitseva sõna ja tuletas neile lõpuks meelde, et need, kes ennast mitte tõrkumata peksta ei lase, kuni paras mõõt täis, kui jooksikud kõrvupidi puude külge pidi naelutatama ja nõnda edasi nuheldama. Naised ja lapsed, kes kära peale meeste ümber kokku olid jooksnud, hakkasid seda kuuldes käsi ringutama ja suure häälega ulguma. Nad peletati majadesse ja lubati neile, kes veel väljas nägu näitavad, valusaid vitsu anda.
Enne kui nuhtlemine algas, astus pikk munk, keda ka sakslastest keegi ei näinud tundvat ja kelle ligiolemisest keegi ei hoolinud, komtuuri ette ja ütles saksa keeli:
„Teie teete ordule ja kõigile võõrastele kahju, kui talupoegi asjata nuhtlemisega ärritate. Neil ei ole sugugi süüd ega ole neid ka keegi ässitanud, vaid ainult kibeda häda pärast on nad sel korral moonavedamisega viibinud.“
„Neid nuheldakse tõrkumise pärast ja teistele hirmuks,“ ütles komtuur pahaselt. „Puudust neil ei ole, see on kõik vale, ja teie, mungad, õpetate talupoegi valetama.“
„Meie õpetame neile õiget usku ja ausaid elukombeid, teie aga teete neile ristiusu läilaks ja õpetate neile paganate roojust,“ hüüdis munk lõkendava pilguga. „Teie tahate neist taltsaid koduloomi teha, aga käite ise nendega ümber kui metselajatega. Teie ei kaitse neid, kes iseennast kaitsta ei või, kellegi eest, vaid röövite neid ise paljaks ja nuhtlete neid, kui midagi enam röövida ei ole.“
Seletuseks nimetame siin, et ordurüütlite ja piiskoppide ning nende alla seatud kloostrite keskel ühtepuhku kas avalik sõda või salavaen vältas. Nad olid üksteise võimu
