„Teie, koerad, julgete minu käskudele ja ordu seadustele vastu hakata? Küll ma teile näitan! Teie ei taha enam kümnist anda? Oodake, küll ma teid õpetan! Kes on teid tõrkumisele ässitanud? Kes on teie ninamehed? Kohe tooge nad välja!“
Talupojad seisid tummalt ja pead norgus. Kui küsimusele vastust ei tulnud, käskis komtuur ühe ehmatanud näoga vanataadi teiste hulgast välja kiskuda ja teda piinata, kuni ta eestvedajaid nimetaks. Aga vaevalt sai vanataat esimest korda karjatada, kui juba Priidu komtuuri ette astus ja julgesti hüüdis:
„Mina üksi olen süüdlane!“
Komtuur ei tundnud Priidut näo poolest, aga kena sirge noormees näis ta meele järgi olevat.
„Nii noor ja juba nii pahur?“ ütles ta peaaegu lahkelt. „Kas sa tead ka, et sa kui rahva ässitaja surema pead?“
„Kui muidu läbi ei saa, eks siis või surra kah,“ vastas Priidu oma laisal viisil, „aga minu surmast ei tule teile suurt kasu. Palju kurjem ässitaja jääb elama, kes teie kõvadest seadustest iialgi ei hooli. Kui teie tema siit ilmast ära kaotaksite, vaat siis oleks isandatel ja orjadel rahu.“
„Kes see ässitaja on?“ küsis komtuur.
„Ülekohus ja häda,“ vastas Priidu.
„Ah, sa oled hea naljahammas,“ naeratas komtuur.
„Loodame, et sa meile enne surma lossikeldris veel palju nalja saad tegema. Siduge ta kinni!“
Sulased kippusid Priidu kallale.
„Kas lasete mind sõna lausumata ja kätt liigutamata kimbutada?“ pöördus Priidu karistaval toonil talupoegade poole. Need tegid nukrad näod, jäid aga vakka.
Nüüd käskis komtuur talupoegade hulgast mõned, kes
28
