Kui on tarvis sepitseda mingit piirivahejuhtumit, on tarvis tappa mõnda nõukogude inimestest – valgesoomlased on alati valmis.
Leningradis heideti 1927. aastal parteitegelaste Klubisse pomme – diversiooni jäljed viisid otseteed Helsingi.
Terijokis oli eriline kiirkaatrite baas – läbisõidupunkt kogu maailma spioonidele, kes tahtsid NSVL territooriumile pääseda. Selle baasi abil paiskasid valgesoomlased meie maale välismaiste salaluurete agente.
Asi läks koguni nii kaugele, et 1930. aastal tegid valgesoomlased katset meie territooriumile toimetada oma endist presidenti Stalbergi, et teostada kõige jultunumat provokatsiooni. Nad tahtsid tappa ta nõukogude pinnal ja hiljem ajada kõik nõukogude riigi kaela, et seda kavalasti kokku klopsitud „fakti“ kasutada ettekäändena sõjaks NSVL-ga.
Kõige viimasel hetkel kukkus kaitseliitlike provokaatorite jesuiitlik plaan läbi. Provokatsioon sai teatavaks tervele maailmale ja valgesoomlastel tuli kaebealuse pingile asetada nurjatu kavatsuse hingestaja – Soome kindralstaabi ülem kindral Vallenius.
Muidugi tehti seda vaid silmapetteks: 1940. aasta algul, meie sõja päevil Soomega, olnud seesama patenteeritud provokaator Vallenius üheks valgesoome armee kõige sõjainnukamaks kindraliks.
Spioonid-kaitseliitlased töötasid korraga mitmele peremehele: kes paremini maksab – seda eelistatakse, aga vahel ka ilma valikuta kõigile peremeestele korraga. Nad ei pea mitte midagi vastikuks. Süütamine,
